Killarney süstamatk 4 - Killarney järv, Luunipere, Ooper, Virmalised (18Sep)

Kutsik pikutab peale hommikust suplust 

Hommikul ärgates suundusin veidi murelikult esimese ettevõtmisena toidukotti inspekteerima ... oli ilusti alles ja rippus nööripidi oksal nagu õhtul jäetud. Kõigi mu matkade jooksul on fauna vaid kaks korda toidu kallale pääsenud: kõige esimene kord kui kaasaga noorte ja kogenematutena koti liiga oksa ligi tõmbasime. Mingi elukas oli seljakoti kinnise katte vahelt üht teist söödavat kätte saanud, mitte liiga palju aga piisavalt, et ehmatada. Teine kord panid pesukarud, tõpranäod, momendiks lõkke juurde laokile jäetud toidukotist kogu suitsuvorsti tagavara nahka. Järgnes tavaliseks saanud hommikune tegevus: ujumine, lõke, kohvikeetmine ja toitumine. Kringli lõpetasin ära, kutsik otsustas ka enda toidu nahka panna, küllap eelmise päeva pingutus nõudis energiavarude täiendamist, isegi sellise nigela kraami nagu koerakrõbinatega.

Pakkisin magamiskoti, madratsi ja telgi kokku ning kogusin varustuse lõkke äärde. Kogu hommikupooliku polnud riidehilpugi selga pannud aga sahmerdamine ajas ikka kuumaks. Hüppan veelkord vette enne saarelt lahkumist, ees ootab pikk portaazh. Järve äärde kalju peale ronides selgus, et polnud ainus suplusemõnude nautija. Otse kalda ääres lebotas vees pea väljas saagiootel kena mustriga madu, arvatavasti Foxsnake. Lippasin tagasi lõkkeplatsile, krabasin mobla ja sain siu kenasti kaadrisse kui too vongeldes kallast pidi eemale ujus. Kutsik ei pööranud roomajale erilist tähelepanu. Hüppasime koos vette ja ujusime veidi rahulikult ringi, et keha maha jahtuks, madu enam näole ei andnud.

Käisin kiirelt laagriplatsi üle vältimaks millegi maha unustamist. Viimane pilk mägede suunas, kraam süsta, koer istmele ja ise viimasena paati ning lükkasin kaldalt lahti - seekord ilma igasuguste äpardusteta. Sadakond meetrit saarelt randa portaazhi algusse. Jälle tuli kõik kraam süstast seljakotti ümber pakkida ning asuda nüüd juba tuttavale 1.4 km pikkusele retkele järgmise järve randa. Esimesed sada meetrit oli lihtne, aga mida edasi seda raskemaks seljakott muutus. Läbisin kogu tee ilma vahepeatusteta nagu tulles. Kui juba kord maha istud siis päris tülikas uuesti püsti ajada. Metsavahel askeldasid jälle suured linnud, pole siiani kindel kas tedred või metskalkunid.

Vesijahutus kõikse efektiivsem

Kotid järve randa maha ja tühjade kätega tagasiteele süsta järgi. See pole iseenesest raske kuid ebamugav vedada. Olen proovinud erinevaid asendeid, mugavaim siiski seljas nii, et istmeosa toetab turjale, pehmenduseks päästevest tagurpidi seljas. Pikemateks tassimisteks peaks meisterdama mingi mugava spetstoe. Osa inimesi veab kanuusid ja paate pisikese ratastega käruga, siledal rajal mõnus kuid kivide vahel ja ronides rohkem tüliks kui kasuks. Süstaga õnnestus paraja pingutusega samuti ilma vahepeatuseta tulla ehkki vahepeal oli mitu korda kiusatus teist maha toetada. Kuts oli edasi-tagasi jalutamisest palavaks läinud, viskas end kõhuli vette jahtuma.

Päike sillerdab lainetel saare ees

Algus suht tuulevaikne

Viiest kildist esimene oli Killarney järvel suht lihtne minek aga siis tõusis tuul ja laine. Vahepeal päris korralik, lühike järsk laine viskas vett paati, koer sai märjaks ja keeras nina minu poole. Manööverdasin lihtsamat marsruuti otsides saarte ja kalda varjus kus vähegi võimalik. Ega suurt vahet polnud, kalda ääres oli tuul pigem tugevam kuna kõrged kaljud toimisid tunnelina. Lõpuks keerasin keset järve, laine oli siin veidi suurem aga tuul natu vaiksem. 

Fotode saamine oli paras ettevõtmine, sest niipea kui mobla haaramiseks sõudmise lõpetasid pööras tuul paadi lainetega risti. Pealttuule kalda varju jõudes läks lihtsamaks, siit polnud palju jäänud, kilomeetrike viimase telkimisplatsi number 11 randa.

Telgiplats #11

Vaade mägedele, paremal mastaabiks kaks kanuud

Plats kitsa poolsaare põhjaküljel päikesevarjus, mis sellise ilmaga vaid positiivne. Imeline vaade järve põhjakaldal asuvale mäeahelikule. Tõstsin asjad välja ja lohistasin süsta kaldale. Koukisin viimase jõhvikajoogi ning viskasime kutsikuga neemiku teisel kaldal kuuma kivi peale pikali. Portaazh ja vastutuult sõudmine olid päris ära väsitanud, jäime mõlemad tukkuma. Läbi une kuulsin kuidas keegi kanuuga mööduja kommenteeris: "Vaata, seal on vist inimene kalju peal pikali", naisehääl vastas: "On vist jah, ei tea kas hädas, näe koer kah, kumbki ei liiguta". Ma ei viitsinud reageerida, aga kuna polnud isu suhelda, tõstsin korra käe ja näitasin näppudega 👌 rahvusvahelist OK märki. Kurnatud kutsik põõnas rahumeeli edasi. Tavaliselt ta haukus kurjalt mööduvate süsta või kanuusõitjate peale, pidades tervet järve ja metsa meie omanduseks.

