Killarney süstamatk 4 - Killarney järv, Luunipere, Ooper, Virmalised (18Sep)

Kutsik pikutab peale hommikust suplust 

Hommikul ärgates suundusin veidi murelikult esimese ettevõtmisena toidukotti inspekteerima ... oli ilusti alles ja rippus nööripidi oksal nagu õhtul jäetud. Kõigi mu matkade jooksul on fauna vaid kaks korda toidu kallale pääsenud: kõige esimene kord kui kaasaga noorte ja kogenematutena koti liiga oksa ligi tõmbasime. Mingi elukas oli seljakoti kinnise katte vahelt üht teist söödavat kätte saanud, mitte liiga palju aga piisavalt, et ehmatada. Teine kord panid pesukarud, tõpranäod, momendiks lõkke juurde laokile jäetud toidukotist kogu suitsuvorsti tagavara nahka. Järgnes tavaliseks saanud hommikune tegevus: ujumine, lõke, kohvikeetmine ja toitumine. Kringli lõpetasin ära, kutsik otsustas ka enda toidu nahka panna, küllap eelmise päeva pingutus nõudis energiavarude täiendamist, isegi sellise nigela kraami nagu koerakrõbinatega.

Pakkisin magamiskoti, madratsi ja telgi kokku ning kogusin varustuse lõkke äärde. Kogu hommikupooliku polnud riidehilpugi selga pannud aga sahmerdamine ajas ikka kuumaks. Hüppan veelkord vette enne saarelt lahkumist, ees ootab pikk portaazh. Järve äärde kalju peale ronides selgus, et polnud ainus suplusemõnude nautija. Otse kalda ääres lebotas vees pea väljas saagiootel kena mustriga madu, arvatavasti Foxsnake. Lippasin tagasi lõkkeplatsile, krabasin mobla ja sain siu kenasti kaadrisse kui too vongeldes kallast pidi eemale ujus. Kutsik ei pööranud roomajale erilist tähelepanu. Hüppasime koos vette ja ujusime veidi rahulikult ringi, et keha maha jahtuks, madu enam näole ei andnud.

Käisin kiirelt laagriplatsi üle vältimaks millegi maha unustamist. Viimane pilk mägede suunas, kraam süsta, koer istmele ja ise viimasena paati ning lükkasin kaldalt lahti - seekord ilma igasuguste äpardusteta. Sadakond meetrit saarelt randa portaazhi algusse. Jälle tuli kõik kraam süstast seljakotti ümber pakkida ning asuda nüüd juba tuttavale 1.4 km pikkusele retkele järgmise järve randa. Esimesed sada meetrit oli lihtne, aga mida edasi seda raskemaks seljakott muutus. Läbisin kogu tee ilma vahepeatusteta nagu tulles. Kui juba kord maha istud siis päris tülikas uuesti püsti ajada. Metsavahel askeldasid jälle suured linnud, pole siiani kindel kas tedred või metskalkunid.

Vesijahutus kõikse efektiivsem

Kotid järve randa maha ja tühjade kätega tagasiteele süsta järgi. See pole iseenesest raske kuid ebamugav vedada. Olen proovinud erinevaid asendeid, mugavaim siiski seljas nii, et istmeosa toetab turjale, pehmenduseks päästevest tagurpidi seljas. Pikemateks tassimisteks peaks meisterdama mingi mugava spetstoe. Osa inimesi veab kanuusid ja paate pisikese ratastega käruga, siledal rajal mõnus kuid kivide vahel ja ronides rohkem tüliks kui kasuks. Süstaga õnnestus paraja pingutusega samuti ilma vahepeatuseta tulla ehkki vahepeal oli mitu korda kiusatus teist maha toetada. Kuts oli edasi-tagasi jalutamisest palavaks läinud, viskas end kõhuli vette jahtuma.

Päike sillerdab lainetel saare ees

Algus suht tuulevaikne

Viiest kildist esimene oli Killarney järvel suht lihtne minek aga siis tõusis tuul ja laine. Vahepeal päris korralik, lühike järsk laine viskas vett paati, koer sai märjaks ja keeras nina minu poole. Manööverdasin lihtsamat marsruuti otsides saarte ja kalda varjus kus vähegi võimalik. Ega suurt vahet polnud, kalda ääres oli tuul pigem tugevam kuna kõrged kaljud toimisid tunnelina. Lõpuks keerasin keset järve, laine oli siin veidi suurem aga tuul natu vaiksem. 

Fotode saamine oli paras ettevõtmine, sest niipea kui mobla haaramiseks sõudmise lõpetasid pööras tuul paadi lainetega risti. Pealttuule kalda varju jõudes läks lihtsamaks, siit polnud palju jäänud, kilomeetrike viimase telkimisplatsi number 11 randa.

Telgiplats #11

Vaade mägedele, paremal mastaabiks kaks kanuud

Plats kitsa poolsaare põhjaküljel päikesevarjus, mis sellise ilmaga vaid positiivne. Imeline vaade järve põhjakaldal asuvale mäeahelikule. Tõstsin asjad välja ja lohistasin süsta kaldale. Koukisin viimase jõhvikajoogi ning viskasime kutsikuga neemiku teisel kaldal kuuma kivi peale pikali. Portaazh ja vastutuult sõudmine olid päris ära väsitanud, jäime mõlemad tukkuma. Läbi une kuulsin kuidas keegi kanuuga mööduja kommenteeris: "Vaata, seal on vist inimene kalju peal pikali", naisehääl vastas: "On vist jah, ei tea kas hädas, näe koer kah, kumbki ei liiguta". Ma ei viitsinud reageerida, aga kuna polnud isu suhelda, tõstsin korra käe ja näitasin näppudega 👌 rahvusvahelist OK märki. Kurnatud kutsik põõnas rahumeeli edasi. Tavaliselt ta haukus kurjalt mööduvate süsta või kanuusõitjate peale, pidades tervet järve ja metsa meie omanduseks.

