Monday, October 25, 2021

Killarney-14 (20 sep), Point Grondine

Ümberkukkunud puuhiiglase juurestik
Uni hea, põõnan kuni kutsa äratab näonuuskimisega. Hommikusöök viimast korda kaljul. Õnneks täna ei tule keegi segama, saame omaette olemist nautida. Kuum kohv töeline kaif. Valmistan jooki väikest filterhoidjat kasutades. Kolm teelusikat kohvipuru filtrisse ja valan aeglaselt keeva vett peale. Nõristan nii suure kruusitäie, mis parasjagu termostopsi mahub. Viimasele teen kuuma veega eelsoenduse, muidu jahtub kohv kiirelt maha, mulle nimelt meeldib tuline. Pähklikooresorts annab viimase lihvi.

Viimane hommikusöök sellel kaljul
Toidukarp ja matkakast autosse, telk tühjaks, magamiskott ja madratsid kokku, nöörid puude küljest maha. Paigutan kõik kraami autosse ning lasen koera sisse. Käin korra telgiplatsile ringi peale veendumaks, et miskit maha ei ununeks. Pilk jääb kanuu peale, mühatan pahaselt omaette. Täitsa ilmaasjata kaasa tassitud, isegi katuselt maha ei võtnud. Ainus positiivne moment oli teada saamine, et kanuuga võimalik Silver Peaki matka oluliselt lühendada.

Astun pargi kontorist läbi ja tühistan viimase öö, panevad $60 krediitkaardile tagasi kuna lahkun enne 12 päeval. Koduteele jääb Point Grondine maastikukaitseala, mida omavad ja korras hoiavad indiaanlased. Tahan pilgu peale visata kuna kunagi pole käinud ja üks tüüp kiitis väga kenaks. Parkimisplats suure tee ääres kuid 15 raha maksev päevapilet tuleb paari kildi kauguselt bensujaamast soetada. Bens siin soodsam, sest indiaanlased ei pea hulka maksusid maksma.

Samal ajal valmistub minema üks kolmemeheline sõpruskond. Kogenud matkasellina näen varustusest kohe, et tegu linnainimestest algajatega - paaripäevase matka jaoks endale hirmsa koorma selga ladunud. Matkariided ja saapad paistavad ilusad, kallid ja tuliuued. Soovin head päeva ning hakkan astuma jättes nemad marsruudi valiku üle vaidlema.

Esialgu poolteist kilti metsaalune lauge ja samblane rada, iga natukese aja tagant infoplaadid taimestiku, loomade ning põliselanike nägemusega - põnev lugemine ja aega mul on. Järve äärde jõudes hakkab olema rohkem üles-alla ronimist. Üle kanuutee minnes kuulen ees hääli, tuttav matkaseltslond oli otsustanud otse teed mööda tulla ja alles nüüd metsa keerata. Jõudsin järgi, läheme mööda. Viimane tüüp juba ähib kõvasti ja näost punane - loodetavasti ei saa rabandust.

Edasi juba rohkem tõuse ja laskumisi, ületame mitu graniidiseljandikku. Hargnemispunkti märkan aga uhan millegipärast otse edasi. Mõnesaja meetri pärast mõistan, et vale rada, päike ei paista õigest suunast, tee viib ringiga tagasi parklasse. Ümberpöörd ja tagasi hargnemispunkti. Teine haru järsult seljandikult alla. 

Kanuuga üle
Mingi lind sulgedest puhastatud
Natuke jõnksutamist ning jõuame järve kaldale, kus saarele pääsemiseks võid kanuud kasutada. Kokku 5 kanuud, millest vähemalt üks peab alati mõlemal kaldal olema. Keeran esimese õigetpidi ja lohistan vette. Kutsik sisse ning sõuan mõne tõmbega paarkümmend meetrit saareni. Mahaminemisel kutsa süllehaaramisel kukuvad päiksekad vette. Õnneks madalasse, õngitsen aeruga välja.

Valin pika paarikümnekildise ringi lõunapoolse osa, see kulgeb rohkem järve äärt pidi. Otsustan tund aega edasi minna ja siis tagasi keerata. Maastik on ilus, samblaga kaetud graniit saare kallasteks. Mets tüüpiline kohalik segamets, kuivemates kohtades männid ja kadakad, niiskemates elupuud ja kased. Möödun paarist laagriplatsist, mis kõik tühjad. Tunni möödudes sammun veel paarsada meetrit lootuses ilus veeäärne koht leida kuid rada pöörab hoopis metsa, käheme tagasi.

