Valimistest takkajärgi

Põhjus pidutsemiseks

Öeldakse, et peale kaklust rusikatega ei vehita (vist vene vanasõna kui ma ei eksi:) aga mul on küll kange tahtmine seda teha. Samas pole isegi kaklemas (valimas) käinud. Seni on mu põhimõte olnud, et kuna momendil Eestis ei resideeru rohkem kui kuu aega aastast siis pole ka moraalset õigust valida, sest mis iganes otsuse teen, selle tagajärgesid ei saa eriti tunda ega pea ka oma valiku eest vastutama. Ei taha nagu kõrvaltvaatajana teiste inimeste elu eest otsusi teha. Aga peale viimaste valimistulemuste nägemist jääb mulje, et peab vist suhtumist muutma, andmaks oma pisikese panuse et takistada Eesti langemist populistliku korruptantliku jõugu valitsuse alla. Muidugi pidasin silmas keskerakonda, kui kellelgi peakski kahtlus olema.

Kas teda me tahtsimegi?

Delfist loetud väidet (Koorits), et keskerakond sai Tallinnas reformist ja sotsidest rohkem hääli ei suuda kuidagi uskuda. Sellele on ka juba vastu vaieldud (Voog), pole päris selge kellel siis lõplikult õigus. Ei saa aga kummutada fakti, et mingi osa eestlasi toetab keskerakonda. Kuidas see võimalik vaatamata avalikule venemaa rezhiimi tallalakkumisele ja varjamatule korruptsioonile ning demagoogiale jääb mulle arusaamatuks. Saan mõistusega aru sellest käputäiest, kelle töökoht või illegaalne sissetulek sõltub kesikute parteist, aga neid ei saa olla nii palju.

Ilmselt tuleb mängu teatud kontingendi naiivsus ja lollus, võimalik et ka lihtsalt protest praeguse valitsuse vastu. Oma osa mängib kindlasti tüüpiline radikaalvasakpoolne kadedus: miks keegi teine elab paremini, läheme maksustame teda rohkem ja jagame tüübi palga omavahel laiali. Kuhu selline suhtumine viib, näitas ilmekalt nõuka süsteem. Samas ei saada aru, et kesikute poolt hääletades jagavad nood kõik omavahel ära ja kokkuvõttes jääb tavakodanikule veel vähem pihku. Isiklikult ei tunne kedagi, kes keski eest valinud oleks aga äkki on keskerakonna toetamine samasugune piinlik ja varjatud tegevus nagu pihkulöömine, mida viisakas seltskonnas avalikult ei julgeta tunnistada :)

Ärme laseme kesikud riigipiruka kallale !

Ainus lohutus valimiste juures on fakt, et tegu oli vaid kohalikega, loodetavasti riigikogu valimiste ajaks suudab keskerakond piisavalt ämbrisse astuda või rahvas aru pähe võtta, et kesikukari valitsusse ei pääseks. Kui Savisaar peaks tõepoolest peaministriks saama ei suuda ta loodetavasti selle ajaga kogu majandust uppi keerata. Natole ja Euroopa Liidule soovitaks selle perioodi jooksul infot Eestiga mitte jagada, või kui siis kohe ka koopiad Moskvasse saata:) Kokkuvõttes on iga rahvas väärt oma valitsejaid eriti kui need ise enam-vähem demokraatlikult valida saab. Kui kesikud molli äärde läbustama laseme pole kedagi muud kui ennast ja oma lollust süüdistada.

Jaapan-13 Shibuya

Meie marsruut: Gekkoji 11:39 ... 12:26 Otsuki 13:04 ...14:04 Shinjuku 14:11 ... 14:18 Shibuya, kokku 103 km, 3990 jeeni, 159min. Pisike kolmevaguniline rong tuli ette täpselt õigel ajal nagu alati, ronisime piletiteta peale, sest jaamas polnud ikkagi hingelistki näole andnud.

Fujioshida (Gekkoji jaam) vasakul keskel, Shibuya paremal ülal kaardi nurgas

Vagunis inimesi päris palju aga saime siiski istumise. Vastas olid ainsad valged inimesed, kes peale natukest otsa vahtimist juttu tegid. Fujioshima luxhotellis peatunud Saksamaalt pärit turistid. Olid mäe jalamil veidi ringi lonkinud aga mäkke ronimist liiga raskeks pidanud. Neilegi meeldis Jaapan väga, mõni ime, eks tundsid siinse täpsuse ja asjalikkuse juures end üsna koduselt.

