Killarney süstamatk 2 - Norway järv, portaazh ja ronimine (16Sep)

Päikesetõus kell kaheksa

Esimene öö telgis möödus igati mõnusalt, uus õhkmadrats mugavam kui koduvoodi, täitsa tõsiselt. Ilmselgelt oli kutsik samal nõul, sest ainsateks und segavateks asjaoludeks tema üritused ka ennast salamisi madratsile sokutada. Hommikul veidi enne koitu ärgates norises tüüp õnnelikult mu jalgade juures. Kui loom magamiskotil, ei saa end mugavalt keerata või kotti sättida kui palavaks kisub. Temperatuur selline, et uinusin lahtise magamiskotiga, poole tõmbasin peale alles millalgi keset ööd kui jahedam hakkas. Hea unega puhkad välja ja kohe ärgates ergas. Kobisime välja, tegin pildi mägede tagant tõusvast päikesest ja hüppasime järve. Hommikune suplus on super kaif, eriti kui järvevesi soem kui õhk. Välja tulles ei hakanud riideid selga panema, kuivan niisama päikese käes.

Hommikusöök ootab

Lõket süüdates ja hommikusööki ette valmistades avastasin, et üksi looduses olles pole riided muud kui mõttetud tülikad aksessuaarid, eriti mõnusa päikesepaiste puhul. Nii askeldasingi kogu hommiku ringi aadamaülikonnas, naturalism hakkas täitsa meeldima. Kohvivee võtsin järvest ja keetsin potiga lõkkel, kaks pizzataskut kuumutasin tulel krõbedaks. Putru ei viitsinud teha, sest kringlit hulk järgi, söön selle kui raskema, suurema, maitsvama ning kergemini rikneva esimeses järjekorras nahka. Sushi pipardas veidi oma toiduga, lisasin pizzatükikesi meelitamiseks ja maitseks juurde.

                             Süstaga hommikusel Killarney järvel

Natuke mõnulesin niisama kaljul päikese käes vedeledes - kiiret pole ju kuhugi. Iga päev eri laagriplatsidel olemise puuduseks on vajadus ka iga päev telki maha võtta ja üles panna ning varustust süsta toppida ning uuesti välja võtta.

Esimeselt telgiplatsilt lahkumine

Üheteistkümneks oli plats nii puhas nagu poleks ma siin kunagi viibinud, see ongi vastutustundliku loodusesviibimise tunnuseks - ära jäta endast jälgi maha. Ees seisis suht lühike kolmepoolekildine sõudmine Killarney-Norway portaazhile, tuul oli tagant ja sõit läks koos pildistamispausidega libedalt tunni ajaga. 

Õige randumiskoha leidmiseks on hea omada kullipilku, vee pealt metsas pisikest kollast silti märgata polegi nii lihtne. Ülaloleval pildil üritab kutsik portaazhmärki leida - kas te leiate???

Seljakott ja veekott, käes telk, toidukott, riidekott

Eelmisest korrast 7 aasta eest teadsin, et tegu õige raske rajaga, mis samas tagab üksilduse, rahu ja korras telkimisplatsi kuna nii kaugele muidumehed ei viitsi minna. Portaazhi pikkus 1.4 km, iseenesest ei kosta hull kuid veesõiduvahendit nii pikka maad seljas vedada päris vaevanõudev, eriti kui pead seda üksi tegema. Varustuse järgi ju vaja teinekord veel tulla, ehk siis 1.4 km tuleb läbida kolm korda, kaks neist arvestatava koormaga. Rada pole eriti üles alla kuid läbib päris madalaid kohtasid, niiskemate oludega hullult mudane ja libe. Kuna mitu päeva polnud sadanud tuli vaid kolmes kohas veidi ringi minna.

Süstaga takistusrada ületamas

Portaazh pluss viimane süstasõit

Metsa all kohtasin mingeid suuri julgeid metsalindusid, arvatavasti tetresid mitte metskalkuneid, suled turritasid pea peal. Koopaoravaid jooksis, Sushi õnneks ei pööranud kummalegi tähelepanu. Poolteist kilti tundub raske seljakotiga üllatavalt pikk tee, süstast rääkimata. Samas 2010 matkasin 20km päevas hulka suurema ja raskema seljakotiga siinsamas piirkonnas ilma suurema probleemita, aga noh 14 aastat on möödunud ka. Paaris kohas tuli mägioja ületada kuid need olid kuivad või minimaalse veehulgaga. Korralikult higiseks ajas see ponnistus. Norway järvel ootas ees vaid kilomeeter süstasõitu telgiplatsile, tegu ju suht pisikese kaljude vahele peitunud metsajärvega millel 3 ametlikku telgiplatsi - enamasti need hõivamata. Asju süsta laadides kostis seljataga vali ragin ja mürtsatus - midagi muud ei osanud arvata kui pehkinud puutüve kukkumine, kelle aeg täis tiksunud. Vaatama ei viitsinud minna. Ainus kummaline seik - tuult polnud õieti ollagi.

Telkimisplats 32 Norway järvel,
süsta valge põhi ja sinakas telk paistavad.

