Kuuba3 - Matkad ja Snorkeldamine

Must sukelduja korallrahu kohal

Hommikusöögile läksime varakult, sest kell üheksa pidi korraldatama tasuta jalgsimatk läbi dzhungli hotellitaguse mäe otsa. Sinnasamasse, kuhu esimesel päeval hobu seljas ratsutasime. Lõpuks päike väljas, tahtsin üritusest just metsasronimise pärast osa võtta. Omapäi ei tunne end liiga mugavalt troopilises dzhunglis, eelkõige igasugu torkivate ja kõrvetavate taimede tõttu. Einestamise ja matka vahel jõudsime ka retked Sunwingi esindaja juures lõplikult kinni panna ja ära maksta. Katamaraan $190 ja privaatreis Jeepiga $300 kahe peale. Kallis muidugi aga kui juba Kuubal olla, ei taha niisama rannal vedeledes aega surnuks lüüa.

Matkaseltskond suht kirju, omaette mõtlesin, kas ikka kõik mäe otsa jõuavad. Enne teele asumist küsis giid, on kõigil korralikud jalatsid, minu spordisandade peale kergitas kulmu. Paljud kohalikud kannavad siin mingil arusaamatul põhjusel kummikuid🙄 Sadakond meetrit mööda asfalti enne kui keerasime paremale metsa järsule

mägirajale. Olen enne roninud ja tean kuidas ökonoomselt liikuda aga mis seal salata, niiske palavus metsa all pani higi voolama ehkki päris võhmale ei võtnud. Paar peatust tuli teha, et mahajääjaid järgi oodata. Müts maha kaasteeliste ees, lõpuks jõudsid kõik üles samasse tippu sama "baari" juurde, kus kahe päeva eest olin.

Vaade päikselise ilmaga seekord hulka kirevam. Alla tulime lihtsamat ratsutamisteed pidi. Kohalikud pakkusid suhkruroo juppe, banaane ja papaya tükke - muidugi pisku meelehea eest. Kuna rahvas kippus venima, mul tee selge ning miskit huvitavat ei paistnud ees ootavat, lisasin omapäi tagasi minnes sammu. Hotelli territooriumil jäi silma pisike niuksudes ema otsiv kutsikas, ilmselt oli pesast välja roninud ja nüüd ei teadnud kus on. Vaatas mulle korra otsa aga koperdas siis ühe hotellitöötaja sabas minema.

Haarasin baarist õlle, tuppa jõudes leidsin eest tütre täis sukeldumisvarustuses. Lonksasin rüüpe ühe sõõmuga sisse ja ajasin kiiruga endale ka kostüümi selga. Muidu poleks ehk vaja, kuid eelmisel päeval rannal nähtud mitme sinise eluka tõttu tundus hea mõte. Needsinased mereloomad - Portugali sõdalased (merimännakud) meenutavad välimuselt õhukotiga millimallikat. Oma mürgiste niitidega pidavat kõrvetama piisavalt tugevalt, et kalu ja vahel isegi inimesi shokiga tappa. Nõks liiga ekstreemne elamusturism meile. Alloleval videol olev tegelane liigutas liival, paistis veel elus olevat.

Lasin ChatGPT'l teha lühikokkuvõtte: Portugali sõjamees ehk meremännak on ookeanis hõljuv kiskja, kuulub tsüanoobide ja hüdrozoode rühma. Kuigi teda sageli ekslikult peetakse üheks organismiks, on tegu kolooniaga, mis koosneb erinevatest polüüpidest, ühed vastutavad toitumise, teised kaitse eest. Olendil on kihilised, värvilised õhukotid, mis aitavad vee peal püsida. Portugali sõjamees võib olla ohtlik, kuna eritab pikkade niidiste abil saagi püüdmiseks ja kaitsmiseks mürki.

 Kaugemal ookeanil, laine murrab korallrahu välisservas

Kiirustasime vette ja ujusime kohe kaugema korallrahu juurde. Tõusu-mõõna vahe on siin kolmveerand meetri kanti, mõõnaga raske üle rannalähedaste korallide saada. Suurema lainetusega praktiliselt võimatu, kriibid käed ja kõhu teravate servade peal ära. Momendil suht kõrge veeseis, polnud probleemi. Vesi siiski veidi sogane ja ka kalasid eriti palju polnud. Filmisin/pildistasin moblaga meid ennast ja ranna panoraame. Vees olime kolmveerand tundi.

Hiljem lõunasööki oodates rannal kuivades nägi tütar sisalikke. Tal natukeseks ajaks lõbu laialt. Uuris ja vahtis neid, pika ootamise peale ronis üks tegelane isegi käe peale. Päris naljakad väledad rullis sabaga elukad, keda põhjamaadel ei kohta. Pildile jäänud tüüp peesitas päikesevanni võttes kuivanud puutüvel.

Lõunat sõime rannarestoranis, peab võimalust kasutama, tihti seda ju ei saa. Kala ja loomaliha, Kuuba kohta väga head, pluss joogid. Tütar hakkas laua ääres uurima, kaugel see liivarand ja kaljud on, kus eelmine päev käisin. Pole üldse kaugel kolm kilti, läheme teeme pisikese matka.

Pilt tühjale rannale kaljude poolt, tütar eemal

Joogid termosega kaasa ja asutasime end teele. Minul juba käidud rada aga plikale igati põnev. Läksime rannani välja, kuid kaljudeni oleks veel oma poolteist kilti olnud, mastaapsed asjad tunduvad lähemal kui tegelikult. Kella vaadates oli selge, et jääme pimeda peale, ronida niikuinii ei jõuaks, käisime ujumas ja pöörasime tagasi. Alloleval videol käime omapärase kivistunud musta vahtu meenutava rannakalju peal, ei saanudki aru kas korallrahu, mereveest söövitatud paekivikalju või kulutatud laavakivim.

Eelroog määris vaevalt taldriku

Õhtusöök restoranis reserveeritud, pidin kingad ja pikad püksid jalga ajama. Toit oli tõepoolest uhkem kui muidu, serveeriti päris ehtsal peene restorani kombel. Mis tähendas, et pisikeste portsudena määratu suurtel liudadel - motoks: "Pakume maitseelamust mitte kõhutäit". Eelroog sashimi, siis supp, pearoaks pirakas krabi ja väga hea loomaliha, lõpuks koogike või jäätis magustoiduks. Toitu loputasime alla keskmisest parema punase veini ja mahlaga vastavalt maitsele.

Peale õhtusööki jäi vana seltskond silma, võtsime joogid ja istusime juttu ajama. Tütar suundus peagi tuppa, tal hakkas vanainimestega igav. Kambas olid seekord Kanada ärimees Moskvast pärit noore pruudiga, minu vanune Austerlane, kaks homost saksa härrasmeest, üks väga stiilne vanem inglise proua ja mingi määramata päritolu tumedapäine mitmekeelne musklis meessoost hurmur, kes soost sõltumata kõigiga flirtis. Juttu jagus ja mida joogisemad olime seda valjem ning mitmekeelsem - tüüpiline kõik räägivad üksteisest üle, keegi ei kuula. Ühe ajal lahkuvad nõrgemad, mingi moment oleme austerlase ja kahe sakslasega neljakesi, mul ka aeg põhku pugeda, järgmisel päeval pean varahommikul vormis olema, piinlik oleks katamaraanil kalade toitmidega tegeleda.

P.S. Netis jäi silma just "The Telegraphis" ilmunud huvitav inglisekeelne kokkuvõte meie hotellist paarkümmend kilti eemal asuvast kuulsast turismipiirkonnast Varaderost.