Sattusin huvitava video peale (mängupausi ajal😜). Väidetavalt olevat viimasel ajal pidutsemine suureks probleemiks ... täpsemalt liiga vähene pidutsemine. Uuringute kohaselt on inimesed hakanud 2 aastakümnega kaks korda vähem aega grupiviisilise lõbutsemise peale kulutama. Mis eriti kummaline, see trend eriti hoogsalt süvenenud just noorema generatsiooni hulgas, pidutsemise peale kulutatud aeg lausa 70% madalam. Mõeldes oma noorusaja peale oleksin esimese hooga pigem õnnelik, et lapsed hullusi ja lollusi ning potensiaalselt ohtlikke totrusi vähem teevad. Paraku olevat sellel ka negatiivne külg, noored nimelt veedavad rohkem aega mobla või arvutiekraani taga ja tunnevad end üksildaselt.
Oot, mis mõttes, loogiliselt võinuks ju eeldada, et kommulikatsioonivõimaluste meeletu kiirenemise ja laienemisega peaks inimeste kulutatud aeg omavahelisele suhtlemisele pigem kasvama. Ma nimelt ei näe suurt vahet kas suhelda otse näost näkku vahtides ja teise higilõhna tundes või ekraani vahendusel. OK, teatud puhul ekraan muidugi ei asenda, samas mäletan noorusest küll aega kui istusin tundide kaupa tüdrukuga telefoni otsas. Meenub ka kusagil kolmandal kursusel ühikas pohmakaga ärkamine ja seoses sita enesetundega mõtlemine, et pole mõistlik nii edasi jätkata. Selleks ajaks oli iga nädalavahetus garanteetitult mingi alkoga seotud üritus ja nädalavahetus kestis tavaliselt reede pealelõunast esmaspäeva hilishommikuni. Tihtipeale sai ka nädala sees mõned õlled teha.
Tagasi tänapäeva - suhtlusvahendeid eelkõige mobla näol kasutatakse ebasihtotstarbekalt, ehk vaid 10% ajast otsese suhtlemise peale. Enamus videote, uudiste vaatamisele või mängimisele. Kokkuvõttes on väga mugav ja lihtne olla füüsiliselt üksi. Kodust töötamise korral ei pruugi tavakodanik kodust väljumata praktiliselt kellegagi otseselt terve nädal suhelda, toidu tellib kulleriga ukse taha, tööd teeb netis, videosid vaatab ja mängib arvutil, heal juhul chatib - telefoniga häälhelistamine on täiesti dinosauruste pärusmaa.
Üheks probleemiks on sotsiaalse otsesuhtlemise kängumine, sest "You don't use it, you lose it" - mida ei kasuta selle unustad. Ma saan täitsa aru, et tekstsõnumitega on palju mugavam ja turvalisem suhelda - vastama ei pea momentaalselt, on aega auru välja lasta ja vastus läbi mõelda. Minu vanustel, kes üles kasvanud ajal ja kohas kus isegi traadiga telefonid polnud laialt kättesaadavad ei teki probleemi näost-näkku kontaktide puhul. Samas pole imestada kui noor, kes enamasti vaid chatib, osutub otsesuhtluse puhul saamatuks ja läheb täiega stressi. Tänapäeval on paljud tööintervjuud üle neti, töö saamisel pole harv kui sa füüsiliselt kedagi ei näegi enne värbamist ja kodust töötamise korral vahel ka peale seda. Kohta ja meeskonda nägemata on kindlasti palju raskem hinnata pakutava positsiooni plusse ja miinuseid, ehkki alati saad ka netist infi otsida.
Teiseks probleemiks olevat üksilduse epideemia. Julgen arvata, et üksiolemine on probleemiks sõltuvalt inimese isikuomadustest. Üksiku lapsena üles kasvades harjusin üksi olema ja ei mäleta, et kunagi oleks igav olnud või üksildust tundnud. Pigem olin algul pelglikuvõitu inimeste, eriti suurema hulga võõraste puhul. Koolis kadus võõrastamine kiirelt, mängisin ühiskonna reeglite järgi ja sain suht hästi ka seltskonnas hakkama. Samas meeldib mulle siiani vahel täiesti üksi olla. Võimalust pakub selleks matkamas käimine või lühema perioodi jooksul jooksmine. Mobla on mul alati välja lülitatud nii jooksmise ajal kui öösel, ükski kõne pole nii tähtis, et mind sel ajal segada, ainult 4 lähedast pääsevad filtrist läbi. Laiemas perspektiivis on introvertidel ilmselt kergem, ekstroverdid kannatavad suhtlemisvajaduse puuduse all rohkem.