Ehkki tänaseks oli plaanitud lebopäev ajasime end lõpuks jalule, telk vaja üles panna, madrats täis pumbata, magamiskott ja alus telki susata. Eelnimetatud toimetused tehtud otsustasin veidi ümberkaudsesse metsa hulkuma minna, niikuinii tahtsin lõkkepuid tuua ehkki eelmised matkalised olid paraja peenikeste okste varu jätnud. Õhtusöögiks veel liiga vara. Kutsik polnud just vaimustuses metsa minekust aga üksi ei tahtnud telgiplatsile ka jääda, tõusis teatraalse ohkega üles, heitis mulle etteheitva pilgu ja vantsis järgi.

Paarsada meetrit sai järve ääres minna kuni mets ürgtihnikuks teisenes. Ei olnud minul ega koeral isu suurt kaugemale pressida. Poolel teel neeme keskel mäenõlva pidi tagasi tulles jäi ette pirakas ilmselt sel aastal tormiga murdunud saarepuu. Oksad juba kuivad, lõkkematerjaliks igati sobivad. Polnud veel pehkinud, tüve küljest raske murda. Paar tükki jaksasin kogu keharaskust kasutades katki painutada kuid põhiliselt pidin leppima kukkumise ajal tüve küljest murdunud okstega. Kolm korda lohistasin neid lõkkeplatsile, jagub nii mulle kui tulevastele põlvedele.

Õhtusöögiks lõkkel poolakate peedisupp, keeta tuli kaua aga muidu väga hea. Kaks viimast koorikleiba kulusid marjaks ära. Kutsik sai oma krõbinate peale preemiaks pisikesi suitsuvorsti tükikesi. Kohvi kõrvale kuivikuid näksisides kuulsin mingeid imelikke hääli ja vee solinat. Kauri pere oli otse lõkkeplatsi juurde järvele ujunud. Poeg kriiskas nõudlikult sel ajal kui vanemad vaheldumisi tollele kalu püüdsid ja kurku toppisid. Niipea kui alla neelatud lasi uue hädakisa lahti. Tore oli olla tunnistajaks linnuriigi igapäevaelu juurde kuuluvale perekondlikule askeldamisele.

Kuutõus

Sushil kõht täis, keeras end lõkke äärde pikali. Avasin veini: valge Pinot Grigio, kohalik toodang. Sellal kui vaikselt veinikest libistasin läks enne kuu tõusu lühikeseks ajaks päris pimedaks. Viisin koera telki magama. Välja tulles piilus kuu juba idakalda mägedel oleva metsaviiru tagant poolest saati välja. Tahtsin näha, kuidas kuuvalges foto mägedest õnnestub. Sättisin moblat üles ja imestasin: mingi jama, taeva helendus kuidagi kummaliselt lainetab. Mobla ekraanilt pilku tõstes vaatasin mägede poole ... virmalised!!! No ei olnud eriti tugevad, kuu valgus juba päris tugev, aga ikkagi. Paar aegvõtet õnnestus suht hästi.

!!!  ET ALLOLEVAT LÜHIVIDEOT PAREMINI NÄHA KLIKI HIIRE PAREMA KLAHVIGA VIDEO PEAL JA VALI MENÜÜST LOOP , SIIS KLIKI NAGU TAVALISELT ►

                Suur Vanker, La Cloche ahelik, virmalisi õrnalt tagaplaanil näha

Ja siis kostis ootamatult üle järve ooperilaulja soolo. Te ei kujuta ette kui hästi mägede vahel mööda peegelsiledat järvepinda vaikses looduses heli levib. Kes iganes too proua oli (naishääl), ilmselgelt tegu profiga. Peale kolmandat aariat võtsin veini manu ja istusin kaljule. Täiesti müstiline külmavärinaid tekitav kogemus täiskuu valguses, virmaliste veheldes, metsikus looduses veini kohvitassist mekkida ja ooperit kuulata. Pole võimalik kirjeldada, peab ise kogema. Minu kui muusikakauge inimese puhul oli muidugi tegu klassikalise trühvlite sigade ette viskamisega. Pole aimugi ühestki laulust, aga võimsalt ja ümbruskonnaga väga sobivalt kostsid, ägeda elamuse pakkus. Tuletas meelde kui kunagi Norras käisime ja ooperilaulja kose juures prozhektorite valguses esines. Kontsert kestis lühikeste vaheaegadega pool liitrit veini🍷 ehk üle tunni aja😜

Ainult kuu valguses absoluutselt töötlemata foto!!!

Vahepeal oli täiskuu taevasse tõusnud ja valgustas nii heledalt, et pealampi polnud liikumiseks üldse vaja. Päikesevalgusega võrreldes see vahe, et varjud olid teravad ja varjus ikkagi täiesti pime. Metsast tehtud foto puhul on selge, et midagi nagu teisiti kuid ealeski ei oskaks arvata - pilt tehtud öösel kuupaistes.

