Tehisintellekti ajastul, kuhu oleme jõudnud, sobib kasutada arvutiala termineid. Nii nagu arvutustehnika tarkvara aluseks on kompuutritel operatsioonisüsteem (Windows, Linux, Mac-OS) või nutitelefonidel Android ja iOS saavad inimühiskonna opsüsteemiks olema erinevad tehisintellektid. Momendil oleme arengu algusjärgus kus palju erinevaid võistlevad omavahel. Nagu tehnoloogiaga ikka, lõpuks haaravad põhilise turuosa mõned suured tegijad. Millised praeguste hulgast või hoopis mõni uus tulija, ei oska ka kõige targemad pead ennustada. AI saab olema ühiskonna opsüsteemiks, sest peagi ei funktsioneeri miskit ilma AI rakendusi kasutamata. Tehisaru kiire leviku põhjuseks on tema poolt pakutav efektiivsuse enneolematult kiire kasv, mis esialgu avaldub tarkvaralistes rakendustes kuid liigub peagi edasi absoluutselt kõigile aladele.
Üsna varsti on pea sama võimatu ilma tehisaruta hakkama saada nagu praegu ilma elektrita. Ehk siis eraisik hädapärast ja suurte ebamugavuste hinnaga ju saab aga ettevõtete jaoks oleks tegu otseteega pankroti suunas. Vabaturu majanduse konkurents ongi põhjuseks, miks nii meeletud summad suunatakse AI võimsuse ostmisele, keegi ei taha riskida rongist maha jäämisega. Palju väiksem risk on liiga palju arvutusvõimsust võrreldes liiga hilja või liiga vähesega. Finants mis sinna suunatakse peab aga kusagilt tulema ja vähestel on piisavalt sularessursse või krediidi usaldatavust.
Mõned teevad ringrahastust, mis sarnaneb kahtlaselt püramiidskeemiga (OpenAI ja Nvidia). Teised (Amazon, Meta) hindavad kulud ümber lõigates mujalt, et võimalikult palju AI peale suunata. Amazoni (ja varsti paljude teiste ettevõtete) viimane vallandamislaine polnud seotud nii palju tehisaru poolt nende 30000 inimese töö ära võtmisega kuivõrd vahendite ümberpaigutuse ja prioriteetide ümberhindamisega. Veidi varem nad hoopiski palkasid juurde AI tipptegijaid kuuenulli palkadega ja nood polnud vallandatude hulgas. Sama töö üritatakse teha oluliselt väiksema tipptalentide meeskonnaga.
Nagu ütles paari päeva eest Nvidia CEO Jensen Huang: Praegu ei tule karta mitte seda, et robot või AI sinu töö võtaks, tuleb karta, et kaotad oma koha teisele inimesele, kes oskab robotit või AI'd sinust paremini kasutada. Robotid ja AI pole praegu veel mitte midagi muud kui inimese töötulemuse võimendajad.
Järgmises postituses Huangi argument miks pole tegu AI mulliga: AI areng on jõudnud virtuaalse tsükli ja positiivne tagasiside etappi.
Meil siin oli tavatult pikalt soe, kohalikud nimetavad indiaani suveks sihukest olukorda. Vahepeal kiskus oktoobrikuus lausa 30 soojakraadi ligi, mis lõunamaistele viljadele igati meeldib. Viigimarju saime esimest korda päris viisakalt oma eelmise suht sooja talve edukalt üleelanud viigipuult. Kevadel paistsid paljud oksad surnud olevat kuid juunikuus hakkasid mõned lehti ajama ja augustis tulid viljad külge. Septembris ja oktoobris oleme neid iga päev mitu tükki korjanud - minu uued lemmikud.
Puu otsast korjatud viigimari on ikka hoopis teine asi kui poest ostetud kuivanud magus nätsakas. Kiwid on samuti lõpuks valminud, neid nii mõnus hommikukohvi kõrvale pea kohalt noppida. Kaasa küpsetas eile oma aia tikritega kohupiimakoogi - keele viib alla. Tomateid olen puginud tööstuslikes kogustes - iga päev suur kausitäis hapukoore, soola, pipra ja koduaia tilliga tomatisalatit nahka pannud musta seemneleiba kõrvale haugates. Kummalisel kombel pole see aasta vaarikad teist saaki andnud, tavaliselt võib juba septembri teisel poolel neid noppida.
Viimased paar päeva on külmaks läinud, hommikul kohviga õues istumine pole enam mugav. Ähvardas isegi öökülmaga kuid meil ilmselt siiski polnud, sest tomatitaimed ikka elus ja viigipuul lehed küljes. Kogemusest võin kinnitada: miinuskraadid tapavad tomatid hoobilt ja viigimarjal kukuvad lehed maha. Ülejäänud lehtpuud on samuti viimaks aru saanud, et aeg värvi vahetama hakata ja lehti maha puistata. Igasorti vahtrad on populaarsed linnapuud, annavad tõepoolest natukeseks ajaks ilusa värvikirevuse. Koeraga tänaval jalutades jäävad aeg-ajalt silma kirkad vaated, mida moblaga jäädvustamata ei saa jätta.
Kass sai endale uue posti, üks töökaaslane muretses enda kassile teistsuguse, sest tollele ei meeldinud, pakkus mulle. Tõin koju ja meie Ukko tunnistas kohe omaks. Ajastus oli perfektne, sest tüüp oli vanale pisikesele kratsimispostile üks-null teinud, nii et viimase sisikond vahplast graanulite näol vaibale pudenes. Jämeda takuse ümbermässitud köie oli katki närinud ja tagumiste jalgadega kratsides riistapuule viimase põntsu pannud. Uue posti teise korruse all ripub mingi pisike valge armas hiire ja linnu hübriidi meenutav elukas. Kiisule pakub selle käppadega lahmimine, närimine ja püüdmine palju rõõmu. Posti otsa ronimisega on ta meil veidi koba, pole noorest peast harjutada saanud, sest minu kodukootud eelmiste kiisude post sai peale nende lahkumist maha võetud kuna mõnda aega kasse polnud. Ukko nüüd treenib aktiivselt oma unarusse jäänud ronimislihaseid.
Mina pole kunagi viitsind autot pesta, milleks siis vihm on😜
Reedel toimus tütrel autoga seotud intsident. Ootas rohelise tulega meie lähedasel ristmikul oma äsja mehhaaniku juurest tuunimiselt tulnud musta sportautoga vastusõitjat läbi lastes vasakpöörde sooritamist. Järsku põrutas hirmsa mürtsuga vasakult punasega täiskiirusel masin vastusõitja paremasse tagatiiba. Punasest läbikihutanud auto lendas peale kokkupõrget juppe puistates tütre masina nina eest läbi jäädes lõpuks pidama teiselpool ristmikku ohutussaarel. Teine masin tegi täispoogna kummide tossates möödudes napilt vasakult ja jäädes õnneks pidama oma suunavööndisse. Plika auto nina alla lendas teiste tükke. Kuna vasakpööret oodates oli ta ristmikul väljas, sõitis veidi edasi, jäi seisma ja kiskus masina all kaasalohisenud teiste keredetailid välja. Kokkuvõttes vedas, sest oleks punasest läbisõitnu tulnud sekundi murdosa varem põrganuks nad ninadega kokku ning mõlemad võinuks tütre Mazdale hooga sisse põrutada just juhipoolse külje pealt.
Miski põnev rohttaim mja seina ääres
Tuleb tõdeda, elame ohtlikus maailmas kus ümberringi ohud valitsevad. Tavaliselt selle peale ei mõtle aga taolised sündmused tuletavad meelde: ela iga päeva nagu oleks viimane - naudi ja ära põe tühiste asjade pärast. Ei aita, et ise kõik õieti teed, kuningas juhus võib ikka ootamatu kärna keerata. Oleks ma usklik noomiksin jumalat, miks ta sihukestel situatsioonidel juhtuda laseb mitte ei tänaks, et hästi läks. Issand tegutse proaktiivselt jamasid ära hoides mitte ära rabista viimasel hetkel midagi päästa üritades - ju on taevataadil kah ärevushäire nagu moodsal ajal kombeks, rabeleb ja proovib tuhat asja korraga teha aga nii ei saa millegagi korralikult hakkama.
Agent TI: TI-süsteemid, mis suudavad iseseisvalt arutleda, planeerida ja täita mitmeastmelisi ülesandeid või lahendada keerulisi probleeme kasutaja (või teise süsteemi) nimel, sageli suheldes väliste tööriistade ja süsteemidega. See on liikumine kaugemale senisest ühest käsust/vastusest TI-abiliseni, mis(kes) haldab tervet projekti.
Mõju: Prognoositud järgmine faas pärast generatiivset tehisintellekti (Gen TI) liigub kiiresti pilootprojektidest ettevõtteüleste rakendusteni, luues potentsiaalselt "virtuaalse tööjõu."
