Tuesday, December 18, 2018

Mehhiko suveniir


Valik suveniire: 2 t-särki, Tequila, kivid, teokarbi tükid, puutükid
Nagu üks korralik turist tõin ka mina võõralt maalt kaasa suveniire. Mitte küll palju, sest peale algset vasikavaimustust, kui oled esimesed korrad väljamaale saanud, jõuab kiirelt pärale ebaotstarbekate suveniiride mõttetus. Viimasel ajal olen seetõttu piirdunud t-särgi, kivide, merekarpide, mõne ehte (kaasale või lastele) ja kohaliku napsu ning paari põneva näksiga. Sombreerod, mõõgad, kohalikud nikerdised, kujud või maalid jätsid täiesti külmaks. „Iidsete“ asteekide või maajade amulettide ning muude judinate poole ei vaadanudki. Esiteks pole need pea kunagi ehtsad. Hullem veel kui on, siis võid vahele jäämise korral veeta Mehhiko riigi kulul planeeritust oluliselt pikema puhkuse kuumal maal „la carcel“ nimelises kinnipidamisasutuses mitte viietärni hotellis. Kõik on hinnas endiselt aga toit ja toakaaslased kardetavasti harjumatud lääne maitsele.

Hoiatan nõrganärvilisi: järgnevad pildid võivad reisuisu võtta, ehkki tehtud paranemise staadiumis, kui kõige jubedam möödas oli 😉

Intiimse kontakti kaudu saadud suveniir Mehhikost
Hea, et vasakul jalal, keskmise puhul oleks kodus keeruline selgitada 😝
Pikemalt kirjutaks hoopiski suveniirist, mille poolkogemata kaasa haarasin. Hoiatuseks ka teistele kergemeelsetele, võõral maal peab eriti ettevaatlik olema intiimsemat sorti kontaktide korral. Ja ma ei pea silmas mitte ainult hurmava välimusega vastassoo esindajaid. Loomariigi tundmatute isendite suhtes tunneb enamus meist aukartust, põhjendamatut kabuhirmu põhjustavatest putukatest ja mereelukatest ma ei räägigi. Personaalselt langesin kõigi eelduste kohaselt mingi tundmatu taime rünnaku alla. Kes lugenud mu postitust hotelli lähedal ronimisest, märkas ehk, et sain korra eelviimasel päeval varingul turnides kõrvetada. Kerge punetus ja sügelus, ei miskit hullemat kui nõgese puhul. Paar päeva hiljem kodus märkasin, et punetus pole taandunud, aga ei pööranud erilist tähelepanu. Nädal hiljem läksin päevaks mäele suusatama. Õhtul tagasitulles jalg sügeles, üllatusega avastasin, et punased punnid on oluliselt suurenenud. Imelik, ei tea kas külm või suusaliibukate hõõrdumine põhjuseks.

Järgmine hommik olid jalale kenad villid ilmunud, villide ümbrus koledalt põletikuliselt tumepunaseks tõmbunud. Sügeles, aga mitte väga hullult. Pükki pükse oli ebamugav jalga panna, villid tundlikud. Tööl üritasin võimalikult vähe liikuda, et püksisääred ville ei hõõruks, lühikeste pükstega vormi kahjuks meil pole. Kodus võisin veenduda, et punetuse taandumise märke polnud näha, pigem olid need kohad veidi paiste läinud. Otsisin doktor googlelt abi ja nagu võite arvata päästis mind ehmatusest põhjustatud südamerabandusest vaid skeptiku mõttelaad. Minu sümptomitele vastavad haigused katsid laia diapasooni kõikvõimalikest inimkonnale tuntud ja tundmata tõbedest alates „musta surma“ nime all tuntud muhkkatkust ja lõpetades vähiga. Oleksin piirdunud vaid Mehhiko mürgiste taimede otsimisega, aga vett sogas asjaolu, et lapsel, kes samuti kõrvetada sai, polnud mingeid märke nahal. Ometigi on eriti tundliku nahaga meie naispere, kel alati suured punnid ja lööve nii sääskedest kui koerakirpudest samas kui mul pole märkigi.

