Killarney süstamatk 3 - Norway järv, Silver Peak, KARU (17Sep)

Öö oli eelmisest jahedam, millalgi sikutasin endale kerge fleece selga ja koer puges ka külje alla. Aga muidu uni sügav, kui ka keegi käis ümber telgi siis mina ega kuts ei kuulnud ega hoolinud.

Norway Lake, telkimisplats 32

Päike tõuseb metsa vahelt

Päikesetõusuga üles, lõke süüdatud tegime hommikuse järvehüppamise. Jätkasin eelmisel päeval alustatud alastikultuuri viljelemist, nii mõnus ja vabastav. Peab ainult veidi ettevaatlik olema, riietel ju lisaks moefunktsioonile ka kaitse otstarve - püksid jalas puutüve terava oksa otsa istumine teeb palju vähem meelehärmi kui palja peega😜 

Kui vesi oli keema hakanud ja kohv valmis läksid viimased kaks pizzataskut süte kohale restile grillima.  Magustoiduks tükk kaasa kringlist, täitsa üllatav kui kaua need vastu pidasid. Nostalgiapuhangus võtsin õige mitu pilti telgiplatsist ja sealt avanevatest vapustavatest vaadetest järvele. Tuul oli täiesti vaikinud, järvepind peegelsile - fotograafi märg unenägu.

Kahjuks ei saanud kaua mõnuleda, esiteks pidin kolima elamise järve teise otsa platsile 31, kuna broneerimise ajal oli käesolev ainult üheks päevaks vaba. Mäe tippu ronimiseks tahtsin pigem varuga aega võtta vältimaks pimeda peale jäämist. Poole üheteist ajal asjad pakitud, koer süstas ja hakkasin kaldast lahti lükkama. Sisse istudes ei tabanud ära, et süsta saba kivi peal vähe kõrgemal. Nina vajus sügavale ja laevuke kippus külili vajuma. Esimese hooga mõtlesin, et mis jama nüüd on, kas lekib või kraam halvasti paigutatud. Jõuga põhja kriipides vee peale lükatuna taastus stabiilsus.

Järvepeegel

Väikesaarele telkima

Uue sama järve pisisaarel asuva telgikohani vähem kui kilt sõuda. Plaan oli kiirelt telk üles panna ja toidukotid puu otsa tõmmata, et karu mu provianti sel ajal nahka ei pistaks kui ise tippusid vallutan. Aega kulus veidi rohkem kui ootasin kuid pool üks olin valmis, veekotis näksiks batoonikesed, kuivikud ja hädaabikott, vöö peal kõhukott moblaga. Telki jätsin märkmiku infoga kuhu lähen, kavandatava marsruudi, millal lahkusin, millal plaanin tagasi olla. Liiga palju juhuseid, kus matkajad saavad kõnnumaal mingi lolli juhuse läbi viga ja päästjad ei leia neid kuna pole aimugi kuhu või mis suunas nood läinud.

Vaade telgiplatsilt #31 Silver Peak suunas - keskel kaugel.

Silver Peak 20X Zoom

Sõudsime süstaga tagasi eelmise laagriplatsi lähedale üle lahesopi kuna nii võitsime kilomeetri. Maismaal mägise tihniku läbimine mõõtmatult raskem ja aeganõudvam kui süstaga vee peal libisemine. Lahkudes oli jälle äpardus, hooletult sisseastudes kaldus süst kahtlaselt küljele, kutsik otsustas "uppuvalt laevalt" üle poordi vette hüpata ja kaldale sumada. Pekki küll, pidin uuesti välja ronima ning läbimärja koera paati tõstma.

Randusime kolmveerand üks, tarisin süsta veidi kõrgemale kuuseokste varju, mõla jätsin kõrvale ja  hakkasime lootusrikkalt sammuma või õigemini end pressima läbi tihniku Silver Peaki suunas. Oja orgu jõudes läks hulka lihtsamaks, reljeef suht tasane ja lehtpuumets hõre. Kauaks seda lõbu ei jagunud, peagi keerasin üht suuremat ojaharu pidi mägede suunas. Varem Google kaarti uurides olin umbkaudse marsruudi paika pannud. Kuna ahelikud enamasti praktiliselt risti minu liikumise suunaga oli kavas nende vahelt mööda liikuda, kasutades kõrgemale minekuks ühte paljudest orgudest ja alles üleval suund tipu suunas võtta. Täiesti otse minek tähendanuks pidevat vaevarikast üle ahelike üles alla ronimist.