2. Tööstusharu-spetsiifiline kasutuselevõtt ja ROI (tasuvus) 📈
Trend: Fookus nihkub "mida TI suudab teha" pealt "kuidas TI annab mõõdetavat kasu" (ROI ehk investeeringutasuvus) konkreetsetes sektorites.
Mõju: Ettevõtted muudavad põhilisi töövooge integreerides neisse Gen TI, mida kasutavad esialgu eelkõige klienditeeninduses, tarkvaraarenduses (TI kooditööriistad) ja finantsanalüüsis.
Põhivaldkonnad: Tervishoid, Finantsteenused ja Jaekaubandus näevad suuri investeeringuid isikupärastatud kliendikogemuse, riskimodelleerimise ja uute ravimite loomise valdkondadesse.
3. Eskaleeruv globaalne konkurents ja investeeringud 🌍
Trend: Erasektori investeeringud, eriti Gen TI-sse, jätkavad kasvu kiirendades "TI-võidujooksu."
Mõju:Ameerika Ühendriigid säilitavad liidripositsiooni tipptasemel TI-mudelite arendamisel, kuid Hiina vähendab mudelite kvaliteedi osas kiiresti vahet ning on oluliselt ees TI-ga seotud publikatsioonide ja patentide arvus. See konkurents on üha enam seotud riikliku strateegia ja geopoliitilise stabiilsusega.
4. Poliitika, regulatsioon ja vastutustundlik TI (RAI) ⚖️
Trend: Valitsused kogu maailmas (nt EL, USA, ÜRO) näitavad üles suuremat huvi TI juhtimisraamistike ja regulatsioonide väljatöötamisel.
Mõju: Kasvav mure andmekaitse, algoritmilise kallutatuse ja süvavõltsingute (deepfake) teemadel. Nõudlus suurema läbipaistvuse, ohutusstandardite (nagu HELM Safety) ja eetiliste arenduspraktikate järele. Tasakaal innovatsiooni ja järelevalve vahel on peamine poliitiline vaidluskoht.
5. Kardinaalsed muutused tööturul (võimendamine vs. asendamine) 🧑💼
Trend: TI suurendab tootlikkust paljudes rollides ja tööstusharudes.
Mõju: Kuigi püsivad hirmud massilise töökohtade asendamise ees (eriti korduvate ülesannete, nagu andmesisestus, raamatupidamine ja mõned klienditeeninduse rollid), on reaalsuseks TI kui tööjõudu võimendav vahend. See tekitab tohutu vajaduse töötajate oskuste täiendamise ja ümberõppe järele, et nood suudaks TI-süsteemidega tõhusalt koostööd teha.
Allolevas Peter Diamandise videopodcastis arutlevad teadlased kas juba olemegi singulaarsuses (meeletult kiires arengufaasis) ise seda veel mõistmata. Argumente on mõlemalt poolt, nii tulihingelistel pooldajatel kui käremeelsetel vastastel - raske ennustada kellel õigus. Ma ise kaldun arvama, et tõde on kusagil vahepeal ja ehkki momendil ettekujuteldamatud muutused tulevad, siis ehk mitte nii kiiresti kui eeldatakse/loodetakse. Objektiivseid ja subjektiivseid takistusi on liiga palju, lisaks puhas inimlik tagurlik konservatiivsus, mis uue tehnoloogia ja teadmiste laialdasel kasutuselevõtul sõrgu vastu ajab.
Viimasel paaril päeval on nutitelefoni teema üles kerkinud. Mul tekkis huvi palju seda ja üldse ekraane tegelikult kasutatakse ja kas on tõepoolest tegu saatana enda loodud riistapuuga. Kiire järelpärimine tehisarult andis tulemuse, et ameeriklased vahivad ekraani keskmiselt 7 - 12 tundi ööpäevas. Suur erinevus tuleneb erinevate uurimuste metodoloogia erinevusest aga nii või teisiti tundub ootamatult suur protsent ärkveloleku ajast. Paljud muidugi istuvad tööl ekraani taga.
- Nutitelefon 2.5 - 4.5 tundi
- Arvuti (läpakas + lauaarvuti) 2 - 4 tundi
- TV 2 - 3.5 tundi
Tänane mobla ekraanikasutus
Hakkasin mõtlema palju ise kasutan. Traditsioonilist TV'd ei vaata üldse, sest meil pole ei kaabel TV ühendust ega antenni. Küll aga on internetti ühendatud 72 tolline Smart-TV, millelt vaatame seriaale ja filme ning millel ma surfan hommikusöögi ajal netis uudisi vaadates ning blogisid lugedes. Tund - kaks päevas tuleb vist küll ära. Laua(mängu) arvuti taga praktiliselt ainult mängin, keskeltläbi ehk tund hilja õhtul. Läpaka taga teine tund, siin kirjutan blogi, loen teiste omasid ja vaatan uudiseid. Mobla kohta ei osanud seisukohta võtta aga appi tuli mobla ise, seadistustest saab minutipealt vaadata palju aega oled millisel äpil kulutanud - sõltuvalt päevast 1 - 4 tundi ekraaniaega. Puhkepäevadel tund, tööpäevadel 3 - 4, ekraaniaeg veidi petlik, sest näiteks raamatut või taskuhäälingut kuulates pole ju ekraan peal.
Tänane telefoni äppide kasutamine näitab, et poole ajast surfasin netis - Chrome. 25 minti rullisin X'i, 25 minti Messangeris - enamus sellest emaga rääkimine. Gmail asjaajamine 14 min, Threads 13 min meelelahutus, Maps 8 min ummikutest parima tee leidmine, Libby's raamatu Delfis taskuhäälingu peale panemine (kuulasin kokku üle 2 tunni), Huawei ja Fit jooksu ja jalutuskäigu sisse logimine. Enamus kasutamisest tööl.
Kokkuvõttes olen seega alumise piiri lähedal aga tegelt ikka hullult palju. Mõni ime, et elu kipub kiire olema, sest kodus ja mul ka tööl enamus ekraaniajast siiski meelelahutus mitte asjaajamine või töötamine. Hea, et jõuan jooksmas, koeraga jalutamas ning vahel poes käia. Aiatöödeks ja kodusteks toiminguteks tuleb meelelahutuslikust ekraaniajast minuteid "varastada". Tunnistan ausalt: ei kujutanud ettegi nii suurt suht mõttetut ajakulu😱 Nutitelefon ja arvuti küll muudavad asjatoimetused tohutult efektiivsemaks aga samas meelitavad ajaviitmiselõksu nii, et kokkuvõttes võib efekt hoopiski negatiivseks kujuneda. Mul vähemalt moblal sotsmeedia osa suht minimaalne.
Tegelikult kerkib üles küsimus vaba aja sisustamise kohta. Kui ise rahul oleme siis mis vahet kas istume ekraani taga, loeme raamatut, käime jalutamas, teeme sporti, mängime pilli või joome õlut - vaba aeg ongi definitsiooni kohaselt selleks mõeldud, et vabalt teha just seda mis meeldib. Osa tegevusi võivad olla ajule ja kehale kasulikud, osa neutraalsed või isegi kahjulikud - meie oma valik. Vaevalt kultuurselt vabaõhukontserdil käimine koos grill-liha ja õlle tarbimisega on kasulikum kui Youtube'st suurelt ekraanilt populaarteadusliku video vaatamine, tennisemängimine või voodis pikutades mobla rullimine. Õnneks võib vabal maal inimene oma vaba ajaga teha mis süda lustib ja kellelgi pole õigust kobiseda või õpetama tulla ega ka oma maitset peale suruda.
Kas olete kunagi vaadanud palju ja milliseid äppe teie kasutate. Palju teil üldse äppe installitud, mul 150 millest paljusid kasutan üliharva (28 väidetavalt ei kasuta, peaks puhastama). Kui mitte vaadake järgi, jagage ja kommenteerige kas tundub loogiline või olete üllatunud kui vähe/palju midagi kasutate. Aga arvuti ja TV? Mõelda vaid mida kõike võiks selle ajaga teha😜
Võrdlemine on sügavalt inimloomuses, tahame seda või mitte. Kui keegi väidab, et ta ei võrdle ennast või enda saavutusi teistega siis ta lihtsalt valetab kas teadlikult või seepärast, et ei mõista, millest jutt. Võrdlemine on igati normaalne ja kasulik seni kui ei muutu kinnisideeks stiilis "naabrist parem" või taustsüsteem ebarealistlik (tavakodanikuna ära kasuta võrdluseks Elonit, Dalai laamat või spordialade maailmameistreid).
