Suvisest suusatamisest

Metsa all hein ja muda

Suusamägede veebilehtede info osakonnas vaatavad tõsisemad tegijad alati ennekõike lumeolusid, õhutemperatuur, tuul või pilvitus on ka olulised, kuid mitte nii tähtsad kui lumepind. Ehkki tegu pole standardiseeritud terminitega saab iga mäest laskuja aru, millest jutt. "Spring conditions" (kevadised olud) kahesõnaline kirjeldus tähendab lahtist lume ja jääpuru löga jäisemal aluspinnal pluss paljaks sulanud laikusid. Esmaspäevaks ähvardas ilmateade "Sinimägede" suusakuurorti +18C temperatuuriga. Kuna järgmised kaks päeva pidi vihma sadama tekkis mul hirm, et kui nüüd ei lähe siis rohkem sel hooajal enam ei saa. Lumeolude kirjelduseks võeti kasutusele uus termin: "Summer conditions", kardetavasti võib seoses ilmastiku muutumisega see püsikasutusse sattuda.

Tahtes viimast võtta oli kavas enne üheksat mäele jõuda, mis tähendas kuue ajal ärkamist. Muidu väga hea unega Sushi otsustas nelja ajal ukse taga kraapima hakata, pidin ta välja laskma. Tõbras tiirutas viis korda ümber majaesise lilleklumbi nuuskis nagu segane ja peale pisikest "lõhnastamise" sortsu tuli sisse. Viskasin uuesti pikali ja olin just magama jäänud kui ukse kraapimine kordus, põrgu küll, mis sul viga on???, sisistasin läbi hammaste. Väiksema koera kraapimist üldiselt ignoda pole mõistlik, muidu jäetakse suveniir põrandale, mille harimine hulka tülikam. Lasin uuesti välja, jooksis lilleklumbi juurde ilmselt äsja lisatud "välkuudiseid" nuuskima. Kuram, hommikulehti loetakse hommikul kohvi kõrvale, mitte öösel! Olin päris pahane. Viskasin diivanile aga magama muidugi ei jäänud, enne kuut kordus trall vaid selle erinevusega, et nüüd lõpuks jäeti asjahuvilistele asisem teade junnikeste näol.

Mäelgi lumevabad laigud

Mis ikka, viskasin kringlitüki ja mõned saiakesed seljakotti ning vaatasin õhtul valmis pandud suusakraami üle. Panin kohvivee keema ning lasin momendiks diivanile sirakile. Poole tunni pärast ärkasin, pergel, nüüd läks kiireks. Vesi keema, suusaasjad autosse, kohv termosesse ja panin ajama. Liiklus sujuv linnast välja, ainult hullult tihe udu. Kaalusin kas parkida auto otse tõstuki juurde ülemisele parkimisplatsile või alla. Üles parkimisega alati see risk, et tõstuki rikke või elektri katkestuse korral pead slallisaabastega mäest üles ronima, mis võtab tugevamadki läbi nagu vorstinahad. Otsustasin alumise kasuks, kui just parkla liiga täis pole. Vedas, sain täitsa mäe lähedasse parklanurka oma masina kahe suurema vahele sobitada.

Tõstuki all pole kiita

Päike paistis ja ilm soe, ei tõmmanudki suusapükse jalga, lühkarid ja liibukatele sarnased pikad alukad parajad. Kobakate suusasaabastega jätsid vähe naljaka mulje aga ega ma moedemonstratsioonile lähe. Jopel võtsin varukad küljest, et liiga palav ei hakkaks. Seljakoti näksimise, kohvi ja õlledega viisin kohvikunurka, paar batoonikest ja õllepurk tasku ning veerand üheksa olin tõstukitoolis. Esimese laskumise ajal suskasin õlle põõsa alla lumme jahedasse, õllepurk taskus sõites alati hirm selle ees mis juhtuks kui kukuks. Varrukatest ja kaelaaugust hakkaks vahtu välja ajama, kõrvaltvaatajail nalja kui palju aga endal oleks niru edasi suusatada.

Lumepind oli üllatavalt suusatatav, algul vaid natuke lahtist jääpuru. Siin-seal nõlvadel lumevabad laigud, kohati pool rada sõidukõlbmatu, mõni hoopis kinni pandud, metsa all puhta paljas maa. Temperatuur juba hommikul üle 10 kraadi, päike küttis täiega. Õnneks oli rahvast vähe, sabasid tõstukile praktiliselt ei tekkinudki. Suusatasin ühte jutti poole kaheteistkümneni, siis istusin kohviku seina najale pandud pehmesse tõstukitooli, mille must vakstu tuliseks läinud. Korkisin päeva esimese õlle ja nautisin pisikeste lonksudega. Tõin igaks juhuks autosse unustatud päikesekreemi ja hõõrusin ühe näpuga ninale ning prillide alt välja jäävatele põsenukkidele. Ennegi juhtunud, et ilusa ilmaga suusatades nina pärast punane ja kestendav nagu joodikust jõuluvanal.

Mõned nõlvad seevastu väga heas seisus

Pealelõunal läks mägi mõnevõrra pehmemaks kuid plöga alt välja tulev jääpind kannatas endiselt sõita. "Pehmel" jääl oligi hulka lihtsam minu kantidega, lõikasid krudinal sisse ega libisenud külje peale ära. Temperatuur all tõstuki juures tõusis koguni 19 soojakraadini kui kahe ajal teist õltsi lahendasin ja vorstileibasid kõrvale haukasin. Noormehed suusamäel olid täkku täis ning kiskusid riided hoopis seljast, nii mõnigi sõitis vaid alukate väel. Temperatuuri poolest täitsa kannatas, lihtsalt kukkuda kole ebamugav ja seda mitte külma lumelöga vaid kriipiva jää tõttu. Üks tüüp tõmbas külje ja käed korralikult marraskile.

Kompositsioon päeva suusastatistikaga

Mäekraapimismasinaid peale ei lastudki, need oleks vaid kahju teinud ja muda mööda mäge laiali määrinud. Seoses inimeste vähesusega polnud isegi õhtupoole mägi liiga künkasse sõidetud. Vähesed ja väikesed künkad ei seganud eriti, pehmest lödist sai hooga otse läbi sõita. Enne loojangut viimaste võileibade manustamine, mille loputasin õllega alla. Läks jahedamaks, panin pikad püksid jalga ja käised jopele tagasi. Täisvarustuses hakkas muidugi palav isegi siis kui käiselukud poolest saati lahti. Kokkuvõttes sõitsin neli kahetunnist tsüklit kolme puhke ja söögipausiga. Kilomeetreid kogunes rekordilised 162 kaheksa tunni ja 37 minuti suuskadel viibimise peale. Blue Mountaini kardetavasti selle hooaja viimase suusasõiduga võis väga rahule jääda. Laste koolivaheaeg algab alles järgmine nädal, raske uskuda, et peale seda mägi enam sõidetav oleks. Aeg ratas välja veeretada. Aga enne ootavad ees nädala lõpul toimuvad Põhja-Ameerika eestlaste suusapäevad Mont Tremblantil!