Meie lähim punkt tipule, umbes 600m 

Matka marsruut

Google kaart on küll nii hea, et lausa üksikud puud näha kuid visuaalne topograafiline info pole eriti selge ega täpne, kõrgusjooned 20m vahedega. Samas juba 3 meetrine vertikaalsein (ja vertikaale leidus hulgi) minu ja koera jaoks  ületamatu. Kaarte saab moblalevi piirkonnast väljas olles kasutada eeldusel, et need eelnevalt mobla mällu alla laaditud. GPS'ga asukoha määramiseks pole levi vaja, piisab sati nähtavusest. Kokkuvõttes otsustasin minna lihtsama vastupanu teed ja järgida ojasänge või metsloomaradasid kui vähegi võimalik. Nii vesi kui loomad eelistavad lihtsaimat teed.

Kuts koobast avastamas

Vapralt ronimas

Ojasäng muutus kuivemaks, väiksemaks ja järsemaks - kohati oli lihtsam sängi kõrval mitte põhjas liikuda. Mõned korrad ronisime kaljupragudest üles ja muidugi oli kaldal tihnikust läbimurdmine paras väljakutse. Kutsikut pidin siin seal aitama. Nüüd tuli joogi ja puhkepause iga veerandtunni tagant võtta. Kuna ojas vett enam polnud jootsin koera pudelist pihku kallatud veega. Tempot hoidsin suht madalana, et end ja looma mitte liialt väsitada. Väsimusega kipud lohakaks minema ja võid kusagil kivide või niiskete tüvede peal libastuda.

Kellegi suure looma jäljed

Kaljulõhe

Linnulennult oli minu stardipunktist 2.6 km Silver Peak tippu. Arvestades piirkonna reljeefi tuleks seda umbes kahega korrutada ennustamaks tegelikku läbitavat distantsi. Kolmas kilomeeter kujunes õige raskeks, siin tuli puhast vertikaalset tõusu oma 200m kuid kokkuvõttes rohkem, sest vahepeal pidi ka väikestest orgudest ja kaljupragudest läbi ronima. Eelnevat kinnitas kilomeetrile kulunud aeg - 51 minutit. Ehkki kurnav siis samas jube põnev ronimine. Siin-seal koopad järskude kaljuseinte all, ühes kohas 2 meetri laiune paralleelsete pea püstloodsete seintega lõhe läbi kaljumassiivi, mille põhja mööda sai lõigata. Ühes orukeses kuivanud lombi põhjas nägin mitmete loomade värskeid jälgi - inimese labakäest suurem käpajälg loodetavasti Karu mitte Puuma oma.

Kutsikut järgmisele kaljunukile visates ja ise järele ronima hakates kuulsin järsku suurt raginat, üles vaadates nägin pirakaid sarvi ja põgeneva hirve tagumikku ning valget sabajupatsit. Sushi üllataval kombel ei ehmunud, hakanud haukuma ega reageerinud muud moodi. Üldse õige väsinud olemisega ja võttis tihti puhkepause. Nüüdseks olime jõudnud aheliku harjale, umbes 500 meetri kõrgusele. Siit paistis Silver Peak, mis kaardi põhjal linnulennult 600 meetri kaugusel ja vaid paarkümmend meetrit kõrgem. Paraku oli sinna jõudmiseks vaja läbida kolm kitsast, metsast ja sügavat orgu. Kell kolmveerand kolm, seega ajahädas ma polnud ja väsinud ka mitte, veevarusid alles rohkem kui küllalt. Aga kutsik oli üsna kutu, hingeldas keel vestil (nagu kõrvaloleval pildil näha) ja viskas igal võimalusel end pikali puhkama. Kaalusin olukorda ning otsustasin tipule ronimisest loobuda - ka siit kaljult avanesid ägedad vaated.

