Killarney süstamatk 1 - George, Freeland, Killarney järved (15Sep)

Kauguses La Cloche ahelik mille
kõrgeimasse tippu on plaanis ronida

Laupäeva õhtul jõudsin üheteist ajal koju, vahetasin autod, vaatasin kiirelt viimased asjad üle - nimekirja alusel, kuhu tõepoolest oluline üles märgitud, ja keerasin rahulolevalt magama. Plaan järgmine hommik umbes 8 paiku välja sõita, mis eeldaks 7 ajal ärkamist. 400 kildi peale peaks pühap hommikul ummikuvabadedel kiirteedel umbes neli tundi kuluma kui mingeid ootamatusi ette ei tule. Parki jõuaks seega 12 ajal ja süsta ning koeraga vee peale ehk ühe paiku arvestades ametliku sissemöldimise, kraami mahalaadimise ja masina parkimise peale kuluvat aega. Kui eelnev ajakava peab, jõuaks lõdvalt esimesele telkimisplatsile enne poole kaheksa ajal saabuvat pimedat. Hiljem oleks mitte eluliselt oluline kuid lihtsalt ebamugav: kuu, lõkke ja pealambi valguses telgi ülespanemine ning söögitegemine vähe tülikamad.

Kogu varustus portaazhil enne süsta mahutamist 

Hommik sujus igati plaanikohaselt. Kerge hommikusöök ja mehine ports kohvi, millest termostopsitäie võtsin teele kaasa. Viimased asjad autosse, nimekiri üle kontrollitud ja alles siis märk ette tehtud kui konkreetne ese autos. Takkajärgi võin kinnitada, et tänu distsiplineeritud käitumisele ei ununenud seekord miskit maha. Igaks juhuks viskasin mõned lisaatribuudid pagasnikku nagu näiteks priimuse ja gaasiballooni - liigse kuivuse ja tuleohu korral võidakse kehtestada lõkkekeeld, kuid priimust võid kasutada. Väljasõit 8:06. Sõidu ajal kuulasin Tom Clancy üht viimast põnevikku, selline värk mis erilist kaasamõtlemist ei eelda kuid viidab igavat sõiduaega. Lisaks muidugi varjab igasugu murettekitavaid mootorihääli - mida ei kuule, seda pole olemas - eks ole😀 Paagi lasin ääreni odavat bensu täis mingis indiaanlastele kuuluvas teeäärses bensukas (120 km sihtkohani). Pole siiamaani aru saanud kuidas see süsteem siin toimib. Indiaanlased nimelt ei pea maksusid maksma ei bensu, alko, tubaka ega millegi muu pealt kuid võivad neid tooteid edasi müüa. Hind muidugi hulga odavam ja vaheltkasu panevad taskusse. Provintsipargi väravasse jõudsin perfektse ajastusega - paar minti peale kahteteist. Seega esimene murekoht auto näol läks õnneks. Ka ilm oli vähemalt momendil suurepärane nagu ennustatud.

Esimene päev 11km
GPS töötab ka ilma mobla levita

Kontoris õnneks matkarahvast polnud, sain kohe oma paberid kätte - üks auto armatuurlauale nähtavasse kohta ja teine endaga kaasa. Esimese tähtsus seisneb selles, et annab parkimisõiguse teatud kuupäevani Kui paar päeva hiljem ikka auto parklas hakatakse huvi tundma ning peale kontaktidega (kaasa) konsulteerimist ka otsima. Teine ametlikuks loaks määratud telgiplatsidel viibimiseks nii park-rangeritele (pole kunagi ühtki näinud) kui ka teistele matkajaile ette näitamiseks kui need sinu platsile üritaks trügida (ühe korra oleme lasknud kahel hädalisel enda platsil ööbida). Üldiselt teavad kõik, et back-country matkamise üks eesmärke on eraldatus ja niisama sõbraks ei tükita.

