Monday, July 27, 2020

Tinderist ja "ideaalsest" partnerist

Hoiatus: järgnev jutt teemal, milles olen absoluutne võhik. Heaks analoogiks religioonist rääkiv kodanik, kes pole ise kirikus käinud; arvutimängu halvustav tüüp, kes ei oska googeldada või pime kunstikriitik😜 Tinderit ja üldse kohtamissaitisid, või mis iganes nende eestikeelne vaste on, pole seni külastanud ja isegi mitte googeldanud. Arvake ära miks😉 Ei-ei, mul on kõik riistad küljes ja funktsioneerivad ettenähtud parameetrite piires😜

Teema kerkis üles tänu eelmises postituses kajastatud noortele (minu vaatevinklist) naistele. Jutuajamise käigus selgus, et nende põlvkonna paarilise leidmise viis on suures osas internetti kolinud. Dinosauruste aegne pidudel, baarides või raamatukogus kaaslase kohtamine olevat äärmiselt haruldane. Teema hakkas mind huvitama, sest natuke kuulates sain aru kui palju see võimalusi avardab, eriti inimestele kes muidu tagasihoidlikumad või introvertsemad ja naljalt seltskonda ei tüki.
 
Samas väitsid nad enda kogemusest, et ehkki pealtnäha lihtne siis tegelt on rahuldava partneri leidmine õige keerukas. Hea leidmine ääretult raske ja ideaalse avastamine praktiliselt võimatu nagu ka perekonnaseis kinnitas. Ja seda mitte üritamise vähesuse pärast. Esiteks peab sobima väljanägemine ja tutvustus enne kui üldse juttu ajama hakatakse. Chattimise käigus selgub mis eesmärgiks ja kas on üldse mõtet kokku saada. Kokkusaamise puhul peaks ilmnema on mingit keemiat või mitte. Kui on, kontrollitakse reaktsiooni toimimist. Lõpusirgele jõudes veedetakse mõnevõrra aega koos. Finish oleks siis kooselu. Nii ma vähemalt aru sain, parandage kui eksin.



Põhiprobleemiks olevat just lõpusirge osa ehk koera sabast üle saamine - siis ilmnevad muidu igati toreda tüübi kiiksud ja vead, mida seni suudetud varjata. Ühe õhtu kaaslase leidmine olevat hoopis lihtne ja selleks kasutatakse ka teisi interneti lehti, millel me pikemalt ei hakanud peatuma. Mulle kui enda arust liberaalsete vaadetega kodanikule oli sihuke lõdvalt muuseas kähkukapartneri leidmise populaarsus mõnevõrra üllatav, ehkki järele mõeldes tänapäeva sugude võrdsuse olukorras üsna loogiline. Hmmm... kadestama paneb lausa😋

Jutuajamine äratas puhtteoreetilise huvi, millist partnerit ise otsiks kui oleks aega ja vajadus tekiks. Millised ja kui erinevad on mu eelistused võrreldes noorusajaga.

Noorukina oli asi lihtne, eriti enne 25 eluaastat kui pikemat ja tõsisemat suhet isegi pähe ei tulnud. Tüdruk pidi olema ilus, sportlik, lahe ja soovitavalt blond. Juba siis oli oluline, et ka järgmine hommik oleks millest juttu ajada, ehk siis arunatukest pidi ikka ka olema.

Millised oleks üliküpses eas minu ideaalse kaaslase omadused kui sattuksin üksikule saarele:

1. Intelligents, umbes samal tasemel, et oleks võimalik rääkida vabalt enamusel teemadel.
2. Üldised vaated ja arusaamised elust sarnased.
3. Sportlik keha.
4. Aktiivne eluviis.
5. Noorem, kuid mitte rohkem kui 20 aastat😋

No ja ongi kõik, on siis raske ainult viit tingimust täita??? Esimesel pilgul mitte, aga tegelt ilmselt üsna keeruline, sest kasutan "AND" loogikat. Ehk siis vastavad populatsioonis olemasoleva tõenäosuse koefitsendid tuleb omavahel läbi korrutada. Teeme lihtsa tehte:

0.01 x 0.1 x 0.1 x 0.25 x 0.4 = 0.00001 = 0.001% ehk üks inimene saja tuhande kohta.