Sellest osast aru ei saa, kus väidetakse, et inimesed vajavad "tähendust" oma aja ja elu sisustamiseks. Teistega suhtlemine olevat "tähenduslik" erinevalt mobla või teleka ekraani vahtimisest. Äkki keegi lugejatest oskab lahti seletada, miks oleks vaja "tähendust" või mõtet elule, kas niisama elu nautimisest pole küll? Riigijuhid või muud prominendid tahavad maha jätta "jälge", lootes et neid siis mäletatakse. Mis vahet kas mäletatakse aasta, kümme, sada või tuhat ... lõpuks ununevad kõik. Irooniliselt on "meeldejäämiseks" vaja sooritada võimalikult märkimisväärseid ja maailma mõjutavaid kuritegusid, need püsivad kindlalt inimkonna mälus mitte heateod, mis ununevad kiirelt.
Kas teie (kui lapsevanemate või ka lastetute) arvates on hea, et noored joovad vähem, suitsetavad vähem, kasutavad vähem narkotse, käivad vähem pidudel, ei tee juhilubasid nii palju kui varem, (elavad ohutumat ja igavamat elu) ... selle arvel, et nad suhtlevad sotsiaalselt vahetult palju vähem kui varem ning on aldimad kõikesorti kaasnevaile mentaalsetele probleemidele? Tegelikult algab juba lapseeast, sest enam ei mängita igasugu "ohtlikke" mänge kambaviisi õues. Kõik me tahame lastele head ja ohutut elu, paraku võib ülekaitstus ja ülehoolitsemine hoopiski karuteene teha kasvatades põlvkonna, kes ei suuda hakkama saada ei teiste ega enda probleemidega.
Oma laste juures olen märganud, et nende sõpradega üritused on hoopis teist masti kui minu ajal. Selle asemel, et suvilasse labrakale või täispeaga autoga linnapeale kihutama minna istuvad toas koos ja mängivaid mingeid rolli või lauamänge ... ilma suitsu, alko või narkotsideta. Kaasaga imestasime kui nad teismelistena isegi ei tahtnud, et me kodust ära läheks. Tütred ise väidavad, et neile meeldib nii ja nemad küll mingit üksindust ei tunne - no ma ei tea, hea et ise enam noor pole ja neis seltskondades kus käin on ürgsed kombed au sees🍻 Samas tuleb tunnistada, et otsesuhtlemist ja pidutsemist hulka vähem kui ennevanasti - ajan vanuse ja asukoha kaela aga äkki pole see ainus põhjus?
Kuidas teil või teie lastel, olete märganud samu trende või meri põlvini nagu ennevanasti? Põnevusega ootan kaasamõtlemist ja kommenteerimist, muidu login arvutimängu kus miljonid noored ja mõned lapsemeelsed täiskasvanud ennast unustades üksteist virtuaalselt tappa uhavad😜
Mina ka ikka nooruses pidutsesin hästi palju ja põhjalikult. Nii palju, et täna lihtsalt ei tunne enam klubitamise järele mingit vajadust. Vanasti oli oluline, et saaks tantsida ja võib-olla ka kellegagi tuttavaks. Nüüd tahan ainult sõpradega suhelda, ilma et tümps kõrvu lõhuks ja peaks häälepaelu ribadeks karjuma :D Just hiljuti kutsusid sõbrannad peole. Ütlesin, et tulen suurima heameelega peoeelsele istumisele, aga peole mind kahjuks mingi väevõimuga ei meelita. Nii tegimegi, õudselt tore õhtusöök oli koos, nemad läksid edasi pidusse ja mina koju.
ReplyDeleteKuna mul endal lapsi pole, siis ma ei tea, kuidas täpselt noored täna elavad ja toimetavad. Kas ülikool tähendab korralikku rokkimist ja pidusid või on rõhk õppimisel ja töötamisel ning pidutsemist ja ööklubitamist on jäänud vähemaks.
