Rasked olud

Laupäeva hommikul ajasime end vaatamata eelmise õhtu pidutsemisest tingitud uimasusele varakult jalule. Viimane ilmaennustus ähvardas juba üheteistkümnest vihma. Kiire kohv, juustu-vorsti võileivad, keedetud muna ja paki kaetahelbepuder virsikutega. Mehine hommikusöök, et ei peaks enne nelja hotelli tulema, no kui just padukat sadama ei hakka. Väikesesse seljakotti ladusin 4 õllepurki, taskusse kolm batooni. Gondlisse jõudsime kolmveerand üheksa.

Päike veel paistab, taamalt tulevad sünged pilved

Päeva algus imeline. Mäe tipus paar kraadi külma ja lumi veel sile, all tõstuki juures plussis. Seega lumeolud õige vahelduvad, ülal jäine, all lumelödi. Üheteist ajal läksin korraks restosse, sel ajal kui kiiruga õltsi rüüpasin helistas ema messangeriga Eestist kuna nägi mu rohelist mummukest kontakti juures. Postitasin paar pilti ja kiiruga mäele tagasi! Meeldiva üllatusena püsis ilm päikseline kaheteistkümneni, alles siis jõudsid pilved kohale. Esialgu sadas vaid hõredat lund aga peagi hakkas tuiskama ja tuul tõusis tormiks.

Esialgu õnneks lumi ja tuisk

Tuul nii tugev, et mitu korda pandi tõstuk seisma, ükskord istusin kahe asiaadist tüdrukuga kuristiku kohal õõtsuvas toolis üle veerand tunni. Minu jope piisavalt külmakindel, et keerasin end mugavasse asendisse, panin silmad kinni ja hakkasin mõtteid mõlgutama. Taskus olevatest batoonidest ja konjakipläskust jagub õhtuni, eks öösel pistan tüdrukud nahka kui abi enne ei tule. Tegelt oleks värisevatele kössis plikadele peaaegu pakkunud oma põuetaskus varuks olevat vihmakilet. Enne kui jõudsin hakkas lift liikuma. Tänapäeval ei julge ju soojendamise mõttes ligemale pugeda, parem külmud surnuks kui saad ahistamis-süüdistuse🤪

Olud lähevad raskeks

Üritasin sõita hulka erinevaid radasid läbi, puhkuseks kihutasin pikka lauget nõlva, kus ainsateks takistusteks teised suusatajad, kelle vahelt hooga läbi laveerida. Rada piisavalt lai, kiirust langetama ei pidanud. Ilm läks tasapisi soemaks, lörts vaheldus vihmaga. Suusatasin kaua vähegi võimalik, jõudes napilt enne väravate sulgemist veel korra üles. Viimaseks laskumiseks valisin kõige pikema raja, mida rahulikult läbi libisesin. Hotelli esisel nõlval istusin lumevabale kaljunukile, limpsisin viimase õlle ja nautisin vaateid. Sel päeval läbisin 127 kilti suuskadel, võimalik vaid tänu pealelõunasele halvale ilmale, mis inimesed hotellitubadesse sooja hirmutas.

Mäe all, tänaseks sõidud läbi

Hotellis auto juures saapaid vahetades sai veidi närvikõdi. Üks tüüb põrutas oma auto katusel oleva suusakastiga vastu tuletõrje pritsimismehhanismi ja murdis selle küljest. Vett hakkas suure hooga pritsima - sireenid läksid peale. Korraks kaalusin auto garaazhist välja ajamist aga elektrisüsteemid blokeerusid, nii uksed kui lift. Kõmpisin slallisaapad näpus trepist üles, suusad olin jätnud välja raami najale. Rahvas tungles väljapääsude suunas, paanikat polnud, inimesed siiski murelikud oma vara pärast. Üks daam lausa käterätik ümber dushi alt välja karanud, lörtsituisus palav tal küll polnud. Hotellipersonal olid nagu peata kanad, ilmselt puudus vastav treening. Rahustasin neid, et tegu vaid tuletõrjevee💦 süsteemi rikkega, ise nägin, ei mingit tulekahju🔥. Veerand tunni pärast lasti meid sisse.

