Mida muud ikka ilusa ilmaga oktoobrikuus teha kui metsa hulkuma. Esialgne plaan õunafarmi ubinaid korjama minna langes ära kui selgus, et farmist ise õunu korjates maksad pea poole rohkem kui poest samasuguseid ostes. Kuna kavandatud matkatee äärde see farm siiski jäi pidasin korraks kinni vaatamaks mis toimub.
 |
| Õunafarmi müügipunkt |
Tõepoolest ehtne turisti või õigemini Toronto eksootilisemate immigrantide lõks. Nimelt selliste, kelle kodumaal õunapuud ei kasva ja kelle jaoks hullult põnev neid ise puu otsast noppida. No ma saan aru, maksaks isegi banaanide või ananasside iseseisvalt korjamise eest, saaks ägedaid pilte sotsiaalmeediasse postitada. Õunad paraku meie jaoks liiga tavalised. Sügisvärvid on täiega lõkendama löönud. Isegi sõidu ajal vahtisin suu ammuli ja kerisin muudkui akent alla, et ägedamaid pilte jäädvustada.
 |
| Vaade platoo äärelt |
 |
| Pilt autoaknast |
Seekordne matkarada üks läbikäimata jupp ligi 900 km pikkusest "Bruce Trailist". Kodust 60 km kiiremat teed pidi (52 otsemat kuid aeglasemat), Humber Heights rajajupp kümmekond kilti enne Hockley Valley suusamäge. Koeri kaasa võttes liiga pikka või rasket matka ei saa plaanida, ei taha vana koera liiga koormata. Glen Huffy pargis oleva parkimise eest oleks pidanud ümbrikku jättes sulaga maksma, mul kaasas vaid mobla kaane vahele susatud suurem hädaabi paberraha. Õnneks jagavad matkasõbrad netis lahkelt juhendeid kus ja kuidas ka tasuta parkida. Sõitsime veidi edasi ja mahutasimegi end kenasti 10 kohalisel varjatud platsil eelviimasena. Tütre kiire manööverdamine kitsal platsil masinate vahel tekitas kõhus õõnsa tunde, aga ei kriipinudki kedagi ära ega tonksanud kaitserauaga posti vastu.
 |
| Tütar, koerad, vahtrad |
 |
| Traditsiooniline kivikuju |
Kaardi peal tundus tegu olevat suht lihtsa ja sileda rajalõiguga, oleks pidanud ikka topole ka pilgu peale viskama. Niipea kui puude vahele keerasime sattusime järsu kõrge kalda äärele. Jääaja sulavete orgusid pidi tuli õige mitu korda üles alla ronida, kõige sügavama oru põhjas oli pisike jõgi kus koerad said janu kustutada. Nats üle nelja kildi metsarada kuni jõudsime maantee äärde.
 |
| Vahtralehtedega tikitud matkarada jääaja moreenil |
Teadsin, et paarsada meetrit eemal asub Starbucksi kohvik, tütrel polnud miskit värskendava joogi ja kerge näksi vastu. Paraku käis seoses tänupüha esmaspäevaga tavaliselt unises ristmikukohvikus rabelemine täie hooga, ootasime oma tellimust julgelt üle veerand tunni. Kohv oli ok, soe muna-juustu-singi võileib väga maitsev, koeradki said mult kohvikus eeskujuliku käitumise eest paar ampsu. Väljudes avastasime, et tavaliselt eelistatum koht "Tim Hortoni" näol asus üle tee😏
Tagasitee kulges üllatavalt kergesti ja kiiresti. Kõmpisime sandaalid jalas metsavahel nagu tüüpilised linnauntsakad, mul kohv ja tütrel mingi karastusjook ühes käes, koerad rihmapidi teises. Paar vastutulevat ähkivat ja puhkivat seljakottidega tõsist matkajat heitsid meile pikki pilke. Oli kange tahtmine kiusu pärast mainida, et moblaga tellisime endale joogid metsavahele😁
Tegelt ka, kümnekildisele matkale ei viitsi tavaliselt isegi pisikest seljakotti võtta, paar snäkki ühte taskusse, õlts teise ja sellest jagub. Palju lihtsam ja kiirem keerulisel maastikul liikuda. Tempot hoidsime tagasihoidliku, õnneks ei paistnud Kokol probleeme olevat, isegi järsku mäge ronis kenasti, võttis ainult looma tavalisest rohkem lõõtsutama. Kopsutäis värsket õhku, imeilus loodus, veits füüsilist koormust, mis sa hing veel esmaspäevast tahad.
