Voice Engine

        Tehnoloogia yuotuberi Wes Rothi video Open AI Voice Engine projektist

Open AI postitas oma blogis äsja info ühe põneva projekti "Voice Engine" kohta, mis võimeline üsna hästi konkreetse inimese kõnet jäljendama peale ainuüksi 15 sekundilise originaalkõne audiolõigu kuulamist. Ehk siis esitab etteantud teksti konkreetse isiku kõnemaneeri väga hästi jäljendades. Idee sarnane, mis chatboti teksti juures, lihtsalt infona kasutab audiot. Lisaboonuseks sama jutu esitamine terves hulgas teistes keeltes. Kõne mõistmisega saadakse samuti hästi hakkama nagu oleme ise kogenud kui mobla või läpaka juures häälsisendit kasutame. Paned häälsiendi ja väljundi ning tõlke kokku ja ongi olemas universaaltõlkija. Nõuab veel veidi lihvimist ja natu rohkem arvutivõimsust enne kui ka spetsid ära petab. Võõrkeele õppimine muutub lähiajal mitte vajadus vaid hobipõhiseks. Tõlkijatel kardetavasti viimane aeg ümberõppele või pensile minna.  

Lisame juurde samal tasemel videotöötluse ja piisava arvutusvõimsuse kõike reaalajas simuleerida ning jõuame maailma, kus pole võimalik ei audio ega isegi videokõne puhul kindel olla kas räägid oma sõbraga või on tegu hoopiski arvutisimulatsiooniga - suur samm edasi tekstipõhistest petukirjadest. Viimaseks sammuks piisavalt elutruu humanoidroboti ehitamine - kes ka otsesuhtluses võimeline kõik su meeled ära petma. Selleni ehk veel veidi aega minna, aga vaadates praegust tehnoloogia arengu eksponentsiaalset kurvi, pole mägede taga. Kui maailm enne otsa ei saa suhtlen juba oma eluajal inimrobotitega, kes äravahetamiseni sarnased pärisinimestega.

Arthur C. Clarke: It may be that our role on this planet is not to worship God but to create him.

Arthur C. Clarke: Võimalik, et meie roll Maakeral pole mitte Jumala teenimine vaid tema loomine!

Millal hakata penskariks🤔

Jälle jagan sotsiaalmeediast leitud tabelit. Tegu on järjest teravamini üleskerkinud probleemiga praktiliselt igal pool maailmas aga eriti arenenud riikides. Elanikkond vananeb, sest sündimus (õnneks) pole enam sellel tasemel mis vanasti. Enamuses arenenud riikides elanikkond väheneks suht kiiresti kui poleks immigratsiooni. Immigratsiooniga rahvastikuprobleemi lahendamise mõistlikkus ja jätkusuutlikkus on omaette kuumad teemad, mida ei jõua selles postituses käsitleda. Pensionisüsteemid olid pikka aega tüüpilised püramiidskeemid, mis töötasid seni kuni rahvast järjest juurde tuli. Loomulikul viisil enam ei tule ja migratsiooniga juurde toodav seltskond pole viiskalt öeldes huvitatud oma maksudega vananeva põlisrahvastiku toitmisest.

Majanduslikult on nii riigil, pensionifondidel kui firmadel kasulik võimalikult vähe pensioni välja maksta. Mõistmaks kuidas seda tagada pole vaja kõrgemat haridust raamatupidamises, piisab neljanda klassi matemaatikast. Väljamakstud pensioni hulk on väga heas korrelatsioonis pensioni maksmise kestusega. Et poleks nii lihtsalt arusaadav tavakodanikele lisatakse vett sogasemaks ajavaid nüansse nagu summa seadmine sõltuvusse pensile mineku ajast ja maksustamisega manipuleerimine.

Kuidas võimalikult vähe aega penssi maksta? Elementaarne Watson - hoia kodanikke võimalikult kaua tööl, teisest otsast (võimalikult siva mulla alla ajada) natu keeruline pensiaega eetiliselt maha lõigata. Samas on inimese kauem tööl hoidmine kahe teraga mõõk kuna automaatselt lühendab eluiga. Stress teatavasti hulga tõsiste haiguste põhjuseks aga väga vähe töökohti kus stressi pole. Ülalolevast tabelist on kenasti näha korrelatsioon pensile minemise vanuse ja eeldatava keskmise eluea kohta. Iga lisaaasta töötamist peale 50'dat eluaastat lühendab eluiga kahe aasta võrra.

Googeldasin huvi pärast ka teisi allikaid, ei leidnud ühtegi tõsist uurimust, mis oleks ühese vastuse andnud. Nii mõnedki avaldasid erinevaid numbreid ja isegi vastupidiseid trende. Varem pensile jääjad on tihtipeale viletsa tervisega ja seega eeldatavalt lühema elueaga. Probleem on selles, et väga raske objektiivselt võrrelda inimesi ainult pensionile minemise vanuse ja eluea vaatevinklist. Nii pensile minekut kui eluiga mõjutavad liiga palju väga erinevaid faktoreid. 

Täiesti lambist arvan, et võrreldes sama vaimse ja füüsilise tervisega inimesi, elavad kauem need kes varem pensile jäävad sel lihtsal põhjusel, et nende elus on vähem stressi ja rohkem aega tegeleda igasugu meeldivate ning tervislike tegevustega. Tunnen siinseski kogukonnas mitmeid, kes läksid juba 50'selt pensile, kõik on paksult rahul, keegi ei tunne puudust ühiskonnale "kasulikuks" olemisest.

Kindlasti on erandeid nende näol, kel hobi tööks või kelle töö tõepoolest stressivaba. Paraku kipun arvama, et neid on kaduvväike vähemus. Enda näitel õnnestus saada nõks alla viiekümnesena stressivabale tööle. Kuna see hobi just pole, aga muidu liulaskmine, võiks eeldada suht pikka penskaripõlve. Seda pikemat, kvaliteetsemat ja tegutsemisrohkemat, mida varem tööga hüvasti jätta.

Sobilikult avaldati err's artikkel kõrge vanuseni töötamise teemal, kus leitakse seda olevat uus normaalsus. Lubage jääda eriarvamusele: kui te ärgates ei naerata rõõmsalt mõeldes hommikustele liiklusummikutele ja tööl lahendamist ootavaile probleemidele, eelistaksite ilmselt teist külge keerata ja edasi põõnata - mis on normaalne. Mõelge, kas käiksite tööl kui palka ei makstaks??? Mina isegi oma stressivaba tööga ja usun et valdav enamus ei käiks. Ainsa põhjusena palgata tööl käimist jätkata näen igavust (fantaasia puudumine) või soovi "kasulik" olla - ei mõista kumbagi. See aeg mu täiskasvanud elust kui tööl ei käinud oli mõnusaim üldse ... kui poleks kuklas tiksunud mõte, kahjuks igavesti kesta ei saa. 

Kokkuvõttes mõistlik nii pea töölt ära tulla kui majanduslikult mugavalt võimalik. Paraku on palga teenimise vajadus ja majanduslik kitsikus enamasti need, mis inimesi arutult kaua tööl hoiavad. "Rahatarkus" ja majanduslik mõtlemine vajalikud, et töötamise nõiaringist enne välja murda kui hilja😉

Lootust ei maksa kaotada, Elon "ähvardas", et peagi tuleb tehisaru ja teeb kõik tööd inimeste eest ära. Personaalselt ei julge sellist sorti lotovõidule lootma jääda, kindlam ikka ise asi käsile võtta😉

Kas ja millal tuleksite töölt ära kui tagataks viisakas põhisissetulek?

Millega tegeleksite töölkäimisest vabanenud ajaga?

P.S. Ülaltoodud tabel on tegelt linnalegend ega oma mingit tõeväärtust. Samas ei muuda see mu arvamust, et logelev inimene on õnnelikum ja elab kauem kui töötav inimene.

Mul on kuri kahtlus, et töökuse ülistamine on aegade algusest kitsa kavalpeade kamba vandenõu: las lollid rabavad, et meil oleks lahe elu - kiida lolli, loll töötab end surnuks😜 No ja kogu majandussüsteem on nii üles ehitatud, et keskmisel inimesel poleks majanduslikult võimalik varakult pensile minna. Äkki tehisaru teeb võimalikuks - loota ju võib ;) 

Kuritegudest ja statistikast

Värvid esitavad eri piirkondi😉
 Korrelatsiooni märkamine omal vastutusel😜

Postituse kirjutamise kutsus esile twitteris silma jäänud säuts. OK, nii naiivne ma ka pole, et iga säutsu kohe usuks aga seal postitatud graafik oli piisavalt intrigeeriv, et asja edasi uurida. Tegu Taani vägivaldsete kuritegude statistikaga ... rahvuspõhiselt. Sellist asja paljudes riikides ei avaldata hirmus (põhjendatud), et võiks kutsuda esile laiemalt immigrantide või kitsamalt rahvus, usu või rassilise sallimatuse. Poleks ju miskit karta kui numbrid väga selgelt ei viitaks teatavate gruppide oluliselt suuremale esindatusele kuritegelikule teele kaldumisel.

