 |
| Sushi on kindlasti keskmisest parem! |
Võrdlemine on sügavalt inimloomuses, tahame seda või mitte. Kui keegi väidab, et ta ei võrdle ennast või enda saavutusi teistega siis ta lihtsalt valetab kas teadlikult või seepärast, et ei mõista, millest jutt. Võrdlemine on igati normaalne ja kasulik seni kui ei muutu kinnisideeks stiilis "naabrist parem" või taustsüsteem ebarealistlik (tavakodanikuna ära kasuta võrdluseks Elonit, Dalai laamat või spordialade maailmameistreid).
Grupisisese võrdlemise puhul sõltub palju kuhu soovid ennast grupis paigutada: oled rahul keskmisena, vähemalt parem kui 10% viletsamaid, esimese 10% hulgas või täitsa tipus. Siingi on oluline jääda realistlikesse piiridesse, muidu stressad ennast südarisse hullult pingutades ja põdedes kui kättesaamatut eesmärki ei saavuta. Ambitsioon määrab kui kõrgele soovid pürgida. Kui ei taha läbi põleda oma realistlikke ambitsioone: "homme niidan muru" mitte "talvel ronin Everesti otsa". On üksikuid erandeid, kes suudavad ebarealistlikud plaanid ellu viia aga oma elu ei maksa selle peale üles ehitada. Lisaks muidugi ei saa olla kõiges maailma parim, aga pea igaüks on millestki maailma absoluutsetest tippudest parem.
Minu tagasihoidlik ambitsioon on olnud enamasti keskmisest parem ja alles siis kui selle saavutanud tõstan veidi latti. Alati olen arvanud, et enamusel minu jaoks tähtsatel aladel olengi keskmisest parem ja kui mitte ei viitsi ka ülemäära pingutada, et seda saavutada. Ehk siis üritan elu võtta "chill". Tõeliselt tähtsates (minu jaoks) asjades (pere, eluase, majanduslik olukord, füüsiline vorm, tervis ...) saavutasin rahulolu pakkuva taseme õige varakult, edaspidi piisas selle hoidmisest. Pole kunagi aru saanud kodanikest, kes ühe eesmärgi saavutanuna hakkavad aega maha võtmata järgmist taga ajama joostes pidevalt nagu oravad rattas. Muidugi saaks alati paremini aga tähtis on hinnata kas pingutus ja risk tulemust väärt.
Eile sain paraja shoki, kui selgus, et mu maailmavaate taustsüsteem (kus end enam-vähem keskmikuks paigutan) on ilmselt kõvasti nihkes. Nimelt toimus kohalik sportlik suursündmus "Toronto Maraton", mille käigus hulk põhimaanteid suleti. Joostakse mitte ainult põhidistantsi maratoni vaid ka lühemaid juppe. Lihtsalt huvi pärast viskasin pilgu peale, mis on 5K ajad ning sain tõsise üllatuse osaliseks. Minu samal hommikul 7 kildisel distantsil peale esimest kahte soojenduskilti joostud 5K aeg 21:42 olnuks üldarvestuses 2663 jooksja hulgas korralik 37's ja minu vanusegrupis ... fanfaarid palun tu-tu-tu-tuuuuuuu ... esimene, parim M60-64 oli härra Sergio Arango 21:52. No ja pingutasin vaid viimasel kilomeetril. Esimene reaktsioon, et ei saa olla, mingi konks peab olema siin sees. Raja profiil pigem kergem kui minul. Ainus faktor mida ette kujutan on suures grupis jooksmine: vähemalt algul jäävad teised pidevalt jalgu.
