Järgnevalt lugu sellest kuidas rahulik jalutuskäik koeraga võib areneda täiesti ootamatuid radasid pidi hõlmates suhtluse politsei ja päästeametiga.
Tänasel Oktoobri kohta haruldaselt ilusal päeval oli plaan koeraga matkama minna. Kaugele metsa ei viitsinud sõita, sest esmaspäeva pärastlõunal ja õhtul ummistavad tänupüha koosviibimistelt saabuvad kodanikud kõik linna poole suunduvad maanteed nagu olen kogenud. Seega suskasin koera autosse, panin kaks külma õltsi, pizzalõigu ja kalevi energiabatoonid seljakotti ning sõitsin otse lõuna suunas Ontario järve ääres asuvasse kolonel Samuel Smithi linnaparki.
Mõnevõrra ootamatult on seal peale suveperioodi parkimine tasuta. Pargis toimuvad ehitustööd mistõttu osa radasid suletud ja mitmed alad aiaga piiratud. Aed teatavasti peab looma mitte inimest, ehk siis ettevõtlikud kodanikud olid siin-seal piirdetarasse augud teinud kust sai kenasti läbi. Jalutasin elevil kutsikuga kaldaäärsesse võssa sissetallatud rada pidi neemiku tippu ja siis tagasi järveäärseid paerahnusid pidi. Seda parki on nüüd aastaid ehitatud, töö kulgeb kole aeglaselt aga peaks päris kena tulema kui ükskord valmis saab.
Tellise ja betoonitükid selges järvevees
Punnispõskne kooporav
Plõksisin mõned pildid ja läksin istusin rannale vaadet nautima, jalga puhkama ning õltsi libistama. Rahuldusega veendusin, et lainetus ja tuul olid natu liiga tugevad mugavaks süstasõiduks. Samas ilmselgelt sobivad lohelauast hüdrofoiliga sõitmiseks - üks tegelane pakkis parasjagu oma riistapuud lahti. Olin just õllega ühele poole saanud kui too lasi lohe tuulde, kõndis järve ja istus vette. Jõudsin mobla välja võtta ning saada stardi ilusti video peale. Igavene äge riistapuu - tüüp uhas vee kohal korraliku kiirusega. Mul pole aimugi kuidas tasakaalu hoitakse - asjatundmatule tundub kõrvalt vaadates lausa nõidusena.
Mees kimas kaugemale järvele ja uhas seal edasi tagasi kohati õige efektseid manöövreid tehes. Kiirus andis kaatrile silmad ette nagu võis näha kui ta aluse ümber lõdvalt ringe tegi. Sammusime koeraga kallast mööda edasi, vahepeal oli paras takistusriba pirakatest paerahnudest, mis polnud veel kohale sätitud vaid lihtsalt maha kallatud. Järgmisele rannale jõudes oli koer pingutusest nii kuum, et ronis vette ja lebotas veidi lainetes. Mis ikka, joon teise õlle ja annan kutsikule mäksi enne kui tagasi auto juurde läheme. Istusin kruusale toetades selja piraka ajupuupalgi vastu. Lohelaudur kimas kaugemal järvel kadudes vahepeal silmist neemenuki taha. Tuulevarjus hakkas päikese käes õige palav.
Korkisin õlle ja vaatasin järvele, lohe oli kuidagi kummaliselt kaua ühe koha peal liikudes vaid üles-alla. Küllap tüüp kukkus korraks ja tõmbab end peagi vee peale. Viie minuti pärast seis sama, hakkas veidi kahtlane tunduma, vaevalt ta nii kaua oktoobrikuises vees kümblemist naudib. Kui lohe vette kukkus võtsin mobla ja zoomisin vaatamaks lähemalt mis toimub. Ehkki ei tea hüdrofoiliga sõitmisest midagi kahtlustasin, et vees oleva lohe tuulde saamine sügavas hulpides ei pruugi lihtne olla. Endal vaid algaja kogemus purjelauaga.
Tõmbasin moblal 100X zoomi peale, natukese otsimisega sain lohe pildile kuid mehe leidmine osutus keerulisemaks, sihukese suurendusega ei osanud mobla õigesse kaugusse fokuseerida. Lõpuks nägin miskit musta vastutuules hulpimas, tüüp tundus askeldavat aga ilmselget hädasignaali polnud nagu märgata. Küll teab mis teeb kui nii profilt sõita oskas, no ja kindlasti on tal veekindel mobla hädaolukorraks kaasas, isegi minul ju on kui süstaga vee peal käin. Paistis, et tüüp sikutas lohet enda poole, sest sinine ja aeg-ajalt lainete vahelt paistev must laik lähenesid kuni said kokku. Kümmekonna minuti jooksul miskit muud ei juhtunud. Ainult enne õhku täis lohe oli veepinnaga pea tasa vajunud ja mees ei hakanud ka enam silma. Nii kaugelt muidugi raske aru saada.
