Sõltuvusest ja motivatsioonist

Mäesuusatamine - kas ikka süütu sõltuvus?

Kõigepealt motivatsioonist, ehk miks inimesed (või ka loomad) teevad mingeid asju või käituvad nii või teisiti. Täna tööl oli igav ja hakkasin filosoofilisi mõtteid mõlgutama. Pakuks välja, et enamuse käitumise juurpõhjuseks on soov saada head tunnet või vältida paha tunnet, seda nii füüsiliselt kui vaimselt. Terve hulk käitumisi muidugi instinktiivsed eesmärgil elus püsida. Kõigi nende ühine omadus: kui ei tee hakkab peagi väga paha, võib lausa ära surra ja seda üritab iga elusolend nii teadlikult kui alateadlikult vältida. Ega me ju mõtle teadlikult, et peaks hingama aga seda tegemata tekib kiirelt ebamugav tunne.

Kui suudame vältida paha tunnet pole inimeseloom päris rahul vaid tahab ka head tunnet nautida. Meetodeid selleks on palju, osa pakuvad lühiajalist ja võimsat naudingulaksu (seks, söömine, narkotsid ...), teised kaugemas ajaperspektiivis ja nõrgemat kuid kestvamat ning võivad isegi eeldada selle nimel pingutamist või kannatamist (tööl käimine, et teenitud raha eest puhkust nautida - milles peitub omaette vastuolu). Loodusliku valiku käigus kujunesid vastavad mehhanismid ja ka kontroll välja nii, et põhimõtteliselt oli pea võimatu mõnutundest üledoosi saada. Organism lülitas sisse automaatsed pidurdusmehhanismid, et end surnuks ei sööks või kepiks.

Punase Kuradi spordipood - hilisõhtul

Mõtlev inimene aga tahaks ju rohkem mõnu tunda kui loodus ette näinud. Esimesed võimalused (igat sorti taimed või ka alko) avastati ilmselt juhuslikult, no ja mis avastatud, seda pudelisse tagasi ei topi. Teaduse arenedes ja organismi funktsioneerimist paremini tundma õppides mõisteti, et pole eriti raske luua tehislikke vahendeid, mis võrreldes looduslikuga mõnutunnet kordades võimendavad. Sünteetilised narkotsid on muidugi äärmuslik vorm mille puhul vastavaid kemikaale otse ajju pumbatakse. Aga ei maksa unustada, et ka õnnemängud, arvutimängud, söömine, füüsiline pingutus ja isegi heategevus vallandavad ajus naturaalsete õnnetunde kemikaalide eritumise.

Loodus kasutab naturaalseid kemikaale suht vaoshoitult eluspüsimiseks ja liigi jätkamiseks kasulike tegevuste premeerimiseks. Inimene tahab aga aina rohkem mõnutunnet, mis muutunud vahendist eesmärgiks. Pole miskit imestada kui mõnutunde tagaajamine tekitab sõltuvuse, sest lihtsalt nii hea on olla, kes tahaks igapäevaste murede juurde tagasi pöörduda või isegi mõelda neile kui tingimata ei pea. 

Kõik me oleme sõltlased, igaühel oma kokteil meetoditest ja vahenditest, mõnel füüsilisele ja vaimsele tervisele vähem mõnel rohkem kahjulik. Ma leian, et sisulist vahet pole kas saame naudingu kärakast, suitsust, narkotsist, palvetamisest, mediteerimisest, spordist, tööst, logelemisest, hasartmängudest, netis istumisest, maailmaparandamisest ... jne ... ... ... seni kuni suudame seda kontrollida ja ei tekita endale ega teistele probleeme. Aga vat see kontrollimine ja eriti aru saamine, millal süütu meelelahutus probleemiks muutub on väga-väga keeruline. Sõltlane tavaliselt ise ei saa aru, et on piiri ületanud.