P.S. Igaks juhuks rõhutan, et ühtegi fotot või videot pole viitsinud "ilusamaks" teha, kõik originaalsed nii nagu mobla need kaameraga jäädvustas.

Ei saa vaiki olla

Eile lugesin Alexander Vindmani kirjutatud "Foreign Affair" artikli "What the U.S. Election Means for Ukraine", minu arust väga asjalik ja professionaalne analüüs Ukraina sõja seisust ja võimalikest tuleviku arengutest sõltuvalt USA presidendivalimiste tulemusest. Kolme lausega kokku võttes: Trumpi võit oleks Ukrainale väga halb kuid ei pruugi kujuneda katastroofiliseks kui Euroopa suudab õigel ajal (kohe) end kokku võtta. Harrise võit oleks parem kuid ei tagaks praeguse poliitika jätkumise korral Ukraina võitu kui USA ei suurenda nii abi kvaliteeti kui kvantiteeti ega võta maha piiranguid relvade kasutamiselt. Ukraina peab sõja võidu nimel kohe alustama 2025 vasturünnaku ettevamistustega (mobilisatsioon, koolitus ja lisarelvastuse hankimine).

Trumpi võidu puhul (kuulake vaid tema viimaseid Ukraina ja NATO teemalisi esinemisi) jääks ainsaks tõsiselt võetavaks toetajaks Euroopa. Sellisel juhul tekib õige kiiresti olukord, kus EU peab otsustama kahe alternatiivi vahel: kas viia Euroopa NATO liikmete väed Ukrainasse või anda Ukraina ära. Sõda eskaleerub nii või teisiti, põhiküsimuseks kujuneb: kas aktiivne lahingutegevus toimub Ukraina (ja vene) pinnal või Ida-Euroopas. Ukraina loovutamine (märk Lääne otsustusvõimetusest) ärgitaks venet (Hiina toel) üritama NATO'le surmahoopi andma rünnakuga mõne väiksema NATO liikme vastu kuna USA vahelesegamist pole karta. Trumpi võit lõpetaks USA abi ja võimalikult ka USA Euroopa toetuse või isegi osaluse NATO's.

Ukraina võidu üheks aga mitte ainsaks eelduseks on seega Harrise võit valimistel. Lisaks möödapääsmatult vajalik mitte ainult Lääne sõjandusliku ja finantsilise toetuse püsimine vaid mahu ja kvaliteedi märkimisväärne suurenemine koos igasuguste piirangute mahavõtmisega. Kriitiline lõpetada kremli tuumaähvarduste blufi kuulamine. Kõige õigem, ehkki utoopiline, oleks moskva rahvusvaheliselt blokeerida nii diplomaatiliselt kui kaubanduslikult ükskõik kui kalliks see majanduslikult maksma läheb. Lääs saab hakkama ilma veneta, venel isegi Hiina abiga väga keeruline ilma lääneta hakkama saada.

Ukraina ise peab nii sõjanduslikku kui sõjatööstuslikku potensiaali kasvatama ja kas või väikesi tähendusrikkaid võite saavutades üritama kahtlevaid Euroopa riike veenda, et võit on täiesti realistlik kui vaid otsustavalt tegutseda. Võtmesõnaks on siin ajastus. Ettevalmistuste, sõjaväelaste treeningu ja sõjatööstuse võimsuse suurendamisega peab alustama KOHE kui soov läbi viia edukat vasturünnakut 2025 suvel jõudmaks soodsatel positsioonidel läbirääkimisteni sügisel.

Täna, homme kuuleme kardetavasti uudiseid vaid mõningatest uutest abipakettidest kuid vaevalt USA julgeb enne valimisi võtta maha piiranguid pikamaa relvade kasutamiselt, mis oleks esimeseks sammuks Ukraina võidu suunas. Pigem on karta halbu uudiseid Donbassist nii Vuhledari kui Pokrovski suundadelt. Kui venel õnnestub seal läbi murda muutub seis hulka hapumaks. Strateegiliselt oluliseks ja kõige tähtsamaks kujuneb Ukraina elektrivarustuse tagamine talvel. Kui venel õnnestub Ukraina elektritaristu hävitada on sõda sisuliselt kaotatud, ainult generaatorite toel tänapäeval hakkama ei saa. Ukraina viimase aja suurte ladude rünnakud on suunatud eelkõige vene raketi ja lennuväe võimekuse vähendamisele, mis oleks hoopis kergem kui lääne piirangud kaugmaarakettide kasutamiselt maha võetaks.

Zelenski esitab täna ameeriklastele oma võiduplaani. Oleks sinisilmne oodata erilisi tulemusi. Nagu esindajatekoja spiiker Johnson märkis on ameeriklastele tähtsam orkaan Helene kui Ukraina. Lõpuks saad kindel olla vaid iseendale ja sedagi mitte 100%. USA valimised kujunevad globaalselt tähtsaimateks kui kunagi varem mõjutades tugevalt nii neid endid, Hiinat, Euroopat kui ka Eestit erakordselt jõuliselt.

Lootus, et Trump sooritab mingi eriti totra ülesastumise hirmutades kahtlejad ja ükskõiksed valimiskastide juurde. Kuna palvetamisse ei usu siis üritan vähemalt pöialt hoida✊

Killarney süstamatk 3 - Norway järv, Silver Peak, KARU (17Sep)

Öö oli eelmisest jahedam, millalgi sikutasin endale kerge fleece selga ja koer puges ka külje alla. Aga muidu uni sügav, kui ka keegi käis ümber telgi siis mina ega kuts ei kuulnud ega hoolinud.