Grupisisese võrdlemise puhul sõltub palju kuhu soovid ennast grupis paigutada: oled rahul keskmisena, vähemalt parem kui 10% viletsamaid, esimese 10% hulgas või täitsa tipus. Siingi on oluline jääda realistlikesse piiridesse, muidu stressad ennast südarisse hullult pingutades ja põdedes kui kättesaamatut eesmärki ei saavuta. Ambitsioon määrab kui kõrgele soovid pürgida. Kui ei taha läbi põleda oma realistlikke ambitsioone: "homme niidan muru" mitte "talvel ronin Everesti otsa". On üksikuid erandeid, kes suudavad ebarealistlikud plaanid ellu viia aga oma elu ei maksa selle peale üles ehitada. Lisaks muidugi ei saa olla kõiges maailma parim, aga pea igaüks on millestki maailma absoluutsetest tippudest parem.
Minu tagasihoidlik ambitsioon on olnud enamasti keskmisest parem ja alles siis kui selle saavutanud tõstan veidi latti. Alati olen arvanud, et enamusel minu jaoks tähtsatel aladel olengi keskmisest parem ja kui mitte ei viitsi ka ülemäära pingutada, et seda saavutada. Ehk siis üritan elu võtta "chill". Tõeliselt tähtsates (minu jaoks) asjades (pere, eluase, majanduslik olukord, füüsiline vorm, tervis ...) saavutasin rahulolu pakkuva taseme õige varakult, edaspidi piisas selle hoidmisest. Pole kunagi aru saanud kodanikest, kes ühe eesmärgi saavutanuna hakkavad aega maha võtmata järgmist taga ajama joostes pidevalt nagu oravad rattas. Muidugi saaks alati paremini aga tähtis on hinnata kas pingutus ja risk tulemust väärt.
Eile sain paraja shoki, kui selgus, et mu maailmavaate taustsüsteem (kus end enam-vähem keskmikuks paigutan) on ilmselt kõvasti nihkes. Nimelt toimus kohalik sportlik suursündmus "Toronto Maraton", mille käigus hulk põhimaanteid suleti. Joostakse mitte ainult põhidistantsi maratoni vaid ka lühemaid juppe. Lihtsalt huvi pärast viskasin pilgu peale, mis on 5K ajad ning sain tõsise üllatuse osaliseks. Minu samal hommikul 7 kildisel distantsil peale esimest kahte soojenduskilti joostud 5K aeg 21:42 olnuks üldarvestuses 2663 jooksja hulgas korralik 37's ja minu vanusegrupis ... fanfaarid palun tu-tu-tu-tuuuuuuu ... esimene, parim M60-64 oli härra Sergio Arango 21:52. No ja pingutasin vaid viimasel kilomeetril. Esimene reaktsioon, et ei saa olla, mingi konks peab olema siin sees. Raja profiil pigem kergem kui minul. Ainus faktor mida ette kujutan on suures grupis jooksmine: vähemalt algul jäävad teised pidevalt jalgu.
Hmmm..., aga 10K ja poolmaraton? Kümne kildi puhul annaks minu vanusegrupis mu tavaaeg 47min 2-3 koha (2. aeg 46:50) ja poolmaratoni puhul, mida küll see aasta pole jooksnud, kusagil 15-20. Ilmselgelt on poolmaraton ja maraton populaarsemad ja ka kõvema konkurentsiga. Ehk siis: keskmaa jooksmises, millega alustasin alles 6 aastat tagasi, oleksin päris tipu lähedal harrastus-sportlaste seas, tavakodanikest rääkimata. Sealjuures pole ma kunagi teadlikult treeninud eesmärgiga oma aegasid parandada, olen lihtsalt jooksnud mugavas tempos. Äsja jäi silma artikkel, mida kõike peaks jooksutempo tõstmiseks tegema - jessas, täielik teadus, tohutu pühendumus ja distsipliin, et järgida. Ma kunagi ei viitsiks mingi minuti jagu parema aja saavutamiseks, selline asi rööviks jooksumõnu. Täitsa tekkis idee, peaks uurima kas mingeid autasusid pakutakse parematele, paneks õige Eesti lipu viisakas positsioonis pildile😁
Parim kaasa parima kutsikuga
See pani mõtlema ka ülejäänud näitajate peale. Kaasa on kindlasti konkurentsitult üks maailma paremaid, selle eest tuleb küll pigem õnne kui oma oskusi või sarmi tänada. Lapsed on ka päris hästi välja kukkunud, eriti kui teiste samaealistega võrrelda. Eluaseme üle ei saa kurta. Muidugi võiks olla paremad ja ilmselt paljud peaks liiga väikeseks või vanamoodsaks aga mina olen piisavalt rahul ega näe põhjust rohkem pingutada kui mõningad vajalikud remonditööd välja arvata. Maailma mastaabis ilmselt paari protsendi paremate hulgas, kohalikult ehk keskmine. Majandusliku olukorraga suht sama maailma mastaabis, kohalikus võrdluses üle keskmise. Alati võib ju parem olla aga seni ok kuni rahuldab mu põhivajadused ilma, et peaks mõtlema õlle, toidu, bensu või tarbeesemete hinnatõusu peale. Füüsiline vorm ja ka tervis minu vanuses kindlasti top 10% hulgas. Isegi Battlefield6 arvutimängus K/D 1.7'ga üle keskmise😝
Kokkuvõttes tuleb tunnistada teatavat priviligeeritust võrreldes keskmise maailma kodanikuga. Samas on lisaks kübekesele õnnele kõik see oma valikute, otsuste ja pingutuse tulemus mitte lotovõidud või rikka onu pärandus. Tervis ehk ainus, kus geenid mõningal määral mängu tulevad. Kui pärilikud haigused välja jätta sõltub ka see palju sinust enesest: mida ja palju sööd, palju liigutad, millist tööd teed, milline ellusuhtumine (optimist, realist, pessimist, ... do'nt worry, be happy😊)
Kuidas, kellega, millega te end võrdlete ... või on see liiga isiklik küsimus.
Ontario järve rand Tommy Thompson kunstistiilis, tema nimelises pargis vaid paar kilti südalinnast.
Ontario järve rand Torontos näitab ilmekalt, mis juhtub kui võimule saanud poliitikud hoolivad vaid näilisest tegevusest ja kõlavatest loosungitest. Kuulutati välja ranna "uuendamise" (rejuvenation) programm ning kulutati ära hirmus hunnik raha projektide peale. Paberil nägi kõik ilus välja nagu arhidektuuri firma reklaamvoldikul. Eks siis hakati peale elluviimisega. Nagu ikka kasvasid kulud planeeritust pikalt suuremateks kuni kellelgi tuli geniaalne idee lüüa kaks kärbest ühe hoobiga ja rannajoone kindlustamiseks kasutada kalli kruusa ja liiva asemel kohalikku ehitusprügi.
Minu originaalfoto
Foto veepiirilt ei kutsu suplema
Tulemuseks postapokalüptilise ilmega rannajoon - 100 aastat peale inimkonna väljasuremist. Linnas võimulolijaid see muidugi ei häiri, sest nemad käivad oma jahtidega lõõgastumas liivarandades kuhu tavakodanikud häirima ei saa või lendavad hoopistükkis ülemere veel rikkumata loodusega paikadesse. Irooniline, et südalinnast paari kildi kaugusel asuv park on nimetatud Kanada ühe kuulsama loodusmaalide kunstniku Tommy Thompsoni auks, viimane ilmselt pööraks end hauas ringi kui sellist arengut näeks. Loodetavasti ta ei pahandaks ega käsiks maha võtta, kuna õilsal eesmärgil AI abil stiili plagieerisin😜
Otse loomulikult pole seal võimalik ujuma minna, rannal liikumine on tõsiselt ohtlik seoses klaasikildude ja igalt poolt väljaturritavate sarruse oradega. Kui seda piirkonda enam ei torgita siis järgmise saja aasta jooksul on lootust, et suur hulk betooni ja telliseid mureneb liivaks, kruusaks ja veeristeks, klaasikillud kuluvad ilusateks ümarate servadega värvilisteks poolläbipaistvateks graanuliteks ja raud roostetab vähehaaval. Vastupidavam kraam nagu roostevabast terasest detailid ja mõnda sorti plastikud võtavad kulumiseks lagunemiseks kauem aega, aga küllap suudab loodus pikapeale ka neist jagu saada.
Kehtib nii mitmuses kesik-ekre kui ainsuses Trumpi kohta
Mine valima, kui sa ei taha venemeelse korruptsiooni ja populismi sümbioosi võimu juurde lasta! Samas demokraatlikus riigis vabade valimiste puhul väärib rahvas oma juhte. Kui hiljem ei meeldi või valimas ei käi, pole tulemuses põhjust süüdistada kedagi muud kui iseennast või massi manipuleeritavust. Valisin, ID kaarti pole vajagi, saab edukalt teha ka SmartID abil.
Kui populaarsusküsitlused peaks valimistulemusi korrektselt ette ennustama on seis õige sitt ja mitte selline, mis kõlbaks meie tuleviku väetiseks. Tallinna sattumine tagasi kesikutest küüniliste ja osavate korruptantide kätte võimalikus koalitsioonis nüride ekreistidega oleks kõige masendavam tulemus.