Otsisin infot ka mitme teise riigi kohta kuid ei õnnestunud leida. Isegi tehisaru on liiga poliitkorrektne, et sellisele küsimusele ausalt vastata (osava promtimisega ehk õnnestuks). Kanadas näiteks on avalik rahvusgruppide põhine statistika ohvrite kuid mitte kurjategijate kohta. Kuna mu blogi pole teaduslik uurimus, ei viitsinud rohkem vaeva näha ja piirdusin Taani ametliku statistikaga, ja Taani kinnipidamisasutuste statistikaga mis mõlemad üllatavalt lihtsalt ligipääsetavad.

Graafik esitab eri riikide kodakondsete või päritolujärgsete (nation of origin) vägivaldsetes kuritegudes süüdimõistetute suhte taanlastesse aastatel 2010-2021. Selgituseks: kui taani kodanike puhul oleks näiteks 100000 kodaniku puhul süüdimõistetuid 100 siis teiste rahvusgruppide puhul koefitsent 0.5 tähendaks 50 ja koefitsent 2 kahtesada süüdimõistetut 100000 kohta. Oluline on just suhteliste arvude võrdlemine, mitte absoluutsete, sest taani kodanike hulk on praegu veel Taanis oluliselt suurem kui teiste riikide kodanike arv. Väikese valimi (paarkümmend või paarsada) puhul võivad suhtelised numbrid muidugi kallutatud olla. Samas on hulk Taani kodakondsuse saanuid võõramaise päritoluga ja pole päris selge (ei viitsinud uurida) kas ja kuidas seda arvesse võetud. Usutavasti Taanis türklase perre sündinu loetakse taanlaseks ehkki tänapäeval ilmselt näevad teised ja tunneb tihtipeale ka ise end pigem türklasena (analoogia Eestis elavate venelastega). Kas Türgis sündinud taani kodakondsuse saanu loetakse türklaseks või taanlaseks ei tea. Nii või teisiti siis pigem on võõramaalaste osa kuritegelikus statistikas alla mitte ülehinnatud.

Julgen arvata, et teistes põhjamaades ja paljudes Euroopa riikides suht sarnane seis. Ehk siis arusaadav, et sotsiaalse rahu säilitamise nimel sellist statistikat kas varjatakse või lihtsalt ei tehta. Minu arust pole jaanalinnu kombel pea liiva alla peitmine õige taktika. Kus probleem on, seal tuleks sellest avalikult rääkida ja üritada lahendusi leida - ka siis kui need pole mugavad või populaarsed. Natuke nagu vähkkasvajaga: haiguse eitamine ja ravi edasilükkamine või lootmine, et ise paraneb teeb pikas plaanis asja ainult hullemaks. Kui lasta kasvajal liiga kaugele areneda ei aita enam väljalõikamisest, siirded levinud igale poole mujale ja viivad lõpuks kogu organismi hävinguni.

Mis oleks heaks ja efektiivseks lahenduseks ma ei tea ja kui teaks ei julgeks ilmselt välja pakkuda. Tean vaid seda (nii Rootsi kui Kanada kogemuse põhjal), et eeliste pakkumine võrreldes põliselanikkonnaga see kindlasti pole. Äkki on lugejail häid ideid, palun ainult ärge hakake rassistlikke mõtteid avaldama. Esiteks toetan võrdseid võimalusi sõltumata inimese väljanägemisest ja teiseks võidakse tänapäeva sõnavabaduse tingimustes blogi anonüümsete kaebuste põhjal lihtsalt kinni panna.

P.S. Meeldiv tõdeda, et Eesti immigrandid Taanis lausa vähem kuritegelikud kui taanlased ise.
P.P.S. Riigid, mida enam ei eksisteeri on esindatud, sest kurjategijatel oli süüdimõistmise ajal vastav kodakondsus või rahvuslik kuuluvus.

Mitte kes tegi vaid kelle käsul!

Moskvas toimunud kontserdisaali tulistamise juures on uudisteagentuuride ja analüütikute esimeseks küsimuseks: "Kes tegi"? Tegelikult peaks küsima: "Kes organiseeris ja kelle käsul", sest operatsiooni täideviijad on organiseerijate plaane ellu viivad tähtsusetud pisikesed kruvid. Saamaks jälile organisaatoritele tuleb vaadata, kellel oleks motiivi.

Ukraina võib täielikult välistada, sest taoline terrorirünnak ei tooks mingi nurga alt neile kasu, küll aga ohtralt kahju. Kaduvväike võimalus, et tegu Ukraina territooriumilt pärit kodanike kättemaksu üritusega - põhjust oleks kümnetel tuhandetel kuid kipun arvama, et võimekusest jääb puudu. Samal põhjusel välistan ka Ukraina pool võitleva vene korpuse.

Üsna kohe välja ilmunud info, et tegu islamistide rünnakuga. Teoreetiliselt kübe rohkem tõenäosust kui ukrainlaste puhul kuid mitmel põhjusel vägagi kaheldav. Alles hiljuti käisid mitmed islamistide asjapulgad Moskvas vastuvõttudel sel ajal kui muu maailm neile seoses Iisraelis toimunud rünnakuga selja pööras. Mingit konkreetset hiljutist ajendit (mingi haarang küll Kaukaasias) nagu pole. Võimekust ehk oleks kuid vahelejäämise risk suurem kui ukrainlastel nii välimuse kui keeleoskuse tõttu. Sarnasus Nord-Osti'ga ei tähenda midagi. Nii Ukraina kui Islamistide puhul oleks nii aja kui koha valik äärmiselt ebaloogiline, milleks üritada rünnakut pealinnas, mis eeldatavalt kõige paremini kaitstud.

Järgi jääb vaid venemaa ise (eriteenistused ülemuse käsul), aeg, koht ja motiiv sobivad ning võimekus olemas, pretsedendist (kortermajade õhkulaskmine) rääkimata. Kõige tähtsam on muidugi motiiv, mis määrab ülejäänute sobivuse. Motiiv mu arust väga lihtne: Vene soovib sel suvel või äärmisel juhul järgmise aasta jooksul vallutada enda omaks kuulutatud oblastid ja sundida Ukraina rahu sõlmima. Terve Ukraina vallutamist vaevalt kujutab ette aga mine sa tea. Samas on mõistnud, et sõjalise edu jaoks on vaja midagi drastilist ette võtta. 

Kui tuumapomm välja jätta siis oleks silmnähtavaks lahenduseks Ukrainale sõja kuulutamine koos uue mobilisatsiooniga. Moskva terrorirünnak sobib ideaalselt ajendiks, ehkki Ukraina osalust välismaailmas keegi ei usu ja küllap kodumaalgi kaheldakse. Samas on's Kremlit usaldatavus kunagi morjendanud. Hea põhjus kruve veel kinnimale keerata ja igasugust võimalikku vastuseisu sõjale juba eos summutada. Mulle oli pigem üllatuseks, et miskit sellist enne 24 veebruari 2022 ei korraldatud. Boonuseks võimalus Ukraina toetajate hulgas segadust külvata ja USA abiotsuse vastastele kongressis põhjendusi anda, ükskõik kui ebausutavaid. 

Kuidas Ukraina osalust kõige efektiivsemalt serveerida. Ma pakun välja, et kasutatakse kas juba varem või ka äsja vangi langenud Ukraina sõjaväelasi, kes "kangelasliku" lahingu käigus "likvideeriti". Kas mehed eelnevalt maha notitud ja majja viidud või viiakse värskelt operatsiooni käigus ja tehakse siis vagaseks. Usutavuse mõttes jäetakse ehk üks või kaks ukrainlast ellu. kellele on eelnevalt tehtud pakkumine, millest ei saa loobuda (pere FSB puhkekodus) ja kästud stsenaarium pähe õppida. Tüüp muidugi teeb enesetapu peale ülestunnistusi.

Kuna Ukraina poolt soovitud "eskalatsiooni" ei tulnud pidi vene selle pisikese asja ise ära ajama.

Kruvid loksuvad🤔

Kui Elon Muski ütlemised ja teod on juba varem pannud kukalt kratsima siis viimane tõstatab kahtluse tüübi reaalsustajus. Ta tuli välja mõttega, et tehisaru muudab traditsionaalse tööhõive aegunuks ja läbi "üleüldise kõrge sissetuleku" saabub külluse aeg, kusjuures keegi ei pea tööd tegema kuid võib hobi korras end liigutada. Kostab parem kui kunagi lubatud kommunism, kui õieti mäletan siis eeldati ikkagi "võimetekohast" tööpanust ja "vajaduspõhist" hüvedega varustamist. Targu jäeti mainimata, kes ja kuidas võimeid ja vajadusi hindab. Tore küll, paraku kummaline kuulda mehe suust, kes sunnib oma töötajaid projektide tähtaegadest kinni pidamiseks tehastes magama. Teisalt on väitnud, et vaid 40 tunnise töönädala arvestusega pole mõtet tema firmadesse tööle kandideerida.

