Friday, March 29, 2024

Millal hakata penskariks🤔

Jälle jagan sotsiaalmeediast leitud tabelit. Tegu on järjest teravamini üleskerkinud probleemiga praktiliselt igal pool maailmas aga eriti arenenud riikides. Elanikkond vananeb, sest sündimus (õnneks) pole enam sellel tasemel mis vanasti. Enamuses arenenud riikides elanikkond väheneks suht kiiresti kui poleks immigratsiooni. Immigratsiooniga rahvastikuprobleemi lahendamise mõistlikkus ja jätkusuutlikkus on omaette kuumad teemad, mida ei jõua selles postituses käsitleda. Pensionisüsteemid olid pikka aega tüüpilised püramiidskeemid, mis töötasid seni kuni rahvast järjest juurde tuli. Loomulikul viisil enam ei tule ja migratsiooniga juurde toodav seltskond pole viiskalt öeldes huvitatud oma maksudega vananeva põlisrahvastiku toitmisest.

Majanduslikult on nii riigil, pensionifondidel kui firmadel kasulik võimalikult vähe pensioni välja maksta. Mõistmaks kuidas seda tagada pole vaja kõrgemat haridust raamatupidamises, piisab neljanda klassi matemaatikast. Väljamakstud pensioni hulk on väga heas korrelatsioonis pensioni maksmise kestusega. Et poleks nii lihtsalt arusaadav tavakodanikele lisatakse vett sogasemaks ajavaid nüansse nagu summa seadmine sõltuvusse pensile mineku ajast ja maksustamisega manipuleerimine.

Kuidas võimalikult vähe aega penssi maksta? Elementaarne Watson - hoia kodanikke võimalikult kaua tööl, teisest otsast (võimalikult siva mulla alla ajada) natu keeruline pensiaega eetiliselt maha lõigata. Samas on inimese kauem tööl hoidmine kahe teraga mõõk kuna automaatselt lühendab eluiga. Stress teatavasti hulga tõsiste haiguste põhjuseks aga väga vähe töökohti kus stressi pole. Ülalolevast tabelist on kenasti näha korrelatsioon pensile minemise vanuse ja eeldatava keskmise eluea kohta. Iga lisaaasta töötamist peale 50'dat eluaastat lühendab eluiga kahe aasta võrra.

Googeldasin huvi pärast ka teisi allikaid, ei leidnud ühtegi tõsist uurimust, mis oleks ühese vastuse andnud. Nii mõnedki avaldasid erinevaid numbreid ja isegi vastupidiseid trende. Varem pensile jääjad on tihtipeale viletsa tervisega ja seega eeldatavalt lühema elueaga. Probleem on selles, et väga raske objektiivselt võrrelda inimesi ainult pensionile minemise vanuse ja eluea vaatevinklist. Nii pensile minekut kui eluiga mõjutavad liiga palju väga erinevaid faktoreid. 

Täiesti lambist arvan, et võrreldes sama vaimse ja füüsilise tervisega inimesi, elavad kauem need kes varem pensile jäävad sel lihtsal põhjusel, et nende elus on vähem stressi ja rohkem aega tegeleda igasugu meeldivate ning tervislike tegevustega. Tunnen siinseski kogukonnas mitmeid, kes läksid juba 50'selt pensile, kõik on paksult rahul, keegi ei tunne puudust ühiskonnale "kasulikuks" olemisest.

Kindlasti on erandeid nende näol, kel hobi tööks või kelle töö tõepoolest stressivaba. Paraku kipun arvama, et neid on kaduvväike vähemus. Enda näitel õnnestus saada nõks alla viiekümnesena stressivabale tööle. Kuna see hobi just pole, aga muidu liulaskmine, võiks eeldada suht pikka penskaripõlve. Seda pikemat, kvaliteetsemat ja tegutsemisrohkemat, mida varem tööga hüvasti jätta.

Sobilikult avaldati err's artikkel kõrge vanuseni töötamise teemal, kus leitakse seda olevat uus normaalsus. Lubage jääda eriarvamusele: kui te ärgates ei naerata rõõmsalt mõeldes hommikustele liiklusummikutele ja tööl lahendamist ootavaile probleemidele, eelistaksite ilmselt teist külge keerata ja edasi põõnata - mis on normaalne. Mõelge, kas käiksite tööl kui palka ei makstaks??? Mina isegi oma stressivaba tööga ja usun et valdav enamus ei käiks. Ainsa põhjusena palgata tööl käimist jätkata näen igavust (fantaasia puudumine) või soovi "kasulik" olla - ei mõista kumbagi. See aeg mu täiskasvanud elust kui tööl ei käinud oli mõnusaim üldse ... kui poleks kuklas tiksunud mõte, kahjuks igavesti kesta ei saa. 

Kokkuvõttes mõistlik nii pea töölt ära tulla kui majanduslikult mugavalt võimalik. Paraku on palga teenimise vajadus ja majanduslik kitsikus enamasti need, mis inimesi arutult kaua tööl hoiavad. "Rahatarkus" ja majanduslik mõtlemine vajalikud, et töötamise nõiaringist enne välja murda kui hilja😉

Lootust ei maksa kaotada, Elon "ähvardas", et peagi tuleb tehisaru ja teeb kõik tööd inimeste eest ära. Personaalselt ei julge sellist sorti lotovõidule lootma jääda, kindlam ikka ise asi käsile võtta😉

Kas ja millal tuleksite töölt ära kui tagataks viisakas põhisissetulek?
Millega tegeleksite töölkäimisest vabanenud ajaga?

