Kuuba5 - Kala ja Koralliriigis

           See sukeldumisevideo läks tagurpidi, mõni ime, vees ju kaalutusetunne😕

Tütar sätib varustust valmis

Viimased paar päeva sai aeg-ajalt ookeanis ujutud ja kalu vahitud aga pühapäeva pühendasime täie rauaga selle tegevuse peale. Ilmateade soodne, vaiksema lainetusega rohkem kalasid, lihtsam korallrahu juures ujuda ja päikesepaistes nähtavus hea, värvid kirkad. Kohe peale hommikusööki varustusega randa. Kostüümid ajasime igaks juhuks selga.

Korallid ikka vatti saanud

Vettemineku protseduur snorkeldamisvarustuses vajab eraldi kirjeldamist. Lestadega nimelt ei saa kuival maal ja eriti liivarannal käia, hädapärast tagurpidi küll võimalik. Seega lähed istud mask ja toru kaelas rippumas madalasse vette ning tõmbad siis lestad jalga. Oluline moment, et liiva ei jääks sisse, muidu hakkab hõõruma ja võib natukese ajaga veest pehmenenud naha katki teha. Ookeani vee kandevõime nii hea, et tegelt võiks seda ka sügavamas teha. Lihtsalt tavaliselt tahad kohe juba põlvesügavuses vees ujuma hakata. 

Mask ja toru tuleb eelnevalt märjaks kasta ja udu tekkimise vältimiseks maski sülitada ning see näpuga laiali määrida😱 Kostab jäle ja tegelt on olemas spets aineid, mida pihustatakse udu vältimiseks aga kes viitsib: tatt käepärast ja tasuta ning mis peamine - aitab suurepäraselt. Lisaks varustuse sobivusele ja kvaliteedile on see ka üks hea põhjus, miks ei taha teiste inimeste maske ja torusid kasutada😉

Tavaliselt kipub mask alguses veidi siit-sealt lekkima, pead veits sättima ja vee väljapuhumiseks maski alumise ääre kergelt eemale tõmbama sel ajal kui ninast välja puhud. Õhusurve vajutab vee alt välja. Kui eelmistel aastatel ajasin alati vuntsid ja habeme põskedelt maski alt zhiletiga maha siis see kord esimesel randaminekul unustasin ega viitsinud tagasi tuppa jalutada. Teatava üllatusena polnud lekkimine raseerimtusele vaatamata suurem ja jäi nats ajaga järgi nagu tavaliselt. Edaspidi ei viitsinud karvu ajada, üks tülikas protseduur vähem. 

Kui tund aega ookeanis liguned satub vesi ikka ninna ja sealt ka kurku aga harjud ja puhud lihtsalt välja. Hingamisteed saab korralikult läbi loputatud. Kui te varem ei teadnud siis hiinlased muideks pesevad nina seestpoolt - kui esimest korda nägin töökaaslast seda tegemas imestasin, et kas haige. Ei olevat, kultuuriga kaasnev tavaline hügieeniprotseduur. Olen viimasel ajal näinud ka reklaame ninapesu aparaatidest, samas pole jälginud piisavalt tähelepanelikult saamaks teada, kas vajalik mingi meditsiinilise probleemi puhul või niisama uus trend levima hakanud. Huvitav kas sihukest pulli Eestis ka kohatakse?

Ujusime kohe kaugema korallrahu juurde ja otsustasime omaette ringi vaadata. Pidevalt teineteisel silma peal hoida suht tülikas - vee all kaugele ei näe ja vee peal pead tükk aega ringi vahtima enne kui märkad teise toru lainete vahel. Seda muret polnud, et kaduma läheks, ära eksiks või vees hätta jääks. Haikalasid polnud ka mõnda aega nähtud, niikuinii on haikala rünnakud haruharvad - miljonite troopikas igal aastal ujujate kohta tuleb keskmiselt vaid 70 rünnakut ja alla kümne surma - võrdluseks, et mesilaste sutsaka läbi sureb kümme korda rohkem inimesi.

Ujusime umbes tund kuni hakkas kergelt jahe. Rannal päikese käes kokse kõrrest imedes soendasime kiirelt üles ja läksime tegime koos veel ühe kiire treti rahu juurde enne kui aeg lõunat sööma minna. Kostüümidega kahjuks restosse ei lasta, pidime toas kuivad riided selga ajama. Kõht täis pugitud võtsime jälle suuna randa. Kuna ühtki meduusi enne silma ei jäänud, ei viitsinud ka kostüüme enam panna. Tavalisted ujukad käisid küll, mul lisaks särk päikese kaitseks, muidu põletab selja ära.

Kohe alguses nägime ranna ääres haugi suurust barracudat, pildi sain teha aga tüüp oli seljaga, tema jubedaid hambaid ei õnnestunud fotole jäädvustada. Liiga kiire teine, kui püüdsin paparazzot mängides järgi ujuda tõmbas ta paari kiirema sabaliigutusega uttu. Seekord pildistasin rohkem koralle ja filmisin kui tütar korallikäikudest ja koobastest läbi ujus. Ütles, et peab tähelepanelik olema, sest kui lähed riivates vastu kriimustad end päris korralikult.

Õhtusöök restos spets "teemantklubi" liikmena eripakkumiste ja teenindusega. Nagu ikka tüüpiline liig peen toitlustamine, kus põhitähelepanu maitseelamuse pakkumisel. Eelroad taldrikumäärimine, supp paar lusikatäit aga üllatavalt hea, põhiroaks saime jällekord piraka merevähi. Seekord just parajalt küpsetatud ja osavalt maitsestatud. Veinivalik oli ka suurem, täitsa nauditav punane vein. Pidusöögi lõppedes õhtu alles noor, esiteks vahetasime viisaka riietuse mugavama vastu ja siis hulkusime rannal ning istusime oma tuttavate seltskonnaga kokse libistades enne kui magama kobisime. Järgmisel päeval ootab ees pikem Jeepisõit.