Ma ei kahtle, et tehisaru muudab kardinaalselt nii tööturgu, majandust kui haridussüsteemi.  Võimalikult kujuneb suurimaks murranguks ühiskonna arengus, isegi  suuremaks kui põlluharimine või tööstusrevolutsioon. Samas kuidagi ei suuda uskuda "Utoopia" peadsesse saabumisse. Inimese peas olevat kiviajast pärit riistvara ja enamust tarkvara lihtsalt pole võimalik kiiresti muuta, evolutsioon toimub väga aeglaselt. Aju areng on juba ammu tehnoloogia arengust pikalt maha jäänud ja jääb järjest rohkem.

Elonil on olnud ohtralt igasuguseid teisi ideid, millest enamus kõrvale heitnud, kuid mõned ootamatu eduga ellu viinud. Tesla üheks näiteks, ehkki tänase seisuga on firma aktsia kaotanud 30% oma väärtusest kui aasta algusega võrrelda. Lisaks robootika ja tehisaruga tegelemisele kutsub momendil suurimat vastukaja esile Starship. Viimane katselend küll ei täitnud kõiki ootusi, samas jõudis rakett kosmosesse ja põles ära alles uuesti atmosfääri sisenedes.

Olgu teiste projektidega kuidas on aga Starship saab olema näiteks ebareaalsest kõiki takistusi eiravast kolossaalsest eduloost või ajaloo suurimast investeerimismullist ja läbikukkumisest. Minu panused viimasele võimalusele, eelkõige seetõttu, et mees keeldub võtmast arvesse reaalsust: inimloomust ja maailmapoliitikat, eeldades kõige optimistlikuma stsenaariumi käiku minekut. Eelmised tähtajad ammu ületatud, momendil ennustab Musk inimese Marsile jõudmist võimalikult 5 ja tõenäoliselt 10 aasta jooksul. Võrdluseks: just täna uudistes räägiti, et Torontot läbiva põhimagistraali 3km pikkuse lõigu remont peaks võtma 3-4 aastat🤪 2050 pidavat elama miljon🙄 inimest Marsil. Igale teisele avaliku elu tegelasele pandaks sellise avalduse puhul kinniseotud käistega särk selga.

Teeks ennustusvõistluse: 

1. Millal astub esimene inimene Marsi pinnale?

2. Millal arenenud riikide enamus läheb üle universaalse põhisissetuleku (universal basic income) pakkumisele oma kodanikele?

Ma teen otsad lahti ja pakun mõlema küsimuse vastuseks: mitte sellel sajandil ja pigem üldse mitte. Suurem võimalus praegusel kujul eksisteeriva tsivilisatsiooni kadumisele. Kuri kahtlus, et järeltulevad põlved nimetavad 21 sajandi algust inimkonna "kuldajastuks", vähemalt normaalsetes piirkondades elavate jaoks.

Südamest loodan et eksin, nii äge oleks vanurina näha kaadreid inimese esimesest sammust Marsi pinnale! Huvitav mida ta sel momendil ütleb, Kuule astumise tsitaati teavad meist kõik.

Uni - hea ja paha

Halva unega vanur

Hea unega väiksem kutsik

Uni hea selles mõttes, et viimasel ajal saanud mõnuga päris pikalt magatud minimaalse arvu varahommikuste ärkamistega. Meil vana koera näol justkui väike laps majas, kes pikalt magada ei lase ja tavatseb just siis välja tahtma hakata kui uni kõige magusam. Lõpuks oleme leidnud enam-vähem rahuldava lahenduse, mis vähemalt pooltel öödel töötab. Nimelt tuleb koer korra hilisõhtul või isegi öö hakul jalutama viia, sihuke kilomeetrine ots, et väsitaks looma ära ja paneks ka kõhu käima. Elukas nimelt põõnab enamuse päevast, kuid meie vahele segamiseta tahaks nii kahe ajal öösel kui kuue ajal hommikul õues käia. 

Proovisime söögikordadega reguleerida aga ei aidanud, ükskõik millal sööb, ikka tuleb rahuliku ööune huvides hilisõhtune jalutuskäik ette võtta. Eriti vastiku ilmaga üritame ta korraks maja ette või taga-aeda lasta kuid siis loom ei väsi piisavalt ja ajab ikka varahommikul üles. Mulle üldse ei sobi, sest meeldib võimalusel üheksani magada. Viimased ööd olengi enamasti ühe jutiga vähemalt kaheksa tundi põõnanud. Pikk magamine tähendab aga seda, et hommikul näed unenägusid ja need jäävad ka meelde.

Kass mu hommikupudru pohlamoosi noolimas 

Tänahommikune uni oli sisu poolest halva võitu, ehkki mitte mingi õudukas või luupainaja. Sõitsime isaga autoga Kännu-Kuke juures Vilde Teel Õismäe poole. Kõnniteedel ja isegi sõiduteel jalutas rohkelt räsitud olemisega inimesi vastu igasugu pampusid ja kraami tassides ning kärusid lükates. Sõjapõgenikud sain aru, aga miks nad sealtpoolt tulevad ei mõistnud. Siis olin korraks vanalinnas, auto jupsis. Järgmine moment Balti jaamas. Nüüd sain aru küll milles iva. Sadamat oli pommitatud, suur tulekahju mere pool, kraanad pikali kukkunud. Sadamasse kogunenud ellujäänud põgenesid sisemaale.

No muidugi, venelane proovib takistada NATO vägede appitulemist. Isa kõrval vastas: õnneks nad tainapead nagu tavaliselt. Vaata Ämari pommitasid segi, ameeriklaste transpordilennukid ei saanud seal maanduda, Tallinna lennuväli ammu rivist väljas ja nüüd läksid sadama kallale. Aga meie mehed olid kavalad, nõukaaegne Haapsalu sõjaväe lennuväli lasti võssa kasvada, kuid maandumisrajad hoiti varjatult korras. Rasketehnika juba poolel teel Tallinna. Teab, kas Tapale jõuavad appi, kus praegu lahingud käivad, aga Lasnamäe kaitseliinidele kindlasti. 

Mõtlesin omaette: küll oli sõbrast tark kiirkaater Pärnu viia, sellega saame otse Rootsi, eks siis vaata kuidas edasi. Peab jälle kõike nullist alustama, aga küll saan hakkama, ennegi saadud. Küll ikka inseneriharidus on hea, praktilised oskused aitavad igal pool välja, vaja vaid kohalik keel selgeks saada. Võimsa undamise peale vaatasin üles, hävitajad kihutasid poolviltu kolmeses grupis ida poole - ainult kolm??? Ärkasin imestades, et siis sellist imelikku häält need F-35'd teevad ... hoopis kohalik kaugusest kostev rongivile Torontos. Kulus mõned sekundid enne kui teadvus lõplikult reaalsusse tagasi tuli. 

Uned tavaliselt peegeldavad seda, millest alatedvus mõtleb. Ärkveloleku ajal ma igatahes suure sõja või Eestile suunatud ohu peale ei mõtle aga ju siis kusagil kuklas mingi neuronite punt arutleb probleemi üle ja mõtleb ka lahendusi välja.

Youtube "Next World War" sari on põnevikusorti ebarealistlik stsenaarium.

Lihtsalt sobis temaatiliselt hästi mu unenäo blogipostitust illustreerima. 

Midagi on mäda Kanadas

Pealkirja teema sisu juurde jõudmiseks tuleb veidi kaugemalt alustada. Ja ei, ärge kartke, ma ei hakka kurtma immigratsiooni, kuritegevuse, hindade või maksude üle, üldse millegi üle ei kavatse kurta😉 Suusatamast saabudes puhkasin ühe päeva enne kui jooksuringile läksin. Teisipäeval oli jalgades ikka väsimus, ei hakanud pingutama, võtsin rahulikult.

Jooksutrajektoor nagu liitri viina joonul😁
Google FIT äpp ja Pixeli GPS

Tegelik trajektoor ja tempo
Huawei pulsikell ja äpp

Esimese kilomeetri aega kuuldes arvasin, et kuulsin valesti. Viie aastase jooksukarjääriga olen õppinud oma tempot päris täpselt hindama, üle 10 sekundi kildi kohta pea kunagi ei eksi. Seega esimene kilt alla nelja minuti oli ilmselgelt kõrvakuulmise viga. Kui edasised vaheajad sama tempot näitasid, kuid samm pigem raske ja väsinud, hakkasin kahtlustama probleeme mobla jooksuäpi FIT juures.

