Vedru, Hein ja Padakonn

Kodumaale saabumise päeval oli üheks esimeseks asjaks autole kindlustuslepingu sõlmimine, mis osutus ülilihtsaks ja odavaks ning pea sama lihtne aku pealetõstmine. Olen viimasel ajal aku maha võtnud ja soojas hoidnud kui masin mitu kuud kasutuseta garaazhis seisab. Nagu ikka üllatab mind iga kord selle vana auto mootor, mis peale poole aastast või isegi pikemat seismist esimese võtmepöörde peale probleemideta käivitub. Sõitsin garaazhist välja tänavale aga esimesel ristmikul käis pauk ning järgnes kummaline kolin ning nühkiv hääl. Võtsin hoogu maha, mis see nüüd oli. Juhitavusest suurt aru ei saanud, kumm polnud, muidu oleks rooli kiskuma hakanud või iseloomulik lohin kostnud. Kui kärsahaisu hakkasin tundma, jäin seisma. Tütar oli talvel käsipiduri peale jätnud, äkki see kiilus kinni, murdus pauguga lahti ja hakkas vastu hõõrudes kärssama. Astusin välja, raske aru saada kust just kärsakas tuli, katsusin pidurid üle, ei olnud kuumad.

Sõitsin veel veidi ja tõmbasin kerge hoo pealt käsipiduri peale, eriti ei tunda polnud ja miskit ei muutunud. Mõtlesin juba, et äkki kõik korras kui kuulsin ja tundsin vibratsiooni. Mootoripööretest ei sõltunud, ikka liikumisest, ehk siis peab olema seotud mehhaanilise käiguosaga. Pidasin kinni, et veel kord lähemalt uurida, aga pidin ootama autos, sest väljas oli hakanud paduvihma kallama. Vihmahoo vahepeal üritasin masina alla piiluda kuid ei näinud midagi lahtist ripnevat. Õnneks polnud kodust kaugel, tasakesi sõitsin tagasi maja ette, pean välja uurima mis probleem, selle autoga praegu ei sõida kuhugi. Jätsin masina maja ette vihma kätte, peseb kõntsast ja linnusitast puhtaks.

Järgmisel päeval tagurdasin ettevaatlikult garaazhi kuhu isa kunagi ettenägelikult kanali oli ehitanud. Tagarataste juures, kus käsipidur, ei hakanud miskit silma. Autot edasi lükates kuulsin esimese parema ratta juures hõõruvat häält. Alt vaadates midagi ei näinud aga kuidagi imelik asend. Tõstsin masina tungrauaga üles ja võtsin ratta ära. Probleem selgus hoobilt - näpujämedune amordi spiraalvedru pooleks, ülemine jupp üle tugitaldriku alla libisenud ja hakanud vastu kummi hõõruma - mis oli ka kärsahaisu põhjuseks. Oma jõududega sellest jagu ei saa, helistasin tüübile, kes eelmine suvi uued kummid pani. Tema ise ei tegevat kuid sõber peaks küll suutma uue vedru paigaldada, sain numbri ja leppisime tolle mehega aja kokku.

Järgi mõeldes ei oleks saanud sellise jama juhtumiseks olla paremat ajastust ja kohta. Väikesel kiirusel, kodu lähedal ja siis kui mina roolis. Kuna töökoda vaid kilomeetri kaugusel peaks saama sinna omal jõul. Lahtise vedrujupi kas lõikan relakaga pooleks või siis tõmban nipukatega kere külge kinni, et uuesti ratta vastu hõõruma ei hakkaks. Kvartalisisestel tänavatel võin tasapisi 10 kilti tunnis kohale veereda. Autota jäämine sundis mind rattaga suvilasse heina niitma sõitma. Pühapäev lubas õnneks ilusat ja keskmise läänetuulega ilma. Tuule suund ja tugevus oluline, sest suur osa teest Tallinnast Vääna kulgeb lagedate alade ääres, vastutuulega paras surumine.

Läänetuulega valisin pikema kuid metsavahelise tee. Kohalikust poest ostsin paki suitsukeelt, kaerapehmikuid ja kolm õltsi heinalise janu kustutamiseks. Joondudes põhuimõtte: "Enne lõbu, siis töö" järgi läksin kõigepealt randa ja avasin intrigeeriva sildiga õlle: Tuisu, väikese kardemoni ja apelsiniga hele talvepruul. Ehkki reklaam oli põnev veendusin kardemoni maitse mittesobivusest õllega. Kui kohvi teeb paremaks siis õllele annab nilbe meki. Maha ei raatsinud kallata aga rohkem ei osta. Tuul oli jahe, rahvast rannas üksikud kuid mõned tüdrukud hulpisid õige pikalt vees - väga külm ei saanud olla, ise küll ujuma ei läinud.

Suvilas avanes suht trööstitu pilt, hein üle põlve vaatamata naabri kuu aja tagusele niitmisele. Kergelt roostes vikat garaazhi lae all alles, luisku pidin otsima kuid leidsin sellegi sauna eesruumist. Kui võiks arvata, et eelniitmine teeb elu lihtsamaks siis eksite, pikemat rohtu lõikab vikat kergemalt. Pooleteise tunniga sain kergema kolmandikuga ühele poole samas järgmise aastaaja kevade A Le Coq'i Lääneranniku pilsnerit nautides. See õlts oli super hea, meenutas kunagi ammu sama firma pilsnerit - äkki ongi sama retsept, lihtsalt teise sildiga. Lõunasöögiks sõin suitsu seakeelelõikude paki tühjaks, kõrvale hammustasin kaerapehmikut ja rüüpasin oma tuntud lemmikut "Praha Zlata".

Viieni vihtudes sain kahe kolmandikuga ühele poole, natuke peab ka seemneks jätma. Teatava üllatusena oli mu eelmise suve lõpus ehitatud lõkkokste virn kenasti alles ja valmis selle aasta jaanituleks. Veel jäi silma, et muidu nii ohtralt levinud tigusid ei näinud. Ei tea kas põhjuseks pirakad kärnkonnad või lihtsalt selline aasta.

Padakonn

Tagasisõit sujus allatuult oluliselt kiiremini kui tulles, mõned sekundid alla tunni. Lõikasin ka karjääri juurest otsemaks ehkki sealne kruusatee pakkus väljakutseid. Peale dushi all käimist olin nagu uuesti sündinud, hüppasin ratta selga ja tõin Maximast veel 12 Praha õltsi, rohkem sadulakotti ei mahtunud. Pean veel mitu raksu käima, soodukas ei pruugi kaua kesta ja pikk suvi ees.