Baaris eestlastega eelmisel õhtul

Pugisime kiire õhtusöögi ja läksime küla peale eestlastest suusasemusid otsima. Eelmise õhtu baaris olid küll mõned blondid, paraku mitte eestlased. Kolmandast lõpuks leidsime ühe seltskonna, kuid lauad olid täis. Ametliku õhtusöögiga oli see jama, et juba poolteist kuud varem (kui ma ei olnud veel otsustanud kas minna või mitte) olid kõik kohad broneeritud, pooled soovijad jäid ilma piletita. Esiteks ei osatud oodata sellist populaarsust ja teiseks polnud ka hotellil piisavalt suurt ballisaali pakkuda. Kokkuvõttes pidasid pooled eestlased hotellisaalis pidu õhtusöögi, muusika ja tantsuga, pooled hotellitubades oma sõpruskondadega. Kahju muidugi, et peole ei saanud, samas ega mul seal eriti tuttavaid polnud ning pole ka sellises pidutsemisvormis nagu ülikooli ajal.

Läksime tuppa tagasi, korkisime õlled ja panime hokimängu telekas peale. Paraku pole viimased 15 aastat sporti telekast vahtinud. Igav hakkas, ehkki Toronto Montreali kohtumine. Otsustasin hoopis võimalust kasutada ja vaadata kas mullivannis ruumi. Sõber ei viitsinud kampa lüüa, õrritasin veel teda, et kindlasti noored napis riietuses tütarlapsed hulgakesi sulistamas. Ei mõjunud, naeris ainult - unista edasi. Panin ujukad jalga, õlts kaasa, ja seadsin sammud teise hotelli tiiba. Mullivann oli mitte ainult tühi vaid isegi kate peal. Mis ikka, ligunen veidi ja joon oma õlle ära. Lörtsi sadas nii kõvasti, et pead ei saanud väljas hoida, hõljusin vees vaid nägu taeva poole.

Pool tunnikest kulunud, aitas küll. Ajasin istukile ja olin valmis lahkuma kui nagu võlukepikesega kolm preilit uksele astus. Äramineku isu oli hoobilt kadunud, kuid viisakus sai võitu: mõtliku pilguga mullivanni vaatavaile tüdrukutele ütlesin: tulge aga, ma just lahkumas. Jää, jää, mahume kõik kenasti ära oli muidugi väga meelitav pakkumine, läksin siiski sauna. Pettumus missugune, saun täiesti jahe. Mis ikka, lülitasin kütte peale, piilusin ukse vahelt välja ja küsisin kas äsjane pakkumine veel jõus. Muidugi, muidugi, tule, tõmbasid näitsikud end koomale.

Ronisin lörtsisajust kiirelt kuuma vette noorte naiste vahele, südamele peaks igati hästi mõjuma😁Kiirelt kadus kahtlus, et istume siin neljakesi suud vett täis. Tütarlapsed olid ülevoolavalt lõbusad, ilmselt eelnevalt juba miskit ergutavat tarbinud, väidetavalt olid pidutsemiseks valmistudes sõrmused hotellituppa jätnud. Mainisin, et sõpra õrritasin võimalusega tüdrukutega mullivannis aja veetmisest, too ei jää uskuma, et tegelt kah juhtus. Teeme selfie pakkusid neiud, paraku ei saanud sellest asja, olin mobla maha jätnud. Lubasid mind kindlasti järgmisel päeval mäel tervitada. Kurtsin, ei tunne teid ju riides ära kui olen ainult ilma näinud. Lõõpisime pea tund aega enne kui õlts otsa sai, mullikast välja ronisin, dushi all käisin ja tagasi hotellituppa suundusin. 

