Äratus puhkuse mõttes täiesti ebamõistlikul ajal, veerand seitse. Enda kella olin küll kolmveerandiks vibrama pannud, aga tütar ettenägeliku kodanikuna ajas mu pool tundi varem üles. Seitsme ajal pidi buss hotellist meid jahisadamasse viimiseks üles korjama, ma lisasin Kuuba kombe kohaselt pool tundi otsa. Tegelt seekord üllatavalt täpsed. Et kohvikud avatakse alles pool kaheksa olid meile võileivad valmis tehtud, mis valvelauast üles korjasime. Joogiga probleemi pole, baar 24/7 avatud, ainult vett pudeliga polnud neil kaasa pakkuda. Päeva alustasin 6:45 sahmaka cappucino ja konjakiga ... et adekvaatne pilt ette keriks. Aperitiiv avaldas kohest mõju, panin enda võileiva ja poole tütre omast nahka õltsi peale rüübates. Kaasas vaid riided seljas ja lestad ning mask ujumiseks. Pole muret, et merel jahe võiks hakata nagu Eestis kipub isegi palaval suvepäeval juhtuma.
Sõit Varadero poole kestis üle tunni, sadamas hulgi katamaraane ootamas. Rahvast koguti kokku mitmest hotellist. Linnas asuvad paistsid suht õnnetud ja väsinud, sellistes küll ei tahaks peatuda, mis keset linna merest eemal. Kindlasti odavamad aga kui prioriteediks pole kohalikel kitsastel tänavatel motikate ja jalgrataste, üksikute autode ja kohalike virr-varris rodeo tasub mugavuse mõttes paarsada taala rohkem välja käia. Sadamas suht karm turvakontroll, ikkagi välismaalased ja merelepääsu võimalus. Florida Keys ja vabadus vaid sajakonna kildi kaugusel, võib nii mõnelegi kohalikule vastupandamatu ahvatlusena tunduda.
Kapten tutvustas ennast ja Cetus nimelist alust. Soovitas nime meelde jätta, sest hiljem merel sukeldumas või saarel aega viitmas oleks hea oma paat üles leida. Kõik nad üsna sarnased, ilmselt tellitud soodsa hinna mõttes tüüpprojekti järgi suures koguses samast laevatehasest. Baar on avatud niipea kui sadamast lahkume, kuid hoiatas end pildituks joomast. Lisas ka juurde, et tema laevas pole poliitilised arutelud lubatud, eriti sõjateemalised. Kai peal kakelge palju tahate, laeval olgu kõik sõbrad või hoidku distantsi, muidu viskab tüürimees Pedro üle parda. Hiljem kuulsime, et joonud vatnikutega olevat varem probleeme olnud.
⛵Lõpuks üheksa ajal anti otsad lahti ja katamaraan hakkas liikuma lahest välja. Ilmaga vedanud, päike ning kerge briis, õõtsumist oli kahjuks minimaalselt. Kariibi muusika keerati peale (õnneks mitte liiga valjult) ja jookidel lasti vabalt. Rummi ja cola asemel proovisin brandy ja cola, sissejuhatiseks täitsa hea. Olime päikesekreemiga sisse hõõrutud, ronisime võrgu peale vee kohale lebotama. Siin oleks rätikud ärakulunud, samas muud hullu polnud kui nahale jäi võrgust ruuduline muster. Võrgusilmad ideaalse suurusega joogitopsi hoidmiseks.
Meri oli suht madal, kohati põhi näha kui otse alla vaadata. Pooleteise tunniga jõudsime väikeste korallide piirkonda. Ankur visati sisse ja peale lühikest instruktaazhi lubati rahvas vette. Veidi ajaga sai selgeks kui palju parem on meie hotelliesine korallrahu. Kalade hulk ja mitmekesisus seal hulga suurem. Siin liivasel põhjal mõned väikesed korallid, siin-seal mererohtu.
🐠🐟Kalad andsid end näole alles siis kui purjekalt saiapuru vette puistati. Arvukuse üle ei saanud kurta kuid liigirikkus oli madal, kolm neli erinevat suutsin märgata. Ujusime niisama ringi, kasutades maksimaalselt pakutavat võimalust ronisime viimaste hulgas tagasi laevale. Päikesepõletuse vältimiseks olin särgiga vees kuna ei viitsinud kostüümiga jamada. Ujumismütsi kannan koguaeg, muidu oleks kiilakas kuppel punane nagu valgusfoori keelav tuli või paaviani pee.