Norway Lake, telkimisplats 32

Päike tõuseb metsa vahelt

Päikesetõusuga üles, lõke süüdatud tegime hommikuse järvehüppamise. Jätkasin eelmisel päeval alustatud alastikultuuri viljelemist, nii mõnus ja vabastav. Peab ainult veidi ettevaatlik olema, riietel ju lisaks moefunktsioonile ka kaitse otstarve - püksid jalas puutüve terava oksa otsa istumine teeb palju vähem meelehärmi kui palja peega😜 

Kui vesi oli keema hakanud ja kohv valmis läksid viimased kaks pizzataskut süte kohale restile grillima.  Magustoiduks tükk kaasa kringlist, täitsa üllatav kui kaua need vastu pidasid. Nostalgiapuhangus võtsin õige mitu pilti telgiplatsist ja sealt avanevatest vapustavatest vaadetest järvele. Tuul oli täiesti vaikinud, järvepind peegelsile - fotograafi märg unenägu.

Kahjuks ei saanud kaua mõnuleda, esiteks pidin kolima elamise järve teise otsa platsile 31, kuna broneerimise ajal oli käesolev ainult üheks päevaks vaba. Mäe tippu ronimiseks tahtsin pigem varuga aega võtta vältimaks pimeda peale jäämist. Poole üheteist ajal asjad pakitud, koer süstas ja hakkasin kaldast lahti lükkama. Sisse istudes ei tabanud ära, et süsta saba kivi peal vähe kõrgemal. Nina vajus sügavale ja laevuke kippus külili vajuma. Esimese hooga mõtlesin, et mis jama nüüd on, kas lekib või kraam halvasti paigutatud. Jõuga põhja kriipides vee peale lükatuna taastus stabiilsus.

Järvepeegel

Väikesaarele telkima

Uue sama järve pisisaarel asuva telgikohani vähem kui kilt sõuda. Plaan oli kiirelt telk üles panna ja toidukotid puu otsa tõmmata, et karu mu provianti sel ajal nahka ei pistaks kui ise tippusid vallutan. Aega kulus veidi rohkem kui ootasin kuid pool üks olin valmis, veekotis näksiks batoonikesed, kuivikud ja hädaabikott, vöö peal kõhukott moblaga. Telki jätsin märkmiku infoga kuhu lähen, kavandatava marsruudi, millal lahkusin, millal plaanin tagasi olla. Liiga palju juhuseid, kus matkajad saavad kõnnumaal mingi lolli juhuse läbi viga ja päästjad ei leia neid kuna pole aimugi kuhu või mis suunas nood läinud.

Vaade telgiplatsilt #31 Silver Peak suunas - keskel kaugel.

Silver Peak 20X Zoom

Sõudsime süstaga tagasi eelmise laagriplatsi lähedale üle lahesopi kuna nii võitsime kilomeetri. Maismaal mägise tihniku läbimine mõõtmatult raskem ja aeganõudvam kui süstaga vee peal libisemine. Lahkudes oli jälle äpardus, hooletult sisseastudes kaldus süst kahtlaselt küljele, kutsik otsustas "uppuvalt laevalt" üle poordi vette hüpata ja kaldale sumada. Pekki küll, pidin uuesti välja ronima ning läbimärja koera paati tõstma.

Randusime kolmveerand üks, tarisin süsta veidi kõrgemale kuuseokste varju, mõla jätsin kõrvale ja  hakkasime lootusrikkalt sammuma või õigemini end pressima läbi tihniku Silver Peaki suunas. Oja orgu jõudes läks hulka lihtsamaks, reljeef suht tasane ja lehtpuumets hõre. Kauaks seda lõbu ei jagunud, peagi keerasin üht suuremat ojaharu pidi mägede suunas. Varem Google kaarti uurides olin umbkaudse marsruudi paika pannud. Kuna ahelikud enamasti praktiliselt risti minu liikumise suunaga oli kavas nende vahelt mööda liikuda, kasutades kõrgemale minekuks ühte paljudest orgudest ja alles üleval suund tipu suunas võtta. Täiesti otse minek tähendanuks pidevat vaevarikast üle ahelike üles alla ronimist.

Meie lähim punkt tipule, umbes 600m 

Matka marsruut

Google kaart on küll nii hea, et lausa üksikud puud näha kuid visuaalne topograafiline info pole eriti selge ega täpne, kõrgusjooned 20m vahedega. Samas juba 3 meetrine vertikaalsein (ja vertikaale leidus hulgi) minu ja koera jaoks  ületamatu. Kaarte saab moblalevi piirkonnast väljas olles kasutada eeldusel, et need eelnevalt mobla mällu alla laaditud. GPS'ga asukoha määramiseks pole levi vaja, piisab sati nähtavusest. Kokkuvõttes otsustasin minna lihtsama vastupanu teed ja järgida ojasänge või metsloomaradasid kui vähegi võimalik. Nii vesi kui loomad eelistavad lihtsaimat teed.

