Füüsiline võimekus ja vanus

             Seda videot vaadates võib tõepoolest öelda, et vanus on vaid number.

Sattusin huvitava artikli peale, mis räägib füüsiliste võimete muutumisest sõltuvalt vanusest. Vaadati nii vastupidavust kui jõudu. 

Vastupidavus ja aeroobiline võimekus saavutavad mõlema soo puhul maksimaalse taseme 26 ja 36 eluaasta vahel ning hakkavad peale seda sujuvalt langema. Esialgu 0.3% kuni 0.6% aastas, vanuse kasvades kuni 2.5% aastas. Füüsiline musklite jõud saavutab maksimaalse taseme naistel juba 19'l eluaastal, meestel 27'l eluaastal. 63 aasta vanuses langeb üldine füüsiline võimekus 30-48% võrreldes tippvormiga.

Konkreetselt polnud mainitud kuid arvan, et eelnev kehtib juhul kui tegu pidevalt rakendatud suht ühtlase koormusega. Ehk siis see ei tähenda, et tavakodanik ei võiks aktiivselt ja järjepidevalt trenni tehes ka hilisemas heas füüsiliselt paremasse vormi saada kui ta nooremana oli.

Paraku rõhutab uurimus noorest peast aktiivne olemise olulisust, mis märkimisväärselt tõstab vanemas eas füüsilist võimekust. Kui lugeda artikleid Eesti ajakirjandusest, kipub just see olema praegusel ajal suur probleem, paljud noored on äärmiselt viletsas normis, mida näha kaitseväe teenistusse minejate juures.

Täiskasvanuna alustades on ikkagi võimalik oma vormi tõsta, mida võin isegi kinnitada. Eriti muidugi vastupidavuse puhul, mis vanuse tõustes aeglasemalt taandareneb. Alati, ka eakana on kasulik tegeleda kehalise aktiivsusega, sest see vähemalt aeglustab võimete langust lisaks olulisele positiivsele mõjule vaimsele tervisele.

Nagu ikka selliste uurimuste puhul on tulemused statistilised kehtides enamuse keskmiste inimeste kohta. Otse loomulikult on mõlemale poole kalduvaid erandeid. Vastupidavuse puhul kujutan mina ilmselt silmapaistvat erandit, sest nii 5 kui 10 kildi personaalse rekordi (suht viisaka minu vanuseklassis) olen jooksnud peale 60't eluaastat. Samas pole vastupidavusalade kui eriliselt "igavatega" varem üldse tegelenud. Elav näide ja lohutus keskealistele ja ka vanematele, et tõepoolest pole kunagi hilja alustada.

Füüsilise jõu koha pealt ei oska kommenteerida, pole vastavat trenni kunagi teinud ega jõusaali külastanud. Päris nõrguke ka pole, aga musklimägedega muidugi võrrelda ei maksa. Kui karatesse läksin mainis juhendaja, et olen "lean and mean" - good fit for karate. Spordialadest on mind alati paelunud rohkem mängulised, sellised kus võistled otse vastase või vastastega mitte ainult jõu ja vastupidavuse vaid eelkõige osavuse ja mõttekiirusega.

Suusamäel istusin esmaspäeval tõstukitoolil kõrvuti vanahärraga, kel mõne kuu pärast 90's sünnipäev ees ootamas. Imestasime kõik, et mees ikka suuskadel. Too vastas: tänu moodsale arstiabile. Kümmekonna aasta eest oli raskusi keppidega käimisel aga siis pandi mõlematesse põlvedesse titaanliigendid ja nüüd uhab penskar suusamäel nagu noor jumal. Lohutus nii kodanikele, kes arvavad, et peale 40'dat on sportimisega jokk kui ka minule - hea õnne korral ootab ees veel 30 aastat mäesuusatamist ... kui vaid globaalne soojenemine enne lumiseid talvi ajaloo hämarustesse ei kupata.

Kokkuvõttes arvan, et igas vanuses saab sporti teha, lihtsalt teatud alad on rohkem vanurisõbralikud kui teised. Vajadusel tuleb ala vahetada ja valida oma võimetele vastav.

P.S. Karatesõbrad postitasid Canada kätekõverduste väljakutse: 5 kuni 27 veebruar - tee 2000. Võtsin vastu ja olen kahe päevaga pumbanud 100 kummalgi päeval, omalt poolt lisasin 30 lõuatõmmet. Lihased kurim valusad, pole teisi aktiivselt päris pikalt kasutanud.