Häda ei anna häbeneda ...

        Mt. St. Helens vulkaanipurse - pliiniline ehk plahvatuslik ja gaasirohke

Eile hilishommiku jooksule minnes oli natuke nagu imelik tunne kõhus aga sellise tühise asja pärast ei saa ju trenni vahele jätta. Teised inimesed jooksevad vähihaigena ja ühe jalaga pea terve Kanada läbi (googeldage Terry Fox) aga kuhu see kõlbab kui mina ei viitsi puhitava kõhu pärast oma kuuekildisele ringile minna. Õige jah, olen vist unustanud mainida, et tavapärasest viiekast olen jooksuringi tasapisi kuue, kuuepoole peale venitanud, nii tuleb pool tundi aktiivsust kenasti täis.

Esimene kilt läks kenasti, teise peal kippus gaasieraldus kummaliselt aktiivseks muutuma. Kolmanda kildi alguseks oli tunne nagu Nord-Streami lekke kohal. Loodetavasti pole läheduses mingit sädet andvat aparaati, katastroofiliseks gaasiplahvatuseks piisab vaid õiges vahekorras gaasi-õhu segust ja sädemest. Surve hakkas tuntavalt kasvama, tekkis kerge kahtlus kas pean koduni vastu. OK kilomeeter veel kõrgepingeliinideni, kus mõned varjatumad võsastunud kohad. Viimases hädas pean seal end kergendama.

Jõudsin just väikese pargi juurde, kus kenasti koos tenniseplats, välibassein ja laste mänguväljak. Kõhtu lõi valu, mis sundis hoogu maha võtma. Tean nüüd väga hästi kuidas tundis ennast Mt. St. Helens sekundid enne kui viskas kaane pealt. Ainus vahe, et mul oli kohe-kohe kaas alt minemas. Enam polnud aega ei koha valikuks ega häbenemiseks, õnneks mõne sammu kaugusel tenniseväljaku äärne hekk ning veits madalam lohk, kus kanalisatsioonikaevu luuk. Mänguväljaku pingil istus mees, kes kiirelt pilgu ära pööras kui ahvikiirusel püksid alla tõmbasin ja kükitasin.

Polnud mitte sekundite vaid sekundikümnendike mäng, et mitte end täis teha. Säästan lugejaid lähemast kirjeldusest, aga saate üpris hea ettekujutuse protsessist kui vaatate ülalolevat videot. Aktiivne faas möödus hulka kiiremini kui vulkaani puhul, tropp läinud, laava kraatrist pursanud tuli tagajärgede harimise peale mõelda. Insener ei jää üheski situatsioonis hätta: kitkusin kükitades mõned pihutäied rohtu ja saigi probleem hädapärast lahendatud. Ma üldse ei imesta, et musulmanimaailmas vasaku käega pole viisakas teretada😜

Tõusin püsti, püksid üles ja sörkisin edasi nagu poleks midagi erilist juhtunud. Ringi suurt vaadata ei julgenud, oli seal rohkem tunnistajaid või mitte. Samas mis vahet, mida ma oleks siis pidanud tegema, tegu polnud ju tavalise: no varsti oleks vaja potile minna olukorraga. Sellist erakordse kiirusega arenenud plahvatust olen vaid korra lapsena üle elanud kui sõbra juures arbuusist kere täis vitsutasin. Tookord lõppes asi palju hullemini, sest ühtki varjatud kohta polnud käepärast, bussipeatus lükati hiljem buldooseriga maatasa. Takkajärgi mõeldes ikka vedas, et ma polnud kriitilisel momendil kusagil keset tänavat või tihema liiklusega kohas.

Kõhuvulkaani põhjust polnud raske ära arvata - liigne kogus looduslikke vitamiine ehk siis värsket puuvilja. Eelmisel õhtul pugisin kausitäie kiwisid, kaks banaani, suure õuna ja kõige otsa piraka mango. Eks see smuuti siis üle öö laagerdas ja kogus jõudu. Hommikul oli mass veel äraootavas seisus aga nagu igasugu surve all olevate mullijookidega juhtub lõi raputamine noateral oleva tasakaalu paigast kutsudes esile ahelreaktsiooni ja sellele järgneva plahvatuse.

Jaa-jaa, tean isegi, et elevandina vastu ööd puuvilja pugida pole hea mõte, võtke siis õppust ja ärge teie tehke😉 Põnev ja naljakas oleks kuulda teiste inimeste piinlikest situatsioonidest aga vaevalt keegi kipub selliseid sügavalt isiklikke seiku avalikult jagama😁