Looda parimat aga valmistu halvimaks.

Süsta ja koeraga Killarney järvel, taamal kvartsiitkaljud

Väidetavalt olla pealkirja lauset esimesena kasutanud kunagine Briti peaminister Benjamin Disraeli. Optimistlik pragmatism - põhimõte, mis eriti oluline kriitilistes olukordades nagu sõda või maailmapoliitika. Samas kulub marjaks ära ka tavaelus, kas või matkale minnes. Seekord lootsin parimat kuid sisimas halvimaks ei valmistunud uskudes heasse õnne, mis alati kaaslaseks olnud. Paraku usk ja lootus kostavad küll igati toredalt, kuid plaaniks absoluutselt ei sobi.

Autot pole viitsinud juba koroona ajast saati teenindusse viia, seega mõningane mure - äkki miskit juhtub 400 kilomeetrisel teel põhja poole. Tagasitulek savi, jääks vaid tööle hiljaks. Igaks juhuks hoiatasin tütart, et kui saab mult kõne olgu valmis oma autoga tulema ja mind koos süsta ja koeraga sihtkohta transportima. Ilma lubas küll super aga ega seda ilmaasjata ennustuseks nimetata, nii suur metsafänn ma ka pole, et 5 soojakraadi ja paduvihmaga telgis niiskes magamiskotis kössitamist naudiks. Kuna aga minu võimuses pole ilma muuta ei mõelnud selle peale, igaks juhuks vihmakiled nii mulle kui koerale kaasa. Ülejäänud riideid üks ports (vaid jalatseid kaks paari), liiga hullult selle ajaga haisema ei lähe, järves saab vajadusel neid ja end loputamas käia.

Karu vastu võtsin nii pipragaasi kui pussnoa ehkki kummagi efektiivsusesse erilist usku pole. Ellujäämiskotike juhuks kui kuskil padrikus peaks jala murdma või mingit muud moodi raskemalt vigastada saama. Eksimist pole kunagi kartnud, suunataju ja looduselugemise oskus piisavalt head ka ilma kompassi ja GPS-ta. Midagi muud nagu halvasti minna ei saagi - kui keegi (mõmm) peaks kõik toidu nahka panema pole probleemi, paari päevaga jõuan ka söömata tsivilisatsiooni tagasi. Vett leidub järvedes küllaga, alati matkadel looduslikest veekogudest joonud ja seni elus, võimalusel muidugi keedan.

Fakt, et neid ridu kirjutan kinnitab mu elusana tagasi jõudmist - koer kah alles. Lisamärkusena kaaluprobleemidega kodanikele: minge matkama, ma pole ilmselt keskooli ajast saati nii vähe kaalunud, tagasijõudes näitas numbreid 74.8kg, olin üle 3 kilo normaalkaalust kaotanud.

Kuidas siis läks, kas õnnele lootmine õigustas või kujunes ettevõtmine puhkepäevade raiskamiseks ning viletsuseks ja ikalduseks võite lugeda detailsematest kirjeldustest, mida üritan järgmiste päevade jooksul üles riputada.