Tudengipidu

Diplomit saades oli mul küll tunne: "Suur tänu ...
aga ma veedaks hea meelega veel 5 aastat ülikoolis"🍻

Mulle meeldib unenägusid vaadata, põhjuseks muidugi asjaolu, et enamasti on need sellised seikluslikud ja toredad ehkki absurdsed. Ärkasin ja nagu ikka tõetruude unenägude puhul, nats aega mõtted ka poolärkvel uneolukorras edasi. Selline une ja reaalelu piiri peal jõlkumine. Mõtlesin, et pekki küll, ma ju abielus, lapsed ja puha, kuidas siis nüüd nii, pole ikka viisakas nii rajult tudengielu nautida. Mõistuse selginedes ühest küljest kergendus, et tegu ainult unega, teisest küljest, mis siin salata, kahjutunne, et need ajad igavesti möödas - saab vaid unes nautida või vanu pilte vahtides meenutada.

Uni ise oli tudengipeost: vanade mälestuste, uuema aja filmidest nähtu ja laste ning nende sõprade juttudest kuuldu segu. Olime kusagil ühikas, vinge melu, vali muusika, tants, joomine, suitsetamine ja aktiivne suhtlemine. Tavalised lollused, lumesõda siseruumides (ju siis talvine aeg), uljad võistlused, pesukaussi segatud jube kokteil, mida igaüks oma kruusiga ise ammutas, hapuka maitsega kartulisalat, ... Kaasaja momenti tõi sisse asjaolu, et seltskond oli mitmerahvuseline ja rassiline. Mingi moment saabusid mu vanemad, kes õnneks end suht vaikselt ülal pidasid ja omaette kushetil istudes toimuvat jälgisid. Eriti ei lasknud end segada aga natu ebamugav oli ikkagi, ei saanud end nende pilgu all väga lõdvalt tunda.

Õnneks suht hämar, lootsin, et ega nad eriti hästi näe. Sebisin ühe kena tüdruku ära, lobisesime, tantsisime ja läks isegi õnneks. Kui pidu lõppema hakkas pugesime koos teki alla nagu hästi arenenud üritusel kombeks. Võisin veenduda, et oli kenam, armsam ja seksikam kui julgenuks loota. Hommikul ärkasin tüdruk kaisus, nina tema juustes, lõhnas nagu kastehein😁 Blond, mis siin imestada, minu maitse, seekord küll lühikeste juustega. Mõtlesin õhtut meenutades: kurim, kaitsevahendeid ei pruukinud, noh jah, vahel ju juhtub ikka. Suigatasin uuesti, plika hakkas liigutama ning puges teki alt välja.

Ei julgendud silmi lahti teha, piilusin natuke ripsmete vahelt, vou tõepoolest ilus teine. Ei tea kas laseb vaikselt jalga ja proovib unustada piinlikkust tekitava juhtumise. Äkki tundsin musi põsel, silmi avades nägin ta naeratavat nägu. Vägev, rõõmutunne hinges sirutasin käe, et uuesti kaissu tõmmata. Paraku viibutas neiuke näpuga hoiatavalt, pilgutas silma ja lisas mahedal häälel pehmelt s'i sisistades: "tssss..., ehk hiljem näeme". Läinud ta oligi, enne kui jõudsin nime või telefoninumbrit küsida. Siis kuulsin ema etteheitva tooniga mu nime ütlemas, tõmbasin teki üle pea üritades end madalamaks kui muru teha. Lootsin, et nad noomima ei tule ja mind piinlikku olukorda ei pane.

Järgmine moment jalutasime noortekambas loengusse. Proovisin palavikuliselt mõelda millisesse, mingeid materjale polnud, ah istun lihtsalt läbi, eks hiljem tublimatelt laenan nagu ikka kombeks. Olime neljakesi toanaabritega, üks pikem lokkis peaga, ilmselt toavanem või miskit sellist ütles: "Kuule, ära oma vanemaid igale peole ka kutsu, nad küll ei seganud aga imelik oli ikkagi". Vastasin: "Muidugi, mõtlesin ise ka nendega sel teemal rääkida". Hiinlasest sõbra poole pöördudes uurisin: "Ega sa tea seda tüdrukut kellega olin"? Tema: "Ei tea, äge tots oli sul, aga küsi teiste naiste käest, mõni kindlasti tunneb". Ja siis hakkaski uni hajuma ... 😔

Aga kuidas teil unedega, pigem toredad või ebamugavad?
Ülikooli(kooli)ajaga, tahaks võimalusel tagasi või pigem mitte?