Kui keegi piletit pakkuma ei tulnud otsustasin ise rongijuhi käest küsima minna. Ju vist nakatunud kohaliku seadusekuulelikkusega. Natukese seletamise peale sain vajalikud paberilipakad kätte. Nautisime viimaseid vaateid Fuji vulkaani eelmäestikule võttes mõned hüvastijätu pildid. Otsukis oli suht pikk peatus, mille sisustasime jäätise ja õllega vastavalt maitsele. Jaamas jäi silma filmiplakat viimase Hollywoodi blockbusteri reklaamiga, kummaline tundus seda jaapani kirjamärkidega näha.

Maailma kõige tihedama läbikäiguga, Tokyo Shinjuku jaama kasutab rohkem kui 2 miljonit inimest päevas. Sinna viis kohaliku tähtsusega kiirrong täpselt tunni ajaga. Vahemärkusena võiks mainida, et paari päeva eest võtsin raamatukogust välja Arimasa Osawa kriminulli pealkirjaga "Shinjuku Shark". Mulle on alati meeldinud lugeda raamatuid mille tegevuskohtades olen viibinud, see kindlasti üheks faktoriks, miks Rootsi või Soome krimkad istuvad, nüüd siis võin ka Jaapani omad samasse kategooriasse lisada.

Meie sihtpunkt Shibuya asus vaid kaks jaamavahet edasi, kuid selleks tuli ümber istuda. Shibuya on Tokyo populaarseimaks kaubamajade ja lõbustusasutuste keskuseks. Lisaks peetakse seda piirkonda noorte moe ja kultuuri mekaks.

Oluliseks vaatamisväärsuseks olevat jaamaesine ristmik Hachiko väljapääsu juures, mida ületavad inimjõed igas suunas kui jalakäiate foorid korraga roheliseks lähevad. Ristmiku ääres on kõrghoonete seintele kinnitatud tohutusuured videoekraanid, millel pidevalt reklaam jookseb.

Inimmeri lõi esimesel momendil pahviks, tekkis pisike mure, et võime selles massis lihtsalt kaotsi minna kui vool peaks teineteisest lahutama. Õnneks olen piisavalt pikk ja heleda peaga, et rahvahulgast kui majakas välja paista. Samas on näha, et nooremad jaapanlased hakkavad kasvus vähehaaval eurooplastele järgi jõudma. Suutsime suht lihtsalt juhiste abil õige tee leida, ei pidanud isegi oma mobla GPS'i peale lülitama.

Meie elukoht asus kõrvaltänaval suures valvelauaga korterimajas. Jõudsime kohale veidi enne ametlikku aega, aga otsustasime sisse astuda. Võti oli pandud ukse juures olevasse postkasti, magnetkastikesse.  Pisike ühetoaline korter koosnes vetsust, kööginurgast ja toakesest, kus kolm voodit.

Selline minimalistlik elamine:

Lauakene ja kolm voodit

Lisaks madrats kapis, mida voodite vahele maha visates sain mina magamiseks kasutada.

Akna juurde astudes avanes suht trööstitu vaatepilt vastasmaja betoonseinale, ise küll sellises kohas elada ei tahaks aga ega me siia akna alla istuma tulnud nagu vanamuttidel Mustamäe viiekordsetes oli kombeks. Esiteks heitsid kõik momendiks sirakile ainult mina kargasin dushi alt läbi, sest paarisajameetrine teejupp ülesmäge oli läbihigiseks teinud.

Dush tõi energia tagasi ja tekkis tahtmine linnaga tutvuma minna. Tüdrukud keeldusid ühemõtteliselt ning lesisid vooditel edasi. Mis ikka, lähen otsin mõne toidupoe ja vaatan kas leian rahamasina, mis mu pangakaarti tunnistab. Esiteks märkisin GPS'i peal asukoha ära, siis kindlam tunne, ehkki tavaliselt pole mul orienteerumisega probleemi. Kohe vastas üle tänava asus meeletu Mark City Mall nimeline kaubamaja. Jalutasin jupp aega ringi enne kui Jaapani Posti ATM'i leidsin. Õnneks töötas, võtsin 40000 jeeni, loodetavasti pole rohkem enam vaja enne tagasisõitu.