Käisin kaljul ringi tehes pilte mitmes suunas. Kui järvede tasandil oli lehestik roheline siis siin kõrgemal puulehtede värvimäng täies hoos. Enne laskuma asumist sõime kuivikuid, jõime vett ja tõmbasime valge jääliustikest kriibitud kvartsiitkalju peal puu varjus hinge. Päikese käes oli liiga palav isegi kui kerged tuulehood tõid kergendust. 

Jääliustikust kriibitud kaljupind

Kuna aega piisavalt ja allaminemine eeldatavalt lihtsam, valisin vahelduse mõttes teise tee - mõnisada meetrit idapool kulgeva oru. Eksimise kartust pole, sest kõik orud viivad alla järvede äärde, lihtsalt ei taha alla jõudes oma alguspunktist liiga kaugele sattuda. Ilma moblal nähtava marsruudita oleks hulka keerulisem kuid nüüd nägin pidevalt kaugel oma tõusuks valitud rajast olen.

Orud kulgesid veidi teise nurga all, ilmselt pean paarist kaljueendist üle ronima, et mitte liiga kaugele idasse kalduda. Mina jalutasin ees, kutsik taga nagu ikka, aeg-ajalt viskasin pilgu peale, et püsib tempos. Mõnda aega ei kontrollinud, sest kuulsin teda selgelt seljataga astumas ja oksi murdumas. Kummaline, kutsik pole ju nii raske, et suured oksad murduksid. Ja siis tundsin kuidas sõnaotseses mõttes mu turjakarvad turri läksid. Jah, mul muideks on karvad turjal😉 Ei tea kas tunnetasin kellegi pilku või alateadvuse loodusehäälte analüüs jõudis ette linnainimese mõtlemisest. Vaatasin tagasi ning nägin suurt musta karu meie järel samas tempos jalutamas.

Pilt netist laenatud, minu nähtul ka nina must

Mida inimene sellises erakordses ja ootamatus olukorras teeb? Julgen kinnitada, et kainelt analüüsida ei jõua, käitub ikka kas instinktipõhiselt või vastavalt treeningule. Kuna karutreeningut pole läks instinkt mängu. Tunnetasin end nurka aetud hiirena, sest põgeneda polnud selles kaljudevahelises tihnikus kuhugi. Adrekas lõi lakke, pöörasin 15-20 meetri kaugusel oleva karu poole. Seisin jalad harkis käed kehast eemal, sõrmed laiali ja kergelt konksus nagu küünised ning lasin kuuldavale valju möirge. Karu jäi seisma, vaatas mind paar sekundit oma mustade läikivate nööpsilmadega (takkajärgi meenus praegu, et silma vist ei tohi vaadata). Keeras siis rahulikult ringi ning vantsis tuldud teed tagasi. Nüüd võttis kultuurinimese aju ürginimese käest juhtimise tagasi. Hakkasin moblat kõhukotist välja õngitsema, et mõmmikust pilti teha. Kobistasin ja selle aja peale kui tõstsin kaamera oli loom tihnikusse kadunud ehkki kuulsin tema liikumist veel selgelt. Korraks tekkinud mõtte pildistamiseks järgi minna matsin maha, ei maksa saatusega mängida.

Tüüpiline läbitav maastik

Kogu karuga suhtlemise aja polnud mahti koerale üldse tähelepanu pöörata. Paraku ei teinud too piuksugi ja paistis üsna rahulik. Kutsik pidi kindlasti kuulma ja nägema tükk aega enne mind taga kõmpivat karu, ei tea miks ei reageerinud ega mulle märku andnud. Ehk arvas, et niikuinii tean ja kuna käitun nii rahulikut siis pole ohtu. Samas võõraste inimeste või suurte koertega kohtudes on ta küll pelglik. Meenus karupipragaas ja puss, mõlemad olin muidugi telki jätnud. Milleks kaasa võtta sinna kus karu kohtamine kõige tõenäolisem - eks ole😜

Sadakond meetrit madalamal kaljuplatool

Kuna mõmm oli metsa kadunud jätkasime laskumist, meeled olid küll oluliselt teravamad - kuulasin metsahääli ja jälgisin ümbruskonda tähelepanelikult. Minu teooria: karu tuli lihtsalt uudishimust uurima, kes tema piirkonnas (neil ju oma territoorium) ringi liigub. Nähes, et pole konkureeriv mõmm ega tüüpiline saakloom ei osanud hoobilt seisukohta võtta ja käis järgi kogumaks rohkem infot. Massiivset läikiva musta karvaga karu nähes oli selge: kui tal tõsi taga poleks inimesel mingit võimalust. Õnneks ei olnud metsaotil kõht tühi või tuju paha.