Laudadest telgialus ja piknikulaud järve ääres
Puhkepausiks suundume tühjale järveäärsele telgiplatsile. Palav on hakanud, koorin riided seljast ning hüppan vette. Sushi muidugi kargab järgi, ta kipub alati kaasa kui keegi ujuma läheb. Ei tea kas murest, et ära upume või hirmust, et loom kaldale maha jäetakse. Pikalt ei uju, värskendav aga vesi siiski suht jahe. Välja ronides ei hakka riideid selga panema, viskan end ihualasti piknikulauale päikese kätte kuivama. Muigan pähekargava mõtte peale, et äkki saabuvad matkajad telgitama ja saavad kreepsu nähes paljast karvast onklit nende söögilaual lebotamas. Küll Sushi kuuleb ja annab aegsalt märku isegi kui mina ei pane tähele.

Tukastame kutsaga pool tunnikest. Sööme, joome ja vaatame ringi. Siit on mõnda aega tagasi metsatulekahju üle käinud ja ainult suured puud alles jätnud. Samas neistki õige mitmed kuivanud. Üks pirakas nulg lõkkeplatsi kohal kriuksub aeg-ajalt tuule käes. Kere kuiv, olemine puhanud - riided selga, saapad jalga ja hakkame astuma.

Madu suures plaanis
Ilus triibuline madu
Järsku jääb tee kõrval silma maha kukkunud nöörijupp. Mitte nöör, peenike pikk madu, sellise mustriga pole varem näinud. Pildistan ja uurin siis lähemalt ettevaatlikult näpuga saba lükates.

Madu eriti ei reageeri, filmin õige lähedalt aga kui kõrvale astun napsab välkkiirelt saapa ninast. Matkasaabas liiga tugev, hammas ei hakka peale. Üllatavalt agressiivne ehkki lõgismadu ta pole, kes siinkandis ainus mürgine. Igaks juhuks hoian siiski koera eemale. Madu tüdineb modelliks olemisest ja roomab minema. Küll tütar võib kahetseda, et koju läks, ma kolme päevaga nüüd kolme eri sorti madu näinud.

Saarekesed järves
Põdrasamblikuga kaetud graniitkalju
Metsas jääb silma koht, kus paljudel puudel kasvajad tüve küljes. Loodetavasti pole tegu radioktiivsete☢️ ainete matmispaigaga🙄. Kanuuga tagasi üle vee, seekord hoian hoolikalt päiksekaid. Tagasitee valin erineva, et põnevam oleks.

Kasvajad puudel
Ilusad seened, ei korjanud😏
Metsas paar pirakat puud ümber kukkudes mitmemeetrise juuremäsu üles kergitanud. Ronime graniitkõrgustikule, raja kõrgeimasse punkti, kust avaneb vaade ka kauguses ilutsevale Silver Peakile. Lühike puhke ja joogimoment, tuul jahutab mõnusalt. Uudishimulik orav tuleb piiluma, ega me ehk küpsisepuru maha pilla.

Lehed hakkavad punetama
Silmapiiril Silver Peak
Järsku on rajal oranzh lint ees ja silt, et siit edasi ei saa. Mis mõttes, tagasi küll ei viitsi minna. Lähen lindi alt läbi, no vaatame milles asi. Esialgu väga kena metsaalune, jõuan järve äärde. Järve kallast pidi jalutades jõuan üle kinnikasvanud lahesopi viiva laudteeni. Raja sulgemise põhjus on selge; laudtee kaob kohati veepinna alla. Paraku tundub, et vaid sent, kaks - minu saabastega peaks kuiva jalaga üle saama. 

Laudtee enda seis pole samas kiita: siin-seal õõtsub läbi ja kohati suht pude. Kui äärtes märg raba siis keskel lausa soo. Lähen edasi lootuses, et ükski laud ei murdu. Sissekukkumise puhul on suurimaks hirmuks mobla märjaks saamine, mudast sikutaks end laudade abil välja. Kriitiliselt kohast liigun siva üle, polegi hull. Sushi vaatab korra kahtlevalt aga silkab siis temagi märgasid laudu pidi. Õnneks ei tiku tee pealt kõrvale mudasesse laukasse astuma.

Viimased poolteist kilti veidi ronimist aga enamasti kena ja vähekäidud metsatee. Auto juurde jõudes kell pool viis. Torontos peaks olema enne üheksat, igati sobiv, sel kellaajal ummikuid teedel enam pole. Tagasitee kulgeb sündmustevaeselt, võtan bensu ja kuulan kõik need neli pluss tundi Jared Diamondi viimast raamatut: Upheaval: Turning Points for Nations in Crisis. - nii haarav kuulamine, et aeg läheb kui lennates. Maja juurde sissesõiduteele keerates tahaks autos edasi istuda ja peatüki lõpuni kuulata. Paraku peab asjad välja tõstma, et hommikul tööle sõita ning loomulikult kange tahtmine perele muljeid jagada😏 Kahju: läbi me 14 päevane matkapuhkus. Lohutan end teadmisega, et paljud kanadalased saavad aastas puhata ainult kaks nädalat - objektiivselt võttes olen paksult õnnega koos.


 

No comments:

Post a Comment