5 kildi "rekord" 19:53

Viis kilti jooksin ulmeliselt alla 20 minuti, realistlikult muidugi mitte. Kui üldse oleks suuteline siis äärmiselt hea vormi ja igasugu positiivsete kokkusattumiste ning võimsa motivatsiooni (keegi annaks miljoni) puhul. Üle kaheksakildise distantsi läbisin keskmise kiirusega 4:00 kilomeetri kohta, tegelikult tegu umbes seitsme veerandi kildiga. Miks mobla seekord mõõtis distantsi kilomeetri pikemaks ja tempo seega oluliselt kiiremaks???

Jooksu trajektoori vaadates oli hoobilt selge, GPS signaal hüppas pidevalt edasi-tagasi, vasakule-paremale. Samas pulsikellade äppidel jooksutempo normaalne ja trajektoorid kenasti sujuvad ja korrektsed. Kummaline, vaatame mis spets GPS äpp moblal näitab. Alguses oli tal raskusi satelliitide leidmisega aga kui lõpuks leidis ei suutnud asupaika täpselt määrata vaatamata pea kümnele satile. Kuidas see võimalik ja miks pulsikelladel polnud probleeme. No muidugi, Huawei kasutab ju hiinakate satelliite samas kui Google kasutab USA GPS sattisid. Kas tõepoolest segati GPS signaale? Mingit tõendit mul selle kohta pole ehkki netis levis inf, et teistelgi probleeme pulsikellade ja moblaäppide GPS'ga. Täna igatahes töötas kõik tipp-topp. Vahepeal mobla restarti pole ka teinud, mis seletaks asja kui see vaid moblapõhine GPS vastuvõtja probleem.

Rasked olud

Laupäeva hommikul ajasime end vaatamata eelmise õhtu pidutsemisest tingitud uimasusele varakult jalule. Viimane ilmaennustus ähvardas juba üheteistkümnest vihma. Kiire kohv, juustu-vorsti võileivad, keedetud muna ja paki kaetahelbepuder virsikutega. Mehine hommikusöök, et ei peaks enne nelja hotelli tulema, no kui just padukat sadama ei hakka. Väikesesse seljakotti ladusin 4 õllepurki, taskusse kolm batooni. Gondlisse jõudsime kolmveerand üheksa.

Päike veel paistab, taamalt tulevad sünged pilved

Päeva algus imeline. Mäe tipus paar kraadi külma ja lumi veel sile, all tõstuki juures plussis. Seega lumeolud õige vahelduvad, ülal jäine, all lumelödi. Üheteist ajal läksin korraks restosse, sel ajal kui kiiruga õltsi rüüpasin helistas ema messangeriga Eestist kuna nägi mu rohelist mummukest kontakti juures. Postitasin paar pilti ja kiiruga mäele tagasi! Meeldiva üllatusena püsis ilm päikseline kaheteistkümneni, alles siis jõudsid pilved kohale. Esialgu sadas vaid hõredat lund aga peagi hakkas tuiskama ja tuul tõusis tormiks.

Esialgu õnneks lumi ja tuisk

Tuul nii tugev, et mitu korda pandi tõstuk seisma, ükskord istusin kahe asiaadist tüdrukuga kuristiku kohal õõtsuvas toolis üle veerand tunni. Minu jope piisavalt külmakindel, et keerasin end mugavasse asendisse, panin silmad kinni ja hakkasin mõtteid mõlgutama. Taskus olevatest batoonidest ja konjakipläskust jagub õhtuni, eks öösel pistan tüdrukud nahka kui abi enne ei tule. Tegelt oleks värisevatele kössis plikadele peaaegu pakkunud oma põuetaskus varuks olevat vihmakilet. Enne kui jõudsin hakkas lift liikuma. Tänapäeval ei julge ju soojendamise mõttes ligemale pugeda, parem külmud surnuks kui saad ahistamis-süüdistuse🤪

Olud lähevad raskeks

Üritasin sõita hulka erinevaid radasid läbi, puhkuseks kihutasin pikka lauget nõlva, kus ainsateks takistusteks teised suusatajad, kelle vahelt hooga läbi laveerida. Rada piisavalt lai, kiirust langetama ei pidanud. Ilm läks tasapisi soemaks, lörts vaheldus vihmaga. Suusatasin kaua vähegi võimalik, jõudes napilt enne väravate sulgemist veel korra üles. Viimaseks laskumiseks valisin kõige pikema raja, mida rahulikult läbi libisesin. Hotelli esisel nõlval istusin lumevabale kaljunukile, limpsisin viimase õlle ja nautisin vaateid. Sel päeval läbisin 127 kilti suuskadel, võimalik vaid tänu pealelõunasele halvale ilmale, mis inimesed hotellitubadesse sooja hirmutas.

Mäe all, tänaseks sõidud läbi

Hotellis auto juures saapaid vahetades sai veidi närvikõdi. Üks tüüb põrutas oma auto katusel oleva suusakastiga vastu tuletõrje pritsimismehhanismi ja murdis selle küljest. Vett hakkas suure hooga pritsima - sireenid läksid peale. Korraks kaalusin auto garaazhist välja ajamist aga elektrisüsteemid blokeerusid, nii uksed kui lift. Kõmpisin slallisaapad näpus trepist üles, suusad olin jätnud välja raami najale. Rahvas tungles väljapääsude suunas, paanikat polnud, inimesed siiski murelikud oma vara pärast. Üks daam lausa käterätik ümber dushi alt välja karanud, lörtsituisus palav tal küll polnud. Hotellipersonal olid nagu peata kanad, ilmselt puudus vastav treening. Rahustasin neid, et tegu vaid tuletõrjevee💦 süsteemi rikkega, ise nägin, ei mingit tulekahju🔥. Veerand tunni pärast lasti meid sisse.

Baaris eestlastega eelmisel õhtul

Pugisime kiire õhtusöögi ja läksime küla peale eestlastest suusasemusid otsima. Eelmise õhtu baaris olid küll mõned blondid, paraku mitte eestlased. Kolmandast lõpuks leidsime ühe seltskonna, kuid lauad olid täis. Ametliku õhtusöögiga oli see jama, et juba poolteist kuud varem (kui ma ei olnud veel otsustanud kas minna või mitte) olid kõik kohad broneeritud, pooled soovijad jäid ilma piletita. Esiteks ei osatud oodata sellist populaarsust ja teiseks polnud ka hotellil piisavalt suurt ballisaali pakkuda. Kokkuvõttes pidasid pooled eestlased hotellisaalis pidu õhtusöögi, muusika ja tantsuga, pooled hotellitubades oma sõpruskondadega. Kahju muidugi, et peole ei saanud, samas ega mul seal eriti tuttavaid polnud ning pole ka sellises pidutsemisvormis nagu ülikooli ajal.

Läksime tuppa tagasi, korkisime õlled ja panime hokimängu telekas peale. Paraku pole viimased 15 aastat sporti telekast vahtinud. Igav hakkas, ehkki Toronto Montreali kohtumine. Otsustasin hoopis võimalust kasutada ja vaadata kas mullivannis ruumi. Sõber ei viitsinud kampa lüüa, õrritasin veel teda, et kindlasti noored napis riietuses tütarlapsed hulgakesi sulistamas. Ei mõjunud, naeris ainult - unista edasi. Panin ujukad jalga, õlts kaasa, ja seadsin sammud teise hotelli tiiba. Mullivann oli mitte ainult tühi vaid isegi kate peal. Mis ikka, ligunen veidi ja joon oma õlle ära. Lörtsi sadas nii kõvasti, et pead ei saanud väljas hoida, hõljusin vees vaid nägu taeva poole.

Pool tunnikest kulunud, aitas küll. Ajasin istukile ja olin valmis lahkuma kui nagu võlukepikesega kolm preilit uksele astus. Äramineku isu oli hoobilt kadunud, kuid viisakus sai võitu: mõtliku pilguga mullivanni vaatavaile tüdrukutele ütlesin: tulge aga, ma just lahkumas. Jää, jää, mahume kõik kenasti ära oli muidugi väga meelitav pakkumine, läksin siiski sauna. Pettumus missugune, saun täiesti jahe. Mis ikka, lülitasin kütte peale, piilusin ukse vahelt välja ja küsisin kas äsjane pakkumine veel jõus. Muidugi, muidugi, tule, tõmbasid näitsikud end koomale.