Hommik värske lumega tühjal mäel

Mul vähemalt läks õhtu asja ette, hiljem kuulsime: eestlaste pidu olla kolmeni kestnud. Ses mõttes hea ilma jääda, et muidu oleks järgmise päeva suusapilet raisku läinud. Pühapäeva hommikul kiire hommikusöök ja kolmveerand üheksaks liftile. Hotelliaknast vaadates oli ilm kummaline, lund nagu sadas kuid maha miskit polnud kogunenud. Tõstukiga üles sõites paksenes maapinnal olev lumevaip silmnähtavalt. 

Mäe tipus julgelt 25 senti paks suht tihe valge vaip. Suusatamine nõudis hoopis teistsugust lähenemist kui eelmistel päevadel. Raskust vaja taga hoida (mis väsitav jalgadele), iga väiksemgi viga kippus pikali viskama. Läbi paksu lume saab vaid otse sõita, ei mingit küljele libisemist, kohe sirakil. Tunni ajaga suusatati paks lumi jälgi täis ja madalamaks, elu läks lihtsamaks.

Tuisk tugevneb

Olime saanud toas viibimise pikendust, läksin poole kaheteistkümneks alla, et asjad autosse tassida ja ametlikult hotellist välja kirjutada. Suusad jätsin tõstuki juurde, mis mõte edasi-tagasi vedada. Jõudsin toas isegi viimase õlle külmikust juua ja paar ampsu vorstileiba hinge alla panna. Kaheteist ajal olin juba tagasi gondlis teel mäe tippu. Proovisin erinevaid radasid kuid järsematel väsinud jalgadega liiga raske, rahuldusin sinistega, vahelduseks kihutasin laugetel rohelistel. Rahvast oli vähe, sest olud õige rasked. Mäeteenistusel käed tööd täis, pidevalt korjati kanderaamidega inimesi mäelt üles. Kiirabi sireene võis kuulda pea iga kord kui alla tõstukisappa jõudsin. Kord nägin mäel suusamõnudele antireklaami tegevat kodanikku: vedeles sirakil rajal ja röökis valust, mäeteenistus polnud veel jaole saanud.

Lõpetasin tund aega enne liftide sulgemist, et jõuaksime Costcost läbi, sest kavas juustu ja õltsi koju kaasa osta. Suuski hotelli alla garaazhi viies (auto oli seal soojas) hakkasin püksitaskust uksekaarti võtma ja avastasin ehmatusega, et lukk lahti. Alati, ma ütlen alati, hoian auto võtit pükste taskus, ainus riietusese, milles võib üsna kindel olla, et mäel ära ei kaota või vähemalt loodetavasti märkan kohe kui kaob😁 Luku kinni olemist kontrollin tavaliselt paranoiliselt paar-kolm korda, aga nüüd oli lahti. Kaart oli aga võtmest polnud lõhnagi. Kõhust käis korraks külm jutt läbi, kobasin igaks juhuks üsna lootusetult jopetaskud läbi, vaid batoonipaberid, ei muud. Eks tuleb kohalikku (kes teab kaugel asuvasse) Mazda esindusse helistada, mis pühapäeval kindlasti lahti pole.

Kaduvväike võimalus, et panin võtme auto katusele või pillasin sinnasamma auto kõrvale. Resigneerunult haarasin rabistades suusad ja viipasin uksekaarti, korraks nagu tundsin kerget valu näpul kuid ei pööranud tähelepanu. Trampisin slallisaabastega trepist alla, vähemalt ei pea nendes tervet päeva veetma kuna kingad olin auto katusele jätnud. Ja siis äkki meenus tohutu kergendusega, katusele jätsin kingad ju seepärast, et võti sai sõbra kätte, kes jäi auto juurde oma asju sättima. Parem käsi oli kuidagi märg ja tilkus, küllap sulalumi suuskade küljest. Panin Atomicud posti najale ja märkasin imestusega, et betoonpõrandale tilgub tumepunast vedelikku, ega ometi värv ole hakanud lahustuma. Ei, peopesa oli märg ja käe pealt tilkus ... kurat, väikesest näpust lausa nirises verd, pealt teine sügavalt lõhki. Esimese hooga võtsin soki kinga seest ja surusin peale. Seda hirmu muidugi pole, et näpuhaavast verekaotusse võiks hinge heita aga jube tülikas.