Ehkki tänaseks oli plaanitud lebopäev ajasime end lõpuks jalule, telk vaja üles panna, madrats täis pumbata, magamiskott ja alus telki susata. Eelnimetatud toimetused tehtud otsustasin veidi ümberkaudsesse metsa hulkuma minna, niikuinii tahtsin lõkkepuid tuua ehkki eelmised matkalised olid paraja peenikeste okste varu jätnud. Õhtusöögiks veel liiga vara. Kutsik polnud just vaimustuses metsa minekust aga üksi ei tahtnud telgiplatsile ka jääda, tõusis teatraalse ohkega üles, heitis mulle etteheitva pilgu ja vantsis resigneerunult järgi.

Paarsada meetrit sai järve ääres minna kuni mets ürgtihnikuks teisenes. Ei olnud minul ega koeral isu suurt kaugemale pressida. Poolel teel neeme keskel mäenõlva pidi tagasi tulles jäi ette pirakas ilmselt sel aastal tormiga murdunud saarepuu. Oksad juba kuivad, lõkkematerjaliks igati sobivad. Polnud veel pehkinud, tüve küljest raske murda. Paar tükki jaksasin kogu keharaskust kasutades katki painutada kuid põhiliselt pidin leppima kukkumise ajal tüve küljest murdunud okstega. Kolm korda lohistasin neid lõkkeplatsile, jagub nii mulle kui tulevastele põlvedele.

Õhtusöögiks lõkkel poolakate peedisupp, keeta tuli kaua aga muidu väga hea. Kaks viimast koorikleiba kulusid marjaks ära. Kutsik sai oma krõbinate peale preemiaks pisikesi suitsuvorsti tükikesi. Kohvi kõrvale kuivikuid näksisides kuulsin mingeid imelikke hääli ja vee solinat. Kauri pere oli otse lõkkeplatsi juurde järvele ujunud. Poeg kriiskas nõudlikult sel ajal kui vanemad vaheldumisi tollele kalu püüdsid ja kurku toppisid. Niipea kui alla neelatud lasi uue hädakisa lahti. Tore oli olla tunnistajaks linnuriigi igapäevaelu juurde kuuluvale perekondlikule askeldamisele.

Kuutõus

Sushil kõht täis, keeras end lõkke äärde pikali. Avasin veini: valge Pinot Grigio, kohalik toodang. Sellal kui vaikselt veinikest libistasin läks enne kuu tõusu lühikeseks ajaks päris pimedaks. Viisin koera telki magama. Välja tulles piilus kuu juba idakalda mägedel oleva metsaviiru tagant poolest saati välja. Tahtsin näha, kuidas kuuvalges foto mägedest õnnestub. Sättisin moblat üles ja imestasin: mingi jama, taeva helendus kuidagi kummaliselt lainetab. Mobla ekraanilt pilku tõstes vaatasin mägede poole ... virmalised!!! No ei olnud eriti tugevad, kuu valgus juba päris tugev, aga ikkagi. Paar aegvõtet õnnestus suht hästi.

!!!  ET ALLOLEVAT LÜHIVIDEOT PAREMINI NÄHA KLIKI HIIRE PAREMA KLAHVIGA VIDEO PEAL JA VALI MENÜÜST LOOP , SIIS KLIKI NAGU TAVALISELT ►

                Suur Vanker, La Cloche ahelik, virmalisi õrnalt tagaplaanil näha

Ja siis kostis ootamatult üle järve ooperilaulja soolo. Te ei kujuta ette kui hästi mägede vahel mööda peegelsiledat järvepinda vaikses looduses heli levib. Kes iganes too proua oli (naishääl), ilmselgelt tegu profiga. Peale kolmandat aariat võtsin veini manu ja istusin kaljule. Täiesti müstiline külmavärinaid tekitav kogemus täiskuu valguses, virmaliste veheldes, metsikus looduses veini kohvitassist mekkida ja ooperit kuulata. Pole võimalik kirjeldada, peab ise kogema. Minu kui muusikakauge inimese puhul oli muidugi tegu klassikalise trühvlite sigade ette viskamisega. Pole aimugi ühestki laulust, aga võimsalt ja ümbruskonnaga väga sobivalt kostsid, ägeda elamuse pakkus. Tuletas meelde kui kunagi Norras käisime ja ooperilaulja kose juures prozhektorite valguses esines. Kontsert kestis lühikeste vaheaegadega pool liitrit veini🍷 ehk üle tunni aja😜

Ainult kuu valguses absoluutselt töötlemata foto!!!

Vahepeal oli täiskuu taevasse tõusnud ja valgustas nii heledalt, et pealampi polnud liikumiseks üldse vaja. Päikesevalgusega võrreldes see vahe, et varjud olid teravad ja varjus ikkagi täiesti pime. Metsast tehtud foto puhul on selge, et midagi nagu teisiti kuid ealeski ei oskaks arvata - pilt tehtud öösel kuupaistes.

P.S. Igaks juhuks rõhutan, et ühtegi fotot või videot pole viitsinud "ilusamaks" teha, kõik originaalsed nii nagu mobla need kaameraga jäädvustas.