Eesti elanikkonna hulgas oleks neid tervelt 13 ja ometigi seadsin õige laiad piirid😉 Kui lisada asjaolu, et eelistan eestimaist ja naist😉 väheneb number 5-ni isegi kui erinevalt noorusest blond juukseväv välja jätta😛 Tegu oleks mitte ideaalse vaid "ideaalile lähedase" inimesega. Paraku suur võimalus, et need 5 ei otsigi kaaslast kuna on nii ideaalsed et niikuinii ideaalses suhtes😕 Mõni ime kui absoluutne enamus meist ei leia oma ettekujutuste ideaali ja peab tegema kompromisse. Nii nagu poliitika on ka kooselu kompromisside tegemise kunst.

Muidugi sõltub eelneva võrrandi tulemus kordajate väärtusest, mis igaühele erinev ja mille üle võib lõpmatuseni vaielda. Osa on suht kindlad nagu naiste hulk ühiskonnas 0.5, osa võtsin oma kogemustele toetudes, osa mõjutavad üksteist omades tõenäoliselt suuremat ühisosa (intelligents ja vaated elule, sportlik keha ja aktiivne eluviis). Eesmärk polnud mitte kolmanda komakohani välja arvutada ideaalse partneri esinemise tõenäosust vaid saada umbkaudne ülevaade. Peab tunnistama, prognoosid pole just julgustavad.

Hirmutamisega edasi minnes ei maksa ka unustada, et inimesed ja nende eelistused muutuvad ajas, ning seda mõlema partneri puhul. Kui järele mõelda siis on lahutuste nii väike hulk suur ime, ilmselt inimesed lihtsalt lepivad kas vähe või palju ideaalist erinevaga. Reaalsust vaadates ei jää neil muud üle kui eelistavad kellegagi koos elada. Kokkuvõttes tundub, et kui olete leidnud endale enam-vähem ideaali lähedase kaaslase tasub sellest küünte ja hammastega kinni hoida kuna parema leidmine on äärmiselt ebatõenäoline. Mis muidugi ei tähenda, et vastumeelses suhtes peaks kannatlikult edasi istuma.

Vabalt võite kommenteerida kuidas teil partneri valikuga läinud, palju ja kaua olete katsetanud, kui raskeid kompromisse teinud. Olete leidnud või käega löönud. Ise teate aga ausalt kommenteerides on vist mõistlik seda anonüümsena teha😉

29 comments:

  1. No kompromisside kunst läheb küll iga aastaga keerulisemaks, sest nõudmisi, millele vastata on aastate jooksul nii kõvasti juurde tulnud.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma eeldan, et tegu nooremapoolse inimese kommentaariga. Vanemaks saades pead paratamatult eeldustes ja nõudmistes järgi andma - 50'selt ei saa oodata sama kehakaalu, vormi, kiirust, vastupidavust, uue vastuvõtmist, reaktsioonikiirust, mõtteärksust nagu 20'selt. Samas on tohutult rohkem kogemusi, rahunemist, leppimist, võimet elu suures plaanis näha - n.ö. metsa puude taga. Oh oleks mul 20'selt olnud 50'se kogemused - aga äkki oleks siis ägedad noorepõlvelollused tegemata jäänud ;)

      Delete
    2. Oleneb nõudmistest. Mul oli noorena pmst ainus nõudmine, et ma oleks armunud (no ja tüüp pidi mind ka tahtma, muidu poleks ju midagi saanud). Hiljem tekkisid juba igasugused normaalsed nõudmised, no näiteks et mees ei vinguks minu kallal (ausalt öeldes põhiline nõudmine siiamaani).

      Armumine ei käinud nõudmistega, tõenäoliselt käis see osalt feromoone pidi, osalt selle järgi, kas mees pööras ka ise mulle mingit tähelepanu. Sest isegi heade feromoonide pealt ei hakka ju külge lööma mehele, kes ise ilmutab null huvi.

      Delete
    3. Kui sa oled ikka mees 50ndates, siis ükskord ometigi sa ju tahaks lõdvaks ka lasta ja hakata suhtest lõpuks ometi dividende välja võtma, aga krt, kui kogu aeg peab kätt pulsil hoidma nö tööd tegema ja pingutama, siis teeb ikka lõpuks vihaseks küll, kui naine lihtsalt ei muutu selliseks noh, normaalseks naiseks, vaid ajab mingit feministlikku jura, räägi palju tahad.