Cayo Blanco satipildi paremas servas
Cayo Blanco liivasaareni, mille rannarestos süüa pakuti, sõitsime alla poole tunni. Sadam kujutas endast üht betoonkaid, mille ääres pelikanid lennuharjutusi tegid ja üksikud pikknina kalad ujusid. Ujumisest, joomisest ja päevitamisest oligi kere parasjagu heledaks läinud. Portsudega ei koonerdatud, nii 🦞Lobster kui preatud kana olid head.
Nagu hea komme Kuubas nõuab ilmusid peagi manulised välja. Paar kassi ja üks eriti kahtlane elukas, kelle nimi Hutia kui tehisintellekti uskuda. Välimuselt meenutab roti ja kopra 🐀💞🦫 armuöö tulemust. Saarel pole muret et toidujäätmed vedelema jääks, osa pannakse nahka enne kui maha jõuab kukkuda. Kõiksorti linnud, kassid, koerad ja muud loomad muretsevad selle eest, vette pudenenud kraam läheb kalatoiduks.
Kõht täis võtsime mahukad joogid ligi ja läksime randapidi hulkuma. Põhjaranniku väiksemad saared hoitakse ilmselt inimtühjad kartuses, et kuubakad üle ookeani Floridasse võivad kippuda. Esimese hooga võiks pildi põhjal arvata, et tegu lausa pardiisiga. Omal ajal mõtlesingi: "Troopikas laevahuku üleelamine jube äge, ainult lebota rannal, käi ujumas ja söö eksootilisi puuvilju". Tegelikkus muidugi palju proosalisem, siukses kohas raskem ellu jääda kui Siberi metsas. Peavarju, süüa ja eelkõige vett tuleb kusagilt hankida.
Liiva ja korallsaarel🏝️ ongi kõige suuremaks väljakutseks joogivesi - jõgesid lihtsalt pole, madalal saarel imbub vihmavesi hoobilt liiva sisse. Ma ei räägigi kui igav võib hakata aastaid samas kohas sama kliimaga suurt mittemidagi tehes (toidu ja joogihankimine välja arvatud) kellegiga suhtlemata molutada. Ei võta kaua, et saba hakkaks kasvama ja tuleks peale väljakannatamatu tung puu otsa (kui vaid puid oleks) ahvidest🐒 esivanemate juurde tagasi ronida😜
Teravat pilku vaja, et tütar pildilt leida
Rand äärmiselt lauge, paarsada meetrit kaldast ei ulatunud vesi üle põlve. Jalutasime oma kaks kilti saarte vahelise kanalini, mis kitsas aga tänu tõusu- mõõna hoovustele nii sügav, et purjekad võivad läbi sõita. Vaated idüllilised kuid ega poleks rohkem viitsinud käia kui ka kanalit ees polnuks. Palavaks läks ja jook hakkas otsa saama. Tütar avastas pisikesed merekarpidesse peitunud krabid ja mängis nendega, mina jalutasin sadamast teisele poole. Peagi hakkas takistama kuivanud mangroovivõsa, ei viitsinud edasi minna. Kuna aega veel oli võtsin baarist kokteili ja lebotasin vees jooki nautides. Panin kaabu silmadele, ning üritasin lainete loksumise saatel seda tunnet mällu söövitada, et oleks mille najal järgmise korrani välja vedada.
Tüüpiline linnapilt
Tagasisõidu ajaks oli osa rahvast end õige heasse tujju joonud. Katamaraani tekil läks tantsuks lahti. Eriti ülemeelikud kippusid olema vanemad prouad, kaks tükki tahtsid lausa jahi rooli üle võtta. Viie ajal sadamasse jõudes võis tõdeda, et päev oli üllatavalt kiirelt maha purjetatud ja purjutatud. Bussisõit kippus venima kuid see-eest nägime bussiaknast õhtust linnapilti, mis hotellielust kardinaalselt erinev. Natuke nagu safari, kõrgelt paksu klaasi tagant konditsioneeritud keskkonnas hea julge vaadata kohaliku fauna sagimist. Samas, alles me ise olime samasugused ... Sommid vahtisid uudishimulikult Viru hotelli akendest kui vetsupaberirullid kaelas õnnelikult trollibussi trügisime😁 Sotsialismuse imeline maailm.
Hotelli jõudsime kenasti õhtusöögi ajaks. Snorklivarustus tuppa, riided vahetatud ja isukalt õhtust sööma. Kere korralikult täis pargitud läksin jälle baari tuttavate seltskonda. Uutest inimestest liitus keskealine rumeenlaste paar, kellega pikemalt vestlesin. Tuleb jälle kord tõdeda: sotsleeri inimestega palju ühist, eriti kui keskmisest haritumad satuvad olema.
Cayo Blanco kai ääres seisva jahi pealt pildistatuna
No comments:
Post a Comment
Kõik kommentaarid ootavad modereerimist!