Hakkame rannast minema

Süsta ja asjad laadisin randa maha, parkisin masina ja toppisin kogu kraami (mis napilt mahtus) süsta kõikvõimalikesse vabadesse kohtadesse. Rullikeeratud magamisalus süsta ninasse kõige ette, selle järgi valge veekindel riietekott kus ka magamiskott. Istme seljataha telk, teine (täispuhutav) magamisalus, väike veepaunaga seljakott ja suurem tühi seljakott muu kraami transpordiks. Tagumisse panipaika veekindel toidukott, terasest toidupottide komplekt, paar plastkarpi enda ja koera kuivtoiduga, kaks liitrist pakendiveini (klaas ja metall pargis rangelt keelatud), matkatossud (jalas olid Merrelli veematka sandaalid), onult mälestuseks saadud saksa sõjaväe puss, karupipragaas, kohustuslik merehäda ja vabatahtlik matkahäda (emeregency) pakend, kotikesed elektroonika ning hambapasta ja harjaga. Istme kõrvale kolm plastpudelit 7%'st jõhvikajooki, joogihoidjasse energiajook, pisikesse esipanipaika binokkel, paar energiabatooni, taskulamp, selfiestick. Kõhukotti mobla, välgumihkel, pealamp, paar plaastrit, väike märkmik, kaks pastakat, 50 taala, autovõti, juhiluba, pangakaart - viimased kaks isiku tuvastamiseks mitte kasutamiseks. Ja muidugi päästevestid nii minule kui kutsikale. Üks kodanik kommenteeris; "Su kollane süst nagu Volkswageni põrnikas, pisike aga mahutab tohutult kraami". Loodetavasti jääb ikka vee peale, vastasin muiates.

     Freeland Lake osaliselt kinnikasvanud kuid süsta ja kanuuga laevatatav järv

Süsta lükkasin rannakruusalt minema 13:10, mida loen haruldaselt õnnestunud ajaplaneerimiseks. Enne sõudma asumist helistasin vee pealt kaasale, et õnnelikult kohal, matk algab. Esimese suurema järve "George Lake" peal kerge taganttuul ja laine. Võtsin lõdvalt, kiiret pole kuhugi, tegin pilte ja kulgesin vaateid nautides. Esimene portaazh ehk kraami maadpidi järgmisele (Freeland) järvele transportimine lühike alla saja meetri väga kivine teekond. Ei viitsinud isegi süsta tagumist pakiruumi tühjaks laadida, punnitasin niisama tassides. Siin kiirustas tagasi ilmselge Lähisida noormeestest lärmakas immigrantide kamp, kel polnud ei kaarti ega arusaamist, kus nad täpselt olid. Nood ka siia jõudnud, andsin siiski juhatust, mis suunas sõita. Freeland Lake suht kinnikasvanud kuid süsta ja kanuuga pole probleemi ka veekasvusid täis järves liikuda.

Kärestik kahe järve vahel

Järgmise portaazhi juures randudes kohtasin sakslaste seltskonda. Kena ja sõbralik pikkade patsidega punapeast tütarlaps pakkus mulle moosisaia, võtsin tänuga vastu. Siin oli maismaarada pea pool kilti: kõik kraam süstast välja ning seljakotti. Varustuse tassisin ühe käiguga, süsta teise korraga. Tühjade kätega süsta järgi tulles käisime kutsikaga tee kõrval kulgeva kärestiku juures, tema jõi isu täis, mina plõksisin mõned pildid. Killarney järvel oli paar kilti esimese telkimisplatsini. Alguses kitsastes väinades ja saarte vahel sõudsin kõhutunde järgi ning muidugi mitte kõige otsemat teed pidi. Lõpuks suurele veele jõudes oli lihtsam, samal telkimisplatsil number 15 (tollal 17) viibisime seitse aastat tagasi kui käisime tütre ja siis veel kahe koeraga - tookord kanuud veesõidukina kasutades. Sellest ka blogistasin.

Randumine esimese telgiplatsi juures

Viie ajal randusime, pimedani aega laialt nii telgi üles panemiseks kui lõkkepuude kogumiseks. Platsile jõudes võttis vastu mõnevõrra kurb vaatepilt - keegi oli toore puu lõkkeplatsi kõrval maha võtnud ja sinnasamasse vedelema jätnud kui avastas, et eriti hästi teine ei põle. Kurat küll, varem pole ma sellist barbaarsust metsas olevates kohtades kohanud. Äkki teen liiga aga tee mis tahad, kahtlustan tulnukaid, kel nende originaalseid asukohapiirkondi vaadates tundub räpasus ja rüüstamine veres olevat. 

