Helged hetked ja toredad seigad

Sel aastal kutsikaga matkamas

Ritsik kirjutas oma postituses rõõmu ja rahulolu hetkedest. Häbematult ilma luba küsimata lihtsalt kommis teada andes kaaperdasin ta idee. Täitsa huvitav teema, eks ikka aeg-ajalt meenuvad meeldejäävad hetked elust. Momente on igasuguseid, aga helgeid hetki ja muidu toredaid seiku mõnus meenutada. Tänapäeval on nii vanad paberil kui uuemad digitaalsed abiks kuid minu arust nende lehitsemine natuke nagu spikerdamine. Ehedad autentsed hetked jäävad meelde ilma piltideta, tihtipeale pole sel momendil fotokat või mobla käepärast või rööviks pildina jäädvustamine hetke võlu.

Niisiis, lapsepõlvest on esimesed toredad mälestused seotud talvega. Sõitsime bussiga Tartust Kambjasse onule külla, mina sain eesistmel olla ja suurest esiaknast lumist teed, hangesid ja lumekoorma all lookas kuuski imetleda, tee oli tohutult mägine lapse jaoks. Isaga suusatamas Tähtveres, lasin kraavi pervest alla ja muudkui kukkusin aga ronisin jälle üles ja proovisin uuesti. Isa ootas tüdinult aga kannatlikult. Milline uhkus ja õnnetunne kui lõpuks püsti jäin. Suvel Pärnus ootasin ema puhkusele saabumist, aiast lõikasin kõige ilusama lille kaasa kui bussile vastu läksime.

Kooliajast meenub kui kutsuti klassi ette mingit geomeetria teoreemi tõestama. Ma polnud vaadanudki, sest eelmine päev juba vastasin, kaks päeva järjest ju ei kutsuta - aga kutsuti. Õpetaja pidi küsimust kordama ja eelduse ja väite ette ütlema, kuna polnud aimugi, mis tolleks päevaks anti. Võtsin südame rindu ning hakkasin lennult eelnevate tundide analoogia ning põhiteadmiste alusel tõestust välja mõtlema. Klassist oli kuulda naeru, mulle tundus, et mõttekäik korrektne, aga hakkasin kahtlema. Vaatasin õpetaja poole - too jälgis mind üksisilmi ja vaigistas klassi: "Laske Tomil tõestus lõpetada". Järsku saabus selgus, mõned teisendused ja oligi tõestatud. Õpetaja ütles karmilt, õpikut pole sa küll vaadanud aga tõestus on korrektne, istu, viis. Õpikus oli hoopis teistsugune tõestus, lõpptulemus küll sama. Teine uhke moment kui rahvastepallis, kus muidu silma ei paistnud, oli millegi pärast superpäev - sisuliselt üksi tegin mängu ära - tunni lõpus kamandati rivi ette ja õpetaja korraldusel klass aplodeeris - uhke ja piinlik tunne üheskoos.

Gümnaasiumi (minu ajal kutsuti keskkooliks) ajast meeldejäävaimad hetked loomulikult tüdrukutega seotud: esimene musi klassi minu arust kõige ilusama tüdrukuga, bussis koos teise tüdrukuga Pärnu sõitmine, kolmandaga õpilasmalevas heintes nahistamine, ... Sõpradega Võsu kandis suvilas pidutsemine, matkamine, rattasõidud, ... Selles vanuses kipuvad sõbrad perekonna üles kaaluma. Samas siiski mäletan end koos isaga Läänemaal suvila tarvis metsa langetamas olles talvel lõkke ääres istumist, küll maitses kuum tee hästi.