Hmmm..., aga 10K ja poolmaraton? Kümne kildi puhul annaks minu vanusegrupis mu tavaaeg 47min 2-3 koha (2. aeg 46:50) ja poolmaratoni puhul, mida küll see aasta pole jooksnud, kusagil 15-20. Ilmselgelt on poolmaraton ja maraton populaarsemad ja ka kõvema konkurentsiga. Ehk siis: keskmaa jooksmises, millega alustasin alles 6 aastat tagasi, oleksin päris tipu lähedal harrastus-sportlaste seas, tavakodanikest rääkimata. Sealjuures pole ma kunagi teadlikult treeninud eesmärgiga oma aegasid parandada, olen lihtsalt jooksnud mugavas tempos. Äsja jäi silma artikkel, mida kõike peaks jooksutempo tõstmiseks tegema - jessas, täielik teadus, tohutu pühendumus ja distsipliin, et järgida. Ma kunagi ei viitsiks mingi minuti jagu parema aja saavutamiseks, selline asi rööviks jooksumõnu. Täitsa tekkis idee, peaks uurima kas mingeid autasusid pakutakse parematele, paneks õige Eesti lipu viisakas positsioonis pildile😁
 |
| Parim kaasa parima kutsikuga |
See pani mõtlema ka ülejäänud näitajate peale. Kaasa on kindlasti konkurentsitult üks maailma paremaid, selle eest tuleb küll pigem õnne kui oma oskusi või sarmi tänada. Lapsed on ka päris hästi välja kukkunud, eriti kui teiste samaealistega võrrelda. Eluaseme üle ei saa kurta. Muidugi võiks olla paremad ja ilmselt paljud peaks liiga väikeseks või vanamoodsaks aga mina olen piisavalt rahul ega näe põhjust rohkem pingutada kui mõningad vajalikud remonditööd välja arvata. Maailma mastaabis ilmselt paari protsendi paremate hulgas, kohalikult ehk keskmine. Majandusliku olukorraga suht sama maailma mastaabis, kohalikus võrdluses üle keskmise. Alati võib ju parem olla aga seni ok kuni rahuldab mu põhivajadused ilma, et peaks mõtlema õlle, toidu, bensu või tarbeesemete hinnatõusu peale. Füüsiline vorm ja ka tervis minu vanuses kindlasti top 10% hulgas. Isegi Battlefield6 arvutimängus K/D 1.7'ga üle keskmise😝
Kokkuvõttes tuleb tunnistada teatavat priviligeeritust võrreldes keskmise maailma kodanikuga. Samas on lisaks kübekesele õnnele kõik see oma valikute, otsuste ja pingutuse tulemus mitte lotovõidud või rikka onu pärandus. Tervis ehk ainus, kus geenid mõningal määral mängu tulevad. Kui pärilikud haigused välja jätta sõltub ka see palju sinust enesest: mida ja palju sööd, palju liigutad, millist tööd teed, milline ellusuhtumine (optimist, realist, pessimist, ... do'nt worry, be happy😊)
Kuidas, kellega, millega te end võrdlete ... või on see liiga isiklik küsimus.
Mulle ka su kaasa meeldib, aga minu oma on ikka parem :P Ning muidugi - ise oled sa lihtsalt i-me-li-ne! :)
ReplyDeleteIgaühele oma, ja kõige tähtsam ju ongi et just oma kõige paremaks pead! Ma ise ka imestan kui "imeline" ma olen :D
Deleteja millisel tasandil sa enda arvates praegu asetsed?
Deletehttps://et.wikipedia.org/wiki/Inimvajaduste_hierarhia
Ah, mis hea teema. Hmm ... nagu sa alguses ütled, võrreldakse ikka, aga kellega ma võrdlen. Naisterahvana muidugi omaealistega väljanägemise osas (jah, nii pealiskaudne olengi) - kui maailma esikaunitarid välja jätta, siis esimese 10% hulka mahun kindlasti. Kolleegidega veidi töö kvaliteedi osas - nõme, aga meid tõlkeõppes kuidagi kasvatati konkureerima, kuigi see on meeskonnatöö (ei, kabiinis ma teistega ei konkureeri) - ja hindan end tubliks keskmiseks. Tippude hulka ma ei küüni - piisava andekuse, töökuse ja kohusetunde puudumise tõttu. Aga olen tubli keskmise tulemusega rahul, kolleegid ja kuulajad ei kurda, mida siis veel tahta. Majanduslik olukord - poeg ütleb, et peaksin rahul olema, sest palgatöötajate aastatulu vahemikus olen väga heal positsioonil, aga ... ikka on veits puudu. Mõnd kättesaamatut asja ikka igatsen, aga mida vanemaks saan, seda vähem. Lapsed on kaugelt üle keskmise (even though I'm saying it myself), oma väikese panuse maailmaparandusse olen ka andnud, tervis on ilmselt oma vanusegrupis paremate hulgas, painduvus- ja liikuvus ka noorematega võrreldes korralik. Aga siin tuleb ilmselt mängu geneetiline baas. Natuke liigutan end siiski ka ja ainult majauksest autoukseni ei liigu. Palju aitab ilmselt optimistlik loomus ja suhteliselt väheste tagasilöökidega kulgenud elu. Ootan suure huviga, mida siin veel arvatakse ...
