Kuuba7 - Ookeanist viimast võtmas

Viimasel päeval sotsialistlikus troopikaparadiidsis tuleb viimast võtta oli meie ühine veendumus. Kuna soe ookean ja sukeldumine korallrahul on tegevus, mida ei Kanadas ega Eestis saa teha pühendasime selle peale võimalikult palju aega. Kiire hommikusöök ja pakkimine, mis ühe kohvriga 10 mindi ettevõtmine. Teemantklubi liikmena anti meile kaks ekstratundi toas viibimiseks, välja pidime kolima alles 2 ajal. Kuna buss lennujaama sõitis välja alles viie ajal tellisin lisaboonusena neljaks hotellitoa kasutamise võimaluse, et saaks dushi all sool maha loputada ja riided vahetada.

Videol koralliangerja nägemiseks peab parasjagu silmi pingutama

Seega kohe peale sööki randa ja vette. Ujusime koos rahu poole kui kümmekond meetrit eespool tütar hakkas kätega vehkima. Korraks ehmusin aga siis mõistsin, et mitte hirmust vaid erutusest, kutsus mind miskit vaatama. Paari lestasahmakaga olin kohal, plika osutab korallide suunas. Mõned kenad värvilised kalad, korallieend, vetikaid aga ei miskit supererilist. Kehitasin õlgu ja vaatasin lapse poole. Too võttis lõpuks huuliku suult: "Moray-eel". Koralliangerjat olen varem paar korda näinud, sihuke jubeda välimusega vedelvorsti meenutav elukas, kes sobib hästi õudusfilmidesse või unenägudesse luupainajaks😱

Pistsin pea vette ja uurisin terasemalt, äkki nägingi kergelt ehmudes otse enda ees. Kamuflaazh nii hea, et ilmselt poleks märganud kui ta poleks oma valgeid ristirästi hambaid demonstreerinud. Olin kalale meie mõlema jaoks ebamugavalt lähedal, samas ei saanud jätta kasutamata võimalust korallipraost väljapiiluvat käsivarrejämedust elukat filmida ja pildistada. Pole kuulnud, et inimest ründaks, kuid välimus piisavalt hirmuäratav, ei tahaks tõpra poolt hammustatud saada.

Ujusime edasi kaugemale rahule. Suht kerge lainetuse, selge vee ja päikesepaistega oli eelmiste päevadega võrreldes hulka rohkem ja mitmekesisemas valikus mereasukaid välja ilmunud. 

Küll üksikult, paariviisi, suurte ja väikeste parvedena. Mõned loksusid niisama lainete rütmis rahu ääre varjus teised ujusid ringiratast, kolmandad näksisid vetikaid korallide pealt, neljandad ajasid pisemaid taga, et neid nahka panna. Melu vee all korallide vahel nagu suurlinna tänavatel.

Peale pooleteise tunnist ujumist soojendasime natuke aega rannal, võtsime mõned koksid ja snäkid ja käisime vetsus. Ma ei tea mis asi see on aga ujudes tuleb mul alati hull põiekas. Vetsus lasen sellise koguse vett välja nagu oleks pool ookeani tühjaks rüübanud. Samas on selge, et kibesoolast vett juua pole võimalik. See veits mis ninna, kõrva ja ka suhu läheb ei saa kuidagi piisav olla. Ega ometi läbi naha organism vett ime? On see ainult minu prbleem või olete ka sihukest fenomeni täheldanud?

Heinamaa ookeanis, siin nägin ka raikala, kahjuks oli liiga väle pildistamiseks

Tunni jagu veel ujumist enne kui siirdusime lõunatama. Kõht tasus korralikult täis süüa, enne Torontosse jõudmist pole suurt einet loota. Baarist ja kohvikust võib muidugi snäkke ja jooke seni haarata kuni bussi istume. Minibaari õltsid olin alles hoidnud, toppisin need seljakotti et oleks hea hiljem sõidu ajal konsumeerida.

Peale lõunat läksime toast läbi, jätsime ühe kohvri ja palju riideesemeid maha sildiga, et need on kingituseks. Teise kohvri ja seljakotid cedasime hotelli fuajeesse ning suundusime uuesti randa. Tunnike ujumist, koksid ja snäkid rannatoolis lebotades viimast korda sinist ookeani imetledes. Kui olime kuivanud astusime broneeritud hotellitoast läbi, dushi alla ja riiete vahetus. Viimased pildid rannast ning fuajeesse oma bussi ootama. Krabasin konjaki mango mahlaga, tütrele kohaliku cola jääga ja tõin soojad võileivad näksimiseks.

Olin just järgmise suure kokteili võtnud kui veits hiljaks jäänud buss ette vuras. Koksi kallasin kiirelt termostopsi ümber, kui õltsid kah arvesse võtta siis janusse suremist polnud karta. Lend pidi väljuma alles poole kaheksa ajal. Saime konditsioneeritud bussi aknast imetleda päikeseloojakut troopilise vihmametsa taustal. Lennujaamas oli paras segadus, lõpuks leidsime ika õige saba. Aega oli jalaga segada, pigem jäi väheks, ei jaksanud kogu joogikraami enne turvaväravaid nahka juua. Süda tilkus verd kui pidin pool topsi konjakikokteili vetsus kraanikausist alla kallama.

Tollivabast poest ostsin ühe Kuuba "käsitöö" rummi kaasale rummipallide otstarbeks. Lennuk hilines tund aega, tegime lennujaamas ringi lonkides ja poode väisates aega parajaks. Suveniire pole viimased paarkümmend aastat ostnud, mõttetu kraam, mis jõuab kiirelt kaltsukate riiulitele. Mälestuseks olen kaasa võtnud midagi ise üles korjatut: kivi, merekarbi, puutüki, ... Mitte, et palju mõistlikum oleks. Parimad mälestused on ikka pildid, videod ja blogipostitused. Torontos maandusime veidi peale südaööd, harjumatult külm oli väljas.