      Delete
    4. Üks üldisemaid vigasid kipub olema nii naiste kui meeste puhul eeldus valitud paarilise muutmisest endale meelepärasemaks. A la võtan ta sellele tüütule pisiveale vaatamata, küll parandame ära või paraneb ise. No ei juhtu, tean ka omast käest ;)

      Pigem kipub vastupidi minema, kui algul üritati ja suudeti oma negatiivseid külgi varjata siis mida edasi seda vähem vaeva nähakse ja nii öelda "lastakse lõdvaks" ja ollakse varjamatult nii nagu ise heaks arvatakse.

      Kokkuvõttes kas tuleb filosoofiliselt asjasse suhtuda ja leppida või mingil momendil kui enam ei jaksa kardinaalsemad abinõud tarvitusele võtma ning omapäi teed jätkama.

      Delete
  2. Siit tuleb vist välja meeste ja naiste erinevus. Välimus on oluline, aga mitte top 5s.
    Ma armusin, sest oli soe ja hea inimene. Ajas mind naerma ja hoolis.
    Ma olen nüüd 28 aastat abielus olnud.
    Ja järjest tähtsam on see, mis sulgi kirjas. Sarnane väärtussüsteem, huumorimeel. Vastastikune austus ja lugupidamine. Ja tegelikult see ongi kõik. Muu on boonus.

    ReplyDelete
  3. This comment has been removed by the author.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Vastuseks KR'le: Seda olen märganud, et naistel kole tähtis, et ajab naerma. Vaesed huumorisooneta tüübid, pinguta jõusaalis palju tahad aga ikka lähevad paremad mingile nalja ja pullivennale :D
      Aga jah, muidugi nõus, hea kui see mõistmine kohe alguses!

      Delete
    2. Täiesti õige. Ilma huumorimeeleta ei ole mingit šanssi. Kui ei saa koos naerda, siis olgu olemata. Ilma huumorisooneta tüübid peavad omasugused kuivikud naiseks leidma, siis on kõik OK!

      Delete
    3. Huumorist veel niipalju, et üheks hea sõpruse kriteeriumiks on, kui palju koos naerdakse. Naer tähendab head tuju ja vaba olekut, kui inimesed saavad koos ühiste naljade üle naerda, siis see liidab päris kõvasti.

      Delete
    4. No see vana ütlus ju, et tantsi mis sa tantsid, kepivend tuleb ikka nurgast :D

      Delete
    5. selle naljategemise juureson oluline, et saaks just _koos_ naerda. Kõige parem veel, kui koos nalja teha ja koos naerda, vestlused, kus nali muudkui kerib ja ehitab end pidevalt üles.

      Delete
    6. Naljaga kipub keeruline olema, erinev publik armastab erinevat huumorit - kaasa tuletab seda tõsiasja mulle ikka meelde kui Eestist naasdes sõpradelt kuuldud "hullult vaimukaid" malevanalju jagada üritan. Et mis mõttes ei ole naljakas ???
      Millega seoses meenus lugu mustast mehest, kes Eestis auto teenindusse viis kus küsiti ... tsensor sidus käed selja taha :P

      Delete
  4. Noor ja loll, meestest (ega üldse elust) ei teadnud midagi, abiellusin (ei seadnud mehele mingeid muid nõudmisi, kui et oleks armunud) ja sain 2 last. Mingil hetkel ärkasin roosast udust ning sain aru, et lugu on süsimust. Ainus ühine asi oli lapsed, kõik muu oli täiesti erinev - ei mingeid huvisid ega muud siduvat. Ainult võlg, nälg ja sitahäda, nagu öeldakse. Lahutasin. Jätkasin otsinguid. Raske oli, sest olgugi kriteeriumid sarnaselt küllalt laiad, nagu sul ülalpool postituses kirjas, valim ikka maru väike. Leidsin ühe, kes vastas 95% minu tingimustele, aga see puuduv 5% oli, et ta on abielus ja jama oli selle hingesugulasega rohkem kui olin osanud karta. Seejärel lakkusin mõnda aega haavu ning leidsin lõpuks uue mehe. Tutvusime siis, kui ta tuli minult skulptuuri tellima. Pullivend ei ole (kuigi naljasoon on kareda koore all täiesti olemas), ilus ei ole, võiks olla naaatukene noorem (meil on 16 aastat vahet - väljavaade paari-kolmekümne aasta pärast vanurit põetada ei ole just kõige toredam). Plussideks on arukus, kontakt loodusega, rahumeelsus ning see, et ta hindab minu tehtud kunsti. Ei ütle, et mis jamaga sa siin tegeled, vaid aitab, kus vaja.