ReplyDeleteEga siis ainult naisterahvad välimust hinda, eks mehed ikka ka piiluvad peeglisse ... seni kui sealt midagi normaalset veel vastu vaatab. Ilusat inimest alati kena vaadata.
DeleteTöö koha pealt ei sõltu mu sissetulek tööpanusest ja kuna ise ning kolleegid teavad kui hea olen (tõestada pole vaja kellelegi) siis teen täpselt nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik :P
Ma ka ootan huviga kuid paistab suht tagasihoidlik vastukaja postitusele. Eks ses mõttes arusaadav, et ega ju taha suurt kommenteerida kui pole rahul oma positsiooniga võrdluse käigus.
Kõik võrdlevad end teistega. Mina ka. Ja ma arvan näiteks, et ma olen sinust igati parem. :)))))) Jooksutempos vist jääksin vaid alla.
ReplyDeleteAga tõsisemalt, kogu see mantra "võistlen ainult iseendaga ja eesmärk olla järgmisel kuul/aastal/võistlusel eelmisest minast parem" - yeah, not buying that. See on rohkem siuke kaotajate lohutusrefrään, sest ükski võitja sellist juttu miskipärast ei räägi. Siis vaid kiidetakse treenereid, toetajaid ja taevatähti ja ollakse niisama rõõmus. Aga ma olen ka võistlushimuline ja üks neist müstilistest orav-rattas kodanikest, kes pidevalt mingit eesmärki taga ajab. ;)
Kõige tähtsam ongi see, mis ise arvad ja kuidas tunned, mitte mis teised arvavad või mõtlevad.
DeleteMa usun, et tegelikult teame me ise kõige paremini kui head või halvad me teistega võrreldes oleme. Otsene võistluse käigus näitlikult tõestamine on mõeldud rohkem teiste võistlejate ja pealtvaatajate kui enda jaoks.
Kõik on suhteline: karates pakkus mulle rohkem rahuldust tugeva vastase vastu punkti saamine kaotades kui keskpärase võitmine.
Igasugu testid ja võistlused on vaid üks objektiivne mingite oskuste/võimete hindamise viis. Muidu tunduks igaühele, et ta ongi maailma parim. Ja ehhki need ei ole alati kõige paremad indikaatorid, aitavad nad end siiski teatud määral mingis ajahetkes positsioneerida.
DeleteNo ma ka omast arust olen üritanud ainult iseendaga võistelda, aga millegipärast on igal ettevõetud alal tulemused kogu aeg ainult kolinal allamäge läinud, seega ma ei taha isegi iseendaga end võrrelda enam. Teistega võrdlemist pole tulemused iialgi kannatanud.
Delete"tegelikult teame me ise kõige paremini kui head või halvad me teistega võrreldes oleme" - Dunning ja Kruger näitasid, et see pole tõsi.
DeleteObjektiivselt kindlasti pole tõsi küll aga subjektiivselt. Inimesele endale on tähtis subjektiivne heaolu (ka petlik). Mõnus vale mitte karm tõde, seda viimast paljud ei kannata välja, mida kinnitab religioonide populaarsus.
Delete"Mõnus vale mitte karm tõde" – kah kreedo!
DeleteMõnus vale on alati parem kui. karm tõde :-).