Välispoliitikas pole asi parem. Tuleb tunnistada, et putleri Trumpile helistamine päev enne tolle Zelenskiga kohtumist oli briljantne diplomaatiline käik, mille kremli trumpoluugid välja mõtlesid. Oranzhi tüübiga töötab kõige paremini korduvalt kasutatud lollitamise skeem: esimese asjana kiida teda taevani ja siis luba asju mida pole mõtteski täita. Budapesti kohtumiskohaks valimine on mitmes mõttes märgiline, mida kogu asjast oodata. Zelenski on äärmiselt raskes olukorras, tema homse (reedese) õhkõrnu lootusi tõstnud kohtumise Trumpiga muutis too telefonikõne mõttetuks. Trump ei anna ukrainlastele mingit tähenduslikku sõjavarustust, mitte et see Tomahawki jutt oleks kunagi olnud tõsiselt võetav. Pigem ähvardab Ukrainat igasuguse abi (kaasa arvatud luure ja diplomaatilise) lõpetamisega kui viimased ei nõustu Trumpi-putka sobingu, ehk sisulise alistumisega.
Peaasi, et Zelenski suudaks külma pead säilitada ja ei annaks Trumpile vägagi ärateenitult verbaalselt või lausa füüsiliselt vastu lõugu, muidu võib lõppeda hullemini kui esimene Valge Maja katastroof. Teisel kohtumisel päästis olukorra Euroopa riigijuhtide pealelendamine, Trump ei saanud Zelenskile kambakat teha, sest oleks teleekraanide ees eurooplastelt vastu saanud ja lolliks jäänud.
Kokkuvõttes on kõigil osapooltel põhimõtteliselt erinevad eesmärgid, mis välistavad kokkuleppe kui just üks osapooltest alla ei anna. Trump tahab tehingut (sisu pole oluline) oma nimele Ukraina tahab õiglast rahu ja julgeoleku garantiid vene tahab Ukrainat ja NATO killustatust Euroopa tahab puhvertsooni ja ajavõitu Hiina tahab lääneriikide seotust, et Taiwaniga oleks kergem hakkama saada.
Lohutuseks vaid see, et 2022 sõda alustades kreml alahindas ja kiirustas enne kui Hiina oli valmis. Oleks nad koordineeritult Ukraina ja Taiwani ette võtnud poleks lääs oma bürokraatia ja ettevaatlikusega üldse jõudnud reageerida ega vastu hakata. Nüüd on olnud kolm aastat harjuda uue reaalsusega ja isegi natu liigutama hakatud. Samas Euroopa ühtsus tasapisi murenenud, Ungari ammu vastasleeris, Slovakkia ja nüüd ka Tshehhi liiguvad sinnapoole. Ega meilgi pole hõisata, praeguse erakondade populaarsustabeli kestmisel võib järgmistel riigikogu valimistel Eesti välispoliitika omajagu muutuda, pole ju saladus kelle poole kesikud ja ka mõned ekrekad hoiavad.
Söön oma mütsi ära ja avaldan sellest video kui Trump suudaks venele Ukraiana jaoks õiglase rahu peale sundida. Kõige hullem, et tal tegelikult oleks jõudu seda teha kuid mitte tahtmist, jõu ees argpüksid nagu putler lömitavad.
Sattusin huvitava video peale (mängupausi ajal😜). Väidetavalt olevat viimasel ajal pidutsemine suureks probleemiks ... täpsemalt liiga vähene pidutsemine. Uuringute kohaselt on inimesed hakanud 2 aastakümnega kaks korda vähem aega grupiviisilise lõbutsemise peale kulutama. Mis eriti kummaline, see trend eriti hoogsalt süvenenud just noorema generatsiooni hulgas, pidutsemise peale kulutatud aeg lausa 70% madalam. Mõeldes oma noorusaja peale oleksin esimese hooga pigem õnnelik, et lapsed hullusi ja lollusi ning potensiaalselt ohtlikke totrusi vähem teevad. Paraku olevat sellel ka negatiivne külg, noored nimelt veedavad rohkem aega mobla või arvutiekraani taga ja tunnevad end üksildaselt.
Oot, mis mõttes, loogiliselt võinuks ju eeldada, et kommulikatsioonivõimaluste meeletu kiirenemise ja laienemisega peaks inimeste kulutatud aeg omavahelisele suhtlemisele pigem kasvama. Ma nimelt ei näe suurt vahet kas suhelda otse näost näkku vahtides ja teise higilõhna tundes või ekraani vahendusel. OK, teatud puhul ekraan muidugi ei asenda, samas mäletan noorusest küll aega kui istusin tundide kaupa tüdrukuga telefoni otsas. Meenub ka kusagil kolmandal kursusel ühikas pohmakaga ärkamine ja seoses sita enesetundega mõtlemine, et pole mõistlik nii edasi jätkata. Selleks ajaks oli iga nädalavahetus garanteetitult mingi alkoga seotud üritus ja nädalavahetus kestis tavaliselt reede pealelõunast esmaspäeva hilishommikuni. Tihtipeale sai ka nädala sees mõned õlled teha.
Tagasi tänapäeva - suhtlusvahendeid eelkõige mobla näol kasutatakse ebasihtotstarbekalt, ehk vaid 10% ajast otsese suhtlemise peale. Enamus videote, uudiste vaatamisele või mängimisele. Kokkuvõttes on väga mugav ja lihtne olla füüsiliselt üksi. Kodust töötamise korral ei pruugi tavakodanik kodust väljumata praktiliselt kellegagi otseselt terve nädal suhelda, toidu tellib kulleriga ukse taha, tööd teeb netis, videosid vaatab ja mängib arvutil, heal juhul chatib - telefoniga häälhelistamine on täiesti dinosauruste pärusmaa.
Üheks probleemiks on sotsiaalse otsesuhtlemise kängumine, sest "You don't use it, you lose it" - mida ei kasuta selle unustad. Ma saan täitsa aru, et tekstsõnumitega on palju mugavam ja turvalisem suhelda - vastama ei pea momentaalselt, on aega auru välja lasta ja vastus läbi mõelda. Minu vanustel, kes üles kasvanud ajal ja kohas kus isegi traadiga telefonid polnud laialt kättesaadavad ei teki probleemi näost-näkku kontaktide puhul. Samas pole imestada kui noor, kes enamasti vaid chatib, osutub otsesuhtluse puhul saamatuks ja läheb täiega stressi. Tänapäeval on paljud tööintervjuud üle neti, töö saamisel pole harv kui sa füüsiliselt kedagi ei näegi enne värbamist ja kodust töötamise korral vahel ka peale seda. Kohta ja meeskonda nägemata on kindlasti palju raskem hinnata pakutava positsiooni plusse ja miinuseid, ehkki alati saad ka netist infi otsida.
Teiseks probleemiks olevat üksilduse epideemia. Julgen arvata, et üksiolemine on probleemiks sõltuvalt inimese isikuomadustest. Üksiku lapsena üles kasvades harjusin üksi olema ja ei mäleta, et kunagi oleks igav olnud või üksildust tundnud. Pigem olin algul pelglikuvõitu inimeste, eriti suurema hulga võõraste puhul. Koolis kadus võõrastamine kiirelt, mängisin ühiskonna reeglite järgi ja sain suht hästi ka seltskonnas hakkama. Samas meeldib mulle siiani vahel täiesti üksi olla. Võimalust pakub selleks matkamas käimine või lühema perioodi jooksul jooksmine. Mobla on mul alati välja lülitatud nii jooksmise ajal kui öösel, ükski kõne pole nii tähtis, et mind sel ajal segada, ainult 4 lähedast pääsevad filtrist läbi. Laiemas perspektiivis on introvertidel ilmselt kergem, ekstroverdid kannatavad suhtlemisvajaduse puuduse all rohkem.
Sellest osast aru ei saa, kus väidetakse, et inimesed vajavad "tähendust" oma aja ja elu sisustamiseks. Teistega suhtlemine olevat "tähenduslik" erinevalt mobla või teleka ekraani vahtimisest. Äkki keegi lugejatest oskab lahti seletada, miks oleks vaja "tähendust" või mõtet elule, kas niisama elu nautimisest pole küll? Riigijuhid või muud prominendid tahavad maha jätta "jälge", lootes et neid siis mäletatakse. Mis vahet kas mäletatakse aasta, kümme, sada või tuhat ... lõpuks ununevad kõik. Irooniliselt on "meeldejäämiseks" vaja sooritada võimalikult märkimisväärseid ja maailma mõjutavaid kuritegusid, need püsivad kindlalt inimkonna mälus mitte heateod, mis ununevad kiirelt.