Ronisin lörtsisajust kiirelt kuuma vette noorte naiste vahele, südamele peaks igati hästi mõjuma😁Kiirelt kadus kahtlus, et istume siin neljakesi suud vett täis. Tütarlapsed olid ülevoolavalt lõbusad, ilmselt eelnevalt juba miskit ergutavat tarbinud, väidetavalt olid pidutsemiseks valmistudes sõrmused hotellituppa jätnud. Mainisin, et sõpra õrritasin võimalusega tüdrukutega mullivannis aja veetmisest, too ei jää uskuma, et tegelt kah juhtus. Teeme selfie pakkusid neiud, paraku ei saanud sellest asja, olin mobla maha jätnud. Lubasid mind kindlasti järgmisel päeval mäel tervitada. Kurtsin, ei tunne teid ju riides ära kui olen ainult ilma näinud. Lõõpisime pea tund aega enne kui õlts otsa sai, mullikast välja ronisin, dushi all käisin ja tagasi hotellituppa suundusin. 

Hommik värske lumega tühjal mäel

Mul vähemalt läks õhtu asja ette, hiljem kuulsime: eestlaste pidu olla kolmeni kestnud. Ses mõttes hea ilma jääda, et muidu oleks järgmise päeva suusapilet raisku läinud. Pühapäeva hommikul kiire hommikusöök ja kolmveerand üheksaks liftile. Hotelliaknast vaadates oli ilm kummaline, lund nagu sadas kuid maha miskit polnud kogunenud. Tõstukiga üles sõites paksenes maapinnal olev lumevaip silmnähtavalt. 

Mäe tipus julgelt 25 senti paks suht tihe valge vaip. Suusatamine nõudis hoopis teistsugust lähenemist kui eelmistel päevadel. Raskust vaja taga hoida (mis väsitav jalgadele), iga väiksemgi viga kippus pikali viskama. Läbi paksu lume saab vaid otse sõita, ei mingit küljele libisemist, kohe sirakil. Tunni ajaga suusatati paks lumi jälgi täis ja madalamaks, elu läks lihtsamaks.

Tuisk tugevneb

Olime saanud toas viibimise pikendust, läksin poole kaheteistkümneks alla, et asjad autosse tassida ja ametlikult hotellist välja kirjutada. Suusad jätsin tõstuki juurde, mis mõte edasi-tagasi vedada. Jõudsin toas isegi viimase õlle külmikust juua ja paar ampsu vorstileiba hinge alla panna. Kaheteist ajal olin juba tagasi gondlis teel mäe tippu. Proovisin erinevaid radasid kuid järsematel väsinud jalgadega liiga raske, rahuldusin sinistega, vahelduseks kihutasin laugetel rohelistel. Rahvast oli vähe, sest olud õige rasked. Mäeteenistusel käed tööd täis, pidevalt korjati kanderaamidega inimesi mäelt üles. Kiirabi sireene võis kuulda pea iga kord kui alla tõstukisappa jõudsin. Kord nägin mäel suusamõnudele antireklaami tegevat kodanikku: vedeles sirakil rajal ja röökis valust, mäeteenistus polnud veel jaole saanud.

Lõpetasin tund aega enne liftide sulgemist, et jõuaksime Costcost läbi, sest kavas juustu ja õltsi koju kaasa osta. Suuski hotelli alla garaazhi viies (auto oli seal soojas) hakkasin püksitaskust uksekaarti võtma ja avastasin ehmatusega, et lukk lahti. Alati, ma ütlen alati, hoian auto võtit pükste taskus, ainus riietusese, milles võib üsna kindel olla, et mäel ära ei kaota või vähemalt loodetavasti märkan kohe kui kaob😁 Luku kinni olemist kontrollin tavaliselt paranoiliselt paar-kolm korda, aga nüüd oli lahti. Kaart oli aga võtmest polnud lõhnagi. Kõhust käis korraks külm jutt läbi, kobasin igaks juhuks üsna lootusetult jopetaskud läbi, vaid batoonipaberid, ei muud. Eks tuleb kohalikku (kes teab kaugel asuvasse) Mazda esindusse helistada, mis pühapäeval kindlasti lahti pole.

Kaduvväike võimalus, et panin võtme auto katusele või pillasin sinnasamma auto kõrvale. Resigneerunult haarasin rabistades suusad ja viipasin uksekaarti, korraks nagu tundsin kerget valu näpul kuid ei pööranud tähelepanu. Trampisin slallisaabastega trepist alla, vähemalt ei pea nendes tervet päeva veetma kuna kingad olin auto katusele jätnud. Ja siis äkki meenus tohutu kergendusega, katusele jätsin kingad ju seepärast, et võti sai sõbra kätte, kes jäi auto juurde oma asju sättima. Parem käsi oli kuidagi märg ja tilkus, küllap sulalumi suuskade küljest. Panin Atomicud posti najale ja märkasin imestusega, et betoonpõrandale tilgub tumepunast vedelikku, ega ometi värv ole hakanud lahustuma. Ei, peopesa oli märg ja käe pealt tilkus ... kurat, väikesest näpust lausa nirises verd, pealt teine sügavalt lõhki. Esimese hooga võtsin soki kinga seest ja surusin peale. Seda hirmu muidugi pole, et näpuhaavast verekaotusse võiks hinge heita aga jube tülikas.

Ühe käega susuasaabaste maha kiskumine oli hull pingutus, kahegagi raske. Teise kallal punnimise ajal saabus sõber, vaatas ja küsis verepritsmeid täis garaazhipõrandale osutades: mis siin juhtunud, näeb välja nagu oleks siga tapetud. Ähh pekki, lõikasin suusarantidega näppu, näitasin oma verise käe ette. Ta ehmus parasjagu ja haaras taskust pabersalfrätikud pakkudes mulle. Loodetavasti polnud neisse jõudnud nuusata, pikemalt kaalumata vajutasin haava peale. Selle ajaga kui kingad jalas oli paber verest läbi imbunud. Pigistasin tugevamini kinni ja otsustasin minna hotelli valvelauda plaastrit ja pabereid juurde küsima. Sabas ootavad inimesed vajusid mu verist sidet nähes kahte lehte laiali, adminn vaatas silmad suured ja ütles telefonitoru haarates, et helistab kohe arsti välja. Ei-ei, pole vaja, lihtsalt paluks paki salfrätte ja plaastrit kui võimalik. Proua tõi kiirelt terve suure meditsiinikarbi, puhastusvahendit ei leidnud, võtsin plaastreid, sideme, näpkinid - tänasin.

Vetsus paberit haavalt võttes hakkas see uuesti korralikult verd jooksma. Keerasin külma vee lahti, hoidsin tükk aega joa all samas üritades käsi verest puhtamaks pesta. Lõige ise polnud eriti suur aga ilmselt üsna sügav, kuidas muidu sihukest verehulka seletada. Plaaster ju verisele või märjale nahale ei kleepu. Desinfitseerimise pärast suurt ei muretsenud, suusakant eriti räpane ei saanud olla ja verejooks ise puhastab tavaliselt haava päris hästi. Külmaga tõmbasid veresooned kokku, verd tuli vähem, näpp kraani alt ära, pabersalfrätt kiirelt peale. Teisega kuivatasin ülejäänud käe, hammastega kiskusin plaastri pealt kaitseklepsud maha. Momendiks paus, siis paber eest ära ja plaaster kiirelt haavale enne kui veri jõuab naha märjaks teha - läks esimese korraga õnneks.

Käsitööõlle karbid, kunstniku kujundatud purgid

Garaazhi jõudes uuris sõber kas suudan ikka sellises shokis sõita. Mis shokis, näpp ju ainult veits katki? Muud miskit, pean mõnda aega kohvi jooma väike näpp püsti nagu mõnel üleeelmise sajandi peenel vanapreilil. Kogu jama peale läks ehk 15 mintsi raisku, poodi jõudmiseks tuli natuke kiirustada. Maanteel sai 120'ga uhada nagu kõik teised. Poodi jõudsime kenasti pool tundi enne kinnipanekut ja kõik vajalikud asjad (õllekastid, juustud, veinid) ostetud. Ottawast Torontosse jõudmiseks kulus 5 tundi, nõks peale ühteteist keerasin maja ette. Muidu edukas suusareis kuid hinna, suusatamise ja ajakulu suhte poolest on kohalik Blue Mountain tükk maad etem. Mägi ja vaated muidugi Tremblanti plussid. Kaotusteks kujunesid vaid verine sokk, mille unustasin hotelli vetsu ja lõhkilõigatud näpp, viimane muideks ei teinud kumamlisel kombel üldse valu ei siis ega hiljem.

Mont Tremblant

Mont Tremblant tipus

Nädalavahetusel olid Mont Tremblant suusakuurortis Põhja Ameerika eestlaste suusapäevad, toimusid juba kuuekümnendat korda. Kuna see aasta seoses ilma ja vähese lumega suusatamisvõimalustega täielik ikaldus otsustasin kohale minna. Pereliikmetest erinevatel põhjustel asja ei saanud ja täitsa üksi ei viitsiks minna. 7 tunnine autosõit pluss mitu päeva üksi hotellis esiteks igav ja teiseks kallivõitu. Lasin sõna liikvele, et plaanin minna ja otsin kambajõmme. Paar tuttavat Torontost reageerisid, lõpuks küll tuli vaid üks, kellega oleme varemgi suusatamas käinud.