Barbarite poolt maha saetud puu telgiplatsil

Kahtlusi kinnitas asjaolu, et hiljem õnnestus sita sisse astuda - miks sa inimeseloom ei kasuta silmatorkavalt märgistatud 50m eemal metsa sees asuvat selleks ettenähtud auguga puitkasti. Sellist jama varasematel aastatel metsas ei kohanud, sisserändajad tol ajal veel metsa ei kippunud. Siin-seal vedeles valgeid tualettpaberi nutsakaid. Etterutates võin kinnitada, et raskemalt kannatanud olid siiski vaid kaks päevateekonna kaugusel asuvat platsi, ülejäänud puhtad nagu vanasti - ju nii kaugele ei viitsi nood tüübid aerutada.

Vaade üle järvelahe, järgmisel neemikul noorte seltskond

Mingi noorteseltskond oli üle järvelahe. Algul suht lärmakas aga pimenedes õnneks detsibellid langesid. Looduses kandub vaikse ilmaga heli mööda järvepinda üllatavalt kaugele. Käisime kutsikaga ujumas, vesi oli soe ja sellise ilmaga just parasjagu värskendav. Tegin suure lõkke, keetsin vett kohvi jaoks ja küpsetasin kaasavõetud pizzataskukesi. Tavaliselt sihukest luksust ühes ei võta kuid kui kaasa pani suure tüki vastküpsetatud kringlit ei suutnud ka pizzadest hoiduda. Nii palju need kah lisakaalu ei andnud, et poleks jaksanud vedada - nauding nõuab ohvrit. Kutsik keeldus algul oma toidust ja vahtis näljase näoga kuidas mina pizzat konsumeerisin. Leebus alles siis kui lisasin tema krõbinaile tükikesi enda maiusroast.

Päikeseloojang

Kaheksa ajal kiskus täitsa pimedaks. Otsustasin õhkmadratsi täis puhuda, et mugav hoobilt pikali visata kui uni peale tuleb. Suht kiiresti täis aga suure augu tõttu ei suutnud korki küllalt kiiresti peale panna enne kui hulk õhku jõudis välja tuhiseda. Pahandasin omaette totra ilma ventiilita disaini üle. Proovisin paar korda ilma erilise eduta kuni avastasin teisest otsast teise augu. Seda kaudu ei jaksanud üldse puhuda??? Oot aga madratsi sees mingi imelik kühm. Veidi nuputamist enne kui mõistsin milles asi: olin üritanud väljakaskeava kaudu madratsit täis puhuda. Teises otsas olev auk oli mõeldud mitte puhumiseks vaid pumpamiseks, seesama kühm oligi pump varustatud nii tava kui ülerõhu ventiiliga. Kes oleks osanud oodata, et madratsi täispuhumiseks vaja juhendit lugeda. Igal juhul julgen kõigile soovitada kaasa poolt 35EUR eest Amazonist ostetud IHeat õhkmadratsit. Sarnaseid pakuvad Temu ja Aliexpress 3X odavamalt kuid nende kvaliteedi kohta ei julge kommenteerida.

Kuutõus

Koer vahtis veidi lõkke ääres aga tahtis siis telki, lasin looma põõnama. Lootuse pimedat tähistaevast näha kustutas koheselt tõusnud kuu. Päris täiskuu veel polnud kuid valgustas nii tugevasti, et tähti sama vähe näha kui linnas vaadates - ainult heledamad ja tuntud tähtkujud. Tuul oli täiesti vaikinud, järvepind sile, mets nii vaikne, et kõrvus kuuled vaid õrna kohisemist. Vahetevahel mõni lind või loom häälitses. Harjumata kõrvale kostavad kõige kohutavamad piinast vaevatud hingi meenutavad kauri hüüud, öökulli uhuutamine, põdrapulli möire ja hundi ulg. Muidu täieliku vaikuse taustal jääb mulje nagu oleks need tegelased lausa siinsamas ehkki tegelikult vähemalt kilomeetri paari kaugusel.