Ühe käega susuasaabaste maha kiskumine oli hull pingutus, kahegagi raske. Teise kallal punnimise ajal saabus sõber, vaatas ja küsis verepritsmeid täis garaazhipõrandale osutades: mis siin juhtunud, näeb välja nagu oleks siga tapetud. Ähh pekki, lõikasin suusarantidega näppu, näitasin oma verise käe ette. Ta ehmus parasjagu ja haaras taskust pabersalfrätikud pakkudes mulle. Loodetavasti polnud neisse jõudnud nuusata, pikemalt kaalumata vajutasin haava peale. Selle ajaga kui kingad jalas oli paber verest läbi imbunud. Pigistasin tugevamini kinni ja otsustasin minna hotelli valvelauda plaastrit ja pabereid juurde küsima. Sabas ootavad inimesed vajusid mu verist sidet nähes kahte lehte laiali, adminn vaatas silmad suured ja ütles telefonitoru haarates, et helistab kohe arsti välja. Ei-ei, pole vaja, lihtsalt paluks paki salfrätte ja plaastrit kui võimalik. Proua tõi kiirelt terve suure meditsiinikarbi, puhastusvahendit ei leidnud, võtsin plaastreid, sideme, näpkinid - tänasin.

Vetsus paberit haavalt võttes hakkas see uuesti korralikult verd jooksma. Keerasin külma vee lahti, hoidsin tükk aega joa all samas üritades käsi verest puhtamaks pesta. Lõige ise polnud eriti suur aga ilmselt üsna sügav, kuidas muidu sihukest verehulka seletada. Plaaster ju verisele või märjale nahale ei kleepu. Desinfitseerimise pärast suurt ei muretsenud, suusakant eriti räpane ei saanud olla ja verejooks ise puhastab tavaliselt haava päris hästi. Külmaga tõmbasid veresooned kokku, verd tuli vähem, näpp kraani alt ära, pabersalfrätt kiirelt peale. Teisega kuivatasin ülejäänud käe, hammastega kiskusin plaastri pealt kaitseklepsud maha. Momendiks paus, siis paber eest ära ja plaaster kiirelt haavale enne kui veri jõuab naha märjaks teha - läks esimese korraga õnneks.

Käsitööõlle karbid, kunstniku kujundatud purgid

Garaazhi jõudes uuris sõber kas suudan ikka sellises shokis sõita. Mis shokis, näpp ju ainult veits katki? Muud miskit, pean mõnda aega kohvi jooma väike näpp püsti nagu mõnel üleeelmise sajandi peenel vanapreilil. Kogu jama peale läks ehk 15 mintsi raisku, poodi jõudmiseks tuli natuke kiirustada. Maanteel sai 120'ga uhada nagu kõik teised. Poodi jõudsime kenasti pool tundi enne kinnipanekut ja kõik vajalikud asjad (õllekastid, juustud, veinid) ostetud. Ottawast Torontosse jõudmiseks kulus 5 tundi, nõks peale ühteteist keerasin maja ette. Muidu edukas suusareis kuid hinna, suusatamise ja ajakulu suhte poolest on kohalik Blue Mountain tükk maad etem. Mägi ja vaated muidugi Tremblanti plussid. Kaotusteks kujunesid vaid verine sokk, mille unustasin hotelli vetsu ja lõhkilõigatud näpp, viimane muideks ei teinud kumamlisel kombel üldse valu ei siis ega hiljem.