Keha ja teadvus

Olen varem kuulnud väidet, et aatomid ja molekulid inimese kehas vahelduvad elu jooksul mitu korda. Lihtsalt võtsin õlgu kehitades teadmiseks aga tänase jooksuringi ajal hakkas mõte peas ringi käima. Kui mitu korda, millised aatomid ja molekulid, milline protsess ... jne ... No ja lõppude lõpuks kui palju ja kas üldse inimene on seesama kes ta oli sündides, lapsena, teismelisena, noore täiskasvanuna, keskealisena, vanurina, ... Õnneks pole vaja tänapäeval raamatukokku tormata, et kõigile neile küsimustele vastuseid saada, piisab läpakal küsimuse sissetoksimisest. Ehk siis hoiatus AI allergiat põdevaile kodanikele, edaspidi on kasutatud Gemini 3.5 Flash käest saadud infot. Enamus küll minu tekst, mõned lõigud otse tehisarult. 

Lühike vastus, mida käsitletakse üldtunnustatud faktina: inimese (ja muidugi iga elusolendi) kehas vahetub aasta jooksul välja 90 - 98% kõigist aatomitest ehk siis füüsiliste algkoostisosakeste poolest olen vaid mõni protsent sellest, kes olin aasta eest. Hoobilt kerkib esile küsimus kuidas sellisel juhul mu teadvus enam-vähem samana säilib. Siinkohal heaks võrdluseks arvuti, rikki läinud juppide välja vahetamine ei muuda arvuti sisulist olemust - töötab ikka sama moodi ja näeb enam-vähem sama välja. Operatsioonisüsteem ja programmid püsimälus on teadvuseks, selles saab teha pidevaid uuendusi samuti nagu inimene õpib. Arvuti välja lülitamine ei kustuta teadvust, analoogia magama minekuga (mitte segi ajada sleep mode'ga), pealelülitamine on "ärkamine". Inimene pole miskit muud kui neuronajuga varustatud bioloogiline robot. Poeetilisem oleks inimkeha võrdlus veekeerisega mille molekulid pidevalt vahetuvad kuid kuju ja olemus jäävad samaks.

Huvitav on aga see, et organismi erinevate osade ja nendes asuvate molekulide ning aatomite väljavahetumine toimub kardinaalselt erineva kiirusega. Kaldume mõtlema oma kehast kui millestki kindlast ja püsivast, kuid mikroskoopilisel tasandil käib seal pidev ehitustöö. Rakud surevad ja asenduvad uutega ning isegi elusate rakkude sees lammutatakse ja ehitatakse keerulisi orgaanilisi molekule lakkamatult ümber, toimub see tavapäraste ainevahetusprotsesside kaudu:

• Sisend: Inimene toob kehasse uusi aatomeid igal sekundil söödava toidu, joodava vee ja sissehingatava õhuna.

• Väljund: Vanadest aatomitest vabanemine toimub väljahingamise, higistamise, naha koorumise ja jääkainete eemaldamise läbi.

Uuenemise ajatelg

Keha eri osad uuendavad oma aatomeid väga erineva kiirusega:

Kehaosa Kude	Ligikaudne uuenemisaeg
Mao limaskest	Iga 2 kuni 9 päeva tagant (kange maohappe tõttu).
Naharakud	Iga 2 kuni 4 nädala tagant.
Punased verelibled	Iga 4 kuu tagant (120 päeva).
Maks	Iga 1 kuni 2 aasta tagant.
Luustik	Umbes 10% luumassist uueneb igal aastal (mis tähendab täielikult uut luustikku umbes iga kümne aasta tagant).

Paraku on ka erandeid, üksikud algupärased osad jäävad inimesega terveks eluks.

• Ajukoore neuronid: Enamik ajukoore neuronitest ei asendu kunagi uutega. Kuigi aatomid nende sees võivad valkude parandamise käigus vahetuda, jäävad rakud ise samaks sünnist surmani. Mis ei tähenda, et neuroneid ei sureks ja uusi ei tekiks juurde aju teistes piirkondades. 

• Silmaläätse tuum: Silmaläätse keskmises osas olevad kristalsed valgud moodustuvad juba looteeas ega vahetu elu jooksul kunagi välja.

• Hambaemail: Jäävhammaste email on surnud kude, mis peale lõikumist ei uuene bioloogiliselt ega vaheta oma elemente - millest on küll kahju.

See bioloogiline paratamatus viib klassikalise filosoofilise mõttemängu juurde, niinimetatud "Theseuse laeva paradoks". Kujutage ette puidust laeva. Kümnendite pikkuste reiside jooksul kõdunevad selle puidust plangud ja need asendatakse ükshaaval uutega. Lõpuks on kõik plangud välja vahetatud. Kas see on ikka veel seesama laev? Veelgi enam: kui keegi korjaks kokku kõik need vanad, äravisatud plangud ja ehitaks neist uue laeva, siis kumb neist on ehtne Theseuse laev?

Kuna inimese aatomid vahetuvad pidevalt, on ta justkui selle paradoksi elav kehastus. Materiaalses mõttes ei ole ma sama füüsiline objekt, mis olin kümme aastat tagasi, aasta tagasi või rangelt võttes isegi enne eelmist hingetõmmet. Paraku ei hoia identiteeti mitte konkreetsed süsiniku-, vesiniku- ja lämmastikuatomid, vaid hoopis nende aatomite omavahelised seosed, paigutus ja info ja sinna kuhugi on ka teadvus peidetud.

Laps sünnib suht puhta lehena kui keha jooksutav operatsioonisüsteem ja instinktiivsed programmid välja jätta. Algul toimub kiire areng läbi õppimisprotsessi. Tegelikult teadvus ja selle seisund muutuvad pidevalt. Nii õppimise, unustamise kui uute mõttemallide ja veendumuste tekkimisega. Erinevas vanuses kinnistuvad erinevad isiksuse jooned ja omadused, omandatakse ning ka unustatakse erinevaid teadmisi ning oskusi. Seega pole teadvus staatiline, ega ilma asjata öelda, et keegi on hoopis teine inimene kui enne.

Üldiselt on tänapäeval füüsilise keha taastamine ja renoveerimine (kirurgia) palju kaugemale arenenud kui teadvuse programmivigade parandamine. Kokkuvõttes saame inimest vaadata vaid läbi kindla ajamomendi prisma ja hinnata selle järgi milline ta just sel momendil on. Varem oli ta nii füüsilises kui vaimses mõttes erinev ja on erinev ka tulevikus. 

Mis on tähtsam või siis mis teeb inimesest inimese, eks ikka teadvus mitte füüsiline keha. Samas oleme vägagi kinni justnimelt füüsilises pooles, üritades eelkõige vingemad ja ilusamad välja näha ... sest kõrvaltvaataja märkab kõigepealt välimust mitte seda kui tore mõttemaailm võib kodanikul olla.

Tulevikus lahendatakse esiteks inimkeha füüsilise vastupidavuse pool ja veidi hiljem ka teadvuse säilimine kui õpitakse viimast bioloogilisest ajust kadudeta välja filtreerima ja vastupidavamal materjalil põhinevasse "tehisajusse" alla laadima (sleep mode koopiaid võib alati igaks juhuks pilves hoida). Eks neid koopiaid peab pidevalt uuendama nagu Mickey 17 ulmekas, et võimalikult vähe viimaseid kogemusi ja mälestusi kaotsi läheks.

Kas te laadiksite võimalusel oma teadvuse pilve ja kui siis millise elumomendi teadvust eelistaksite?