Oktoobrimatk

Moreenikünka tipul

Nädalavahetusel oli super ilm, sellist ei saa jätta kasutamata looduses hulkumiseks. Kanadas see suur eelis, et isegi miljonilinnade läheduses palju napi asustusega looduskaitsealasid. Siin ju maad hullult palju, tervelt 10 miljonit ruutkilomeetrit, mille poolest vene järel teisel kohal ja napilt ees Hiinast ning USA'st. Paraku on inimesi vaid 40 miljonit mistõttu asustustihedus üks madalamaid, vaid 4 inimest ruutkilomeetri kohta. Võrdluseks Eesti asustustihedus 32 in/km2.

Viskasin pilgu Google kaardile, läheks kuhugi mitte liiga kaugele aga uude kohta. Üks lihtsaim ja kindlaim meetod on vaadata mõni uus matkarada 900 km pikkuse Bruce Trail peal või lähedal, sest põhirajal 450 kilti kõrvalradasid. Kuna mulle meeldib rohkem liigendatud maastik avasin reljeefkaardi, millelt künkad, paekalda äär ja jõeorud kenasti välja joonistuvad. Sadakond kilti põhjapool tundus huvitav koht olema: Boyle Valley, paeklindi ja moreeniküngaste juures asuv sügav jääaegne uhtorg. Raja pikkus veidi alla 9km, liigestatus suht mõistlik, just parasjagu kõrgustevahesid ja mitte liiga järsku ronimist.

Rada künka tippu

Pühapäeval molutasin hommikul liiga pikalt, väljasõit oleks hilja peale jäänud, kuna terve nädal ilus ilm lükkasin matka esmaspäevale. Kohalejõudmiseks kulus veidi üle tunni, parkisin tee äärde kus kaardi põhjal oli nagu lubatud, kaks teist autot juba ees. Igaks juhuks sättisin oma töö parkimiskaardi nähtavale ja panin oranzhi ohutusvesti istme seljatoele, jätab mulje nagu oleksin asjamees😜 Kruusane rada läks kohe alguses järsult mäkke, võttis esimese paarisaja meetriga võhmale, pidin aeglustama tempot. Kutsik oli tubli, lippas õnnelikult ja imestas miks maha jäin. Linnas ta sunnik ei viitsi enam eriti pikalt jalutada, arvasin et vanaks jäänud aga näe metsas käpp kerge.

Elupuuvõsa

Kilt ronitud jõudsime kohaliku kõrgeima moreenikünka otsa, kust avanes vaade kümnete kilomeetrite kaugusele. Üks isa lennutas pojaga drooni ja keegi naine seljakotiga imetles vaadet, tegi minust ja Sushist ka pildi. Kokkuvõttes olid nemad ja veel kaks seltskonda ainsad, keda rajal nägime, ehk siis meeldivalt inimtühi. Koeral lasen vabalt lipata, ta hoiab niikuinii minu ligi ega tüki isegi piiksuvaid koopaoravaid taga ajama. Rihma panen peale vaid siis kui keegi vastu tuleb nagu siin üldiselt kirjutamata reegel (kirjutatud reegel käsib pidevalt rihma otsas hoida). 

Mis molutad, tule ometi kiiremini!

Matkaraja ääres kasvasid mitmed metsikud õunapuud. Õunte suuruse ja maitsvuse järgi otsustades oli siiski ilmselt tegu lindude poolt toodud kultuursortide seemneist kasvanutega. Mitut sorti punaseid ja üks puu heledate õuntega. Mõned olid ikka väga maitsvad, korjasin neli-viis seljakotti kaasa kodustele maitsta. Muidugi olid paljud mahakukkunud kas katki, lömmis, mädad või ussitanud. Püksisääre vastu puhtaks ja ilusamast kohast paar ampsu, ülejäänu lendas metsa. Nii mina kui koer saime õuntest isu täis. Kodus selgus hiljem, et rohu seest olime ka paar puuki kaasa korjanud, õnneks sain enne kätte kui nood einetama jõudsid asuda.

"Isane" puuharu

Kuivanud oja org

Rajaringi poole peale jõudsime ootamatult ruttu, alles kolm kilti kukkus. Kaarti vaadates oli võimalus pikem ring teha kuid siis peaksin osa ajast maantee ääres kõndima, selleks ma metsa ju ometigi ei tulnud. Otsustasin jalutada Bruce Trailini ja seda mööda kuni jõekeseni, kust koer saaks juua ning siis tagasi pöörata. Suht pika kuivaperioodi tõttu polnud pisikestes ojakestes vett aga rada see eest mugav astuda, kruus ja savi kuivad. Kaardil olnud jões või õigemini ojasängis polnud voolu, vaid mõned seisava vee loigud, millest ei lasknud loomal juua. Andsin talle kaasas olnud pudelist peo pealt vett limpsida. Päeva lõpuks oli loom pea liitri ära joonud, hea et õlled oma tarbeks kaasas, muidu tulnuks vedelikust puudus. Silma jäi omapärane seeder, mille ühest harust võinuks ka algaja väikese vaevaga igati tõetruu fallose voolida😏 Pikkuse ja läbimõõdu poolest hiiglaslik, sobiks ideaalselt mõne usulahu pühapaika kaunistama.