Praktiliselt kõik ülikooli aja helged hetked olid seotud üliõpilasmaleva ja pideva pidutsemise ning sellega kaasneva vastasoo esindajate anatoomiaga lähema tutvumisega. Õppimisel ei lasknud lõbusat elu segada, õnneks oli hea pea, libistasin 5 aastat ülikooli muuseas läbi lõpetades pingereas lausa auhinnalise kolmanda tulemusega, mis andis võimaluse suunamist valida just sinna kuhu tahtsin. Sel ajal tegelesin talveperioodil mäesuusatamisega veetes võimaluste piires nädalavahetusi Otepääl ja käies ka pikematel suusareisidel NL ja sots leeri piirides.

Praegu takkajärgi hinnates langes tudengielu perioodi ka igas mõttes elu õnnelikeim hetk kui viienda kursuse tipikana kohtusin kolmanda kursuse Tartu filoloogineiuga. Aasta pärast abiellusime, edaspidine juba ajalugu. Nii vanemad kui sõbrad imestasid, kuidas minusugune tropp sellise tüdruku suutis ära noppida - ise ka ei tea.

Järgmine ülepea käiv kergenduslaine oli 89'l aastal momendil kui jalg esimest korda Rootsi pinda puudutas - olen pääsenud vene kroonu ja võimu haardest ja mis kõige tähtsam, koos oma kaasaga. Vabas maailmas sündinud inimesed ei kujuta seda tunnet kunagi ette. Olime noored, puupaljad, keeleoskuseta aga kõik uksed olid meie ees valla kui vaid ise viitsid pingutada - per aspera ad astra. Aasta pärast peale paaris põgenikelaagris veedetud aega oli hulk elukogemusi, keel suus, siin seal illegaalselt töötatud kuna raha oli vaja. Kindluse mõttes üritasime edasi liikuda, mitme erineva riigi vahel valides otsustasime Kanada kasuks.

Nüüd oli lõpuks aeg maha rahuneda. Meeldejäävaim moment kui mõne aasta pärast hoidsin süles äsjasündinud tütart, hea et ise pilti tasku ei pannud. Teisest tütrest mäletan seda kuidas ta alla aastasena ei tahtnud muidu magama jääda kui sai minu kätt pea all või kaisus hoida, mina muidugi tema voodi kõrval kondid kanged põrandal istumas. Väsitav aga nii nunnu hingeminev tunne oli pisikest sooja põske pihu all tunda.

Killarneys 15 aastat tagasi

Edaspidi järgmise 20 aasta jooksul on enamus õnne ja rahulolu momente laste ja perega seotud, neist võiks raamatu kirjutada. Eelmise lause peale mõeldes tekib tunne, mul vist õnnelik elu olnud. Enda saavutused on toredad aga laste omade pärast rõõmustad ikka kõige rohkem. Kui siiski enda omadest rääkida tegi kõige enam head meelt karate musta vöö eksami edukas sooritamine ja lugematud reisid ning matkad nii perega koos kui ka üksi või koeraga. Kirjeldamatu rahulolu istuda eemal tsivilisatsioonist lõkke ääres ja veini libistades nautida koos kõrval pikutava kutsikuga linnutee taustal vehklevaid virmalisi. Töösse suhtun nagu kooli ajal õppimisse, paratamatu tüütu osa elust, mida tuleb võimalikult efektiivselt teha - ehk siis minimaalse aja ja pingutusega maksimaalne tulemus saavutada.

Õnneks olen kogu elu osanud hinnata oma aega ja elu rahulikult võtmist. Tsiteerides Fred Jüssit: "Maailmas on suur vajadus viljaka mittemidagitegemise ehk molutamise järele. Inimene ei oska olla laisk, sest teda on õpetatud aina töötama ja töötama. See on üks kurvemaid asju, et meile ei anta võimalust süveneda."

Tänane kolmanda advendi õlu on 9.5% kangune "Ce n'est pas la FIN du MONDE", täpsem inf 9.dets postituses. Aknakeses olev tekst: "Ragout de porc cajun a la biere" mis peaks tõlkes tähendama: "Searaguu cajuni õllega" - no ma ei tea mis pagana krüptograafia jälle, kanguse mõttes ehk nagu oleks tegu õllemaailma cajuni pipraga???