Hakkasin mõtlema, et äkki ikkagi peaks hädaabi numbril helistama. Kui tüüp pole 20 mindi jooksul lohet üles saanud vaevalt õnnestub edaspidi ja isegi kalüpsoga võib jahe hakata. Tuul ja lained ajasid neemikust mööda kolm kilti eemal asuva ranna poole. Tavaliselt on sellised tegelased head ujujad ja pool kilti neemeni pole probleem aga äkki tegi kukkudes endale viga või mobla ei tööta. Varem peas olnud oranzhi kiivrit polnud kukkumisest saati näinud. Ühest küljest nagu ei taha ilmaasjata hädaabi kutsuda, teisest küljest tunneks end väga sitasti kui järgmine päev kuuleks uudistest, et lohelaudur uppus järves. Helistasin kaasale saamaks kinnitust, et ma ei dramatiseeri olukorda üle, naine soovitas viivitamata 911 valida, mõtle mis ise tunneksid kaugel järvel ümberläinud süstas.
Kaatri saabudes oli sinine puri õige vette vajunud
Esmalt positsioneerisin end kaardil ja vaatasin mis suunas täpselt lohelaudur asub enne kui helistasin 911. Operaator kuulas ära ja ühendas mu politseiga, kes lubasid kohale sõita. Kuulge teil on vaja paati, mees on kaldast vähemalt pool kilti eemal. Järgmisena pandi mind merepäästega liinile, need olid palju asjalikumad. Kõigepealt ütlesid, et laudurid lähevad pidevalt ümber ja sõidavad siis edasi. Kuuldes, et mees 20 minti vees olnud ja lohe ka muutus toon. Andsin enda koordinaadid ja lohelauduri suuna ning umbkaudse kauguse. Päästekaater pidi kohe välja sõitma, lubasid 10 mindiga kohal olla ja palusid mul olukorda jälgiga ning liinile jääda, et saaksin kaldalt vajadusel juhendada. Politsei jõudis randa, näitasin neile, kus lohelaudur vee peal on, nüüdseks oli sinine puri veepinnal vaevumärgatav. Mehed vaatasid binokliga kuid ei suutnud leida. Üks küsis kas olen ikka kindel - juhendasin veel kord õige suuna eemal asuva purjeka ja horisondist kauguse järgi. Lõpuks politseinik märkas ning näitas teistele, siis vaatas minu poole: kadestamisväärt silmanägemine. Paraku meest nad sinise lohe juures enam ei näinud.
Merepääste kaatri saabudes suhtlesid ise. Sukelduja ujus purje juurde, meest polnud kusagil. Veidi aja pärast kuulsin politseinike raadiost, et kopterilt märgati ujujat. Kaater sõitis ja õngitses tolle välja, oli jõudnud juba poolele teele kalda suunas. Politsei tänas mind, et helistasin. Takkajärgi tundub, et lohelaudur oleks ilmselt omal jõul kaldale jõudnud aga parem eksida ettevaatuse suunas. Samas ei tea ma kuidas Kanadas sellised asjad toimivad, kas pead hiljem oma päästmise peale kulutatud vahendid kinni maksma nagu kuuldavasti USA's. Isegi kui tegelikult ei vajanud päästmist. Päris kopsakas summa kui kaatri ja kopteri ning päästeametnike tunnitasu arvesse võtta - lohelaud ja puri ilmselt vähem väärt. Seega kokkuvõttes ei teagi kas heategu või hoopiski vaese venna pankrotistamine😕 Loodetavasti ei saadeta mulle arvet valehäire eest😜
On teil tulnud ette olukordi kui vaja politsei või päästeamet kutsuda? Kuidas oleksite minu asemel käitunud?
P.S. Rannas oli vähemalt sadakond inimest vaateväljas, mina ainus kes helistas. Paneb kukalt kratsima: kas minu ülereageerimine, kaaskodanike pohhuism - pole minu asi või inimeste totaalne naiivne asjatundmatus?
ma olen külma ilmaga pingi peale magava inimese peale hädaabinumbrile helistanud ja siis on ka kahtlus - äkki ta tahab niiviisi ja mina segan? seda siis, kui kontaktivõtmise katse peale kontakti ei võta.
või tänava ühest servast teise käiva tegelase peale, kes paistis nähtamatute tegelastega võitlevat. mulle tundus, et tal on ohutum, kui keegi tal silma peal hoiab, aga ega ma ei tea, kui õigus mul oli.
purjus ja enesekindlaid inimesi koju olen ka eskortinud, mõnikord koos kellegi teise sama suvalise inimesega kui ma ise, kes on samamoodi vaatama jäänud, et "kas ta ikka saab ise koju ja ilm on külm". sellistega on vahel keeruline välja selgitada, kus see kodu on, sest ega neil ei tule alati kohe meelde.