Kuts koobast avastamas

Vapralt ronimas

Ojasäng muutus kuivemaks, väiksemaks ja järsemaks - kohati oli lihtsam sängi kõrval mitte põhjas liikuda. Mõned korrad ronisime kaljupragudest üles ja muidugi oli kaldal tihnikust läbimurdmine paras väljakutse. Kutsikut pidin siin seal aitama. Nüüd tuli joogi ja puhkepause iga veerandtunni tagant võtta. Kuna ojas vett enam polnud jootsin koera pudelist pihku kallatud veega. Tempot hoidsin suht madalana, et end ja looma mitte liialt väsitada. Väsimusega kipud lohakaks minema ja võid kusagil kivide või niiskete tüvede peal libastuda.

Kellegi suure looma jäljed

Kaljulõhe

Linnulennult oli minu stardipunktist 2.6 km Silver Peak tippu. Arvestades piirkonna reljeefi tuleks seda umbes kahega korrutada ennustamaks tegelikku läbitavat distantsi. Kolmas kilomeeter kujunes õige raskeks, siin tuli puhast vertikaalset tõusu oma 200m kuid kokkuvõttes rohkem, sest vahepeal pidi ka väikestest orgudest ja kaljupragudest läbi ronima. Eelnevat kinnitas kilomeetrile kulunud aeg - 51 minutit. Ehkki kurnav siis samas jube põnev ronimine. Siin-seal koopad järskude kaljuseinte all, ühes kohas 2 meetri laiune paralleelsete pea püstloodsete seintega lõhe läbi kaljumassiivi, mille põhja mööda sai lõigata. Ühes orukeses kuivanud lombi põhjas nägin mitmete loomade värskeid jälgi - inimese labakäest suurem käpajälg loodetavasti Karu mitte Puuma oma.

Kutsikut järgmisele kaljunukile visates ja ise järele ronima hakates kuulsin järsku suurt raginat, üles vaadates nägin pirakaid sarvi ja põgeneva hirve tagumikku ning valget sabajupatsit. Sushi üllataval kombel ei ehmunud, hakanud haukuma ega reageerinud muud moodi. Üldse õige väsinud olemisega ja võttis tihti puhkepause. Nüüdseks olime jõudnud aheliku harjale, umbes 500 meetri kõrgusele. Siit paistis Silver Peak, mis kaardi põhjal linnulennult 600 meetri kaugusel ja vaid paarkümmend meetrit kõrgem. Paraku oli sinna jõudmiseks vaja läbida kolm kitsast, metsast ja sügavat orgu. Kell kolmveerand kolm, seega ajahädas ma polnud ja väsinud ka mitte, veevarusid alles rohkem kui küllalt. Aga kutsik oli üsna kutu, hingeldas keel vestil (nagu kõrvaloleval pildil näha) ja viskas igal võimalusel end pikali puhkama. Kaalusin olukorda ning otsustasin tipule ronimisest loobuda - ka siit kaljult avanesid ägedad vaated.

Käisin kaljul ringi tehes pilte mitmes suunas. Kui järvede tasandil oli lehestik roheline siis siin kõrgemal puulehtede värvimäng täies hoos. Enne laskuma asumist sõime kuivikuid, jõime vett ja tõmbasime valge jääliustikest kriibitud kvartsiitkalju peal puu varjus hinge. Päikese käes oli liiga palav isegi kui kerged tuulehood tõid kergendust. 

Jääliustikust kriibitud kaljupind

Kuna aega piisavalt ja allaminemine eeldatavalt lihtsam, valisin vahelduse mõttes teise tee - mõnisada meetrit idapool kulgeva oru. Eksimise kartust pole, sest kõik orud viivad alla järvede äärde, lihtsalt ei taha alla jõudes oma alguspunktist liiga kaugele sattuda. Ilma moblal nähtava marsruudita oleks hulka keerulisem kuid nüüd nägin pidevalt kaugel oma tõusuks valitud rajast olen.

Orud kulgesid veidi teise nurga all, ilmselt pean paarist kaljueendist üle ronima, et mitte liiga kaugele idasse kalduda. Mina jalutasin ees, kutsik taga nagu ikka, aeg-ajalt viskasin pilgu peale, et püsib tempos. Mõnda aega ei kontrollinud, sest kuulsin teda selgelt seljataga astumas ja oksi murdumas. Kummaline, kutsik pole ju nii raske, et suured oksad murduksid. Ja siis tundsin kuidas sõnaotseses mõttes mu turjakarvad turri läksid. Jah, mul muideks on karvad turjal😉 Ei tea kas tunnetasin kellegi pilku või alateadvuse loodusehäälte analüüs jõudis ette linnainimese mõtlemisest. Vaatasin tagasi ning nägin suurt musta karu meie järel samas tempos jalutamas.

Pilt netist laenatud, minu nähtul ka nina must

Mida inimene sellises erakordses ja ootamatus olukorras teeb? Julgen kinnitada, et kainelt analüüsida ei jõua, käitub ikka kas instinktipõhiselt või vastavalt treeningule. Kuna karutreeningut pole läks instinkt mängu. Tunnetasin end nurka aetud hiirena, sest põgeneda polnud selles kaljudevahelises tihnikus kuhugi. Adrekas lõi lakke, pöörasin 15-20 meetri kaugusel oleva karu poole. Seisin jalad harkis käed kehast eemal, sõrmed laiali ja kergelt konksus nagu küünised ning lasin kuuldavale valju möirge. Karu jäi seisma, vaatas mind paar sekundit oma mustade läikivate nööpsilmadega (takkajärgi meenus praegu, et silma vist ei tohi vaadata). Keeras siis rahulikult ringi ning vantsis tuldud teed tagasi. Nüüd võttis kultuurinimese aju ürginimese käest juhtimise tagasi. Hakkasin moblat kõhukotist välja õngitsema, et mõmmikust pilti teha. Kobistasin ja selle aja peale kui tõstsin kaamera oli loom tihnikusse kadunud ehkki kuulsin tema liikumist veel selgelt. Korraks tekkinud mõtte pildistamiseks järgi minna matsin maha, ei maksa saatusega mängida.