    Nõudmistes olen järele andnud küll. Sest kustkohast ma leiaks normaalse mõistusega ja majanduslikult hästi toimiva mehe, kes on samal ajal kunstnik? See on utoopia. Hea, kui ta lihtsalt aktsepteerib minu loomepalanguid ja muid hullusi. Teiseks olen järele andnud kire osas - ma sain seda eelmises suhtes küll ja veel, kuid minu jaoks ebanormaalses suhtevormis. Nüüd tahaks midagi rahulikumat ja stabiilsemat, mis ei lõhu viimaseid allesjäänud närve ära. Vana inimene ka juba :D Mis ei tähenda, et kirge ja muud sellega kaasnevat poleks - on küll, ainult et leek ei lõõma nii valusalt ja ei tee haiget.

    Põhilised kriteeriumid võiks olla (suvalises järjekorras):
    * Huumorimeele olemasolu
    * Käelise töö oskus
    * Rahulik, kuid kindel meelelaad
    * Arukas (ma meelega ei kirjuta "tark", sest arukus on mu meelest olulisem)
    * Soovitavalt samast rahvusest
    * Aktsepteerib mind kõige saba ja sarvedega
    * Majanduslikult toimetulev
    * Heas kontaktis loodusega (metsamees, jahimees või matkaja vms), soovitavalt mitte-korteriinimene
    * Vanus pigem natuke vanem, aga ka paar aastat noorem võib veel kõne alla tulla.
    * Ei ole kellegi teisega abielus
    * Välimus jääb normi piiresse, väikese ülekaalu kannatan välja, aga rasvumist enam mitte
    * Soovitavalt natuke pikem kui mina. Igatahes mitte lühem

    Kui ma selle kõik siin samamoodi numbritesse paneksin, nagu sina eespool, siis oleks tulemus vist sama ahtake, sest enamus normaalseid mehi on juba abielus. Kui terve riigi peale 10 vaba ja normaalset mees leiduks, kes on ka minust huvitatud, oleks kõva sõna küll. Järelikult tuleb kümne küünega kinni hoida sellest, mis on ja tunda rõõmu. Olen sellele järeldusele juba tükk aega tagasi jõudnud ning tunnengi rõõmu :)

    Naisterahvas, 44

    ReplyDelete
    Replies
    1. Rekordpikk kommentaar, tore lugeda! Kõige kummalisem, et ükski su nõuetest omaette võetuna pole eriline, pigem normaalne, aga näe kui kokku korrutada läheb asi jamaks ja tuleb teha kompromisse. Ma muidugi enda numbrite juures abielu unustasin hoopis ära, pole kunagi pähe tulnud abielunaist sebida. Eks sellega tuleb mõnevõrra naiste-meeste erinevus esile. Vanusega on asi samuti suhteline, inimesed vananevad vägagi erinevalt, samas sünnikuupäev passis annab mingi tugipunkti.

      Delete
    2. Nooremana ongi valikuid päris palju veel, noored ju mingi vanuseni vabad. Aga kolmekümnendates-neljakümnendates läheb raskeks, sest potentsiaalsed normaalsed partnerid on abielus ning need, kes ei ole, neil on tihtipeale midagi viga (miks nad kolmekümneviieselt veel abielus ei ole). Kui siis juhtub mõni vaba ja sümpaatne kaaslane leiduma, on see absoluutselt hoidmist väärt.
      N.ö. teise ringi mehed on muidugi valik. Sõltub sellest, miks on enne lahku mindud (st kas tüüp on üleüldse abieluks kõlbulik). Mõni mees on ka õppimisvõimeline ja teises abielus palju viisakam, nooruse lollused ka juba ammu tehtud. Ja võib ka olla, et esimeses abielus oli kehvasti valitud naine, teisega on palju parem sobivus.