Samas seda illusiooni mul küll pole, et noored üldse ei joo ja ei tee narkotsi. 100% teevad ja narkotsi 100% kindlusega ka oluliselt mastaapsemalt kui minu noorusajal. Seda ei tea, kas Kanadas on kuidagi teisiti, aga Eestis tehakse raudselt kohe. Isegi keskealised teevad rohkem kui kunagi varem, see on pigem normaalsus kui issand-päriselt-ka-või üllatav. Muidugi on seltskondi, kus kunagi ei tehta, aga väga palju on seltskondi, kus tehakse ja see on norm.
Aga mis puutub veel tähenduslikkusse, siis ka suhtlemine võib ju täitsa ebatähenduslik olla. Kui aetakse mingit tühja mõttetut juttu, siis kus see tähenduslikkus on? Ja samamoodi võib läbi ekraani käiv suhtlus olla vägagi tähenduslik. Selleks ei pea häälega helistama, võib ka trükkida. Minu nooruspõlves oli väga palju ekraanil suhtlemist (jutukad olid populaarsed) ja isegi pikki e-kirju sai saadetud. Minu meelest väga tähenduslik. Aga et mingit märki endast maha jätta maailma või olla 100 aasta pärast mäletatud - absoluutselt ei huvita :D Ei tunne selle järgi mingit vajadust. Unustatagu või 1 päev pärast surma ära, mis mul sellest? Ma olen ju surnud.
Lühidalt kokkuvõttes on meil vägagi sarnane arusaamine. Kanada noortepidude kohta tean vaid laste käest ja väidetavalt on kõiksugu ainete kasutamine vähenenud. Nende enda sõpruskond pole tegelt vist väga tüüpiline nii et väga ei julge üldistada. Siinmaal sõltub palju kultuuritaustast, kanadalaseks sulandumine ei toimu ühe põlvkonnaga No ja enda sõpruskonnas pigem lahja alko, muid aineid vist keegi ei tarbi, isegi mitte legaalset kanepit
DeleteKindlasti oleneb palju, millisesse seltskonda satud siin Kanadas, kuid tundub, et üldine pidutsemine palju tagasihoidlikum võrreldes Eestiga. Samas on siinsete eestlaste järeltulijad ehk pisut rohkem pidude leeki koos lakiga kõrgel hoidnud võrreldes keskmise kanadalasega. Vist meie eripära. Oleme hetkeks koos, et siis jälle oma nurka pugeda 🙂
DeleteKui mina ülikoolis käisin ja ühikas elasin, oli pidutsemine kõva. Tartus oli 4 restorani ja sinna sissesaamine lihtinimesele, eriti naisterahvale keeruline. Seega käis pidu ühikas. Ükskord tehti mingi uurimus, kus tuli vastata, kui suur osa su ajast millelegi kulub, kas õppimisele, raamatukiogus, trennis vms. Minul kulus kõige rohkem aega suhtlemisele. Astusime pidevalt naabrite-kursusekaaslaste juurde sisse ja juttu jätkus kauemaks. Oma osa võttis ka bridzimäng. Ja kui raha oli, sai ka alkoholi pruugitud. 4. kursusel oli meil 2-tunnine auk peamaja loengutel ja ülejõe füüsikamaja praktikumil. Sinna teele jäi loomulikult Kauna baaar. Seal maksis stipivolinik stipi ja paraku rändas osa sellest baarmeni kätte. Praktikumi jäi sellisel päeval üldse minemata.
ReplyDeleteTütre ülikooliajal olid asjad teisiti. Esiteks, polnud enam kursust kui niisugust, igaõhel olid oma valikained, ainult põhiloengutes saadi kokku. Nii jäid omavahelised sidemed nõrgaks, samuti jäi vähemaks omavahelist suhtlemist. Teiseks, tohtis ühikatoas elada koos paar erisoost tudengeid, mis meie ajal oli keelatud. Nii hajusid paarikesed omaette ja ka vabad noored ei astunud niisama lihtsalt nende "koju" sisse. Internetti tol ajal ka veel polnud, aga suheldi vaid oma kitsama ringkonnaga,
Lapselapsed on haaratud telefoni ja arvuti lummusesse ja see on saatanast. Katsu neile piiranguid peale panna, siis on kisa taevani. Reaalsele suhtluserle pani suure paugu koroonaaeg, mis lõikas kooliskäimise ja sellega ka otsese suhtlemise läbi. Vanem lapselaps polegi sellest taastunud ja suhtledbki põhiliselt internetituttavatega. Kuna ta on üsna taltsutamatu loomusega,siis on mõnes mõttes isegi hea, et ta pole sattunud mingi pidutsejate kampa. See võiks kurvalt lõppeda. Väiksem on veel liiga noor, et pidutsemise peale mõelda. Ta käib küll sõbranna juures ööbimas, aga pole kuulnud, et seal alkoholi tarvitataks.
