Tinderist ja "ideaalsest" partnerist

Hoiatus: järgnev jutt teemal, milles olen absoluutne võhik. Heaks analoogiks religioonist rääkiv kodanik, kes pole ise kirikus käinud; arvutimängu halvustav tüüp, kes ei oska googeldada või pime kunstikriitik😜 Tinderit ja üldse kohtamissaitisid, või mis iganes nende eestikeelne vaste on, pole seni külastanud ja isegi mitte googeldanud. Arvake ära miks😉 Ei-ei, mul on kõik riistad küljes ja funktsioneerivad ettenähtud parameetrite piires😜

Teema kerkis üles tänu eelmises postituses kajastatud noortele (minu vaatevinklist) naistele. Jutuajamise käigus selgus, et nende põlvkonna paarilise leidmise viis on suures osas internetti kolinud. Dinosauruste aegne pidudel, baarides või raamatukogus kaaslase kohtamine olevat äärmiselt haruldane. Teema hakkas mind huvitama, sest natuke kuulates sain aru kui palju see võimalusi avardab, eriti inimestele kes muidu tagasihoidlikumad või introvertsemad ja naljalt seltskonda ei tüki.

 

Samas väitsid nad enda kogemusest, et ehkki pealtnäha lihtne siis tegelt on rahuldava partneri leidmine õige keerukas. Hea leidmine ääretult raske ja ideaalse avastamine praktiliselt võimatu nagu ka perekonnaseis kinnitas. Ja seda mitte üritamise vähesuse pärast. Esiteks peab sobima väljanägemine ja tutvustus enne kui üldse juttu ajama hakatakse. Chattimise käigus selgub mis eesmärgiks ja kas on üldse mõtet kokku saada. Kokkusaamise puhul peaks ilmnema on mingit keemiat või mitte. Kui on, kontrollitakse reaktsiooni toimimist. Lõpusirgele jõudes veedetakse mõnevõrra aega koos. Finish oleks siis kooselu. Nii ma vähemalt aru sain, parandage kui eksin.

Põhiprobleemiks olevat just lõpusirge osa ehk koera sabast üle saamine - siis ilmnevad muidu igati toreda tüübi kiiksud ja vead, mida seni suudetud varjata. Ühe õhtu kaaslase leidmine olevat hoopis lihtne ja selleks kasutatakse ka teisi interneti lehti, millel me pikemalt ei hakanud peatuma. Mulle kui enda arust liberaalsete vaadetega kodanikule oli sihuke lõdvalt muuseas kähkukapartneri leidmise populaarsus mõnevõrra üllatav, ehkki järele mõeldes tänapäeva sugude võrdsuse olukorras üsna loogiline. Hmmm... kadestama paneb lausa😋

Jutuajamine äratas puhtteoreetilise huvi, millist partnerit ise otsiks kui oleks aega ja vajadus tekiks. Millised ja kui erinevad on mu eelistused võrreldes noorusajaga.

Noorukina oli asi lihtne, eriti enne 25 eluaastat kui pikemat ja tõsisemat suhet isegi pähe ei tulnud. Tüdruk pidi olema ilus, sportlik, lahe ja soovitavalt blond. Juba siis oli oluline, et ka järgmine hommik oleks millest juttu ajada, ehk siis arunatukest pidi ikka ka olema.

Millised oleks üliküpses eas minu ideaalse kaaslase omadused kui sattuksin üksikule saarele:

1. Intelligents, umbes samal tasemel, et oleks võimalik rääkida vabalt enamusel teemadel.

2. Üldised vaated ja arusaamised elust sarnased.

3. Sportlik keha.

4. Aktiivne eluviis.

5. Noorem, kuid mitte rohkem kui 20 aastat😋

No ja ongi kõik, on siis raske ainult viit tingimust täita??? Esimesel pilgul mitte, aga tegelt ilmselt üsna keeruline, sest kasutan "AND" loogikat. Ehk siis vastavad populatsioonis olemasoleva tõenäosuse koefitsendid tuleb omavahel läbi korrutada. Teeme lihtsa tehte:

0.01 x 0.1 x 0.1 x 0.25 x 0.4 = 0.00001 = 0.001% ehk üks inimene saja tuhande kohta.

Eesti elanikkonna hulgas oleks neid tervelt 13 ja ometigi seadsin õige laiad piirid😉 Kui lisada asjaolu, et eelistan eestimaist ja naist😉 väheneb number 5-ni isegi kui erinevalt noorusest blond juukseväv välja jätta😛 Tegu oleks mitte ideaalse vaid "ideaalile lähedase" inimesega. Paraku suur võimalus, et need 5 ei otsigi kaaslast kuna on nii ideaalsed et niikuinii ideaalses suhtes😕 Mõni ime kui absoluutne enamus meist ei leia oma ettekujutuste ideaali ja peab tegema kompromisse. Nii nagu poliitika on ka kooselu kompromisside tegemise kunst.

Muidugi sõltub eelneva võrrandi tulemus kordajate väärtusest, mis igaühele erinev ja mille üle võib lõpmatuseni vaielda. Osa on suht kindlad nagu naiste hulk ühiskonnas 0.5, osa võtsin oma kogemustele toetudes, osa mõjutavad üksteist omades tõenäoliselt suuremat ühisosa (intelligents ja vaated elule, sportlik keha ja aktiivne eluviis). Eesmärk polnud mitte kolmanda komakohani välja arvutada ideaalse partneri esinemise tõenäosust vaid saada umbkaudne ülevaade. Peab tunnistama, prognoosid pole just julgustavad.

Hirmutamisega edasi minnes ei maksa ka unustada, et inimesed ja nende eelistused muutuvad ajas, ning seda mõlema partneri puhul. Kui järele mõelda siis on lahutuste nii väike hulk suur ime, ilmselt inimesed lihtsalt lepivad kas vähe või palju ideaalist erinevaga. Reaalsust vaadates ei jää neil muud üle kui eelistavad kellegagi koos elada. Kokkuvõttes tundub, et kui olete leidnud endale enam-vähem ideaali lähedase kaaslase tasub sellest küünte ja hammastega kinni hoida kuna parema leidmine on äärmiselt ebatõenäoline. Mis muidugi ei tähenda, et vastumeelses suhtes peaks kannatlikult edasi istuma.

Vabalt võite kommenteerida kuidas teil partneri valikuga läinud, palju ja kaua olete katsetanud, kui raskeid kompromisse teinud. Olete leidnud või käega löönud. Ise teate aga ausalt kommenteerides on vist mõistlik seda anonüümsena teha😉