      Nõudmised võivad ju pealnäha normaalsed paista, aga siis hakkab mängima individuaalne eripära - kes on kelle jaoks seksikas jms.

      Partneri valimine on juberaske töö. Mul on mitu sõbrannat, kes kunagi nooruses on ka paaris olnud, kuid nüüd juba palju aastaid üksildased. Ja seda mitte meelega. Lihtsalt ei leia kedagi, kes oleks vaba ja keda ise ka tahaks. Samamoodi on mul vabu ja vallalisi meestuttavaid, kellel on naise leidmisega raskusi. Ja omavahel neid paaritada ei õnnestu...

      Delete
    3. Siinseid komme lugedes tundub partneri valik tõepoolest raske olema, eriti küpsemast peast. Üle 30 aasta pole selle peale mõelnud, küll ikka vedas, et õigel ajal noorena täppi läks.

      Delete
  5. Muidu ju tuntud promiskuiteet ei kommenteeriks, aga abielunaiste teema erutab:D Nüüdseks olen ma turult väljas, aga omal ajal (15...20 aastat tagasi), olid just neljakümnendates abielunaised need, kes tutvumissaitidel ründasid. Polnud ise taga vaja ajada ega midagi:D
    Minu jaoks on need ajad möödas, olen just ühe sellisega seitsmendat aastat abielus:)

    ReplyDelete
    Replies
    1. No vat sulle stereotüüpe, et naised on koduhoidvamad. Miks üldse abielus olles jahtida, loogiline järjekord oleks ju enne lahutada. Või tegu lihtsalt turu-uuringuga: on paremaid mudeleid saadaval või peab vanaga leppima :P

      Delete
  6. Küsisin mehelt (60, kolmas kooselu), mis tema teemast arvab, mis nõudmised on? Ta leidis, et aastate jooksul on nõudmised muutunud. Nooremana vaatas säravalt ilusaid, kuid elu näitas, et need, kes on ja ka ennast ise ilusaks peavad, on hirmus upsakad ja nõudlikud. Nii et - ei. Naine ei tohi olla kindlasti endast rumalam. Ega liiga laisk. Ega kaugelt üle normi paks. See tähendab - normaalne tavaline naine. Veel arvas, et armumisele ta enam kooselu üles ei ehitaks, sest kui armumine üle läheb, võib objekt osutuda hoopis teistsuguseks inimeseks, kui algul roosas uimas tundus. Meie suhe algaski üsna ratsionaalselt, sõprusest.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Nii on, lihtsalt vahel (enamasti muidugi mitte) on hullupööra vedamist ja valdav hulk positiivseid omadusi (vaataja silmis) saavad kokku ühes inimeses.

      Delete
    2. Eks ta jah õnneasi ole. Vahel läheb õnneks, vahel mitte. Jama on siis, kui selgus tuleb liiga hilja ja peab hakkama lapsi ja majasid jagama.

      Delete
  7. Oh, pärast lahutust (pea 6 a tagasi) ja sellest tervenemist (2-3 a) olen tutvunud tutvumissaitidel mitme päris toreda inimesega. Klassikalise kooselune pole veel jõudnud, aga eks see vanast peats võtagi kauem aega. Pojale (22), kes küsis: "Mismõttes Tinderis said tuttavaks, see on ju seksisait?" seletasin, et noortele vb küll, aga kus siis meie, keskealised, peame tuttavaks saama? Olen seal kohanud päris mitut päris toredat inimest, mis sest, et pikka "happily ever after" veel ühestki pole tulnud. Aga vaatame edasi. eestis on pakutav olnud kõige nigelam ja se eon ka üks paljudest põhjustest, miks ma ikka veel tagasi kolida ei saa/taha. Aga mida ma mehe juures vaatan: arukus, väljanägemine (ka oma kõrgst east hoolimata). Sest kui mulle ikka meeldivad pikad ja kõhnad mehed ja ise olen 1.82, siis 1.65 ja kõhukas ei ole päris see - noh, mida endale väga lähedale lasta. Iseendaga peab toime tulema majanduslikult, vanus +/-5/6 umbes, intelligentsus, viisakus ja head kombed. Ja muidugi, mina pean talle meeldima. Mängulisust ja spontaansust võiks inimeses ka keskeas olla.Põhiasjades võiks aus ka olla (et ei ole tegelt abielus ega alalises kooselus).