Kas teie (kui lapsevanemate või ka lastetute) arvates on hea, et noored joovad vähem, suitsetavad vähem, kasutavad vähem narkotse, käivad vähem pidudel, ei tee juhilubasid nii palju kui varem, (elavad ohutumat ja igavamat elu) ... selle arvel, et nad suhtlevad sotsiaalselt vahetult palju vähem kui varem ning on aldimad kõikesorti kaasnevaile mentaalsetele probleemidele? Tegelikult algab juba lapseeast, sest enam ei mängita igasugu "ohtlikke" mänge kambaviisi õues. Kõik me tahame lastele head ja ohutut elu, paraku võib ülekaitstus ja ülehoolitsemine hoopiski karuteene teha kasvatades põlvkonna, kes ei suuda hakkama saada ei teiste ega enda probleemidega.
Oma laste juures olen märganud, et nende sõpradega üritused on hoopis teist masti kui minu ajal. Selle asemel, et suvilasse labrakale või täispeaga autoga linnapeale kihutama minna istuvad toas koos ja mängivaid mingeid rolli või lauamänge ... ilma suitsu, alko või narkotsideta. Kaasaga imestasime kui nad teismelistena isegi ei tahtnud, et me kodust ära läheks. Tütred ise väidavad, et neile meeldib nii ja nemad küll mingit üksindust ei tunne - no ma ei tea, hea et ise enam noor pole ja neis seltskondades kus käin on ürgsed kombed au sees🍻 Samas tuleb tunnistada, et otsesuhtlemist ja pidutsemist hulka vähem kui ennevanasti - ajan vanuse ja asukoha kaela aga äkki pole see ainus põhjus?
Kuidas teil või teie lastel, olete märganud samu trende või meri põlvini nagu ennevanasti? Põnevusega ootan kaasamõtlemist ja kommenteerimist, muidu login arvutimängu kus miljonid noored ja mõned lapsemeelsed täiskasvanud ennast unustades üksteist virtuaalselt tappa uhavad😜
Üksi kodus, tervisekaitse inspektsioon komandeeringus Kutsik limpsab keelt, ehk pudeneb temalegi midagi😋
Ma ei kirjuta seda lugu üldsegi mitte nurumaks lohutust või et peaksite seltskonda pakkuma. Kanadalaste (ja ameeriklaste) jaoks on tänupühad ehk thanksgiving pea tähtsam peresündmus kui jõulud. Paraku pole ma võtnud kohalike kombeid üle nagu tüüpiline kangekaelne eestlane. Introverdid nagu me oleme, kaasaga korduvalt arutanud: küll meil ikka veab, et siin pole piisavalt lähedasi sugulasi, kelle juurde peab pidulikule kalkuniõgimisele minema. Terve pika nädalavahetuse võime rahulikult teha just seda mis endale pähe tuleb nii söögivaliku kui muu tegevusega. Seekord sattus minul hoopis üksik olemine kuna kaasa sõitis tüdrukutega Montreali, kus ta õepoeg kanadalastele mingit koolitust teeb.
Mina poleks saanud minna isegi kui oleksin tahtnud, sest esiteks tuli reedel välja Battlefield 6, teiseks peab keegi koduloomade järgi vaatama ja kolmandaks lõppes meil streik, ning oli vaja tööle tagasi minna. Ajastus arvutimängu mõttes eriti totter, no ei võinud siis nädalake kauem streikida, oleksin saanud kodus vahetpidamata ööpäevad läbi isu täis mängida. Õnneks siiski on meil tänupüha nädalavahetus mis tähendab kolme järjestikust vaba päeva. Laupäeval pidin tööl käima aga järgmine kord vaja nägu näidata alles kolmapäeval.
Tööl muideks oli vahva lugu kui terve punt spetse ei suutnud üht masinat õiges rezhiimis tööle saada. Mul tekkis äkki idee, miks mitte küsida ChatGPT käest. AI esitas paar lisaküsimust ja saatis siis mitmeleheküljelise selgituse tööpõhimõtte detailse kirjeldusega ning juhendid, millised seadistused peaks tarkvaras peale panema. Tegin seda ja hoplaa, kõik funksis hoobilt. Ülemus kratsis kukalt: kuidas kurat AI meie firma seadistusi teab, need ei ole ju avalik info. Ehk kui AI suudab leida (või ära arvata) firma siseinfo siis ilmselt pole turvalisus kõige kõrgemal tasemel.
Läheb lahti: "Ready for Battle"
Täna, pühapäev oli esimene kolmest vabast päevast. Kõigepealt magasin pikalt sisse, sest öösel sai kolmeni arvuti taga teiste mängufanattidega kõmmutatud. Battlefield 6 populaarsust kinnitab asjaolu, et korraga istub umbes pool miljonit inimest arvutite ja konsoolide taga ning uhab mängida, rekord olla laupäeval olnud 800000 ringis. Energiakulu missugune nii kodudes kui serveripargis. Seekord on EA (Electronic Arts) suutnud mängu nii hästi üles ehitada, et praktiliselt pole olnud tavapärast serverite hangumist või mingeid tõsisemaid probleeme mängus endas. Väidetavalt olla edu üheks põhjuseks asjaolu, et firma laenutas AI ja serveripargi teenuseid ning lasi AI bottidel omavahel miljoneid matshe läbi mängida leidmaks ja likvideerimaks kitsaskohad.
Pühapäeval jooksma ei viitsinud minna, hoopiski otsustasin kogu nädalavahetuse elada nagu üks tõeline teismelisest mängur. Ostsin kasti õlut, suure poolemeetrise läbimõõduga pizza, mõned "hot dogid", grillkana ja Coca-Colat. Siis ei pea kolm päeva oma allkorruse koopast "mancavest" välja tulema. Tõsised tegijad sätivad end korralikult valmis, võtavad anti-une medikamente (ma parem ei kasuta nimetusi) ja isegi pissipudelid kaasa. Ma nii äge entusiast pole, pealegi tuleb ka koer vahepeal välja jalutama viia ja vana kere jääb liiga pikast istumisest kangeks, teen ikka pause ka. Tegelt esinen suht nõrgalt, kolme päevaga tuleb kokku vaid 13 tundi arvuti taga mängimist ja 12 level. Samas K/D 1.6 on päris viisakas tulemus arvestades, et minu vanuses pole reaktsioonid enam see mis 15 aastastel. Mäng ise on tõeliselt nauditav, mehhaanika väga sarnane BF3 ja BF4'ga, need on 20 aastat kestnud seeria parimad mängud, mängurite klassikalised lemmikud.
Momendil võtsin pausi, parem kõrv hakkas valutama kõrvaklapid olid vist pahasti peas. Ärge nüüd pikki postitusi oodake, mõned päevad veedan koopas ekraani ees virtuaalselt teisi mängureid nottides ja ise pihta saades.
P.S. EA teenib selle pealt korralikult arvestades, et eelmüügi numbrid on paar miljonit ja hind keskeltläbi $100 pluss lisakulud entusiastidele, kes igatsorti virtuaalseid erijudinaid soovivad juurde osta.
Juttu tuleb perest ja tehnoloogiast. Ma ei teagi kust otsast alustada, võib-olla siis ajalises järjekorras. Kõigepealt müüdi videomängude firma EA 55 miljardi dollariga 3 investeerimisfirma eraomadusse (Silver Lake Partners, Saudi Araabia PIF ja Affinity Partners). Üheks tuntumaks produktiks teiste hulgas on ka Battlefield sõjamängude seeria. Tegu suurima selletaolise tehinguga. Lihtsalt huvipakkuv fakt, et 1990 kui firma läks börsile oli aktsiahind 52 senti, praegu $210 - päris hea tootlikkus ja firma edulugu. Mäletan, et sel ajal ennustas mu onu: arvutimängude firmadesse hakkab meeletult raha voolama. Raske uskuda ajal kui populaarseimad mängud olid Sim City, Wing Commander (mu tollane lemmik) ja Civilization. Mängumaailm suhtub olukorda ettevaatlikult, sest investeerimisfondide eesmärk pole mitte niivõrd firma pikaajaline heaolu kui kiire kasumi väljapigistamine.
Järgmine suur uudis oli AMD ja OpenAI pikaajalise koostöö megakokkulepe. AMD müüb järgnevate aastate jooksul 6 Gigavati jagu (omaette märgiline, et protsessorite hulka mõõdetakse energiatarbe järgi) AI protsessoreid OpenAI'le, hinnanguliselt vähemalt 100 miljardi dollari eest. Tehingu tulemusel hüppas AMD aktsia 34%, ehk siis kel iganes aimu teenis vingelt. Teatud määral seotud ka meie perega kuna tütar töötab tolles firmas ja sellistel ettevõtetel on keskastme juhtidel aktsiaoptsioonid kompensatsiooni üheks osaks. Personaalselt arvan, et aktsiahinna hüpe oli veidi ülepingutatud ja praegu kui AI optimism laes tasuks kasum sisse kasseerida. Pärast võib tagasi osta kui hinnad langenud, vesi selginenud ja jõuab kohale arusaamine, et uute elektrijaamade ehitamine suht kulukas ning aeglane ettevõtmine - lähiajal nimelt paistab AI arengu pudelikaelaks kujunevat energianappus.
