Elonil oli täna
palgapäev või vähemalt aktsionärid otsustasid, et omanik on väärt triljoni dollarilist palka. Ega ma imesta kui te nadikaelad seda numbrit ette ei kujuta, ma aitan natuke: triljon on sama palju kui miljon miljonit. Ehk siis Eloni palgaga võiks miljon inimest paugupealt miljonäriks saada. 1000000X1000000=1000000000000
Tegelikult muidugi pole see asi nii lihtne nagu meedia sensatsiooniliste pealkirjade põhjal võiks arvata. Selleks et kogu triljonilist "palka" välja teenida peab Tesla korporatsioon saavutama terve hulga esmapilgul fantastilistena tunduvaid tulemusi (vaata tabelit vasakul). Aktsionäridele on selline pakkumine nagu mesi moka peale: mina teen teist kõigist miljonärid kui te minule triljoni annate, pakkumine millest on võimatu ära öelda, kui seda uskuda.
Minu personaalne pakkumine: Tesla pankroti võimalus on palju suurem kui 8.5 Triljonilise turuväärtuse saavutamine. Aga olen ennegi Muski koha pealt eksinud, meeldejäävaimad kui tüüp avalikult telesaates kanepit tõmbas või Trumpi meeskonna koosseisus kärpekuningaks pürgis jättes oma ärid kus seda ja teist. Tuleb tunnistada, et Muskil on oskus üllatada ja sellistest olukordadest võitjana välja tulla kus kõik teised oleks mutta tallutud. Eks aeg näitab, mina igatahes olen ettevaatlik ehkki öeldakse, et julge hundi rind on rasvane ... alternatiivina ka auklik😜
Belemi kliimakonverents läheb ilmselt ajalukku kui suurim selleteemaline läbikukkumine. Roheliikumise ja kliimasoojenemise vastase võitluse perspektiividest annab parima vihje asjaolu, et maailma 5 kõige saastavama majanduse juhtidest polnud nelja (USA, Hiina, India, venemaa) kohal. USA ei saatnud kedagi, tähtsad ninad olid koos Exxon'i esindajatega hoopiski Kreekas sõlmimas uut laiaulatuslikku maagaasi ekspluateerimise lepingut. USA on kasutanud oma tollipoliitikat Euroopale nii nafta kui gaasi müümiseks, iseenesest pole paha, sest muidu ostaks eurooplased seda venest. Naljanumbrina kostavad 10 miljardilise Brasiilia vihmametsade kaitse fondi loomise katsed, eriti eespool kirjeldatud Eloni palganumbri kõrval. Kui Norra ja Prantsusmaa on valmis panustama siis paljud teised mitte, viidates eelarve kitsikusele - sõnades toetavad aga tegudes hiilivad kõrvale.
Tavakodanik võib saastatuse ja kliimasoojenemise vastu võideldes endal ninast vere välja punnida kärbsesittagi saavutamata ainult endal elu raskemaks tehes sel ajal kui eliit irvitades elu naudib. Enesetunnet ehk veidi tõstab enda "moraalse ja vastutustundliku" progressiivse inimesena tundmine, aga on see väärt kaasnevaid piiranguid??? Prügi ma maha ei viska ja kemikaale valamust alla ei kalla, tegelen isegi komposti ja (mõttetu) prügi sorteerimisega aga bensu või elektrit pole küll kavas maakera päästmise nimel kokku hoidma hakata või banaanidest ja mangodest seepärast loobuda, et neid transporditakse teispoolt maakera või lihasöömist maha jätta.
Samas müts maha maailmapäästjate ees, mu arust on mugavustest loobumise puhul tegu hulka suurema tahtejõu pingutusega kui trenni tegemine või toitumise kontrollimine.
Kas ja kui palju teie käitumist mõjutab soov maakera päästa. Kui jah siis miks seda teete?
Positiivse noodiga lõpetades: Sushi leidis, et diivanil on palju mõnusam lebotada kui oma tekil, eriti kui meie pehme fliistekk hammastega endale külje alla lohistada.
Mul soovi maailma päästa otseselt ei ole. Või noh, kaudselt ka pole. See tundub mulle miski sellise asjana, et kas on geen või ei ole. Mul pole.
ReplyDeletePrügi sorteerin nii palju, et taarat ja biojäätmed hoian eraldi, aga pakendeid kraani all ei pese. Kuna meil maja juures eraldi pakendikonteinerit pole, siis läheb mul kõik olmesse. Pitsakarbi panen ka paberi ja papi konteinerisse, aga iga vihikulehe pärast õue konteineri juurde ei jookse ja kümmet prügikasti toas ka ei hoia. Kui maja juures oleks pakendikonteiner, siis võib-olla viiks pakendid sinna. Ehkki kui see kõik läheb tegelikult lõpuks ühte põletamisse, siis tundub veidi napakas ka lihtsalt harjutamise pärast möllata...
Liha söömist kindlasti ei lõpeta. Eksootiliste toitude söömist samuti mitte. Kui mul on valida, et kas ma ostan 7 euro eest kilo Eesti õunu või kilo tunnikalakonservi, siis valin viimase.
Miks ma pole vastutustundlikum? Olen vist küüniline. Ei usu, et minust midagi sõltub. Ja eks natuke sõidan lastetuse tuules ka - kogu minu saastamine lõpeb minuga ja on summa summarum väiksem kui järeltulijatega inimeste oma.
Ei ole mul neid mõistusevastaseid soove, sest süüdistada üht gaasi kõigis hädades on läbinisti totter.
ReplyDeleteKuidas see maailmapäästmine välja näeb?
ReplyDeleteEt kõik heaoluühiskonna kodanikud kirgastuvad ja lõpetavad eelkõige tarbimise, mis jäätmeid toodab, reisimise, for fun hobid ja ... tekivad majanduskataklüsmid ... ja siis peale kogu seda paastu ja majandusraskuste eskaleerumist viskab keegi varem v hiljem kusagile tuumapommi, millele lendab 8 vastu ja ...
Prügi sorteerin, aga kui täitsa normaalsed kestvad sokid maksavad Temus 2.20 per 10tk, siis ma neid tellin ja kui on aega ja võimalust, siis reisin ... ja mune ostan ka odavaimaid, mitte neid "suplen liivas, vihmas, naeratan ja munen" omasid.
neid keskkonnaliigutusi, mis ma teen, teen umbes sama loogikaga nagu Ukrainale annetades. Ma ei usu, et see minu väike annetus olulisel määral võiduvõimaluste kaalukausse kallutaks, aga samas tean, et summeerudes võivad need midagi muuta, kasvõi paar elu päästa.
ReplyDeletešansid on väikesed, aga kui midagi ei tee, siis on veel väiksemad, isegi kui kaduvväikese suuruse võrra.
"Sõrmuste isanda" filmi Gimlit tsiteerides: "Small chance of success... certainty of death... what are we waiting for!"
niisiis meeleheitlik, jonnakas, vihane lootusekübe ja see lootusekübe on rohkem otsus kui reaalne lootusetunne.