Mont Tremblant

Mont Tremblant tipus

Nädalavahetusel olid Mont Tremblant suusakuurortis Põhja Ameerika eestlaste suusapäevad, toimusid juba kuuekümnendat korda. Kuna see aasta seoses ilma ja vähese lumega suusatamisvõimalustega täielik ikaldus otsustasin kohale minna. Pereliikmetest erinevatel põhjustel asja ei saanud ja täitsa üksi ei viitsiks minna. 7 tunnine autosõit pluss mitu päeva üksi hotellis esiteks igav ja teiseks kallivõitu. Lasin sõna liikvele, et plaanin minna ja otsin kambajõmme. Paar tuttavat Torontost reageerisid, lõpuks küll tuli vaid üks, kellega oleme varemgi suusatamas käinud.

Rahvajutud väidavad, et Mont Tremblant on kustunud vulkaan, mis oma nime saanud (Tremble - värisema) maavärinatest. Tegelikkus veidi erinev, registreeritud maavärinaid vahetus läheduses (25 km idas) on olnud 26 ja 28 aastat tagasi magnituudidega 4.2 ja 4.5 ehk veidi üle märkamise piiri. Kustunud vulkaan pole samuti korrektne definitsioon. Mäe kivimid graniit ja gabro (tardunud magma) on umbes miljard aastat tagasi tollaste mandrilaamade kokkupõrkel Laurentide mäeaheliku kerkimise käigus maapinnale tunginud tardunud magma. Praeguse kuju tekitasid mitmete jääaegade jooksul liustikud, mis lihvisid mäge ja ümbrust kuni kilomeetri jagu madalamaks. Ümbruskonna loodus tüüpiline graniitmägede, järvede, jõgede ja soode kompott, mis metsadega kaetud - sarnane Soome ja Rootsi pinnavormidele.

Üks lõunanõlva radadest, lumi veel suht sile

Teoreetiliselt peaks mäesuusatamiseks igati sobiv olema. Paraku minu kogemuste põhjal on seal alati mingi kapatäis mitte tilk tõrva meepotis olnud. Ilmaolud kas liiga külmad ja tuulised, lumeolud liiga jäised või sulalögased - tüüpiline kärss kärnas maa külmand lugu. Seekord lisandus ka asjaolu, et kunstlume tegemise limiit olla otsa saanud ja mäe silumine alla igasugust taset, kulude kärpimine sinnagi jõudnud. Kui mägi künklik või jäine ja lund vähe nagu sel aastal on eriti algajatel raskem, ka kogenud sõitjaid väsitab sihuke nõlv tavalisest rohkem. Mulle meeldib kiiremalt pikkade pööretega kimada, sellisel mäel võimatu kui konte murda ei taha.

Felix ja Mia

Neljapäeval sõitsime keskpäeval välja ja võtsime suuna Ottawa peale. Ööbimiseks saime võimaluse mäe lähedal elava Eesti päritolu õuna ja vahtrafarmi omaniku juures, kes peaks laiemale publikule Roaldi retkedest tuttav olema (Quebecki õunamees, osa 6). Tore oli söögilaua taga lobisedes õhtu mööda saata ja tema kaasa toitlustamist nautida, siidrist ja värskest vahtramahlast rääkimata. Külakostiks viisin meie poolt kaks spetsiaalselt küpsetatud stritslit. Kaks poissi räägivad neil super head eesti keelt, tuletasid oma selge lapsekeelega nii väga meie plikasid meelde. Samas on hulka raskem keelt säilitada kui vaid isa eestikeelne, teise keelena poistel muidugi prantsus, mis ülitoreda ema keeleks. Mõlemad lapsed käivad karates. Ei saa unustada kass Felixit, kes kohe sõprust sõlmis ja meie autosse nuuskima hüppas. Koer Mia igavene pirakas heasüdamlikkusest pakatav elukas. Hommikusöögi ajal hüppas Felix mulle sülle, Mia pani pea sülle - võtsid täitsa omaks.