    ReplyDelete
    Replies
    1. Pikkus paistab meeste puhul olema sama pideva stressi allikas nagu kaal naiste puhul :D Mehed veel selle võrra nadimas seisus, et pikkust pole mingi nipiga võimalik muuta ja automaatselt on valik hulga väiksem, sest tõepoolest on väga harva näha paare, kus mees silmnähtavalt naisest lühem. Huvitav millal läheb käima lüheldaste tagakiusamise vastane liikumine "ka nublu on inimene" ;) Oma kriips alla 190'se kasvuga muidugi ei oska end nende kingadesse panna, aga kahtlemata vaevlevad diskrimineermise ja alaväärsuskompleksi käes. Samas minu arust igasugu kampaaniad olukorda ei muuda, võime küll avalikkuse ees kaasa noogutada, et ka paks on ilus ja lühike on nunnu, aga pikaajalisi stereotüüüpe see ei muuda.

      Delete
    2. Kuigi ma saan aru, et tegelt see meeste pikkuse järgi diskrimineerimine on mu enda kompleks. Noh, enda ravimiseks proovisin ka ühe vast 170 cm tüsedama härraga. Noh ja ... sobimatuse põhjus ei olnud mitte tema kasv :-) ega ükski muu füüsiline näitaja.

      Delete
    3. Ma ei arva, et see sinu kompleks on. Pika (suure) mehe puhul mängib ilmselt nii ürgne instinkt (suurem tõenäosus, et mammuti koju jõuab lohistada) kui ka praegused ühiskondlikud eelarvamused nagu ka vormist väljas naise puhul.

      Delete
    4. Mehe-naise pikkuse suhe mehe kasuks peaks olema ürgne instinkt. Paksus (või kõhnus) on sotsiaalne norm, mis on ajas väga palju muutunud.

      Sidudes teemat ühe eelnenud lõimega - lühidust kompenseerib hästi see, kui tüübil on hea huumorimeel. Eriti head lööki on säravatel pullivendadel, olgu nad kasvõi 150cm pikad.

      Ise siiski endast märgatavalt lühemaid väga ei vaata. Laste isa oli küll minust 25cm pikem, edasised suhted 5-8 cm minust pikemad. Alla 165cm mehi ei ole ka väga palju, et oskaks selle kohta midagi arvata.

      Delete
    5. Minu eelistus on kusjuures pigem suht lühikesed (ja saledad, haprapoolsed) mehed - kõigist suhetest on praegune meespool kõige lühem, temaga on suhe püsinud kõige kauem ja tema oli enne tutvumist ka see mees, kellele ma kohe silma peale panin, et issand kui ilus mees.


      Vbla mulle meeldib, kui saab pead kuklasse ajamata silma vaadata.

      Tema ongi minupikkune, aga ma arvan, et paar sentimeetrit lühem mind ei häiriks, just nagu pole häirinud ka veidi pikemad.
      Võiks veel kahtlustada vermingut lapsepõlvest, sest mu suguvõsas on samuti mehed lühemapoolsed, aga teisest küljest on vanema põlvkonna inimesed nagunii keskmiselt lühemad kui tänapäeval, siis peaks kõigil see verming olema.

      Mulle on meeldinud ka mõni pikk mees, tänu iseloomule, aga nii ongi, et pikk turske mees peab kuidagi lahe olema, et ma teda üldse märkaks, väikesed ja saledad jäävad justkui iseenesest radarile.

      Delete
  8. Mulle meeldib pikk ja kõhn, turske JA pikk on kuidagi palju :-). Ja selleks, et ma peaksin pea päris kuklasse ajama oma kasvu juures, noh 2 m või midagi. Samas, kõigel on oma piir, ka meesterahva pikkusel. 190 - 197 oleks mu ideaal. Aga kõik muud olulised omadused peavad ikkagi juurde käima.AGA te ei kujuta ette, kui palju on mehi, kelle jaoks naise kõige tähtsam omadus on lühidus. Ma ise ka väga kaua ei kujutanud. Ole kui tark, ilus, hooliv, meeldiv misiganes ... aga ikkagi LIIGA PIKK.

    ReplyDelete