Tüüpiline läbitav maastik

Kogu karuga suhtlemise aja polnud mahti koerale üldse tähelepanu pöörata. Paraku ei teinud too piuksugi ja paistis üsna rahulik. Kutsik pidi kindlasti kuulma ja nägema tükk aega enne mind taga kõmpivat karu, ei tea miks ei reageerinud ega mulle märku andnud. Ehk arvas, et niikuinii tean ja kuna käitun nii rahulikut siis pole ohtu. Samas võõraste inimeste või suurte koertega kohtudes on ta küll pelglik. Meenus karupipragaas ja puss, mõlemad olin muidugi telki jätnud. Milleks kaasa võtta sinna kus karu kohtamine kõige tõenäolisem - eks ole😜

Sadakond meetrit madalamal kaljuplatool

Kuna mõmm oli metsa kadunud jätkasime laskumist, meeled olid küll oluliselt teravamad - kuulasin metsahääli ja jälgisin ümbruskonda tähelepanelikult. Minu teooria: karu tuli lihtsalt uudishimust uurima, kes tema piirkonnas (neil ju oma territoorium) ringi liigub. Nähes, et pole konkureeriv mõmm ega tüüpiline saakloom ei osanud hoobilt seisukohta võtta ja käis järgi kogumaks rohkem infot. Massiivset läikiva musta karvaga karu nähes oli selge: kui tal tõsi taga poleks inimesel mingit võimalust. Õnneks ei olnud metsaotil kõht tühi või tuju paha.

Kõrge kukkumine

Tagasi läksime õige pikalt enam-vähem paralleelselt tuldud teega. Mingi moment üht ahelikku ületades sattusime küll ebamugavasse olukorda. Kaljuplatoo lõppes 10-15 meetrit kõrge vertikaalse seinaga, kust lootusetu alla saada, pidime jupike tagasi minema kuni kannatas alla orgu laskuda. Siin sain meeldetuletuse kui ohtlik võib olla ka pealtnäha kuiv kaljupind. Kuivad okkad siledal pinnal libisesid jala alt, lendasin külili ja libisesin paar meetrit allapoole. Halva õnne korral võib niimoodi õla nihestada või käe murda. Suuremasse orgu jõudes kulges liikumine palju kiiremini, viimased kaks pool kilti süsta peidukohani läbisime tunniga. 

Järve äärde jõudnud kutsik ähvardas selle tühjaks juua, viimasel otsal polnud me puhkepeatust teinud. Ainus kaotus päikeseprillid, mis mingi moment kaljudel turnides märkamatult maha pudenesid - teine paar, mille Killarney metsa ja mäejumalatele ohverdasin. Tuleviku matkajad võivad olla üsna üllatunud nähes firmapäiksekaid kandvat mõmmikut😎 Mägimatka pikkuseks kujunes 6.8 kilti, aega läks kolm pool tundi. Poolteist tundi ja kaks kilti juurde lisatuna oleks jõudnud ka tipus ära käia. Positiivse nurga alt: äkki oleks siis jäänud ilma põnevast kohtumisest karuga, või oleks hoopiski kohtumine liigagi põnevaks kujunenud. Pole vahet, kunagi ei saa teada neid olekseid, mistõttu pole ka mõtet põdeda. 

Süstaga tagasi sõites jäi väsinud kuts paadis magama. Laagriplatsil luristasin ühe jõhvikajoogi ja siis tukkusime mõlemad tunnikese päikesekuumal kaljul. Lõkkepuudega oli pisikesel saarekesel ikaldus, kui peenikest oksapuru lademes siis suuremad puha ära kasutatud, mine või süstaga lõkkepuid tooma. Rannast õnnestus ikkagi leida mõned kuivale jäänud rondid ja ühe suurema ajupuu küljest jämedaid oksi murda. Lõpuks vedasin lõkke juurde kuivanud kännu, millest teistel jõud polnud üle käinud. Õhtusöögiks supp, leivad, suitsuvorsti viilud.

Telk kuupaistel

Kutsik kobis kohe peale sööki magama, mina panin kännu tagurpidi lõkkesse, tuld peaks jaguma pooleks ööks - ehk peletab uudishimulikud karud eemale. Jälle muidugi täiskuu, tähti suurt näha polnud. Vahtisin tunnikese lõkke ääres, limpsisin kohvi ja mõtlesin mis elu oleks üksinda metsas. Kui esmapilgul tundub romantiline ja äge tsivilisatsioonist eemal viibimine siis kardetavasti hakkaks peagi igav. Isegi minul ja isegi siis kui internetiühendus olemas, kord nädalas tahaks ikka mõnda teist inimlast näha. Need üksikul saarel aastate kaupa viibinud tüübid võisid ikka omadega õige segi minna. Samas kes teab, mõnele äkki sobib.