Vaade üle laia uhtoru

Tagasitee kulges järsu oru nõlva äärel, läbi metsa oli näha õige kõrge langus all asuva sooni. Korra kuulsin suht lähedal metsas mürtsatust ja sellele järgnevat rasket astumist nagu oleks keegi vana pehkinud tüve ümber lükanud. Üritasin veidi lähemale uurima minna aga loobusin nähes, et kuts tõrkus tagajalgade värinal järgnemast. Nojah, karud vahel otsivad pehkinud tüvedest tõukusid, pole mõtet liigset uudishimu üles näidata, äkki peab veel konkurendiks. Tagasi auto juurde jõudes näitas mobla, et olime kahe poole tunniga 8.8 kilti läbinud. Mõnikümmend meetrit autost paistsid kaks õunapuud metsa ääres. Võtsin koti ja korjasin maast mõne kilo maheõunu koju kaasa. Moosiks või õunakoogile super kui ussikohad välja lõigata.

Kell alles pool neli, ilm ilus ja aega küll, kuhu ma kiirustan. Vaatasin kaarti, ehk jääb veel mõni tore koht läheduses silma. Vaid kümmekond kilti eemal asus paeklindi äärel väike Splitrock (kaljulõhe) looduspark paarikildise matkarajaga. Suurest teest eemal, mistõttu ilmselt ka vähem populaarne, kruusateed polnudki kaua sõitnud. Parklast mõnisada meetrit klindi ääreni. Siin oli kõrge paepank pragunenud ja pikad kitsad kaljumassiivid eemale kaldunud tekitades sügavaid mitme meetri laiuseid pikki pragusid. Veidi otsimist enne kui leidsin koha kust sai alla lõhe põhja ronida. Silt küll ütles, et see rada suletud kuid ma ei näinud mingit probleemi. Vihmaga võinuks libeduse tõttu ohtlik olla, praegu ka koeraga lihtsalt ronitav - vahel hea kui kaasat pole manitsemas ja keelamas😜

Jalutasime lõhe põhja pidi sadakond meetrit ja ronisime siis kutsikuga üht järsku kõrvalharu pidi üles tagasi. Paar korda pidin koera kaljunukkidele tõstma, üksi poleks ta üles saanud. Kaugemal pidi olema 25 meetri kõrgune järsk pank, selleni kilomeeter minna. Rada keeras järsult läände, avanes kena vaade üle laia oru. Siinsamas ka kaljuäärel soodne paik maha istuda, puhata ning kehakinnitust võtta. Kutsik ronis kõrgust kartmata otse äärele, panin talle igaks juhuks rihma peale, loom äkki veel ettevaatamatult libastub. Ise istusin päikese kätte sooja, jalad kõlkumas sügaviku kohal ja avasin viimase õlle. Nautisin vaateid ning lõõgastumist tõdedes: Elu on ilus!

Kutsaga kaljuäärel istumas

Tagasiteel vahtisin ringi ja astusin ettevaatamatult metsarajast väljaturritavale kivile. Vasak hüppeliiges läks alt, vältimaks väljaväänamist lasin end hooga pikali lennates vastu kändu. Koer vaatas külili imelikus poosis vedelevat peremeest: miks sa nii tegid, oled ikka ok? Kuram, kukkudes olin vasaku käe näpud välja väänanud ja parema põlve ära kriiminud. 

Seenelapsed seenepapa seljas

Päiksekad vedelesid rajal aga käes olnud koerarihma ei näinud kusagil. Otsisin, mis otsisin, tumepruuni rihma ei suutnud ei rajal ega raja ääres lehepurus tuvastada. Pole võimalik, nii suur, no ei saa jäljetult kaduda. Kümnemindise otsimise peale olin juba käega löömas. Võtsin seljakoti ja tõstsin pilgu ... mõni meeter eemal murdunud tüvel paari meetri kõrguses paistis pruun sirge joon. Olin kukkudes ilmselt käega ülespoole rabanud ja peos olnud rihm lendas hooga puu otsa mitte ei kukkunud maha.

Auto juures vaatasin moblalt - neli pool kilti pooleteise tunniga. Splitrock rajale tasub tütrega tagasi tulla, siin on ohtralt võimalusi kaljudel turnimiseks ja pragude ning koobaste inspekteerimiseks, pealegi inimesi vähe.