Rahvajutud väidavad, et Mont Tremblant on kustunud vulkaan, mis oma nime saanud (Tremble - värisema) maavärinatest. Tegelikkus veidi erinev, registreeritud maavärinaid vahetus läheduses (25 km idas) on olnud 26 ja 28 aastat tagasi magnituudidega 4.2 ja 4.5 ehk veidi üle märkamise piiri. Kustunud vulkaan pole samuti korrektne definitsioon. Mäe kivimid graniit ja gabro (tardunud magma) on umbes miljard aastat tagasi tollaste mandrilaamade kokkupõrkel Laurentide mäeaheliku kerkimise käigus maapinnale tunginud tardunud magma. Praeguse kuju tekitasid mitmete jääaegade jooksul liustikud, mis lihvisid mäge ja ümbrust kuni kilomeetri jagu madalamaks. Ümbruskonna loodus tüüpiline graniitmägede, järvede, jõgede ja soode kompott, mis metsadega kaetud - sarnane Soome ja Rootsi pinnavormidele.

Üks lõunanõlva radadest, lumi veel suht sile

Teoreetiliselt peaks mäesuusatamiseks igati sobiv olema. Paraku minu kogemuste põhjal on seal alati mingi kapatäis mitte tilk tõrva meepotis olnud. Ilmaolud kas liiga külmad ja tuulised, lumeolud liiga jäised või sulalögased - tüüpiline kärss kärnas maa külmand lugu. Seekord lisandus ka asjaolu, et kunstlume tegemise limiit olla otsa saanud ja mäe silumine alla igasugust taset, kulude kärpimine sinnagi jõudnud. Kui mägi künklik või jäine ja lund vähe nagu sel aastal on eriti algajatel raskem, ka kogenud sõitjaid väsitab sihuke nõlv tavalisest rohkem. Mulle meeldib kiiremalt pikkade pööretega kimada, sellisel mäel võimatu kui konte murda ei taha.

Felix ja Mia

Neljapäeval sõitsime keskpäeval välja ja võtsime suuna Ottawa peale. Ööbimiseks saime võimaluse mäe lähedal elava Eesti päritolu õuna ja vahtrafarmi omaniku juures, kes peaks laiemale publikule Roaldi retkedest tuttav olema (Quebecki õunamees, osa 6). Tore oli söögilaua taga lobisedes õhtu mööda saata ja tema kaasa toitlustamist nautida, siidrist ja värskest vahtramahlast rääkimata. Külakostiks viisin meie poolt kaks spetsiaalselt küpsetatud stritslit. Kaks poissi räägivad neil super head eesti keelt, tuletasid oma selge lapsekeelega nii väga meie plikasid meelde. Samas on hulka raskem keelt säilitada kui vaid isa eestikeelne, teise keelena poistel muidugi prantsus, mis ülitoreda ema keeleks. Mõlemad lapsed käivad karates. Ei saa unustada kass Felixit, kes kohe sõprust sõlmis ja meie autosse nuuskima hüppas. Koer Mia igavene pirakas heasüdamlikkusest pakatav elukas. Hommikusöögi ajal hüppas Felix mulle sülle, Mia pani pea sülle - võtsid täitsa omaks.

Põhjanõlva rajad põhitõstuki juures

Reedel oli plaanis juba 8:30 mäele jõuda, paraku võttis hommikune askeldamine aega. Tund sõitu enne kuyi keerasime hotelli ette. Õnneks valvelauas rohkem inimesi polnud, saime end kirja panna ja auto lisatasu eest hotelli alla parkida. Oleks võinud ka kaugemale tasuta parklasse viia aga kiirustasime mäele. Kümne ajal sõitsin gondlis üles. Ilm oli ilus ja päikseline kuid mäepind seoses sellega suht pehme. Rahvast muidugi palju, tõstukitel suured sabad, vaid kõige raskema nõlva juures veidi väiksem. Tipus on õnneks tabloo, kus kirjas keskmine ooteaeg, üksikute reast minnes saab palju kiiremini järjekorrast mööda. Keskpäeval saime korra kohvikus kokku, libistasime vaateid nautides oma õlle ja kiirustasime tagasi mäele. 

Radade kõrval vaid lumelaigud järgi

Mont Tremblantil töötavad tõstukid ainult kella neljani, öösõitu pole. Üritasime viimast võtta, sest järgmiseks päevaks ennustas vihma ja ega pühapäevgi paistnud ideaalne tulevat. Päeva lõpuks sai enamus radasid proovitud ja meelde tuletatud millised paremad. Seoses suure rahvahulga, harva mäesilumise ja 60% avatud radadega sobis vaid mõni üksik kiiremaks sõiduks. Päeva teisel poolel olid needki võimatult künkas. Viimased 5-6 sõitu sain teha korralikul rajal, sest avati hommikul võistlejate käsutuses olnud nõlv. Mõned laskumised tõstukialustel mustadel ekspertidele mõeldutel, paraku väsitasid jalgu ega pakkunud erilist naudingut oma suurte jäiste põhjadega mogulitega. Mul küll lühemad Atomicud aga ikkagi ei tulnud sihukeses kohas stiilsest sõidust miskit välja. Veerand viie ajal suuski jalast võttes näitas spordikell 73 läbitud kilomeetrit.

Päeva lõpuks megamogulid lume-jääsupist,
vasakul mäea all hotellid.

Hotellitoas sõime õhttusöögi ja jalutasime siis küla peale ringi vaatama. Eestlaste jaoks oli üks suurem baar reserveeritud. Esimese pilgu põhjal võis veenduda, et olime õigesse kohta jõudnud, enam kui pooled naised ja tüdrukud blondid, eesti keelt kostis igast suunast. Teatava üllatusena oli seekord tohutult rahvast kogunenud, rohkem kui 400, sealjuures USA eestlased ülekaalus. Mitmed lausa läänerannikult kohale lennanud. Tuttavaid suht vähe, Toronto inimesed või mõned, keda metsaülikoolist tean. Baaris pakuti tasuta igavesti maitsvaid suupisteid, nende hind kompenseeriti rekordiliselt kalli õllega - 16 CAD ehk 11 EUR'i õlleklaas. Eks loogika on selline, et kui sul raha mäesuusatamisega tegeleda siis ei hakka mingi tühise õlle pärast tingima. Võrdluseks eelnevalt kohalikust poest ostetud 24 x 0.33 purgine pakk häid käsitööõllesid 32 CAD - ehk siis üks baari õlleklaas võrdub 12 poe õllepurki.

Läheme pidutsema

Mont Tremblant mägikuurort

Üheksa paiku vajus rahvas laiali, hotellitoas polnud miskit teha, läksime kuumavee basseini. Meie hotellitiiva bassein oli rikkis, töötas vaid ületee teises olev. Sinna jõudes avastasime: tegu pisikese Jaccuzziga, milliseid viisakamate eramajade juures võib näha. Mahutas neli inimest vastamisi kui jalgu kõveras hoida. Pea 400 toaga hotelli jaoks nagu väikesevõitu. Õnneks ilmselt enamus kliente peab koha saamist lootusetuks ega lähe uurimagi. Neli noormeest istus vees, läksime seniks hotelli kohta üllatavalt kuuma sauna. Viie mintsi pärast saime ka mullivanni, veejoad olid nõrgad kuid vesi paras pikalt lebotamiseks. Olime just avanud õlled kui tulid järgmised kunded, pere kahe lapsega pigistas end kah sisse. Kümne ajal ajas turva kõik mullivannist välja ja ähvardas pereema 300 taalase trahviga veinipudeli eest, me olime õlled selleks ajaks lõpetanud. Vahtisime veits telekat, rääkisime poliitikat ja kerisime magama et hommikul vara mäele jõuda.

Suvisest suusatamisest

Metsa all hein ja muda

Suusamägede veebilehtede info osakonnas vaatavad tõsisemad tegijad alati ennekõike lumeolusid, õhutemperatuur, tuul või pilvitus on ka olulised, kuid mitte nii tähtsad kui lumepind. Ehkki tegu pole standardiseeritud terminitega saab iga mäest laskuja aru, millest jutt. "Spring conditions" (kevadised olud) kahesõnaline kirjeldus tähendab lahtist lume ja jääpuru löga jäisemal aluspinnal pluss paljaks sulanud laikusid. Esmaspäevaks ähvardas ilmateade "Sinimägede" suusakuurorti +18C temperatuuriga. Kuna järgmised kaks päeva pidi vihma sadama tekkis mul hirm, et kui nüüd ei lähe siis rohkem sel hooajal enam ei saa. Lumeolude kirjelduseks võeti kasutusele uus termin: "Summer conditions", kardetavasti võib seoses ilmastiku muutumisega see püsikasutusse sattuda.

