Märja lõpuga suuskamine

Kui tundub, et töö hakkab mäel käimist segama tuleks vist minna anonüümsete mäesuusatajate assotsiatsiooni võõrutusravile. Mulle meeldivad eriliselt sellised spordialad, kus kiirust ja natuke ohtu, mäesuusatamine neist kõige ägedam ja sobilikum. Surfamine on tore, aga seda ei oska eriti, vaja suurt varustust ja soovitavalt sooja vett. Rattaga mäest alla kimamise puhul teeb kukkumine hulka rohkem haiget kui suusakadel külje maha panek.

Esmaspäeval panime kella kaheksaks äratama, et kindlasti lifti avamise ajal üheksaks mäele minna. Jõin parasjagu kohvi ja mugisin lõhesaia ning jälgisin aknast tõstukisabasse kogunevaid inimesi. Mis mõttes pool tundi varem juba sappa minna, nagu ennevanasti nõuka ajal õlle või vorsti poodi jõudmist oodates. Paraku tehti ootamatult poole üheksa ajal väravad lahti ja lasti rahvas tõstukile. Kuram küll, lõpetasime kiirustades hommikusöögi, ajasime varustuse selga ning kiiruga välja. Kümme minti enne üheksat istusime toolis tasapisi tipu poole liikudes.

Kuna ilm oli paari külmakraadi juures igati hea saabus rohkelt rahvast. Mõningad sõidud hotelliesisel mäel ja veidi filmimist enne kui otsustasime põhjapoolsetele järskudele nõlvadele suunduda, kus vähem rahvast ja lühemad sabad. Kimasime siin esimese näksivaheajani. Nii mõnus kui hotell kohe tõstuki juures, libised suuskadel ukse ette, võtad suusad jalast, koperdad saabastega oma tuppa. Korgid õlle, röstid mõned leivad saiad juustu, vorsti, lõhe ja vinnutatud lihaga, mugid nahka ning suundud tagasi mäele. Kogu selle toimingu jooksul ei võta isegi saapaid jalast, ainult jope ja kiivri viskad voodile.

Päeva teisel poolel suusatasime erinevaid radasid kõigil nõlvadel. Kolme paiku kriibiti kergelt künklikuks läinud mäed masinatega siledaks, kaks tundi sai madalalt pöördeid võttes suurema kiirusega kihutada. Tütrel andis seinaronimisel äralöödud säärekont tunda, ei saanud korralikus asendis sõita, sest põlve ette surudes vajutad säärega saapa esiosale, mis oli kole valus. Plika leidis lahenduse ja sõitis vahepeal ühe jala peal kui liiga ebamugav hakkas. Viie ajal otsustasime teha teise vaheaja, mille käigus ka kuumaveebasseini väisamine plaanis.

Seekord tuli kogu varustus maha võtta, saabastega ju basseini ei lähe. Jookidega auravas basseinis vedeledes arvasime, et selline peakski normaalne inimese elu olema: tegeled ainult oma hobidega, sööd ja jood mida isutab, tööl ei pea käima, ... ehk siis täielik hedonistlik kommunism. Mina küll ei muretseks, et inimene niimoodi manduma hakkaks, aga ega ma keelaks neil tööl käia, kes seda soovivad. Mõni võiks väita, et elu ilma eesmärgita või tööl käimiseta igav, julgen jääda eriarvamusele. Ehk varsti võtabki TI nii juhtimise kui töötegemise üle, inimese rolliks jääks logelemine🤪

Tagasi tuppa minnes ajasin kiirelt varustuse uuesti selga. Esimene moment tundus veidi ebamugav, aga enne kui saapad kinni sain oli kõhus tunda tuttavat ootusärevust. Kolm tundi pimedas mäel kihutamist ootas ees. Tütar jäi hotellituppa lõõgastuma, jalg valutas, ei hakanud ennast sundima. Üksinda pole nii lahe aga samas saab seltskonda vaid tõstukitoolis nautida, suusatamise ajal kogu tähelepanu mäepinnale ja tehnikale suunatud. Uhasin kolmveerand üheksani. Esmaspäeval kogunes kilometraazhi 132 kilti 8 tunni ja 50 minuti mäel veedetud aja jooksul.

Soodsaim hotellituba igati piisav

Õhtu veel noor, haarasin joogid ning läksin kuumavee basseini mõnulema, lihastest väsimust välja leotama. Viimastel sõitudel oli tunda, jalad korralikku vatti saanud, reielihased tulitasid iga laskumise lõpus. Lohakaks ei saanud minna, piinlik tõstuki ligidal end sirakile visata. Toas vedelesin enne magama keeramist veits diivanil, arutasime järgmise päeva tegevust.

Vaade toa aknast hilisõhtul tõstukile

Pahaendeline ilmaennustus lubas juba hommikust vihma ja hiljem äikesetormi kaheteist plusskraadiga. Äratuse panime poole kaheksaks, et jõuaks kohe hommikul auto hotelli lähedale tuua ning varakult mäele. Plaanis oli suusatada nii kaua kui vähegi võimalik, just enne ühte asjad hotellist autosse viia ning siis tagasi suuskadele. Magama jäime mõne minutiga, uni sügav ja hea kuni mobla ätratuseni.

Hommikul päike ja sinav taevas.

Hommikul ärgates osutus ilm vägagi ilusaks, puhas päikesepaiste ja sinine taevas, mõned pisikesed rünkpilved. Ilmselgelt ilmateade pani puusse või siis tegu kohaliku mikrokliimaga, sest kohe järve kohal ja kaugemal idas paistis paks pilvkate.

Temperatuur oli igatahes üle kümne soojakraadi, jalga panin ainult lühikesed püksid pikkade alukate peale, selga fleece vihmakile alla. Riietus osutus just parajaks, kile hoidis tuult ja õhuke fleece ei ajanud kuumaks. Alukatega oli tähtis vaid kukkumisest hoiduda, jää võiks need ja naha katki kriipida. Võtame mis võtta annab, kolmveerand üheksa mäele, lume pindmine kiht päikese käes pehmeks läinud, suusatamiseks ülimõnus. Nautisime täiega kuni üheteistkümneni, aga siis liikusid pilved kiirelt lõunasuunast peale. Kui poole tunni pärast kostis müristamist ja välgud hakkasid sähvima pandi tõstuk kinni.

Äikesepilved tulevad, nõutud talisportlased, tõstuk pandi kinni

Tuppa jõudes langesid esimesed piisad ja kohe jõudis äikesetorm täiega kohale. Alustas rahega ning siis hakkas vihma kallama nagu oavarrest. Välgud sähvisid ja müristas pea pidevalt. Hea, et mäe peal ei olnud sel ajal. Aknast välja vaadates võis üsna kindel olla: täna ilmselt suusatamisest enam miskit välja ei tule. Sõime korraliku eine, tegime kuumad joogid ja pakkisime oma asjad piisavalt kompaktselt kokku, et saaks ühe korraga autosse viidud. Nats enne ühte jäi vihm vähemaks. Sünged pilved ikka ümberringi, ei paistnud lootust, et suusamägi lähemal ajal avataks. Kuulutasime ürituse lõppenuks ja tassisime kraami autosse. Aega oli laialt, koju sõitsin väikest külavaheteed pidi, vihma tuli vahepeal nii tugevasti, et nähtavus kadus, pidin 40 peale aeglustama.