Põhjanõlva rajad põhitõstuki juures

Reedel oli plaanis juba 8:30 mäele jõuda, paraku võttis hommikune askeldamine aega. Tund sõitu enne kuyi keerasime hotelli ette. Õnneks valvelauas rohkem inimesi polnud, saime end kirja panna ja auto lisatasu eest hotelli alla parkida. Oleks võinud ka kaugemale tasuta parklasse viia aga kiirustasime mäele. Kümne ajal sõitsin gondlis üles. Ilm oli ilus ja päikseline kuid mäepind seoses sellega suht pehme. Rahvast muidugi palju, tõstukitel suured sabad, vaid kõige raskema nõlva juures veidi väiksem. Tipus on õnneks tabloo, kus kirjas keskmine ooteaeg, üksikute reast minnes saab palju kiiremini järjekorrast mööda. Keskpäeval saime korra kohvikus kokku, libistasime vaateid nautides oma õlle ja kiirustasime tagasi mäele. 

Radade kõrval vaid lumelaigud järgi

Mont Tremblantil töötavad tõstukid ainult kella neljani, öösõitu pole. Üritasime viimast võtta, sest järgmiseks päevaks ennustas vihma ja ega pühapäevgi paistnud ideaalne tulevat. Päeva lõpuks sai enamus radasid proovitud ja meelde tuletatud millised paremad. Seoses suure rahvahulga, harva mäesilumise ja 60% avatud radadega sobis vaid mõni üksik kiiremaks sõiduks. Päeva teisel poolel olid needki võimatult künkas. Viimased 5-6 sõitu sain teha korralikul rajal, sest avati hommikul võistlejate käsutuses olnud nõlv. Mõned laskumised tõstukialustel mustadel ekspertidele mõeldutel, paraku väsitasid jalgu ega pakkunud erilist naudingut oma suurte jäiste põhjadega mogulitega. Mul küll lühemad Atomicud aga ikkagi ei tulnud sihukeses kohas stiilsest sõidust miskit välja. Veerand viie ajal suuski jalast võttes näitas spordikell 73 läbitud kilomeetrit.

Päeva lõpuks megamogulid lume-jääsupist,
vasakul mäea all hotellid.

Hotellitoas sõime õhttusöögi ja jalutasime siis küla peale ringi vaatama. Eestlaste jaoks oli üks suurem baar reserveeritud. Esimese pilgu põhjal võis veenduda, et olime õigesse kohta jõudnud, enam kui pooled naised ja tüdrukud blondid, eesti keelt kostis igast suunast. Teatava üllatusena oli seekord tohutult rahvast kogunenud, rohkem kui 400, sealjuures USA eestlased ülekaalus. Mitmed lausa läänerannikult kohale lennanud. Tuttavaid suht vähe, Toronto inimesed või mõned, keda metsaülikoolist tean. Baaris pakuti tasuta igavesti maitsvaid suupisteid, nende hind kompenseeriti rekordiliselt kalli õllega - 16 CAD ehk 11 EUR'i õlleklaas. Eks loogika on selline, et kui sul raha mäesuusatamisega tegeleda siis ei hakka mingi tühise õlle pärast tingima. Võrdluseks eelnevalt kohalikust poest ostetud 24 x 0.33 purgine pakk häid käsitööõllesid 32 CAD - ehk siis üks baari õlleklaas võrdub 12 poe õllepurki.

Läheme pidutsema

Mont Tremblant mägikuurort

Üheksa paiku vajus rahvas laiali, hotellitoas polnud miskit teha, läksime kuumavee basseini. Meie hotellitiiva bassein oli rikkis, töötas vaid ületee teises olev. Sinna jõudes avastasime: tegu pisikese Jaccuzziga, milliseid viisakamate eramajade juures võib näha. Mahutas neli inimest vastamisi kui jalgu kõveras hoida. Pea 400 toaga hotelli jaoks nagu väikesevõitu. Õnneks ilmselt enamus kliente peab koha saamist lootusetuks ega lähe uurimagi. Neli noormeest istus vees, läksime seniks hotelli kohta üllatavalt kuuma sauna. Viie mintsi pärast saime ka mullivanni, veejoad olid nõrgad kuid vesi paras pikalt lebotamiseks. Olime just avanud õlled kui tulid järgmised kunded, pere kahe lapsega pigistas end kah sisse. Kümne ajal ajas turva kõik mullivannist välja ja ähvardas pereema 300 taalase trahviga veinipudeli eest, me olime õlled selleks ajaks lõpetanud. Vahtisime veits telekat, rääkisime poliitikat ja kerisime magama et hommikul vara mäele jõuda.