P.S. Ülaltoodud tabel on tegelt linnalegend ega oma mingit tõeväärtust. Samas ei muuda see mu arvamust, et logelev inimene on õnnelikum ja elab kauem kui töötav inimene.

Mul on kuri kahtlus, et töökuse ülistamine on aegade algusest kitsa kavalpeade kamba vandenõu: las lollid rabavad, et meil oleks lahe elu - kiida lolli, loll töötab end surnuks😜 No ja kogu majandussüsteem on nii üles ehitatud, et keskmisel inimesel poleks majanduslikult võimalik varakult pensile minna. Äkki tehisaru teeb võimalikuks - loota ju võib ;) 

9 comments:

  1. Ma tuleks kohe töölt ära - olen küll alles 43, aga tõesti tunnen, et enam ei jaksa. Mida teeks... ilmselt esimese aasta istuks kiiktoolis ja teisel aastal siis hakkaks äkki kiikuma ka.

    (Klari olen)

    ReplyDelete
  2. Ma olen siis vist erand - mulle meeldib mu töö. Annab just sellise adrenaliinilaksu, nagu inimesel vaja. Ja stressi on vähe, sest olen vabakutseline, aga stabiilselt palgatav ja hea sissetulekuga. Kusjuures arvan, et oma poolhobilise töö, krimkade tõlkimise, mille eest makstakse nii vähe, et see peab hobi olema, muidu pole mõtet, jätan endale alles niikauaks, kui pea töötab, olgu või üheksakümnenda eluaastani, see on nagu aeglane lugemine. Noh, kui AI muidugi vahepeal ära ei napsa. Hetkel on ta selles vallas küll alles lapsekingades , küsin talt vahel üht-teist. Sünkroontõlget vast surmani ei tee. Erandiks on ka mu vanemad - ema läks pensile 79 ja isa tegutses surmani (86), kusjuures nad ei pidanud raha pärast töötama, neile meeldis. Ja lõpupoole olid rohkem ka sellised poolheategevuslikud asjad, ega sealt mingit rikkust ei tulnud. Positiivne stress. Samas ei välista, et kui mind mingil hetkel tabab aastaid oodatud inspiratsioon ja asun oma surematut raamatut kirjutama, saadan igasuguse töö kus k*t ja vihun päevad läbi kirjutada :-).

    ReplyDelete
    Replies
    1. Nagu ka mainisin, siis leidub üksikuid õnnelikke, kellel hobi tööks. Ehk siis kellele hobiga tegelemine toob sisse piisavalt tulu äraelamiseks. Usun, et enamasti tegu loovtöötajatega - pole vahet kas käsi või pead kasutavatega. Ainsaks ohuks ületöötamine nagu mängusõltlasel, kel muu maailm võib hoopis ununeda.

      Delete
    2. Õnneks olen loomu poolest nii laisk, et ületöötamine mind ei ähvarda :-).

      Delete
    3. Sama siin, laiskus on voorus ;)

      Delete
    4. Absoluutselt. Great minds ja nii ...

      Delete
  3. Ma olen jälginud pikalt, kuidas see pensionile jäämine ja olemine käib (suur suguvõsa noh).
    Kel majanduslikult asjad head ning tervis korras, neid on lust vaadata. Vahet pole, kas nad siis on juba pensionil või alles planeerivad jääda. Kuidagi oskavad oma elu korraldada, tasakaalus suhteid hoida ja arvestavad endaga. Hobid, huvialad, tuttavad, trennid. Selline pensionär oleks isegi ideaalis. Selline teadlik aktiivsus on oluline, mitte tuppa passima jäämine. Ja suhted tuleb korras hoida, mitte tegutseda kaup-kauba vastu printsiibil. Uskumatult sageli kuuleb argumenti "aga mina tema heaks tegin..." ja "nüüd tema ei...". See on nii nõme!

    Enda kohta ei oska öelda, kuigi vanus selline, et võiks plaane olla.
    Majanduslikult pole suutnud eriliselt kindlustada. Aga ma olen väga vähesega mingil perioodil hakkama saanud, eks saan pensionipõlves ka kui vaja. Pigem plaanin nii kaua töötada kui võimalik, eluasemelaen tuleb ju tagasi maksta. Tore oleks saada nii pensioni kui palka :P Mul onu just jäi ja ütles, et nagu korralik rikka kuti taskuraha tiksub igal kuul lisaks. Saab pidusse tantsima minna ja naise spasse viia.

    Is emõtlen, et tuleb püsida terve ning aktiivne, see tundub mulle hetkel prioriteet. Ei tohi end käest lasta, sest see võib mingil hetkel tähendada võõrastest või sotsiaalsfäärist sõltumist. Seda ei tahaks või siis lükkaks nii kaugele kui võimalik on. Nii et see on siuke lotomäng hetkel - kas jääb peale isapoolne geneetika (aktiivsus, hea vorm, kõrgeealisus, ise hakkamasaamine, positiivsus) või emapoolne (ülekaalulisus, diabeet, mugavus, kalduvus teistest sõltuda, hädisus, kõrgeealisus).

    Ja muidugi on võimalik, et maailmasündmused teevad igasuguste plaanidega 1-0...

    ReplyDelete
    Replies
    1. Tõsi on, väga palju sõltub inimesest endast. Kes harjunud ise hakkama saama kes harjunud abile lootma. Muidugi tahaks ikka ise võimalikult kaua tegus püsida, mis nõuab enda vaimses ja füüsilises vormis hoidmist.

      Delete

Kõik kommentaarid ootavad modereerimist!