Tahtes viimast võtta oli kavas enne üheksat mäele jõuda, mis tähendas kuue ajal ärkamist. Muidu väga hea unega Sushi otsustas nelja ajal ukse taga kraapima hakata, pidin ta välja laskma. Tõbras tiirutas viis korda ümber majaesise lilleklumbi nuuskis nagu segane ja peale pisikest "lõhnastamise" sortsu tuli sisse. Viskasin uuesti pikali ja olin just magama jäänud kui ukse kraapimine kordus, põrgu küll, mis sul viga on???, sisistasin läbi hammaste. Väiksema koera kraapimist üldiselt ignoda pole mõistlik, muidu jäetakse suveniir põrandale, mille harimine hulka tülikam. Lasin uuesti välja, jooksis lilleklumbi juurde ilmselt äsja lisatud "välkuudiseid" nuuskima. Kuram, hommikulehti loetakse hommikul kohvi kõrvale, mitte öösel! Olin päris pahane. Viskasin diivanile aga magama muidugi ei jäänud, enne kuut kordus trall vaid selle erinevusega, et nüüd lõpuks jäeti asjahuvilistele asisem teade junnikeste näol.

Mäelgi lumevabad laigud

Mis ikka, viskasin kringlitüki ja mõned saiakesed seljakotti ning vaatasin õhtul valmis pandud suusakraami üle. Panin kohvivee keema ning lasin momendiks diivanile sirakile. Poole tunni pärast ärkasin, pergel, nüüd läks kiireks. Vesi keema, suusaasjad autosse, kohv termosesse ja panin ajama. Liiklus sujuv linnast välja, ainult hullult tihe udu. Kaalusin kas parkida auto otse tõstuki juurde ülemisele parkimisplatsile või alla. Üles parkimisega alati see risk, et tõstuki rikke või elektri katkestuse korral pead slallisaabastega mäest üles ronima, mis võtab tugevamadki läbi nagu vorstinahad. Otsustasin alumise kasuks, kui just parkla liiga täis pole. Vedas, sain täitsa mäe lähedasse parklanurka oma masina kahe suurema vahele sobitada.

Tõstuki all pole kiita

Päike paistis ja ilm soe, ei tõmmanudki suusapükse jalga, lühkarid ja liibukatele sarnased pikad alukad parajad. Kobakate suusasaabastega jätsid vähe naljaka mulje aga ega ma moedemonstratsioonile lähe. Jopel võtsin varukad küljest, et liiga palav ei hakkaks. Seljakoti näksimise, kohvi ja õlledega viisin kohvikunurka, paar batoonikest ja õllepurk tasku ning veerand üheksa olin tõstukitoolis. Esimese laskumise ajal suskasin õlle põõsa alla lumme jahedasse, õllepurk taskus sõites alati hirm selle ees mis juhtuks kui kukuks. Varrukatest ja kaelaaugust hakkaks vahtu välja ajama, kõrvaltvaatajail nalja kui palju aga endal oleks niru edasi suusatada.

Lumepind oli üllatavalt suusatatav, algul vaid natuke lahtist jääpuru. Siin-seal nõlvadel lumevabad laigud, kohati pool rada sõidukõlbmatu, mõni hoopis kinni pandud, metsa all puhta paljas maa. Temperatuur juba hommikul üle 10 kraadi, päike küttis täiega. Õnneks oli rahvast vähe, sabasid tõstukile praktiliselt ei tekkinudki. Suusatasin ühte jutti poole kaheteistkümneni, siis istusin kohviku seina najale pandud pehmesse tõstukitooli, mille must vakstu tuliseks läinud. Korkisin päeva esimese õlle ja nautisin pisikeste lonksudega. Tõin igaks juhuks autosse unustatud päikesekreemi ja hõõrusin ühe näpuga ninale ning prillide alt välja jäävatele põsenukkidele. Ennegi juhtunud, et ilusa ilmaga suusatades nina pärast punane ja kestendav nagu joodikust jõuluvanal.

Mõned nõlvad seevastu väga heas seisus

Pealelõunal läks mägi mõnevõrra pehmemaks kuid plöga alt välja tulev jääpind kannatas endiselt sõita. "Pehmel" jääl oligi hulka lihtsam minu kantidega, lõikasid krudinal sisse ega libisenud külje peale ära. Temperatuur all tõstuki juures tõusis koguni 19 soojakraadini kui kahe ajal teist õltsi lahendasin ja vorstileibasid kõrvale haukasin. Noormehed suusamäel olid täkku täis ning kiskusid riided hoopis seljast, nii mõnigi sõitis vaid alukate väel. Temperatuuri poolest täitsa kannatas, lihtsalt kukkuda kole ebamugav ja seda mitte külma lumelöga vaid kriipiva jää tõttu. Üks tüüp tõmbas külje ja käed korralikult marraskile.

Kompositsioon päeva suusastatistikaga

Mäekraapimismasinaid peale ei lastudki, need oleks vaid kahju teinud ja muda mööda mäge laiali määrinud. Seoses inimeste vähesusega polnud isegi õhtupoole mägi liiga künkasse sõidetud. Vähesed ja väikesed künkad ei seganud eriti, pehmest lödist sai hooga otse läbi sõita. Enne loojangut viimaste võileibade manustamine, mille loputasin õllega alla. Läks jahedamaks, panin pikad püksid jalga ja käised jopele tagasi. Täisvarustuses hakkas muidugi palav isegi siis kui käiselukud poolest saati lahti. Kokkuvõttes sõitsin neli kahetunnist tsüklit kolme puhke ja söögipausiga. Kilomeetreid kogunes rekordilised 162 kaheksa tunni ja 37 minuti suuskadel viibimise peale. Blue Mountaini kardetavasti selle hooaja viimase suusasõiduga võis väga rahule jääda. Laste koolivaheaeg algab alles järgmine nädal, raske uskuda, et peale seda mägi enam sõidetav oleks. Aeg ratas välja veeretada. Aga enne ootavad ees nädala lõpul toimuvad Põhja-Ameerika eestlaste suusapäevad Mont Tremblantil!

Unenägudest ja jooksust

Viimastel päevadel koer lasknud hommikul pikalt välja magada, mis toob kaasa huvitava fenomeni. Väljapuhanud aju hakkab igavusest niisama mängima ja igasugu totraid unenägusid genereerima.

Üleeile näiteks nägin unes, et idanaabri imperaator kutsus mind õhtusöögile. Juurdlesin omas peas, mis küll põhjuseks, miks minusugune suvaline tavakodanik peaks huvi pakkuma. Miskit muud pähe ei tulnud kui aeg-ajalt blogimine poliitika ja sõja teemal. Mingit hirmu polnud, et võiks ära mürgitada või lasta niisama maha lüüa nagu tal tavaliselt kombeks külalistega käituda.

Tegevus toimus sealjuures Tartus🙄 Riia mäel tulime emaga metroost välja (ärge küsige kuidas Tartusse metroo sai), raekoja kell hakkas lööma. Pilku tõstes üllatusin: silma hakkas hoopiski Kremli kellatorn, osutid seitsme peal. Paistab et jääme hiljaks laususin emale, tema vastas rahulikult: kiiret pole kuhugi, putja juures tihtipeale inimesed ootavad tunde enne kui vastu võetakse. 

Ma ikka veits muretsesin ja viipasin takso. Tegu laste versioonist vana Volgaga, vaevu pigistasime end sisse teineteise taha. Juht ei mahtunudki. Ega ometi pea ise väntama hakkama, asusin uurima, kus pedaalid. Juht aga haaras mingit sorti auto nina külge kinnitatud rangidest kinni ning pani kremli torni poole liduma. Siinkohal kahjuks ärkasin üles, täitsa põnev olnuks teada edasist sündmuste käiku.

Teine uni seotud tööotsimisega. Igati mõnus ja pingevaba intervjuule minna, kui pens välja teenitud. Mõte vastu võtta vaid sellist tööd, mis huvipakkuv ja stressivaba ning järab piisavalt vaba aega. No ja siis turgatas pähe küsimus, aga miks ma üldse otsin tööd, võiks ju niisama logeleda :D

Kolmas täna hommikul seotud auto ärandamise ja kurjategijatega kaklemisega. Põhjus õige lihtne, sest eelmisel päeval virutati töökaaslase naise auto otse töökoha parklast. Kõik ilusti turvakaameras näha, tüübid parkisid oma masinaga (ilmselt varem varastatud) mõni koht edasi. Üks tuli välja, viibutas mingi ludinaga ukse juures, tegi ukse lahti, askeldas veits ja sõitis minema. Teine auto kohe järgi.