Öösel äratasid üles läheduses kostnud kaks mürtsatust ja raginat. Kuna aga mingit liikumist ega kuuldavaid hääli ei järgnenud kandsin needki ümberkukkuvate puutüvede kategooriasse. Jõudsin muretseda, et äkki sai mõni loom mu toidukoti puu otsast kätte, samas vaatama ei viitsinud minna. Vahet ju pole, karu ma toidukoti juurest minema peletama ei hakka ja kahe päevateekonna kaugusel tsivilisatsioonist pole ka kogu toiduvaru kaotamine ületamatuks probleemiks. Muidu oli tänu väsimusele uni sügav ja hea.

Killarney süstamatk 2 - Norway järv, portaazh ja ronimine (16Sep)

Päikesetõus kell kaheksa

Esimene öö telgis möödus igati mõnusalt, uus õhkmadrats mugavam kui koduvoodi, täitsa tõsiselt. Ilmselgelt oli kutsik samal nõul, sest ainsateks und segavateks asjaoludeks tema üritused ka ennast salamisi madratsile sokutada. Hommikul veidi enne koitu ärgates norises tüüp õnnelikult mu jalgade juures. Kui loom magamiskotil, ei saa end mugavalt keerata või kotti sättida kui palavaks kisub. Temperatuur selline, et uinusin lahtise magamiskotiga, poole tõmbasin peale alles millalgi keset ööd kui jahedam hakkas. Hea unega puhkad välja ja kohe ärgates ergas. Kobisime välja, tegin pildi mägede tagant tõusvast päikesest ja hüppasime järve. Hommikune suplus on super kaif, eriti kui järvevesi soem kui õhk. Välja tulles ei hakanud riideid selga panema, kuivan niisama päikese käes.

Hommikusöök ootab

Lõket süüdates ja hommikusööki ette valmistades avastasin, et üksi looduses olles pole riided muud kui mõttetud tülikad aksessuaarid, eriti mõnusa päikesepaiste puhul. Nii askeldasingi kogu hommiku ringi aadamaülikonnas, naturalism hakkas täitsa meeldima. Kohvivee võtsin järvest ja keetsin potiga lõkkel, kaks pizzataskut kuumutasin tulel krõbedaks. Putru ei viitsinud teha, sest kringlit hulk järgi, söön selle kui raskema, suurema, maitsvama ning kergemini rikneva esimeses järjekorras nahka. Sushi pipardas veidi oma toiduga, lisasin pizzatükikesi meelitamiseks ja maitseks juurde.

                             Süstaga hommikusel Killarney järvel

Natuke mõnulesin niisama kaljul päikese käes vedeledes - kiiret pole ju kuhugi. Iga päev eri laagriplatsidel olemise puuduseks on vajadus ka iga päev telki maha võtta ja üles panna ning varustust süsta toppida ning uuesti välja võtta.

Esimeselt telgiplatsilt lahkumine

Üheteistkümneks oli plats nii puhas nagu poleks ma siin kunagi viibinud, see ongi vastutustundliku loodusesviibimise tunnuseks - ära jäta endast jälgi maha. Ees seisis suht lühike kolmepoolekildine sõudmine Killarney-Norway portaazhile, tuul oli tagant ja sõit läks koos pildistamispausidega libedalt tunni ajaga. 

Õige randumiskoha leidmiseks on hea omada kullipilku, vee pealt metsas pisikest kollast silti märgata polegi nii lihtne. Ülaloleval pildil üritab kutsik portaazhmärki leida - kas te leiate???

Seljakott ja veekott, käes telk, toidukott, riidekott

Eelmisest korrast 7 aasta eest teadsin, et tegu õige raske rajaga, mis samas tagab üksilduse, rahu ja korras telkimisplatsi kuna nii kaugele muidumehed ei viitsi minna. Portaazhi pikkus 1.4 km, iseenesest ei kosta hull kuid veesõiduvahendit nii pikka maad seljas vedada päris vaevanõudev, eriti kui pead seda üksi tegema. Varustuse järgi ju vaja teinekord veel tulla, ehk siis 1.4 km tuleb läbida kolm korda, kaks neist arvestatava koormaga. Rada pole eriti üles alla kuid läbib päris madalaid kohtasid, niiskemate oludega hullult mudane ja libe. Kuna mitu päeva polnud sadanud tuli vaid kolmes kohas veidi ringi minna.

Süstaga takistusrada ületamas

Portaazh pluss viimane süstasõit

Metsa all kohtasin mingeid suuri julgeid metsalindusid, arvatavasti tetresid mitte metskalkuneid, suled turritasid pea peal. Koopaoravaid jooksis, Sushi õnneks ei pööranud kummalegi tähelepanu. Poolteist kilti tundub raske seljakotiga üllatavalt pikk tee, süstast rääkimata. Samas 2010 matkasin 20km päevas hulka suurema ja raskema seljakotiga siinsamas piirkonnas ilma suurema probleemita, aga noh 14 aastat on möödunud ka. Paaris kohas tuli mägioja ületada kuid need olid kuivad või minimaalse veehulgaga. Korralikult higiseks ajas see ponnistus. Norway järvel ootas ees vaid kilomeeter süstasõitu telgiplatsile, tegu ju suht pisikese kaljude vahele peitunud metsajärvega millel 3 ametlikku telgiplatsi - enamasti need hõivamata. Asju süsta laadides kostis seljataga vali ragin ja mürtsatus - midagi muud ei osanud arvata kui pehkinud puutüve kukkumine, kelle aeg täis tiksunud. Vaatama ei viitsinud minna. Ainus kummaline seik - tuult polnud õieti ollagi.