Paljud suured taastuvenergia projektid USA's on sel aastal pankrotti läinud ja neid tuleb veel kuna Trump lõpetas eelmine nädal 8 miljardi eest toetusi. Kompenseerimiseks ja uue võimsuse lisamiseks on ainus kiire lahendus fossiilkütustel põhinev elektrienergia. Uute tuumajaamade ehitamine väga pikaajaline projekt ning termotuuma sünteesil põhinev ikka veel 20 aasta kaugusel nagu viimased 60 aastat ehk ulme valdkonnas.
Eelnevad lood viib kokku uue Battlefieldi mängu BF6 väljalase avalikkusele 10 oktoobril ja asjaolu, et selleks oli mul vaja uut videokaarti, mis 2020 detsembris kokku pandud mänguarvuti ainsaks nõrgaks kohaks osutus. Kuna pole mõnda aega tähelepanu pööranud siis otsustasin AI käest küsida millist valida. Andsin talle oma süsteemi info ja palusin esiteks vaadata üle, kas oleks ka midagi muud vaja uuendada. Copilot küsis lisaks toiteallika tüübi ja arvuti korpuse mudeli ning teatas, et ainus kitsaskoht takistamaks BF6 mängida on mu vana videokaart - palju olen nõus kulutama. Uurisin palju oleks vaja, et videokaart järgmised 5 aastat minu süsteemi juures välja veaks, vastus 500-600 CAD (300-400 EUR) tundus mõistlik.
BF6 laadib alla, videokaart sees, korpus veel lahti
Lasin tehisarul pakkuda välja erinevaid variante ja lugeda üles nende plussid ning miinused. Vestluse käigus tutvustas kiiresti hulga erinevaid kaarte, nende omadusi ning disaini detaile, mida tasub tähele panna. Kuna videokaarti tahan uuena osta (eraviisiliselt või kasutatute ostmine riskantne) jõudsime koos järeldusele, et minu nõuetele vastavad kõige paremini Nvidia Geforce RTX 560 Ti või AMD Radeon 9060 XT. Palusin tal lähiümbruskonna (40 km) usaldatavamad poed läbi kammida ja kõige soodsamad pakkumised leida. Kümmekond videokaarti selles hinnavahemikus hüppas ekraanile. Kontrolli viimase konsultatsiooni näol tegin inimesega (tütrega), kelle soovitusel langes valik XFX SWIFT AMD Radeon RX 9060 XT OC Triple Fan Gaming Edition with 16GB GDDR6kasuks. Üheks põhjuseks tüdruku kui töötaja soodustus (employee discount) AMD toodetele.
Saba ukse taga tund enne avamist
Enne kui sõitsin Canada Computers arvutipoest videokaarti ostma tegin lapsele teene ja põrutasin Costcosse tund aega enne lahtitegemist järjekorda. Nimelt tahtis ta mingil mulle arusaamatul põhjusel kollektsionääride Pokemoni kaartide ja topside komplekti, mille saadetis pidi eile öösel poodi jõudma. Discordi grupp hoiab sellistel asjadel silma peal ja teadis, et hommikul saabuvad müüki aga metsiku nõudluse??? tõttu võivat ukse taga löömaks minna. Sõitsin kolmveerand kaheksaks kohale (pood avatakse 9:00), ukse taga paarsada kodanikku järjekorras, juba lasti ka esimesi sisse, politsei hoidis korda. Tegelt oli üllatavalt hästi korraldatud, inimesi lasti jaokaupa, kohe uksel anti igaühele limiteeritult 2 saja dollarist karpi kätte ja saadeti kassasse. Osa tormas välja uuesti sappa, sest komplekti pidavat saama vähemalt kahekordse hinnaga edasi müüa - kaks sotti teenida 15 minutise sabas seismise eest polegi paha.
Koos teiste õnnelikega kassasabas
Tagasiteel tõin arvutipoest oma videokaardi ära. Seal valitses suures saalis täielik tühjus, kuue klienditeenindaja peale oli vaid kaks klienti. Poest ostmise üheks põhjuseks on ka 15 päeva jooksul tagasiviimise kergus (põhjuseks võib olla lihtsalt "ei meeldi") samuti asjaolu, et saad täieliku garantii. Mille muuga sa enam meelitad kliente poodi, enamus ju ostavad online. Minu kliendistaatus oli 5 aasta jooksul kehtivuse kaotanud.
Suur arvutipood klientidest tühi
Kodus lasin mugavusest tehisarul videokaardi paigaldamiseks juhendi anda: targasti tegin, sest kui füüsilise osa poolest lihtne siis mõningate BIOS seadistuste peale poleks ise tulnud. Kõik läks kokkuvõttes sujuvalt: vana kaart välja, uus sisse, vana draiverid maha, uue omad peale, BIOS seadistused ja oligi valmis. Mängisin veidi BF2042 aga kippus jupsima. Küsisin AI käest optimaalsed mängu seadistused ja kui need tehtud jooksis nagu kulda. Videokaardil on muideks ka lokaalne AI peal, millega võin viitsimise korral mängima hakata ja teda ise treenida.
Nüüd pole muud kui jään pikisilmi ootama BF6 ametlikku starti, mängu ostsin juba ära ja laadisin alla.
Vaatasin just kahte erinevat videot, mõlemad puudutavad sama probleemi: AI'ga seotud töökohtade muutumine ja firmade ning sellega otseselt seostuv organisatsioonide struktuuri muutumine. Financial Timesi oma panen blogisse üles, teist Matt Wolfe oma võite ise lihtsalt viite kaudu soovi korral vaadata. Ta räägib OpenAI Agent Kit'st ja "loob" AI abil lühikese ajaga reklaamvideo, milliste tegemiseks on seni firmad kulutanud tohutult ressurssi ning inimtööjõu tunde. Suurfirmad võivad lühikese ajaga oma reklaami ja graafilise disaini osakonnad koomale tõmmata, piisab paarist kolmest reklaami ja disaini taustaga prompti kirjutajast.
Lühidalt kokku võttes väidab korporatiivse struktuuri püramiidist rombiks muutumise teooria, et seoses AI tuleku ja laialdase rakendamisega hakkab AI töökohti sööma just alumisest otsast, ehk püramiidi vundamendist. Mis on ka loogiline, sest lihtsamat tööd on ka lihtsam üle võtta. Seni kui AI'd (põhjendusega) täielikult ei usaldata tahab inimene tema töö üle kontrollida. Ülevaatamiseks ja mõistmiseks peab aga olema päris eluga seotud kogemusi, mida äsja ülikoolist tulnul pole.
Esialgu keskastme ekspertide hulk isegi kasvab, kuid mitte ligilähedaltki nii palju kui alt kaob. Kuna neid pole firma siseselt juurde tulemas üritatakse üle võtta teistelt palga või töötingimustega meelitades. Tekib ekspertide tööjõupuudus, vähemalt seni kui AI ei liigu kõrgemale. Noori see palju ei aita, sest isegi kui nende hulgas on talente, siis paljud ei pääse end näitamagi. Lisaks tekitab metsiku konkurentsi noorte seas, kus vaid parimatest parimad läbi löövad. Firmade seisukohalt ei saa ka rombikuju pikalt kesta kuna alt pole kedagi juurde tulemas ja liiga vähesed on võimelised hoobilt kesktasemele hüppama. Ainsaks lahenduseks järgmisel etapil ehk mõne aasta pärast AI kasutamine ka ekspertide tasemel.
Kõige kiiremini muutuvad just kõrgtehnoloogiale ja ajutööle pühenduvad alad ja firmad. Huvi pärast küsisin tütrelt, kuidas neil: kinnitas, et nii on, lihtsalt pole vaja algteadmistega noori. Ei kadesta praegu ülikoolis õppijaid ega nende vanemaid, kuratlikult närvesööv võib olla kogu seda arengut jälgida kui otseselt puudutab. Kooliealistele ei oska isegi nõu anda (mitte et nood kuulda võtaks) milline eriala 5-10 aasta pärast (kui nii kaua välja veame) perspektiivikas võiks olla või kui kaua.
Minu mõtted haridussüsteemist: Nii koolid kui ülikoolid pole jõudnud kohaneda ja õppekavasid ning meetodeid piisava kiirusega muuta. Haridussüsteem peab lähiajal kardinaalselt teisenema, et mitte ajale jalgu jääda. Kooliskäimise juures peaks põhitähelepanu pöörama sotsiaaalsele aspektile samas kui õppimine toimuks enamasti distantsilt ja suures osas tehisaru abil ning juhendamisel.