Kolmeks jõudsime kohale, laadisin süsta tühjaks ja käisin koeraga ujumas ja loputasin portaazhihigi ning väsimuse maha. Siin mõnusad kõrged kaljud otse vee ääres, soovi korral võiks 6-7 meetri pealt peakat hüpata kuid ei tahtnud kutsikut ehmatada, see tohm oleks võinud järgi karata. Ta on alati hullult mures kui ujuma lähen, ei teagi kas kardab minu pärast või, et jätan ta maha. Telgiplats eeskujulikus korras, eelmised matkajad olid isegi väikese lõkkepuude varu ja tüki kasetohtu kingituseks jätnud. Tuttav tuli ette, seitse aastat tagasi telkisime siingi - 2017-28-Aug. Panin telgi üles, korjasin metsarisu lisaks ja võtsime kerge näksi. Kuna õhtusöögiks liiga vara, otsustasin teha veidi luuret kui läbitav siinne ürgmets on. Järgmise päeva plaanis mäeaheliku kõrgeim tipp Silver Peak. Kaasa võtsin paar batooni, paki kuivikuid, veeseljakoti ja hädaabipaki.

Teekond kaljule, kus pildistasin

Algus polnud kõige hullem ja ahelike vaheline org esialgu suht lihtsalt läbitav lehtmets. Mäkke tõustes muutus metsaalune tihedaks kuuse, seedri ja elupuumetsaks. Kõige raskem osa oligi tihniku läbimiseks kõige sobivam rada leida. Võimaluse korral kui kulgesid õiges suunas, kasutasin metsloomaradasid, paraku eriti tihti sellist vedamist polnud. Kaljudel ronimisega pidin arvestama koeraga, kes palju pisem ning pole võimeline kõigist sellistest kohtadest üles ronima, kust mina saan. Võsa läbimisel muidugi sama asi, allakukkunud puude tihe madal oksarägastik kutsikule pea läbimatu. Enamasti läks ringi ja tihtipeale leidis paremagi raja kui mina kuid vahel tuli aidata, eriti kaljuronimisel. Kõrgete nukkide korral lihtsalt viskasin ta üles kaljule ja ronisin ise järgi.

Vaade kaljult

Pooleteise kildi pärast jõudsime kohalikule kõrgemale valgest kvartsiidist kaljupaljandile. Siit avanes vaade nii meie laagriplatsile kui horisondil ähmaselt paistvale sinakashallile ribale, mis kujutas endast Huroni järve. Zoomides õnnestus isegi süsta valget põhja ja telgi sinakat katust näha. Järgmisele kõrgemale kaljule polnud mõtet ronida. Maitse saime kätte, kui raske kulgemine siinses metsas on ja pealegi oli kell suht palju. Paras aeg tagasi minna, õhtusöök valmistada ja puhata järveäärsel kaljul lebotades, et järgmise päeva ronimiseks valmis olla. Tagasiminek oli kiirem ja kergem, ikkagi allamäge, pealegi teadsin ette kust ringiga mööda minna, et ei peaks liiga järskudel kallakutel ronima. Vett jõime päris palju, hea teada - homme võtan täis koti (2 liitrit) ja paar pudelit kaasa. Koera jaoks ka, mägiojad kipuvad kuivad olema, ei pruugi looduslikku veekogu teele jääda.

Tagasi jõudes jooksis kuts järve äärde ja hüppas ise hooga vette, mina järgi. Eks me mõlemad vajasime jahutust. Koeral ainult loll komme välja ronides kruusas või metsakõdus püherdada. Õhtusöögi käigus lõpetasin punase veini pizzataskute kõrvale. Sushi olin osanud juba rikkuda, too ei läinud oma toidu lähedalegi enne kui pudistasin natuke pizzatükke ja suitsuvorsti palakesi sekka. Poolakate seenesupp leivaga kulus marjaks ära, kõht sai liiga täis. Lõkke tegin seekord mehise: mitu murdunud metsakuiviku tüvejuppi üksteise peale. Annavad korralikult valgust ja põlevad kaua vajamata erilist kohendamist. Keetsin kaks potitäit vett asendamaks päeval joodu, ööga jahtub, hommikul kallan kotti ja pudelitesse.

Valge kalju kuuvalguses selge ja kontrastne

Koer kobis telki magama, ma istusin lõkke ääres ja mõlgutasin niisama mõtteid. Üksi, täielikus vaikuses ja ühiskonnast eraldatuses kerkivad igasugu huvitavad eksistentsialiaalsed "suured" küsimused üles. Lihtsaim millele mõtlesin oli tänapäeva inimese abitus kui tal pole tehnoloogiat käepärast. Vaid paartuhat aastat tagasi said pea kõik inimlased metsas iseseisvalt või väikeses karjas hakkama. Tänapäeval sureks valdav enamus moodsaid Homo Sapiense suht kiirelt maha kui neid paljakäsi sügavamale metsa alla viia. Meie mõõtmatult kõrgemad teoreetilised teadmised pole tuhkagi väärt kui ei oska neid rakendada lihtsate ellujäämisvõtete jaoks.

Kuupaiste oli heledamgi kui eelmine öö. Tegin moblaga paar pilti, et hiljem ise ikka usuks kui selge pilt kuuvalguses keset ööd kui silmad pimedaga harjunud.