Olen helistanud ja pigem ka riskinud ilmaasjata helistamisega, sest eeldan, et päästekeskuse operaatorid teavad, mida küsida ja kuidas olukorda saadud vastuste põhjal hinnata. Sest ega minu kõne peale ekipaaži automaatselt välja ei saadeta. Kõigepealt hindab päästekeskuse töötaja olukorda.
See oli just minu mõte, et helista, küll nemad seal oskavad paremini asja hinnata. Selleks nad seal ju ongi. Muidu jääbki südame peale, et jätsid aitamata.
Kui veel keskkoolis käisime, moblade eelsel ja tänava telefoniputkade ajastul, märkasime keset külma jaanuari sõbrannaga jalutades maas lamavat väikest mutikest. Oli elus ja reageeris, kutsusime kiirabi, jäime passima. Kiirabi tuli, ütles, "ah, see meile tuttav joodik, ei ole tal häda, teinekord kui näete, pole vaja tülitada" - ja sõitis minema. Noore inimesena tükk aega ei söandanud kellelegi kutsuda. Siis kord kutsusin Pärnu rannas minestanule, aga rahvast oli palju, inimest raske leida, pidin jääna telefoni otsa juhatust andma - liigse viisakusega nad taas ei hiilanud. Aga see ei tähenda, et ei kutsu, ikka kutsun, kui tundub, et vaja. Viimati vist umbes10 aastat tagasi, kui ilge talve ilmaga minu ees maanteel reka kraavi keera. Kui olin esimesest kätevärinast üle saanud, helistasin 112, ütlesin, mis juhtus ja lisasin ausalt, et ma ei julge vaatama minna. Nad ei pahandanud. Järgmisel päeval lugesin kohalikust lehest, et juht ei saanud viga.
mulle tundub, et asjad on tollasega võrreldes paremaks läinud, ma pole sellist reaktsiooni viimase ütleme kümne aasta sees kuulnud, et ah las see joodik olla seal, ikka tundub, et süvenevad ja hindavad abivajadust, olenemata sellest, kas purjus või mitte.
Ma arvan küll, et tegid õigesti. Päriselt peab asjatu kutse kinni maksma? Väga veider, kas pole ohtu, et selle hirmus jäävadki mingid kutsed tegemata? Ma olen ise ka usin kutsuja, nii õnnetust näinuna, kadunud lapsed jne.
Uurisin veidi kuidas selle päästmise tasulisusega on, sest tegelikult hea teada. Samas kirjeldatud tingimused kohati üsna umbmäärased.
In Canada and the United States, search and rescue (SAR) is generally free but You Have to pay when the following conditions appear:
• Negligence or Rule Violations: In some U.S. states (such as New Hampshire, Hawaii, Maine, and Oregon) or specific local jurisdictions, you can be billed if your rescue is deemed the result of gross negligence, ignoring posted warnings, or violating specific park or municipal laws. • High-Risk Activities without Permits: Certain municipalities or regions have bylaws targeting unpermitted or extreme high-risk activities where a response is triggered outside standard emergency criteria. • Commercial or Unsanctioned Operations: Operations that fall outside public emergency response (such as private extraction requests or commercial recovery) incur direct provider fees. • Medical Transport vs. Rescue: While the search and rescue portion itself may be free (such as in British Columbia or Ontario), subsequent medical care, ground ambulance transport, or hospital transfers carry separate official health-care fees. • Helicopter Operations in Specific Parks: In Canadian national parks (like Banff, Yoho, or Kootenay), Parks Canada handles rescues through public funding, though minimum helicopter rescue involvement can formally baseline at $4,500 depending on the incident scope and jurisdiction
Ma helistan enne aerulauaga (SUP) merele minekut ise merepäästesse - lihtsalt infoks. Tagasi maale jõudes uuesti, et kinnitada, et olen / oleme kaldal.
Päästesse olen helistanud küll, mitte küll päris õnnetuste, vaid tänaval väga õnnetus seisus inimeste jaoks.
Viimati kirjutasin paar päeva tagasi Tallinna Veele, et ühes nende Ülemiste süsteemi veehoidlas on vee sees suur rauast tünn - võtke välja - ikkagi veehoidla. Ei vastatud.
ma olen külma ilmaga pingi peale magava inimese peale hädaabinumbrile helistanud ja siis on ka kahtlus - äkki ta tahab niiviisi ja mina segan? seda siis, kui kontaktivõtmise katse peale kontakti ei võta.