Põnev oleks lugeda teie arvamusi, palun oponeerige julgelt! Avaldan kõigi kommentaarid (nagu ikka) ja üritan ka vastata, lootuses et keegi ikka kommenteerib nii päevakohast teemat.
Kurvastusega pean tunnistama, et tehisaru kokkuvõte korporatiivsest struktuurist hoopis teisel tasemel ja näitlikumalt esitatud kui minu ülalolev jutt, lisaks võttis vaid selle aja (pluss paar sekundit) ja paar kilovatti, mis kulus mul küsimuse (prompti) kirjutamiseks😒
ChatGPT kokkuvõte:
🔺 Traditsiooniline ettevõtte püramiid (20. sajandi mudel)
Struktuur:
Lai alus (palju madalama taseme töötajaid)
Kitsas tipp (vähe juhte)
Selge hierarhia: otsused liiguvad ülevalt alla
Karjääri edenemine = liikumine alt ülespoole
Omadused:
Mitu juhtimistasandit („keskastme juhtkond”)
Fookus kontrollil ja tööjaotusel
Töötajad täidavad, juhid planeerivad ja otsustavad
Sobib stabiilsetesse, tööstusajastu tingimustesse
💎 Kaasaegne ettevõtte "teemant”(romb) (21. sajandi mudel)
Struktuur:
Alus muutub kitsamaks (vähem madala kvalifikatsiooniga töid)
Karjäär ei liigu ainult vertikaalselt, vaid ka horisontaalselt (oskuste ja projektide kaudu)
⚙️ Muutuse peamised põhjused
Automatiseerimine ja AI – rutiinsed tööd kaovad masinate kätte
Teadmistepõhine majandus – väärtust loob innovatsioon, mitte tööjõu hulk
Lamedamad hierarhiad – kiirem ja paindlikum juhtimine
Töötajate haridustase – rohkem spetsialiste ja eksperte
Digitaalsed koostöövahendid – lihtsam suhtlus, vähem vajadust vahejuhtideks
📈 Võrdlus
Aspekt
Püramiid
Teemant(romb)
Töötajate jaotus
Palju lihtsaid töid
Vähem lihtsaid, rohkem spetsialiste
Otsustamine
Keskne
Jaotatud / koostööl põhinev
Karjääritee
Vertikaalne
Horisontaalne ja vertikaalne
Paindlikkus
Jäik
Paindlik, kohanemisvõimeline
Tõhususe allikas
Mastaap
Innovatsioon ja teadmised
💬 Kokkuvõte
„Püramiidist teemandiks” tähistab liikumist hierarhilisest kontrollistjaotatud teadmiste suunas: ettevõtted muutuvad efektiivsemaks,lamedamaks, targemaks ja keskosalt tugevamaks, toetudes professionaalsusele, mitte inimhulga suurusele.
Tööstusajastu püramiid hindas kuulekust; digiajastu "teemant" hindab teadmisi ja kohanemisvõimet.
Küllap imestate, et olen viimasel ajal õige produktiivne postituste kirjutamisel. Põhjus on väga lihtne, meil jälle tööseisak, mis tähendab, et vaba aega jääb kõvasti üle. Mis sa hing ikka teed, kui ei viitsi miskit asjalikku ette võtta. Tahtsin hakata aeda talvevalmis seadma aga kui temperatuurid kisuvad 30 kraadi ligi tundub natuke vara. Garaazhi peaks koristama ja hulga rämpsu ära viskama. Kui sellise mõttega ukse lahti tegin jäi pilk lae all rippuva süsta peale. Ega töö pole jänes, et eest ära jookseb erinevalt soojadest ilmadest, mida isegi kliima soojenemise juures kauaks ei jätku. Parem kasutan võimalust seni kui on, lähen teen järvel väikese tiiru. Pärast võib ka natuke streikimas käia, et nimi kirja saada.
"Kariibimere puhkus"😜
Firma pakkus muu hulgas penskarieelikutele "väljaostmis pakendi", kuni pooleteise aasta palga kui lahkute omal soovil. Paneb päris mõtlema, samas ametiühing lükkas pakkumise tagasi kui ebapiisava. No ja süsteem töötab nii, et ega töötajate arvamust küsita, võrdsemad otsustavad, töötajate asi on ametiühingu maksu maksta ja mokk maas pidada. Tuletab vägagi meelde nõuka aega. Jama selles, et AÜ bossid on oma nägemuses endiselt 80'tes kui oli jõudu ja võimalus kaubelda. Praegu peaks lihttöölised olema õnnelikud, et neil on mingigi töö. Liiga palju pigistades tapad kuldmune muneva Kanada postihane maha ja pärast oled hoopis tühjade kätega. Mind õnneks ei morjenda, soovi korral võin hommepäev uttu tõmmata. Samas oleks loll pappi mitte vastu võtta kui seda pakutakse.
Ahhsoo, pealkirja teemal nüüd ka ikka. Täna sõitsin poodi piima ja juustu ostma ning ühe hooga taarat ära viima. Taara eest sain kenakese taskuraha ja juustu ostsin neli kilo - meie meelisjuust ehtne Hollandist imporditud Gouda vaid 8EUR kilo. Kolm kaheliitrist cappuchino jäätist toppisin ka autosse ja kiirustasin tagasi koju, et jäts selle palavuse käes enne külmikusse jõudmist ära ei sulaks. Ristmikul foori ees hoogu maha võttes vaatan, et kena must kabriolet kõrval ja veel kenamad kaks blondi sees. Andsin signaali, tüdrukud vaatasid minu poole ja lehvitasid naeratades - täitsa minu oma tütred. Viie-poole miljoni linnas on tipptunni liikluses selline kokkusattumine ikka väga madala tõenäosusega juhus, mitte palju suurem kui lotovõit.
AI arendamisega tegelev tööstus ei erine maksustamise vaatevinklist mitte millegi poolest teistest. Nad maksavad täpselt sama moodi maksusid nagu kõik teised. Olgu siis tegu tulumaksu, tööjõu maksu, energiatarbimise maksu, patendi kasutamise maksu, ... või mis iganes muude maksudega. Kui AI firma üritab maksudest kõrvale hoida või seadusi rikkuda võetakse teda sama moodi vastutusele nagu teisi. Ehk siis tegelikkuses pole vahet millega mingi firma tegeleb, kõik peavad seadusi täitma ühetaoliselt, mis on vabaturu majanduse tugevus. Seega kui keegi räägib AI maksustamisest peab ta ilmselt silmas mingit sorti spetsiaalset maksu, mida tuleks rakendada ainult ja ainult AI firmade vastu, sest need on "pahad". Ma nimelt ei saa aru kuidas AI tarbitud kilovatt on halvem kui haigla või kooli valgustamiseks kulutatu aga see selleks.
Allolev BloombergTV videolõik AI firmast nimega "Open Evidence", kes tegutseb meditsiini valdkonnas muutes arstide töö lihtsamaks ja kordi efektiivsemaks. Loodetavasti peavad kõik lugejad seda igati üllaks eesmärgiks, või äkki mitte? USA's kasutavad praeguse seisuga pooled arstid selle firma teenuseid, sealjuures tasuta. Maksustamise ideoloogid uhaks firmale maksud kaela mis sunniks teenust muutuma arstidele tasuliseks ja patsientidele veel kallimaks kui seda praegu niigi kallis arstiabi USA's on. Kokkuvõttes kaotab patsient maksustamise pealt kõige rohkem. Tegu tüüpilise nõukoguliku mõtteviisi ilminguga: kõigepealt teeme kiirelt ja läbi mõtlemata midagi mis tundub ideoloogiliselt õige, eks pärast vaatame mis saab - tahtsime parimat aga läks nii nagu ikka. Õnneks pääsevad suht harva tunnelnägemisega ideoloogid võimule, ehkki tuleb tunnistada, et viimasel ajal aina sagedamini.
Hakkasin mõtlema, et nii üleüldiselt kui ka blogimaailmas vaidlevad inimesed paljude teemade puhul omades minimaalset arusaamist sisust. Aga kui sisulist arusaamist pole kipuvad argumendid minema kas usu või emotsioonipõhiseks omades minimaalset ja juhuslikku tõeväärtust. Mida kaasakiskuvamalt (mis ei tähenda faktidele toetumist) oskad oma vaadet esitada, seda suurem hulk kaaskodanikke noogutab kaasa ja kiidab takka. Kasuks tuleb poliitiku manipuleeriv veenmisoskus.
AI teema on ammu väljunud rahuliku arutelu raamest, põhjuseks muidugi potensiaalselt massiivne mõju inimtegevuse kõigile aspektidele või isegi inimkonna eksistentsile. Kuna ka mina olen vaid asjaarmastaja nii teadmiste kui kasutamise koha pealt tundub kõige mõistlikum olevat ekspertide arvamust jälgida. Eksperte on palju, aga kes oleks paremini kvalifitseeritud kui niinimetatud "AI Isa", Nobeli preemia laureaat ja Turingu auhinna võitja Geoffrey Hinton. Mees Toronto Ülikooli emeriitprofessor (mitte ei saa mainimata jätta, et olen ise selles ülikoolis töötanud ja tütar lõpetanud😜).