Politsei ütles, et neil pole aega autovarguste ja röövidega tegeleda, need omandanud epideemia mõõtmed. Soovitas mitte nii kalli, ilusa ja uue autoga sõita, ostku kindlustuse raha eest mõni vana või tavaline mudel, siis pole põhjust muretsemiseks. Tõepoolest, Torontos on teatud piirkondades kalli auto roolis ohtlik punase tule taga seisma jääda, kõrvalolevast autost astub tüüp välja ja võtab su masina GTA (Garnd Theft Auto) stiilis üle. Mul pole seni muret olnud, ükski terve mõistuse juures autovaras üle kümne aasta vanust universaalkerega Hyundaid ei himusta. Unenäos aga olin superman ja klohmisin neli kaaki laiali, ehkki üks üritas matsheetega kallale tulla. Ärgates adrenaliin laes, süda tagus nagu oleks maratoni finishis. Mis tuletas meelde, et igakuide jooksukokkuvõtte aeg.

Veebruaris sain rajale tagasi, tavalisest palju mahedam ilm aitas kaasa. 15 jooksuga läbisin 103.22km keskmise tempoga 4:44 min/km. Kiireim 5K 23:08, 10K 47:59 ja kilomeeter 4:14, parim keskmine tempo 4:35 min/km. Suusamäel neli korda mille jooksul 364 km kirjas, kaks kolmandikku sellest suuskadel. Jalutamist vaid 19 km kella järgi, tegelt ikka rohkem, sest sammusid keskmiselt päevas 14647. Kaal stabiilselt 78kg.

Märja lõpuga suuskamine

Kui tundub, et töö hakkab mäel käimist segama tuleks vist minna anonüümsete mäesuusatajate assotsiatsiooni võõrutusravile. Mulle meeldivad eriliselt sellised spordialad, kus kiirust ja natuke ohtu, mäesuusatamine neist kõige ägedam ja sobilikum. Surfamine on tore, aga seda ei oska eriti, vaja suurt varustust ja soovitavalt sooja vett. Rattaga mäest alla kimamise puhul teeb kukkumine hulka rohkem haiget kui suusakadel külje maha panek.

Esmaspäeval panime kella kaheksaks äratama, et kindlasti lifti avamise ajal üheksaks mäele minna. Jõin parasjagu kohvi ja mugisin lõhesaia ning jälgisin aknast tõstukisabasse kogunevaid inimesi. Mis mõttes pool tundi varem juba sappa minna, nagu ennevanasti nõuka ajal õlle või vorsti poodi jõudmist oodates. Paraku tehti ootamatult poole üheksa ajal väravad lahti ja lasti rahvas tõstukile. Kuram küll, lõpetasime kiirustades hommikusöögi, ajasime varustuse selga ning kiiruga välja. Kümme minti enne üheksat istusime toolis tasapisi tipu poole liikudes.

Kuna ilm oli paari külmakraadi juures igati hea saabus rohkelt rahvast. Mõningad sõidud hotelliesisel mäel ja veidi filmimist enne kui otsustasime põhjapoolsetele järskudele nõlvadele suunduda, kus vähem rahvast ja lühemad sabad. Kimasime siin esimese näksivaheajani. Nii mõnus kui hotell kohe tõstuki juures, libised suuskadel ukse ette, võtad suusad jalast, koperdad saabastega oma tuppa. Korgid õlle, röstid mõned leivad saiad juustu, vorsti, lõhe ja vinnutatud lihaga, mugid nahka ning suundud tagasi mäele. Kogu selle toimingu jooksul ei võta isegi saapaid jalast, ainult jope ja kiivri viskad voodile.

Päeva teisel poolel suusatasime erinevaid radasid kõigil nõlvadel. Kolme paiku kriibiti kergelt künklikuks läinud mäed masinatega siledaks, kaks tundi sai madalalt pöördeid võttes suurema kiirusega kihutada. Tütrel andis seinaronimisel äralöödud säärekont tunda, ei saanud korralikus asendis sõita, sest põlve ette surudes vajutad säärega saapa esiosale, mis oli kole valus. Plika leidis lahenduse ja sõitis vahepeal ühe jala peal kui liiga ebamugav hakkas. Viie ajal otsustasime teha teise vaheaja, mille käigus ka kuumaveebasseini väisamine plaanis.

Seekord tuli kogu varustus maha võtta, saabastega ju basseini ei lähe. Jookidega auravas basseinis vedeledes arvasime, et selline peakski normaalne inimese elu olema: tegeled ainult oma hobidega, sööd ja jood mida isutab, tööl ei pea käima, ... ehk siis täielik hedonistlik kommunism. Mina küll ei muretseks, et inimene niimoodi manduma hakkaks, aga ega ma keelaks neil tööl käia, kes seda soovivad. Mõni võiks väita, et elu ilma eesmärgita või tööl käimiseta igav, julgen jääda eriarvamusele. Ehk varsti võtabki TI nii juhtimise kui töötegemise üle, inimese rolliks jääks logelemine🤪

Tagasi tuppa minnes ajasin kiirelt varustuse uuesti selga. Esimene moment tundus veidi ebamugav, aga enne kui saapad kinni sain oli kõhus tunda tuttavat ootusärevust. Kolm tundi pimedas mäel kihutamist ootas ees. Tütar jäi hotellituppa lõõgastuma, jalg valutas, ei hakanud ennast sundima. Üksinda pole nii lahe aga samas saab seltskonda vaid tõstukitoolis nautida, suusatamise ajal kogu tähelepanu mäepinnale ja tehnikale suunatud. Uhasin kolmveerand üheksani. Esmaspäeval kogunes kilometraazhi 132 kilti 8 tunni ja 50 minuti mäel veedetud aja jooksul.

Soodsaim hotellituba igati piisav

Õhtu veel noor, haarasin joogid ning läksin kuumavee basseini mõnulema, lihastest väsimust välja leotama. Viimastel sõitudel oli tunda, jalad korralikku vatti saanud, reielihased tulitasid iga laskumise lõpus. Lohakaks ei saanud minna, piinlik tõstuki ligidal end sirakile visata. Toas vedelesin enne magama keeramist veits diivanil, arutasime järgmise päeva tegevust.

Vaade toa aknast hilisõhtul tõstukile

Pahaendeline ilmaennustus lubas juba hommikust vihma ja hiljem äikesetormi kaheteist plusskraadiga. Äratuse panime poole kaheksaks, et jõuaks kohe hommikul auto hotelli lähedale tuua ning varakult mäele. Plaanis oli suusatada nii kaua kui vähegi võimalik, just enne ühte asjad hotellist autosse viia ning siis tagasi suuskadele. Magama jäime mõne minutiga, uni sügav ja hea kuni mobla ätratuseni.

Hommikul päike ja sinav taevas.

Hommikul ärgates osutus ilm vägagi ilusaks, puhas päikesepaiste ja sinine taevas, mõned pisikesed rünkpilved. Ilmselgelt ilmateade pani puusse või siis tegu kohaliku mikrokliimaga, sest kohe järve kohal ja kaugemal idas paistis paks pilvkate.

Temperatuur oli igatahes üle kümne soojakraadi, jalga panin ainult lühikesed püksid pikkade alukate peale, selga fleece vihmakile alla. Riietus osutus just parajaks, kile hoidis tuult ja õhuke fleece ei ajanud kuumaks. Alukatega oli tähtis vaid kukkumisest hoiduda, jää võiks need ja naha katki kriipida. Võtame mis võtta annab, kolmveerand üheksa mäele, lume pindmine kiht päikese käes pehmeks läinud, suusatamiseks ülimõnus. Nautisime täiega kuni üheteistkümneni, aga siis liikusid pilved kiirelt lõunasuunast peale. Kui poole tunni pärast kostis müristamist ja välgud hakkasid sähvima pandi tõstuk kinni.

Äikesepilved tulevad, nõutud talisportlased, tõstuk pandi kinni

Tuppa jõudes langesid esimesed piisad ja kohe jõudis äikesetorm täiega kohale. Alustas rahega ning siis hakkas vihma kallama nagu oavarrest. Välgud sähvisid ja müristas pea pidevalt. Hea, et mäe peal ei olnud sel ajal. Aknast välja vaadates võis üsna kindel olla: täna ilmselt suusatamisest enam miskit välja ei tule. Sõime korraliku eine, tegime kuumad joogid ja pakkisime oma asjad piisavalt kompaktselt kokku, et saaks ühe korraga autosse viidud. Nats enne ühte jäi vihm vähemaks. Sünged pilved ikka ümberringi, ei paistnud lootust, et suusamägi lähemal ajal avataks. Kuulutasime ürituse lõppenuks ja tassisime kraami autosse. Aega oli laialt, koju sõitsin väikest külavaheteed pidi, vihma tuli vahepeal nii tugevasti, et nähtavus kadus, pidin 40 peale aeglustama.