Mittemidagitegemisest

Kolmekesi kamina ees

Mõnevõrra ootamatult juhtus sihuke "mittemidagitegemise" olelemine. Ausalt öeldes jube mõnus - lihtsalt oled, ainsaks "kohustuseks" süüa kui kõht tühjaks läheb. Iga sügis oleme ikka vähe pikemalt ilma suuremalt etteplaneerimata kusagil looduses käinud. Septembrikuu siinmaal metsas hulkumiseks perfektne - ilmad pole enam liiga kuumad ja vesi järvedes soe (mõlemad just parajalt 20C ringis), hammustavaid ja torkavaid putukaid minimaalselt, rahvas tagasi linnas - mis sa hing veel tahad. Eelmine nädal otsustasin töölt võtta mõned vabad päevad sel ja järgmisel nädalal. Plaanis oli telgitama minna kuid siis meenus kaasale ta töökaaslase suvila metsas. Käisin seal paar aastat tagasi igavusest ehitamisel abiks, nad pakkusid vastuteenena suvilakasutust. Enne telgiplatsi kinnipanemist helistasime, neile sobis kuna nädala sees kedagi suvilas pole. Seega esimene nädal lahendatud. Võiks ju arvata, et sama hästi saaks mugavalt kodus istuda ja mitte midagi teha, lisaks kõik tuttav ja mugavused käe-jala ulatuses. Mulle on vaja täielikuks lõõgastumiseks keskkonna vahetust ja looduses viibimist. Isegi Eestis puhkusel olles tunnen end päriselt puhkusel alles suvilas.

Vaade suvila rõdult

Igatahes ostsime vajamineva toidukraami (liiga palju, sest transpordi pärast ei pea muretsema kui autoga minna) pühapäeval valmis. Pakkimist sisuliselt polndud, mõned riided seljakotiga kaasa, jalatsid autosse pluss enda magamiskotid. Esmaspäeva hommikul põhja metsiku looduse ja suvilate suunas sõit vastuliiklust, maantee tühi, enamus uhab 120'ga lubatud 90 tsoonis. Olen seal mitmeid kordi käinud, kuid üllatusin kuidas mälupilt võib muutuda. Kiirteelt mahapööre paremale väikesele asfaltteele oli mäest allasõidu lõpus, vasakul mingi pisike kirik või ristimärk. Tegelikkuses asus mõnikümmend meetrit kõrgeimast punktist edasi, mingit mäge kui sellist polnudki, samas rist vasakul ja tee nimi olid õiged. Kuramus, kas nii tekkivadki libamälestused??? Samas ülejäänud tee ja pöörded just sellised nagu mäletasin, no äkki vahepeal teeehitus toimunud. Tagasisõites selgus, et siiski polnud mälupete - sama nimega teid järjest kolm tükki, üks vastas mu ettekujutusele.

Metsajärv

Eelmise nädala kuumalaine oli paari viimase päeva jooksul asendunud arktilise õhuvooluga, ilmateade lausa hoiatas võimaliku öökülmaga. Suvila ust avades oli selge, et seekord ei liialdatud. Kui väljas suht normaalne 15 soojakraadi siis sees külm nagu hundilaut. Kaminasse tegin tule alla aga eine võtsime verandal seni kui elamine soojenes. Jalutasime veidi ringi, kaasa otsustas lihtsalt raamatut lugeda, mul oli kange tahtmine metsas hulkuda. Jätsin ta raamatuga tugitooli kerra teki alla ning suundusime kutsikaga metsa. Lootsin õhtusöögiks seeni tuua kuid leidsin vaid ühe kukeseene ja kolm-neli puravikku, ei hakanud isegi üles korjama.

Kutsikuga metsas matkamas

Kahe tunniga seitse kilti metsaradadel just paras. Suvilas oli juba soojem, hoidsin kaminas ühtlast tuld susisemas, pimedaks oli juba liiga palav - 26 kraadi sees. Kohalikud kaminad või pigem ahjud on standardsed briti tüüpi malmivalust. Kui esialgu suhtusin kahtlevalt arvestades millised ägedad ja moodsad Eestis kasutusel siis peagi pidin üllatuma riistapuu efektiivsuses ja ökonoomsuses. Piisab iga poole tunni tagant ühe suure halu lisamisest maja soojaks kütmiseks. Kokku kuluski 6-7 halgu.

Kuts leidis metsast ribi, nii isutas, et ila tilkus
Ei raatsinud ära võtta, lasin rahus närida.

Peale sööki veetsin õhtu lugemisega, leidsin riiulist mingi ajalooliste kriminullide kogumiku, mida olin eelmine kord alustanud. Järjehoidja oli ikka seal kuhu mõne aasta eest jätnud. Uskumatult mõnus üle pika aja niisama selili diivanil vedeledes trükitud raamatut lugeda. Just nii kaua kui uni peale tuleb, siis hambad pesta, vetsus käia ja veel nats silmi üle ridade libistada kuni raamat käest pudeneb. Ei mingeid muid kohustusi. Võõras kohas sellevõrra parem, et enda omas oleks alati miskit kohendada, siin lihtsalt pole viisakas isegi kui tahaks. 

Õhtul ja öösel täielik vaikus, enne magamaminekut koeraga väljas käies sai tähistaevast imetleda - hoopis teine pilt kui lähimad linnatuled mitmekümne kildi kaugusel. Nii selget ja täherikast taevast mäletan lapsepõlvest kui käisin isaga teaduste akadeemia väljasõidul Võrumaal Vällamäel detsembrikuus suusatamas. Isegi moblaga pilti tehes õnnestus ebatavaliselt palju tähti pildile saada. Hiljem zoomides vaatasin esialgu, et karv kaamera ette jäänud. Tegelikult hoopiski minimeteoriit, üsna foto keskel okste kohal peenike valguskriips - milline kokkusattumus. Võite vaid ette kujutada tegelikku vaatepilti kui juba moblaga õnnestub selline saada.

Magama jäin üheteist paiku, ärkasin kümne ajal. Öösel täielik pimedus, teed silmad lahti, pole vahet kas lahti või kinni sama pime nii või teisiti. Vastu hommikut enamus unenägusid pissiteemalised, mõni ime - õhtul sai õlts libistatud ja kamina ees heaune kohvi limpsitud.

Kuidas teil, millised tingimused täieliku lõõgastumise eelduseks? Kas eelistate tuttavat ja kodust või pigem uut ja võõrast kohta?