Telkimisplats 32 Norway järvel,
süsta valge põhi ja sinakas telk paistavad.

Kolmeks jõudsime kohale, laadisin süsta tühjaks ja käisin koeraga ujumas ja loputasin portaazhihigi ning väsimuse maha. Siin mõnusad kõrged kaljud otse vee ääres, soovi korral võiks 6-7 meetri pealt peakat hüpata kuid ei tahtnud kutsikut ehmatada, see tohm oleks võinud järgi karata. Ta on alati hullult mures kui ujuma lähen, ei teagi kas kardab minu pärast või, et jätan ta maha. Telgiplats eeskujulikus korras, eelmised matkajad olid isegi väikese lõkkepuude varu ja tüki kasetohtu kingituseks jätnud. Tuttav tuli ette, seitse aastat tagasi telkisime siingi - 2017-28-Aug. Panin telgi üles, korjasin metsarisu lisaks ja võtsime kerge näksi. Kuna õhtusöögiks liiga vara, otsustasin teha veidi luuret kui läbitav siinne ürgmets on. Järgmise päeva plaanis mäeaheliku kõrgeim tipp Silver Peak. Kaasa võtsin paar batooni, paki kuivikuid, veeseljakoti ja hädaabipaki.

Teekond kaljule, kus pildistasin

Algus polnud kõige hullem ja ahelike vaheline org esialgu suht lihtsalt läbitav lehtmets. Mäkke tõustes muutus metsaalune tihedaks kuuse, seedri ja elupuumetsaks. Kõige raskem osa oligi tihniku läbimiseks kõige sobivam rada leida. Võimaluse korral kui kulgesid õiges suunas, kasutasin metsloomaradasid, paraku eriti tihti sellist vedamist polnud. Kaljudel ronimisega pidin arvestama koeraga, kes palju pisem ning pole võimeline kõigist sellistest kohtadest üles ronima, kust mina saan. Võsa läbimisel muidugi sama asi, allakukkunud puude tihe madal oksarägastik kutsikule pea läbimatu. Enamasti läks ringi ja tihtipeale leidis paremagi raja kui mina kuid vahel tuli aidata, eriti kaljuronimisel. Kõrgete nukkide korral lihtsalt viskasin ta üles kaljule ja ronisin ise järgi.

Vaade kaljult

Pooleteise kildi pärast jõudsime kohalikule kõrgemale valgest kvartsiidist kaljupaljandile. Siit avanes vaade nii meie laagriplatsile kui horisondil ähmaselt paistvale sinakashallile ribale, mis kujutas endast Huroni järve. Zoomides õnnestus isegi süsta valget põhja ja telgi sinakat katust näha. Järgmisele kõrgemale kaljule polnud mõtet ronida. Maitse saime kätte, kui raske kulgemine siinses metsas on ja pealegi oli kell suht palju. Paras aeg tagasi minna, õhtusöök valmistada ja puhata järveäärsel kaljul lebotades, et järgmise päeva ronimiseks valmis olla. Tagasiminek oli kiirem ja kergem, ikkagi allamäge, pealegi teadsin ette kust ringiga mööda minna, et ei peaks liiga järskudel kallakutel ronima. Vett jõime päris palju, hea teada - homme võtan täis koti (2 liitrit) ja paar pudelit kaasa. Koera jaoks ka, mägiojad kipuvad kuivad olema, ei pruugi looduslikku veekogu teele jääda.

Tagasi jõudes jooksis kuts järve äärde ja hüppas ise hooga vette, mina järgi. Eks me mõlemad vajasime jahutust. Koeral ainult loll komme välja ronides kruusas või metsakõdus püherdada. Õhtusöögi käigus lõpetasin punase veini pizzataskute kõrvale. Sushi olin osanud juba rikkuda, too ei läinud oma toidu lähedalegi enne kui pudistasin natuke pizzatükke ja suitsuvorsti palakesi sekka. Poolakate seenesupp leivaga kulus marjaks ära, kõht sai liiga täis. Lõkke tegin seekord mehise: mitu murdunud metsakuiviku tüvejuppi üksteise peale. Annavad korralikult valgust ja põlevad kaua vajamata erilist kohendamist. Keetsin kaks potitäit vett asendamaks päeval joodu, ööga jahtub, hommikul kallan kotti ja pudelitesse.

Valge kalju kuuvalguses selge ja kontrastne

Koer kobis telki magama, ma istusin lõkke ääres ja mõlgutasin niisama mõtteid. Üksi, täielikus vaikuses ja ühiskonnast eraldatuses kerkivad igasugu huvitavad eksistentsialiaalsed "suured" küsimused üles. Lihtsaim millele mõtlesin oli tänapäeva inimese abitus kui tal pole tehnoloogiat käepärast. Vaid paartuhat aastat tagasi said pea kõik inimlased metsas iseseisvalt või väikeses karjas hakkama. Tänapäeval sureks valdav enamus moodsaid Homo Sapiense suht kiirelt maha kui neid paljakäsi sügavamale metsa alla viia. Meie mõõtmatult kõrgemad teoreetilised teadmised pole tuhkagi väärt kui ei oska neid rakendada lihtsate ellujäämisvõtete jaoks.

Kuupaiste oli heledamgi kui eelmine öö. Tegin moblaga paar pilti, et hiljem ise ikka usuks kui selge pilt kuuvalguses keset ööd kui silmad pimedaga harjunud.