 |
Aah, NII ilusad värvid!! Mulle su matkapostitused väga meeldivad, ütlen seda vist juba mitmendat-setmendat korda. :)
ReplyDeleteMis seljakottidesse puutub, siis mina ja mu mees oleme sinule vastupidist sorti matkajad. Jaa, seljakottideta on muidugi lihtsam ja kiirem liikuda, aga meie puhul ongi see asi, et me ei aja KIIRUST taga, või sportlikku sooritust, et mida suuremal kiirusel marsruudi läbid, seda võidukam oled. Meile, vastupidi, meeldib matkates aega maha võtta, iga paremat vaadet pikalt nautida. Füüsiline koormus lisandub nagunii, seda muret pole, et aeglaselt matkates laisaks ja lodevaks jääme. Muidugi, kui distants on pikk, tuleb vaadata, et või enam-vähem päevavalges tehtud saab, et väga pimeda peale ei jää, kui maastik nõudlik. Sel puhul, jah, erilist jokutamist ei saa endale lubada.
“Luxuriating”, ütleme selle kohta, kui matkal kergele einele ja veinile lisaks ka jää ja matkatoolid seljakotis kaasas (REI Flexlite Air). Tänu säärasele atribuutikale on meil meeldejäävaid, superluksuslikke söömaaegu olnud, miljoni dollari vaadetega. Ja toiduga on ju veel seegi asi, et inimeste ainevahetus on erinev. Mina näiteks pikka matkapäeva üksnes batoonikese peal vastu ei peaks, mulle tuleb tihedamini ja tummisemat anda. :)
Tänud matkapostitusi kiitmast.
DeleteSeljakoti koha pealt on kaks äärmust: pikal (mitmepäevasel) ja tõsisel matkal on korralik matkaseljakott väljapääsmatu, vaja ju telk, magamiskott, toitu, riideid kaasas tassida. Ühepäeva matkal kui üldse siis pisike camelpack vee, batoonikeste ja ähvardava ilmaennustuse korral ka mõne riidetükiga.
Pikal matkal toitume hommikul ja õhtul, lõuna ajal käigu pealt või maalilises kohas kerge lonks ja näks. Üldiselt ei tekkigi mingit näljatunnet päeval, ju siis tõepoolest teistsugune ainevahetus.
Pole meilgi eesmärk sportlik või x kilomeetrite läbimine võimalikult kiirelt. Vaateid ja loodust naudime, kuid selleks istume või viskame külili maapinnale. Laudlina veiniklaaside ja toolikestega tundub natuke snoobilik nagu pildike eelmise sajandi inglise ülikute loodusretkedest. Ega ma vastu oleks aga eelistan liikumise mugavust istumise ja puhkamise mugavusele, keegi teine ju toole ja veini kaasa ei tassiks ;)
No meie toolid + jää + vein ongi snoobilik, üldse ei vaidle :) Eesmärk, nagu öeldud, on "to luxuriate". Täpsustuseks niipalju, et veini jaoks on ülikerged titaantopsid, mitte klaasid, toolid kaaluvad 450 grammi per tool ja lappuvad üliväikeseks kokku (goodelda REI Flexlite Air Chair). Jäätermos on ainuke sutsu kaalukam asi, seda me asskicker-matkadele kaasa ei vea. Liikumiskiirust ja –kergust nn. luksuskraam absoluutselt ei sega, vähemasti meie seda segajaks ei pea. Aga eks matkamis-stiile ongi mitmeid, ühte ja ainust õiget pole olemas, igaüks valib ju endale sobivaima.
DeleteNii on, igaühele oma, mis iganes meeldib.
DeleteLuxuriatingi teemal - me panime kord sõpradega enam-vähem 19. sajandi keskpaiga stiilis riided selga, võtsime kaasa veini ja suupisteid ja puuvilja ja siis läksime nautisime mu kodust nii 1 km kaugusel oleva endise kruusakarjääri serval dendropargis vaadet. Ma ei mäletagi enam, vbla oli kellelgi ka jõukohast 19. s muusikat kaasas, mida teha.
Delete