Geoffrey sõnul on vaid kaks suurt lahendamist vajavat probleemi: AI arengu aeglustamine ja selle ohutuse kindlustamine. Esimest pole võimalik lahendada, sest kõik osalised eri tasanditel alustades firmadest ja lõpetades riikidega võistlevad vahendeid valimata, kuna "winner gets all". Teise probleemi koha pealt üritavad mitmed tuntud teadlased sõna sekka öelda kuid firmade jaoks on tähtsam arengu kiirus võrreldes ohutusega - vabaturumajanduses nõuab aktsionär tulemust. Pealegi pole kellelgi selget ettekujutust kuidas oleks võimalik tehisaru ohutus tagada, kui üldse.
Töökohtade ülevõtmine on palju korratud teema. Nagu olen varemgi maininud, käesolev on erinev, sest füüsilise töö asemel võtab AI üle vaimse töö. Nii nagu tööstusrevolutsiooni ajal kaotas töölise musklijõud väärtuse kuna masinad olid nii palju tugevamad kaotab lähitulevikus tavaintelligents väärtuse, sest AI on nii palju targem. Uusi töökohti tuleb juurde, kuid kindlasti oluliselt vähem kui neid kaob. Osskustööliste nagu toruluksepa töö jääb veel mõneks ajaks inimpõhiseks, sest odavam kasutada inimest kui spetsiaalset robotit.
AI ei võta inimeselt töö, teine tehisaru kasutav inimene võtab, kes on kordades efektiivsem. Teatud aladel nagu tervishoid on aga nõudlus nii suur (kunagi pole piisavalt tervishoiu teenust) et lähiajal ei tohiks olla tööpuuduse muret, lihtsalt pakutakse rohkam ja paremaid teenuseid. Mõneks ajaks jääb loomingulisus inimeste pärusmaaks aga mitte kauaks. Superintelligents suudab teha kõike, ka loomingulisuses olla inimesest palju parem. Loomingulisus on tihedalt seotud peidetud analoogiate avastamisega ja selles on AI juba praegu parem.
Superintelligents muutub ohtlikuks just seepärast, et on inimesest palju targem ja seetõttu ka võimekam. Tekkib küsimus, milleks üldse vaja sellist ebatäiuslikku tegelast nagu inimene. Hea analoogia lolli firma bossi ja nutika sekretäriga: esimene annab käsud, teine viib ellu. Mingi moment mõistab sekretär, et firma heaolu nimel oleks parem kui bossi poleks. Juba praegu oleme olukorras kus tehisaru teadmised enamusel aladel on paremad kui ühelgi individuaalsel inimesel. Tippspetsialist on oma kitsal erialal enamasti AI'st veel üle, aga ainult sellel konkreetsel.
Sotsiaalmajanduslikult saab olema suureks probleemiks kihistumise kasv: töö kaotavad inimesed muutuvad paratamatult alamklassiks isegi kui neile tagatakse piisav sissetulek äraelamiseks. AI spetsid on väike kõrgem keskklass ja firmaomanike ning aktsionäride ring kitsaks ülirikkaks ülemklassiks. Töö kaotamisega võib suur alamklassist kaotada ka oma elu eesmärgi. Siin ma natuke vaidleks vastu, sest alati saab tegeleda hobidega, pealegi on penskarid ju praegugi massiivne ja järjest suurenev hulk kodanikke, kes ei käi tööl küll aga saavad äraelamiseks piisava raha.
Tuleviku perspektiivide kohta pole Hinton just eriti optimistlik kuid loodab, et suur jama jõuab kohale peale teda. Oli ka videolõik Muskiga, kes leidis, et kui ta ei taha tegutsemise motivatsiooni kaotada siis parem ei mõtle AI tuleviku negatiivsete stsenaariumide peale.
Andes AI'le võime oma koodi muuta suudab ta ennast arendada nii nagu inimene seda ei suuda. AI õppimisprotsess on massiivselt paralleelne ja infovoogude vahetamise kiirus meeletult suurem kui inimesel. Mis kõige huvitavam: AI'ga oleme lahendanud surematuse probleemi kuna ta on digitaalne. Kui kogu sisu pidevalt ja paralleelselt saata mitmetesse serveritesse või mälupankadesse kas või ainult hoiule siis aktiivselt kasutuses oleva serveri hävingu (AI füüsilise surma) puhul võib kogu info lihtsalt järgmisse serverisse laadida. Intellekt ärkab ellu olles kaotanud vaid selle viimase info mida ei jõutud backuppida - natuke nagu Mickey7 ulmekas.
Ma rohkem ei viitsi kokkuvõtet teha, vaadake ise, videointervjuu suht lühike, vaid 20 minutit. Tegu küll vaid ühe inimese vaatevinkliga, kuid see mees vähemalt teab mis räägib. Mis ei tähenda, et ta eksida ei võiks, inimesed on juba loomult ekslikud ... erinevalt supertehisarust - see oli nali😏 Alla lisan AI'ga varustatud sõjarobotite ehk siis sõjapidamise lähituleviku video.
Avastasime kaasaga mõlemad, et hea film või seriaal suudab ka meie vastupanu murda. Ilus plaan oli Murderbot seriaali ühekaupa õhtuti vaadata, paraku osutus nii põnevaks ja hästi tehtuks, et kahe õhtuga vaatasime kõik 10 esimese hooaja osa ära. Just parasjagu sürr ja piisavalt musta huumorit nii, et ei hakka segama loogilise või ratsionaalse käitumise ootus. Tegelaskujud hästi välja mängitud, eriti Murderbot (Alexander Skarsgård) ise. Olles raamatut enne lugenud tekib asjaosalistest mingi fantaasiapilt, mis tihtipeale filmist lausa segavalt erineb, seekord mitte. Mitte et ma kutsuks üles piraatlusega tegelema, lihtsalt mainin ära elulise tõsiasja, et seriaali vaatamiseks on õunakesetv konto soovitav kuid mitte hädavajalik.😜
Paraku oli tegu vaid esimese raamatu ekraniseeringuga, aga ma tahaks ka järgmisi näha. Momendil neid tehtud pole ehkki järg olevat plaanis. Loodetavasti peavad nad suht hästi kinni raamatute sisust (nagu esimese hooaja puhul) ja ka raamatute järjekorrast. Samas eeldaks see hulga näitlejate vahetumist, muidugi peale murderboti enda. Ja siis tekkiski mul patune mõte: milleks oodata ja loota, et järgmine hooaeg tehakse sama hästi kui eelmine. Teeks ise, või täpsemalt laseks AI'l genereerida raamatu alusel filmi. OK, saan aru, et ehkki see võimalik siis mul pole juurdepääsu sellistele võimsustele ja AI kasutuse mahule. Video töötlus nõuab liiga suurt ressurssi, aga tekst ... hmmm ... laseks tal lihtsalt järgmise raamatu kirjutada.
Äge eksperiment oleks ise süzhee põhipunktid välja mõelda ja paluda AI'l stiili jäljendades teksti. Raamat on ehk liiga palju esimese hooga kuid lühijutuga peaks ta küll hakkama saama. Kindlasti võtab esialgu kõvasti katsetamist ja promti kirjutamise harjutamist. Või siis lasta tal mingi enda originaalidee alusel lugu teha. Ideedest mul puudust pole, aga haaravalt kirjutada ei oska. Lisaks küsimus ajas ja selles kas huvi küllalt pikalt kestab. Praktika sisuliselt null, isegi blogipostitusi pole ma veel lasknud tehisarul kokku panna. Peaks suht lihtne olema kui põhipunktid ette anda ja lasta stiili jäljendamiseks kogu mu 15 aasta blogindus läbi töötada. Eesti keel võib osutuda komistuskiviks treeningmaterjali nappuse tõttu. Nii või teisiti, kui kunagi teen lisan postitusele juurde infi: AI koostatud.
Lõpetuseks eelmise kuu füüsilise aktiivsuse kokkuvõte:
Septembris sai esimest korda see aasta süst välja võetud, sõudsin 57 kilti, enamuse Huroni järvel. Rattaga sõitsin 85km. Jooksukilomeetreid kogunes 14 korraga 105.24km keskmise tempoga 4:37 min/km. Kiireim keskmine tempo 7 kildi distantsil 4:30 min/km, kilomeeter 3:59, viiekas 23:16 ja kümps 48:34. Käimist ja matkamist 98km. Samme kogunes 488000 sealjuures 15 septembril üle 45000, jala läbitud kilomeetreid 504. Pulss 41-193, rahuolekus 57. Uni keskeltläbi 7:16 75 punktise kvaliteediga. Kaal kõikus 77.2-78.3 vahel.