ReplyDeletevõi tänava ühest servast teise käiva tegelase peale, kes paistis nähtamatute tegelastega võitlevat. mulle tundus, et tal on ohutum, kui keegi tal silma peal hoiab, aga ega ma ei tea, kui õigus mul oli.
purjus ja enesekindlaid inimesi koju olen ka eskortinud, mõnikord koos kellegi teise sama suvalise inimesega kui ma ise, kes on samamoodi vaatama jäänud, et "kas ta ikka saab ise koju ja ilm on külm". sellistega on vahel keeruline välja selgitada, kus see kodu on, sest ega neil ei tule alati kohe meelde.
Olen helistanud ja pigem ka riskinud ilmaasjata helistamisega, sest eeldan, et päästekeskuse operaatorid teavad, mida küsida ja kuidas olukorda saadud vastuste põhjal hinnata. Sest ega minu kõne peale ekipaaži automaatselt välja ei saadeta. Kõigepealt hindab päästekeskuse töötaja olukorda.
ReplyDeleteSee oli just minu mõte, et helista, küll nemad seal oskavad paremini asja hinnata. Selleks nad seal ju ongi. Muidu jääbki südame peale, et jätsid aitamata.
DeleteKui veel keskkoolis käisime, moblade eelsel ja tänava telefoniputkade ajastul, märkasime keset külma jaanuari sõbrannaga jalutades maas lamavat väikest mutikest. Oli elus ja reageeris, kutsusime kiirabi, jäime passima. Kiirabi tuli, ütles, "ah, see meile tuttav joodik, ei ole tal häda, teinekord kui näete, pole vaja tülitada" - ja sõitis minema. Noore inimesena tükk aega ei söandanud kellelegi kutsuda. Siis kord kutsusin Pärnu rannas minestanule, aga rahvast oli palju, inimest raske leida, pidin jääna telefoni otsa juhatust andma - liigse viisakusega nad taas ei hiilanud. Aga see ei tähenda, et ei kutsu, ikka kutsun, kui tundub, et vaja. Viimati vist umbes10 aastat tagasi, kui ilge talve ilmaga minu ees maanteel reka kraavi keera. Kui olin esimesest kätevärinast üle saanud, helistasin 112, ütlesin, mis juhtus ja lisasin ausalt, et ma ei julge vaatama minna. Nad ei pahandanud. Järgmisel päeval lugesin kohalikust lehest, et juht ei saanud viga.
ReplyDeleteja see eelmine olin ka ikka mina
Deletemulle tundub, et asjad on tollasega võrreldes paremaks läinud, ma pole sellist reaktsiooni viimase ütleme kümne aasta sees kuulnud, et ah las see joodik olla seal, ikka tundub, et süvenevad ja hindavad abivajadust, olenemata sellest, kas purjus või mitte.
DeleteMa arvan küll, et tegid õigesti. Päriselt peab asjatu kutse kinni maksma? Väga veider, kas pole ohtu, et selle hirmus jäävadki mingid kutsed tegemata?
ReplyDeleteMa olen ise ka usin kutsuja, nii õnnetust näinuna, kadunud lapsed jne.
Uurisin veidi kuidas selle päästmise tasulisusega on, sest tegelikult hea teada. Samas kirjeldatud tingimused kohati üsna umbmäärased.
ReplyDeleteIn Canada and the United States, search and rescue (SAR) is generally free but You Have to pay when the following conditions appear:
• Negligence or Rule Violations: In some U.S. states (such as New Hampshire, Hawaii, Maine, and Oregon) or specific local jurisdictions, you can be billed if your rescue is deemed the result of gross negligence, ignoring posted warnings, or violating specific park or municipal laws.
• High-Risk Activities without Permits: Certain municipalities or regions have bylaws targeting unpermitted or extreme high-risk activities where a response is triggered outside standard emergency criteria.
• Commercial or Unsanctioned Operations: Operations that fall outside public emergency response (such as private extraction requests or commercial recovery) incur direct provider fees.
• Medical Transport vs. Rescue: While the search and rescue portion itself may be free (such as in British Columbia or Ontario), subsequent medical care, ground ambulance transport, or hospital transfers carry separate official health-care fees.
• Helicopter Operations in Specific Parks: In Canadian national parks (like Banff, Yoho, or Kootenay), Parks Canada handles rescues through public funding, though minimum helicopter rescue involvement can formally baseline at $4,500 depending on the incident scope and jurisdiction
Ma helistan enne aerulauaga (SUP) merele minekut ise merepäästesse - lihtsalt infoks. Tagasi maale jõudes uuesti, et kinnitada, et olen / oleme kaldal.
ReplyDeletePäästesse olen helistanud küll, mitte küll päris õnnetuste, vaid tänaval väga õnnetus seisus inimeste jaoks.
Viimati kirjutasin paar päeva tagasi Tallinna Veele, et ühes nende Ülemiste süsteemi veehoidlas on vee sees suur rauast tünn - võtke välja - ikkagi veehoidla. Ei vastatud.