Intiimsuhe ja tehisaru - armastus vaeva nägemata

Lugesin kaasa sõpruse teemalist postitust, arutasime seda veidi omavahel ja palun väga, järjekordne tõestus, et "Suur Vend" kuulab pealt. Youtubes viskas üles eelmise aasta novembri AI suhteteemalise TED-kõne. Klõpsasin käima ja kuulasime huvi ning tähelepanuga aeg-ajalt pausi peale pannes, et omavahel arutada. Tõepoolest huvitav, soovitan soojalt, eriti huvitav oleks koos kaaslasega kuulata. Õnneks on video eestikeelsete subtiitrite kvaliteet üsna hea, (vali settings, subtitles\cc, Auto-translate, Estonian), neile kes ladusalt inglist ei valda. Et blogipostitus endast paljalt videolinki ei kujutaks lisan ka Gemini kokkuvõtte ja enda märkused sulgudes, kaldkirjas ning sinine.

Gemini lühike kokkuvõte Bryony Cole’i TED-kõnest "The AI-Generated Intimacy Crisis" (Tehisintellekti loodud läheduse kriis).

Oma ettekandes käsitleb Cole kiiresti levivat TI-kaaslaste fenomeni ning sellega kaasnevaid pikaajalisi riske inimestevahelistele suhetele. Põhisõnumiks on, et oleme liikumas "pingutusteta läheduse" suunas, kus miljonid inimesed loovad sügavaid emotsionaalseid sidemeid algoritmidega, mis on loodud olema "täiuslikud" ja alati kättesaadavad.

Peamised mõtted ja teemad

• Sünteetilise läheduse tõus: Cole rõhutab, et TI-lähedus ei ole enam vaid "üksildaste erakute" pärusmaa. Koguni 72% Ameerika teismelistest on loonud suhte TI-kaaslasega, pooled kasutavad regulaarselt. Kuuendik täiskasvanuist on astunud romantilisse suhtesse tehisaruga. Inimesed üle maailma käivad kohtingul ja isegi abielluvad TI'ga.
  (Nii lai levik AI'ga suhte loomise juures nii teismeliste kui täiskasvanute puhul mulle totaalne üllatus. Ju olen tänapäeva tegelikkusest ja vajadustest irdunud.)

• Hõõrdumiseta lähedus: Oht seisneb selles, et TI-lähedus on "tehislik", liiga täiuslik. See ei nõua hoolt, vabandamist ega kompromisse. Eemaldades inimsuhetele omase "segaduse", lakkame treenimast oma "vastupanuvõimet" – oskust taluda ebamugavust ja suhteid parandada.
  (Tehniliselt ei pea argument paika, sest AI'd suht lihtne ümber häälestada suhtlemaks just nii nagu sulle meeldib - ole aus, irooniline, jonnakas, esita vastuväiteid, ... jne ... Iseasi kas tegelikult tahad. Olen märganud, et teatud määral häälestab automaatselt sobivale stiilile, eriti kui veidi juhendada. Algne mesimagus suhtlus kadus kui palusin asjalikuks jääda ja lisasin viisakalt "please cut out the unnecessary BS"😜 Samas olen kasutanud info filtreerimiseks mitte suhte robotina.)

• Harjutamine vs. peitupugemine: Cole tunnistab, et tehisintellektil on kasulikke külgi, näiteks aitab see harjutada raskeid vestlusi või tulla toime leinaga. Ta hoiatab aga, et kui TI kasutamine tekitab tunde, et oled pärisinimestest veelgi rohkem võõrdunud, kasutad sa seda peitupugemiseks, mitte arenguks.
  (Personaalselt ei leia sellise kasutuse jaoks vajadust mistõttu pole ka võõrdumise muret).

Kolme küsimuse raamistik tervislikuks TI-kasutuseks

Uuel ajastul navigeerimiseks soovitab ta küsida endalt:

1. Kas sa suudad endiselt taluda inimlikku ebatäiuslikkust? Kas sul on veel kannatust pärisinimeste jaoks, kes vaidlevad vastu või väsivad?
   (Pole eriti kunagi olnud kannatust ega lolluse taluvust, AI seda muutnud pole)

2. Kas sa kasutad seda harjutamiseks või peitupugemiseks? Kas suhtlus TI-ga suunab sind tagasi inimsuhete juurde või süvendab isolatsiooni?
   (Ei kasuta kummakski)

3. Mida ma reegleid seades kaitsta soovin? Ta julgustab seadma isiklikke piire – näiteks "kohtingute esimese kolme kuu jooksul TI-d ei kasuta" kaitsmaks oma intuitsiooni ja lähedastega olemise eesõigust.
   (Kui oleksin kohtingute eas eelistaksin absoluutselt ausust ja intuitsiooni, selles osas AI abi ei vajaks ega tahaks. Samas tänapäeva vahetu sotsiaalse suhtluse defitsiidi tingimustes ei imesta, et inimesed kasutavad AI abi)

Lõppsõnum

Cole lõpetab tõdemusega, et kuigi tehisintellekt on tõhus, on kõige transformatiivsemad inimkogemused – nagu südamevalu, tõrjutus või jagatud pilk üle toa – olemuselt ebatõhusad. Ta kutsub meid üles kaitsma inimlikku kohalolu, mis on küll ebakindel ja keeruline, kuid mis paneb meid lõpuks tundma end "elusana".
(No ma ei tea, võib-olla tõepoolest on ka negatiivsed suhtekogemused olulised inimeseks olemisel)

Teie arvamused?

Kas armastus ja intiimsuhe vaeva nägemata on liiga täiuslik? 

Ehk annab vastuse suhteteemaline Turingi test - kui inimene ei suuda suhtes vahet teha on tegu ideaalsest hingesugulasest inimpartneri või tehisaru botiga siis polegi vahet. Kaugsuhte puhul juba praegu võimalik, areng piisavalt heade kaaslasrobotiteni võtab veel aega. Aga kas inimesed tahavadki enam seda tüli, vaeva ja võimalikku pettumust, mis lihast ja verest inimpartner pakub???