Kõrge kukkumine

Tagasi läksime õige pikalt enam-vähem paralleelselt tuldud teega. Mingi moment üht ahelikku ületades sattusime küll ebamugavasse olukorda. Kaljuplatoo lõppes 10-15 meetrit kõrge vertikaalse seinaga, kust lootusetu alla saada, pidime jupike tagasi minema kuni kannatas alla orgu laskuda. Siin sain meeldetuletuse kui ohtlik võib olla ka pealtnäha kuiv kaljupind. Kuivad okkad siledal pinnal libisesid jala alt, lendasin külili ja libisesin paar meetrit allapoole. Halva õnne korral võib niimoodi õla nihestada või käe murda. Suuremasse orgu jõudes kulges liikumine palju kiiremini, viimased kaks pool kilti süsta peidukohani läbisime tunniga. 

Järve äärde jõudnud kutsik ähvardas selle tühjaks juua, viimasel otsal polnud me puhkepeatust teinud. Ainus kaotus päikeseprillid, mis mingi moment kaljudel turnides märkamatult maha pudenesid - teine paar, mille Killarney metsa ja mäejumalatele ohverdasin. Tuleviku matkajad võivad olla üsna üllatunud nähes firmapäiksekaid kandvat mõmmikut😎 Mägimatka pikkuseks kujunes 6.8 kilti, aega läks kolm pool tundi. Poolteist tundi ja kaks kilti juurde lisatuna oleks jõudnud ka tipus ära käia. Positiivse nurga alt: äkki oleks siis jäänud ilma põnevast kohtumisest karuga, või oleks hoopiski kohtumine liigagi põnevaks kujunenud. Pole vahet, kunagi ei saa teada neid olekseid, mistõttu pole ka mõtet põdeda. 

Süstaga tagasi sõites jäi väsinud kuts paadis magama. Laagriplatsil luristasin ühe jõhvikajoogi ja siis tukkusime mõlemad tunnikese päikesekuumal kaljul. Lõkkepuudega oli pisikesel saarekesel ikaldus, kui peenikest oksapuru lademes siis suuremad puha ära kasutatud, mine või süstaga lõkkepuid tooma. Rannast õnnestus ikkagi leida mõned kuivale jäänud rondid ja ühe suurema ajupuu küljest jämedaid oksi murda. Lõpuks vedasin lõkke juurde kuivanud kännu, millest teistel jõud polnud üle käinud. Õhtusöögiks supp, leivad, suitsuvorsti viilud.

Telk kuupaistel

Kutsik kobis kohe peale sööki magama, mina panin kännu tagurpidi lõkkesse, tuld peaks jaguma pooleks ööks - ehk peletab uudishimulikud karud eemale. Jälle muidugi täiskuu, tähti suurt näha polnud. Vahtisin tunnikese lõkke ääres, limpsisin kohvi ja mõtlesin mis elu oleks üksinda metsas. Kui esmapilgul tundub romantiline ja äge tsivilisatsioonist eemal viibimine siis kardetavasti hakkaks peagi igav. Isegi minul ja isegi siis kui internetiühendus olemas, kord nädalas tahaks ikka mõnda teist inimlast näha. Need üksikul saarel aastate kaupa viibinud tüübid võisid ikka omadega õige segi minna. Samas kes teab, mõnele äkki sobib.

Öösel äratasid üles läheduses kostnud kaks mürtsatust ja raginat. Kuna aga mingit liikumist ega kuuldavaid hääli ei järgnenud kandsin needki ümberkukkuvate puutüvede kategooriasse. Jõudsin muretseda, et äkki sai mõni loom mu toidukoti puu otsast kätte, samas vaatama ei viitsinud minna. Vahet ju pole, karu ma toidukoti juurest minema peletama ei hakka ja kahe päevateekonna kaugusel tsivilisatsioonist pole ka kogu toiduvaru kaotamine ületamatuks probleemiks. Muidu oli tänu väsimusele uni sügav ja hea.