Vasak jalg paranemas
Öösel oli päris tüütu magada, jalg õhetas ja sügeles. Kui kahtlane olukord oli kinnitab fakt, et ehkki meditsiiniasutusi külastan haruharva, otsustasin peale tööd otse arsti juurest läbi astuda, kui ikka ise veel jalga alla võtan. Tööl vaatasin tööpäeva lõppu oodates iga viie mindi tagant kella. Kaalusin kainelt kõik võimalused läbi ja kokkuvõttes tundus ikka kõige tõenäolisem taimelt saadud mürgistus. Müstika vaid, miks alles nädal hiljem välja lõi. Tuulerõugeid olevat lapsena põdenud, see ei tohiks olla. Minu põletikulistele villidele kõige sarnasema pildi leidsin mingite putukate kohta, kelle vastsed elavad villides. Luubiga uurimine ei tuvastanud tundmatuid eluvorme ega ka pisikesi okkaid villides. Kolmapäeval, ehk üheksa päeva peale „kõrvetust“ vudisin arsti ootetuppa. Õnneks pole kesknädal rahvarohke, sain kohe ette. Õde küsis, mis probleemiks, seletasin ja palve peale näidata kerisin püksisääre üles. Tülpinud ja väsinud olemisega keskealine kergelt ülekaalus meditsiinitöötaja oleks mu säärel olevate punnvillide nägemise peale peaaegu tagurpidi salto visanud. Oi-oi-oi... oi-oi-oi... srazu vratsh nado... mul oli koduselt soe tunne kuulda vennasrahva keelt, justnagu Mustamäe polikliinikus :D

Pildil paistavad kui tava putukahammustused
Õde lahkus kiiruga jättes mind üksi oma villidega. Hakkasin juba sobivat põgenemisteed kaardistama, juhuks kui bioloogilise kaitseriietusega karantiinibrigaad peaks saabuma. Endale ei tundunud punetavad villid nii väga hullud, ju olin juba harjunud. Uksele saabus siiski arst, kes oli ettevaatuse mõttes aegsalt kummikindad kätte tõmmanud. Rääkisin talle üle kogu loo, mille peale doktor ei osanud muud kosta, et pole miskit sellist enne näinud. Eriti nädalase hilinemisega sümtomite ilmnemise valguses, mis viitab pigem nakkushaigusele. Ville aupaklikust kaugusest uurides mainis, et väljanägemise poolest meenutavad putukahammustusi. Pakkusin sõbralikult katsuda: villide all on suht kõva paistetus, oh pole vaja tõmbus tüüp kaugemale. Ma nihkusin lähemale rõhutades, et äkki ikka palpeerimine annab olulist infot. Nähes kui osavalt olin end ukse ja tema vahele manööverdanud silitas arst vastumeelselt hästi ettevaatlikult paari punnvilli pealt, kuid ei osanud miskit asjalikku lisada. Kokkuvõttes kirjutas mulle salvi, mida peale määrida. Nojah sama palju kasu kui mu perearstist, kes soovitab kopsupõletiku ravimiseks kuuma teed juua. Aga paremat polnud võtta. Kõik lootused tuli panna platseeboefektile, läksin tellisin apteegist retseptikreemi, ja määrisin kodus peale. Tänu töökoha tervisekindlustusele sain vähemalt tasuta, samas meenus riim nõuka arstiabi kohta, mis oli tasuta ja kasuta 😛

Nüüdseks on kaks nädalat möödas ja lööve mõningal määral tagasi tõmmanud. Eile käisin suusatamas ja kurim täna hakkas jälle sügelema. Eriti ärritavaks osutusid kodus jalga tõmmatud lühikesed fleecepüksid, mis vahetasin kiirelt linaste vastu. Nahk tulitab põlve pealt, kust fleece vastu puutus – kuradi kummaline. Praeguseks on siiski selge, et tegu pole ei lihasööja bakteri ega muu surmatõvega, muidu oleksin juba mullatoidul. Tänapäeva arstiteadus, vähemalt minu rahakotile jõukohane, ei oska vastust anda. Tuli pähe mõte postitada pildid ühte arstide FB gruppi, äkki oskab keegi Eesti meedikutest arvamust avaldada. Kui saan targemaks annan kallid lugejad ka teile teada.

4 comments:

  1. Issand, Discoverilt just vaatasin neid parasiitide filme. Jäi meelde et sõid palju mereande seal, järsku said mingi jõleda parasiidi endale.

    ReplyDelete
  2. Kohe, kui ma sellest libisemisest lugesin, imestasin, et nii kergelt pääsesidki. Aga mu meedikust ema rääkis just loo Afganistanist tulnud noormehest, kellel oli tunne, et miski on tal käsivarre sees ja arstid saatsid kõigepealt psühholoogi juurde. Mõni nädal hiljem koorusid käsivarrest mingid kiletiivalised...Vast ei ole see :) Mul endal sai kunagi jalg snorkeldades kriimustada ja soojas kliimas läks see ikka nii hulluks, et pärast sain nalja teha, et pääsesin hai lõugade vahelt ning kõik uskusid. Paranes oma pool aastat.

    ReplyDelete
  3. Söömisest seda küll ei saanud, suure tõenäosusega ikka ronimisest.
    Igatahes täna on parem kui eile ja seni pole naha all liikumist näha ega tunda olnud. Ehk panin neile jõulupeoga põntsu, andsid vere liigse alkosisalduse peale otsad :P

    ReplyDelete
  4. Proovi mentoolpiiritusega määrida, see võtab vähemalt tulitamise ära ja peaks ka kuivatama.

    ReplyDelete