Jah, ülikoolielu on kardinaalselt teistsugune. Ei kujuta ettegi kuidas kohaneksin tänapäevasega. Meie ajal ses suhtes kergem, et paljud otsused tegi keegi "targem" ära, ise ei pidand pead murdma. Milliseid kursusi või loenguid võtta ja töö leidmise muret polnud ka. Olime kõik sõbralikult ühtlaselt vaesed😄 Ekraanilummuse kohta vaatasin hiljuti Brian Greeni podcasti, mõtlemapanev, peaks sellest ka kirjutama.
DeleteKäisin mõttes kaasas Tartus peamaja ja füüsikahoone vahet. Muidugi jäi veel rida teisi hooneid ette, eriti keelte maja. Olin Tartu ülikooliga seotud 82-89. Ainult et minust läksid peod peaaegu mööda. Mis sest et ühikas elasin. Eks neid oli, kuid mingil imekombel olime neljakesi ühikatoas üsna rahulik seltskond. Ime, et ikka ekvaatori peole jõudsin, kus siis Toomasega tuttavaks sain 🙂 Ei tundnud mingit vajadust pidude või restoranide või baaride järele. Kursusepeod olid ka üsnagi alkoholi vabad. Me peamiselt tüdrukud ju koos. Ja nüüdki tunnen, et tore on sõpradega kokku saada midagi tähistama, aga mul on piir, mis puhul tunnen, et aitab küll. Võib koju juba minna.
DeleteDefineerigem kõigepealt termin #pidutsema. Kas see tähendab lihtsalt sõpradega kokkusaamist või kuuluvad asja juurde ka alkohol, muusika, tantsimine, kodust välja minemine?
ReplyDeleteVideo põhjal otsustades ja natu briti kombeid tundes mitte mingi morsi ja präänikutega raamatuklubi, ehk siis jutt mu arust ikka "heast" vana stiili labrakast😁
DeleteÜksinda ja koosolemise osas jäi hiljuti kõrvu huvitav tähelepanek. Nimelt on üha rohkem levimas "reaktsiooni videod". Keegi on video postitanud ükskõik mis teemal ja teine tuleb võtab selle ette, ning lahkab põhjalikult. Pidi tekitama tunnet, et oled justkui kellegagi koos vaatamas. Eestist tuleb kohe Zevakin meelde. Sama on mängude striimimine, justkui koos mängimas.
ReplyDeleteMuide, mu mugavusmeelelahutus või puhkus on vaadata, kuidas keegi "Sõrmuste isanda" filmi vaatab ja reageerib, sest see raamat on mulle oluline ja armsate raamatutega on üks kurb asi see, et neid ei saa enam uuesti esimest korda lugeda. Tahaks seda tunnet veel kogeda. Ja kuigi filmidel on oma puudusi, siis kellegi reaktsioonile kaasa elades saab vähemalt justkui filmi uuesti esimest korda vaadata.
DeleteReageerijal ja reageerijal on muidugi vahe, parimad on need, kes on ühtaegu intelligentsed ja emotsionaalsed.
notsu
teine huvitav asi on vaadata, kuidas kaugema kultuuri inimene reageerib mulle tuttavale kultuurinähtusele. Üks väga nunnu juutuubikanal jagab niiviisi mitme kašmiirlase reaktsioone, kindlasti moodustab osa sellest toredusest see, et nad on sümpaatsed inimesed ka, ja siis on hea meel juba sellestki, kui selle kanali püstipanija nendega tulu jagab, või kui nad saavad tänu sellele uusi elamusi, sest nad viiakse kanali kulul reisile, et nad saaks reageerida ka füüsilise maailma nähtustele.
DeleteÜks neist sai selle rahaga mingi vajaliku operatsiooni tehtud näiteks.
notsu