Mõtlesin selle üle ja leidsin, et liiga lihtsustatud, ehkki suures plaanis nõus. Kõigepealt muidugi on kõigi heaolude taseme mõõtmine suhteline ja lisaks ka subjektiivne. Tuhat dollarit vaba raha pangaarvel pole arenenud riikides mingi näitaja samas kui ülejäänud maailmas oleks paljudele ettekujuteldamatu varandus. Subjektiivselt võib isegi üks ja sama inimene tunda end sama rahahulga juures vaese või rikkana sõltuvalt paljudest muudest asjaoludest.
Staatuse puhul rõhutaksin eelkõige subjektiivsele osale, ehk sellele kui palju inimest ühiskondlik positsioon morjendab. Väljastpoolt on lihtne näha staatuse hierarhiat alates kerjusest ja lõpetades presidendiga. Aga leidub küllaga inimesi, keda staatuse sümbolid (ametikohad, autod, majad, käekotid, kellad, diplomid, aurahad, ...) suht külmaks jätavad. Julgen arvata, et siin tegu sisemise enesekindlusega: ma tean ise täpselt kui palju ma väärt olen ja ei viitsi näidelda, et teistele seda demonstreerida kuna eriti ei hooli.
Aeg on ehk kõige objektiivsem ja samas halastamatum. Pole vahet kui rikas, kõrge staatusega või hea tervise juures oled ... aeg kulgeb ikka sama tempoga igaühe jaoks. Tunnetuslikult muidugi hoopis teine asi - meeldiva tegevuse puhul aeg libiseb näppude vahelt, vastiku puhul venib nagu härja ila. Vaba aega hindavad inimesed eri moodi, mõni ei tahakski muud kui aega veetes logeleda, teine ei suuda ega oska sellega miskit peale hakata, kui tekkibki moment otsib endale töist tegevust.
Tervis tundub esimesel pilgul objektiivne väärtus aga tegelikult sõltub vägagi palju taustast. Täiega terve inimene ei kujuta õieti ette haigena olemist ega oska oma tervet seisundit hinnata enne kui selle kaotab. Haige väärtustab iga momenti kui end natukenegi paremini tunneb. Tervist on lihtne käest lasta aga kuradi raske tagasi saada kuna paljud protsessid pöördumatud. Ei aita siin tihtipeale raha, staatus ega aeg. Seega on parim strateegia tervist hoida heas seisus nii kaua kui võimalik.
Meelerahu on täiesti subjektiivne ja kinni inimeses endas, sisuliselt ei miskit muud kui "õige mõtlemine" ehk siis võime elu ja maailma lõdvalt võtta. Suuta teha vahet asjadel mida saame muuta ja nendel mida ei saa ning viimaste pärast mitte põdeda või isegi raisata enda aega nende peale mõtlemisele. Siin aitab kaasa võimalikult palju tegelemine asjadega, mis meile meeldivad ja ebameeldivate tegevuste minimiseerimine. Meelerahu saavutamiseks kasutavad inimesed erinevaid vahendeid: religioon, mediteerimine, inimese tühisuse mõistmine kosmoses, ... või ka ajutuse lahendusena alko ja muud meelemürgid.
Need viis "rikkuse" tüüpi on nagu voolikute ja ventiilidega ühendatud pudelid (inseneri vaatevinkel😁). Sündides on meil mingi vedeliku hulk, mis jagatud eri anumate vahel. Elu jooksul kogu hulk algul suureneb ja hiljem tasapisi väheneb sõltuvalt inimese tegevusest ja juhuslikkusest. Pidevalt pumpame seda "eluvedelikku" erinevate pudelite vahel ümber. Üleüldise heaolu määrab meile endale sobiv tasakaal rohkem kui absoluutne hulk, ühtki pudelit ei saa lasta teiste arvelt täitsa tühjaks minna. Surres voolavad kõik tilgatumaks. Inimese enda jaoks pole peale surma ka staatusel mingit väärtust ehkki paljud seda ei teadvusta, eriti mitte riigipead, kes tahavad oma nime iga hinna eest "ajalukku kirjutada". Jah, sinu nime jäädakse mäletama aga väärtus ainult seni kui elad ja oma egot selle teadmisega silitad. Kaob teadvus, kaob kõik - mõnele on see hirmutav teisele vabastav fakt. Absoluutset enamust inimesi, kes elasid 200 aastat tagasi ei tea keegi, sama hästi võinuks nad olemata olla. Ainus, mis edasi kandub on geneetiline kood ja seegi segatud teistega ning juhuslikest muutustest mõjutatud.
Millist "heaolu" hindate kõige rohkem ja millist tasakaalu sooviksite, teoreetiliseks aluseks võiks võtta iga pudeli taseme 60% ehk siis kuidas jagaksite 5 pudeli vahel koguhulga 300%.
Mida tahaksite et oleks momendi seisul rohkem milliste teiste arvelt arvestades, et "eluvedeliku" koguhulk jääb samaks.
No comments:
Post a Comment
Kõik kommentaarid ootavad modereerimist!