Üle 9 tunni suuskadel - 193km

Esmaspäeval suusamäel äkki mõistsin, et mu suuskadel kihutamisest saadav adrekalaks on ilmselgelt sõltuvus. Mõtlesin seitsme ajal koju sõitma hakata aga alles kõrvulukustava pissihäda sunnil vedasin end kolmveerand üheksa poolvägisi autosse. Viimased poolteist tundi muudkui mõtlesin, et üks või kaks sõitu veel aga iga kord nuputas aju välja miks peaks ikka ühe "viimase" veel tegema: seda nõlva pole proovinud, oi nii hästi tulid pöörded välja, peaks veidi madalamas asendis kurvi minema, prooviks ühe kiire sõidu, ... jne ... Tuletas elavalt meelde kuidas arvuti taga mängides kella kahe ajal öösel mõtlen viiendat korda järjest, et üks mäng veel. Nii need üledoosid manustatakse. Võttes arvesse nelja tundi autosõitu, vaid kaht (lühike õlle ja lõunasöögi) pausi, üle üheksat tundi suuskadel olemist on kardetavasti tegu sõltuvusega. Oskasin isegi talla alla külmavilli saada, mitte et poleks tundnud - ei raatsinud kohvikusse minna jalga soendama.

Kui suusatamine annab intensiivse, kiire ja kohese laksu, siis jooksmine pigem sellise aeglase, sujuva ning kaua, vähemalt pool päeva kestva. Jooksmise ajal pingutades esimene kilt on harva nauditav, mõnusaks läheb kusagil kolmanda paiku aga sellest saadav energia ja hea enesetunde laks kestab vahel õhtuni välja. Jaanuaris jäi jooksmine unarusse, esimeses pooles Eestis olles ei käinudki nii ilma kui muude asjaoludega seoses. Torontosse naastes sai neli korda joostud ja siis keeras ilm täiega arktiliseks. Alla -15C polevat soovitav joosta, kui nats soemaks pööras tuli lumetorm, üle poole meetri lund. Vahtisin iga päev närviliselt ilmateadet ja teeolusid, külm kestis ja lund ei korjanud keegi ära. 

Lõpuks leidsin, et kui nii edasi, ei saa enne aprilli jooksma. Kole silmakirjalik seletada, et pole halba ilma on vaid valesti valitud riided. 29 jaanuaril panin -18C'ga soojalt riidesse, matkasaapad jalga ja otsustasin proovida kas saab ümbruskonna tänavail sörkida. Liikuda jala võimalik vaid kvartalisisestel lume ja jääga kaetud sõiduteedel või kõnniteel poolest säärest lumes, lisaks lumevallidest ülehüppamine nagu takistusjooksus. Viis kilti jooksin, keskmiselt kulus tavapärase 5 asemel 6 minti kildile. Võttis võhmale, ehkki meelega hoidsin tagasi, et mitte liiga ahnelt jäist õhku kopsudesse ahmida. Järgmised kaks päeva jooksin paar kraadi soojema ilmaga saabastega, 31'sel isegi 10 kildise otsa saades jaanuari kilometraazhiks 51km. Täna 5 veebruaril oli 15 külmakraadi, jooksin tossudega, enamusel tänavail lumi lükatud aga kõnniteed ikka takistusrajad - 10 päeva peale lumetormi ja öösel lubas juba uue sahmaka.

Teisi mu pahesid päris sõltuvuseks vist ei saa klassifitseerida, rohkem sellised hooajalised (õlu) või õhinapõhised (arvutimängud). Netis (nii läpaka kui nutikaga) asjaajamine ja surfamine on kujunenud rohkem nagu möödapääsmatuks osaks tänapäevasest elust. Kuidas muidu pangandust, ostlemist, uudiseid, meelelahutust üldse enam kätte saada. Samas ei saa aru inimestest, kes sattuvad paanikasse kui puudub netile ligipääsemise võimalus. Matkadel olen tihtipeale päevi levist väljas, nutikas täidab vaid fotoka, kaardi ja GPS funktsiooni. Youtubest populaarteaduslike videote vahtimine kipub tegelt piiri peale tüürima.

Kokkuvõttes on mul vist sõltuvustega suht vedanud - füüsiline liigutamine (spordiks oleks seda palju nimetada) on tervisele pigem kasulik kui mitte arvestada täiesti realistlikku vigastuste võimalust. Ühiskonda ega kaasteelisi ei peaks eriti segama.

Kuidas teiega, milliseid mõnutunnet tekitavaid sõltuvusi (kui kasutada mu väga laia määratluse diapasooni) julgete avalikkusele tunnistada ja kas teete midagi nende vastu võitlemiseks või vilistate ja naudite täiega. Või mis üldse neist uidumõtetest arvate.