Metsas "ülikoolis"

Pühapäeva pilt: Kotkajärve

Nagu ennist kirjutasin olin mõnda aega eetrist kadunud, vägagi lünkliku leviga metsas iga-aastases (kui koroonaaeg välja jätta) Kotkajärve metsaülikoolis. Sõitsin kohale pühapäeva hommikul kui liiklus hõre, 202 km läbimiseks kulus minutipealt 2:18 nagu google map ennustas.

Masin pargitud, õlled välja ja telki üles panema. Pühapäev kui saabumisepäev oli suht vaba, ainult õhtupoole suurem söök ja veiniga õlitatud tutvumine. Kõigepealt järves ujumas, siis võtsin õlled seljakotti ja metsa hulkuma. Esimene kolmekildine retk järvekallast pidi, teine pikem kuuekildine sügavale metsa. Palav oli, kesvamärjuke kulus marjaks ära. Paaris kohas tegin lõikeid loomarajalt siia-sinna läbi tihniku. Sääred said kriibitud ja sääski suht palju aga muidu igati mõnus. Tagasijõudes ujuma ja õhtusöögini järve ääres lebotamine.

Kohal oli tavapärane seltskond - Kanada, USA intellektuaalid ja eri alade prominendid. Inimesed ülikoolide ja saatkondade juurest. Lisaks käputäis noori ülikoolidest, Eestist ja paar külalislektorit Kodumaalt.

Loengud Eesti majandusest, julgeolekust, ajaloost, sekka põnevaid tutvustusi erinevatelt spetsidelt. Rahvatants iga päev, millest osa ei võtnud, eelistasin sauna või kehalisi tegevusi.

Sain esimest korda proovida sõudelauda või mis iganes nimi on riistal, millel seisad ja mõlaga end edasi lükkad. Ühtki juhendajat või oskajat ligi polnud, tean küll, et iseõppimine vaevarikas kuid ei viitsinud oodata. Kohe selgus: eeldab oluliselt paremat tasakaalumeelt kui süst või kanuu. Veerand tundi väristasin jalgu üritades mitte sisse kukkuda. Olles paadisilla ääres õlle🍺 konsumeerinud julgesin rohkem hoogu anda ja asi läks hoopis libedamalt. Soovitus algajatele: jook ja kiirus muudavad stabiilsemaks. Kui järgi mõelda siis ilmselge analoogia suusatamise või rattasõiduga - kainelt ja aeglaselt ka oskajal keeruline tasakaalu hoida😜 Vette kukkusin vaid korra, tagasi lauale ronisin üle tagumise otsa. Tundsin end nii kindlalt, et põrutasin üle järve sauna.

Saun on super. Piisavalt suur, kuum ja laia lavaga. Eestlased ei hoia leili viskamisega tagasi. Sauna sai iga päev mitu korda nautida, linnas ju eriti võimalust pole rääkimata järve hüppamisest. 

Esmaspäevavideo: Laulud lõkke ümber

Õhtul istus noorem rahvas (ja mõned minusugused ärksamad vanurid) lõkke ümber, jõi õltsi ja siidrit ning lasi laulu valla. Säilitades kriitikameele ei hakanud ise suud lahti tegema, lasin oskajatel leelotada. Repertuaar mind niikuinii eriti ei kõnetanud - pagulaste nostalgilised ja lüürilised laulud, sekka lugusid esimese vabariigi ajast, lisaks ka regilaule. Huvitav kuulata muidugi, aga pole tegu meloodiatega millega samastuksin ja mis kaasa jörisema kutsuksid. "Minu inimesed" laulavad kas lori või malevalaule, saksa marsse või vene vangilugusid. Hea, et polnud piisavalt kesvamärjukest rüübanud tegemaks omapoolseid sobimatuid pakkumisi ning shokeerides läänepoolkera intelligentsi. Samas korporatsiooni üritustel laulame mulle tundmatuid lugusid esimese vabariigi ajast, mis roppustega tänapäevale kuidagi alla ei jää. Tänapäeva noored on ikka hellikud😜, magama läksin viimasena aga virgalt hommikul esimeste hulgas hommikusöögi järjekorras.

Teisipäevapilt: Sinine seen oranzhil samblal

Viimasel õhtul juhtusin pimedas sauna minnes kokku samblikuteadlasega, kes mulle igavesti põneva öise ekskursiooni korraldas. Kas te teadsite, et mitmed seened, samblikud ja mõned taimed helendavad ja muudavad värvi ultraviolett valguse käes. Sellise lambiga avaneb metsa all täiesti sürr pilt nagu mingist muinasjutust või ulme maailmast teiselt planeedilt. 

Erksinised seened, väävelkollased samblikulaigud puutüvel, veripunaseks värvunud klorofüll lehtedel ja sammaldel, ... jne ... Kristiina oskab vapustavalt põnevalt oma teadmisi jagada. Lõpuks ei jõudnudki sauna, polnud ka hullu, päeval sai juba käidud.

Dzhinnimaitsmis huvigrupist osa ei saanud võtta kuna koju hakkasin sõitma kesköösel. Vere alkosisaldust üritasin  hoida seaduslikule piirile lähedal. Kanadas on see õnneks 0.7 promilli näol suht leebe.

Autos kuulasin Neil deGrasse Tysoni "Starry Messengeri". Soovitan soojalt kodanikele, kes arvavad et matemaatika ja teadused pole olulised. Oleks inimesed ratsionaalsed mitte emotsioonidest pimestatud elaksime palju paremas maailmas. Mulle sümpatiseerib eriti mehe apoliitiline vaatenurk: vigasid leiab nii vasak kui parempoolsete juures. Samas, mis imestada, ratsionalist on juba definitsiooni järgi apoliitiline.