DeleteOn väga palju asju, milles ma olen keskmisest halvem. Alustades jooksukiirusest - ma olen 1. klassist peale olnud igasugustes võrdlustes alati jooksmises kõige aeglasem. Keskmisest kehvem olen ka igapäevaeluga toime tulemises, ajajuhtimises, rahateenimises jne. Paar valdkonda siiski on, kus ma keskmist tublisti ületan - püstolilaskmine (parimateks tulemusteks on hetkel mõned Eesti seenioride meistritiitlid ja põhjamaade veteranide meistritiitlid ning Eesti Meistrivõistluste üldarvestuse individuaalsed hõbedad ja võistkondlikud kullad). Trenni teen vähe ja harva, põhiliselt lasen liugu geneetika peal. Teiseks vormitaju ja kunstianne ning käelise töö oskus - endaga võrdväärseteks või paremateks saan nimetada üsna väikest protsenti inimestest. Aga see on ka kõik puhas geneetika ja muud neuroeripärad - jah, ma olen ka päris palju enese arendamiseks antud valdkonnas õppinud, aga see pole olnud mitte pingutus ja teadlik valik, vaid huvi ja rõõm. Mäletan juba väga varasest lapsepõlvest (3-4a) mõistmist, et ma joonistangi paremini, kui minuvanused ja isegi paljudest suurtest joonistan paremini. See tõmbab, see huvitab, ma teen sest ma tahan ja see teeb hea tunde. Umbes samamoodi, nagu sul jooksmisega.
ReplyDeleteMa olen spordiklubi liige ja käin aeg-ajalt võistlustel, aga peast ma sportlane ei ole. Võrrelda on ju tore, eriti kui teised selja taha jäävad, aga ausalt, ma ei nuta üldse, kui mõnel kehvemal päeval ise tulemuste tahaotsa jään. Sama lugu kunstiga - hea tunne on olla midagi väärt, aga ma ei pea olema ilmtingimata parim ja suurim. Milleks? Sellega kaasneb talumatult palju sekeldamist ja tähelepanu ja närvikulu.
Iseendaga võrdlen aeg-ajalt, näiteks kui ma olen midagi juurde õppinud ja oskan rohkem, on hea meel. Kui jõudlus võrreldes varasemate aastatega kahaneb, on pisut nukker. Silmanägemise halvenemine oli ebameeldiv üllatus. Ega ei tahtnud prille väga kanda. Nüüd küll kannan (sest ilma on häirivalt halvem), aga kui meenub, kui lihtne oli elu ilma prillideta ja fantastilise nägemisega, siis on veidi kurb. Reaalsus, mis ei pöördu enam tagasi, vaid millega tuleb leppida.
Väljanägemine muutub aastatega paratamatult. Ma pole väga sage peeglisse vahtija, sest see, mis sealt vastu vaatab, ei defineeri mind. Ma pole kunagi olnud kaunitar, aga pole kunagi olnud ka selgelt kole. Ma olen enda seisukohast vaadates väljaspool ilu ja inetuse skaalat. Lihtsalt inimene, kes vananeb täiesti tavapäraselt.
Üldiselt olen jõudnud arusaamisele, et mida vähem ma ennast võrdlen - eelkõige teistega, aga ka iseendaga - seda parem ja rahulikum on.
Just, igaüks on milleski hea, eriti tore kui ise seda tähtsaks peab. Halb variant kui tunnetad end viletsana milleski enda jaoks tähtsas, või isegi mitte viletsana aga lased end häirida faktist, et pole maailma parim.
DeleteMa pole kunagi osanud joonistada, ehkki geneetiliselt peaks eeldusi olema, nii vanemad kui lapsed päris head. Samuti on musikaalsus null. Paraku ei häiri mind kumbki händikäpp karvavõrdki, sest ei pea seda tähtsaks ega pole ka mingit huvi kunagi olnud.
No näed, me oleme tegelikult täiesti ühtemoodi, ainult tagurpidi! Mina olen jooksmises äärmiselt vilets ja see ei huvita mind ka karvavõrdki ja kunsti ma armastan teha, sul täpselt vastupidi.
DeleteElu on näidanud, et sinu headusest ja/või halbusest tähtsam on see, kui heatahtlik rahvas sind ymbritseb. Nii et tasemel olemise ja võistlemise asemel olen tegelnud varjumise ja võitlemisega. Ehk ellujäämisega. Kõik muu on ebaolulised pisiasjad ja vajalikud ainult mulle endale, seega ma ei võrdle, vaid lihtsalt tegelen, sest 1) on hädasti vaja või 2) ma armastan seda tegevust. Tulemused ja tase ei ole ellujäämiseks olulised. Kui ma näen, et asi toimib ja vastab [siinviibijate] ootustele, siis väga tore ju, saab järgmise asja kallale asuda. Võrdlemine raiskab aega ja selle asemel eelistan teist laadi eeltööd või põhitegevust.
ReplyDelete