Jalutasin kaubamajas päris pikalt ringi aga ausalt öeldes miskit põnevat seal polnud, ega tegelikult ei vaadanudki. Kõige rohkem huvi pakkusid söögipoed aga need olid hirmkallid, enamasti pakuti käsitsi tehtud hõrgutisi. Tänavale sattudes leidsin paar soodsamat kohta ja lõpuks ostsin mõned sushid ning õlled nurgapealsest Family Martist. Korterisse tagasi jõudnult selgus, et rahvas veidi aktiviseerunud ja valmis välja minema.

Istusin ise läpaka taha, et järgmist päeva planeerida. Meie rongipiletid ikka kehtivad, tundus olevat mõistlik neid ära kasutada. Pakkusin välja mõtte sõita Jaapani põhisaare Honshu põhjatippu, ainult 600 km ehk 2 tundi sõitu. Mari oli kohe hakkamas aga teised kaks otsustasid oma aja Tokyos veeta. Ok, mis ikka, jaguneme siis homseks kaheks grupiks. Japan Guide veebilehte sirvides, jäi silma ka teine huvitav koht. Samuraide külas Kakunodates pidavat nende järeltulijad ikka veel mitusada aastat vanades majades elama, mõnedesse võib väikese tasu eest ka sisse piiluda. Astume sealtki läbi, pisike põige risti üle Jaapani ei võta ju rohkem kui tunnikese, merefestival ei hakka Aomoris niikuinii enne pärastlõunat.

Läksime kõik koos välja, mina jaama pileteid kinni panema ja tütarlapsed shoppama. Seekord pidin sabas oma pool tunnikest ootama enne kui jutule sain, sest mitmetel turistidel võttis seletamine metsikult aega. Muhelesin rahulolevalt oma ettenägelikkuse üle, et rongide ajad ja jaamade nimed paberile kirjutatud. Kui teenindaja jutule sain käisin uhkelt välja oma paberilipaka ja naeratasin laialt. Jaapanlane viskas pilgu paberile, noogutas mulle rõõmsalt, klõbistas veidi arvutil ja saingi kaks komplekti trükimasina soojasid pileteid näpuvahele.

Jaapanis ülipopulaarne Pachinko mängupõrgu

Juba oli pimedaks läinud, aga kuna ei viitsinud veel koju minna, hulkusin niisama tänavatel ringi. Päris vinge melu käis ehkki alles neljapäeva õhtu. Rahvast vooris tihedalt tänavail, musa kostis lõbustusasutuste lahtiste uste vahelt. Sattusin laia sissekäigu ette, kust trepp alla viis. Teades, et toidupoed tihtipeale maapinnast allpool läksin asja uurima. Oligi suur ja suht odav toidukas, siit sai kogu õhtusöögi korraga ostetud. Pirakas saal kus einevad toidukaubad erinevais piirkondades nagu ikka, kassad olid ainult imelikult paigutatud suvaliselt üle kogu saali laiali.

Jalutasin ringi ja ladusin siit-sealt meeldima hakanud produktid korvi. Pisike segadus tekkis kui hakkasin maksma, kassaneiu lasi vaid paari asja eest tasuda, mis mõttes. Pika seletamise peale selgus, et erineva kauba eest tuli erinevais kohtades tasuda kuna kuulusid erinevaile poodidele. Kurat, miks keegi enne ei võinud öelda, pidin mitmesse kohta tagasi jalutama et maksta, hea veel et varastamise eest kinni ei võetud, olin ju rahumeeli "poodidest" korviga maksmata välja jalutanud.

Hiljem astusin ka pisikesest nurgapealsest puuviljapoest läbi, kust 100 jeeni eest hunniku pisikesi banaane võtsin. Õhtusest tänavaelust plõksutasin mõned pildid. Ootamatult patsutas keegi õlale, mida kuradit see veel peaks tähendama. Kas unustasin ikkagi mingi produkti eest tasumata, ja nüüd tuli politsei arreteerima, pöördusin ehmunult ringi.

Kergendusega ohkasin, hoopis Mari oli mind märganud teispool teed ja otsustanud ehmatada. No ega ei oota küll, et sajatuhandelises inimkarjas juhuslikult kokku sattud. Viimase tänavapildi tegingi lapsest seljatagant sushibaari juures, kust meie kõrvaltänav ära pööras.

Korterimajja sissesaamisel tekkis probleeme, sest olime oma turvakaardi tuppa jätnud kuna ei osanud oodata, et seda vaja läheb. Valvur ikka lõpuks lasi meid sisse aga rõhutas, et järgmine kord olgu kaart kaasas. Toas pugisime kere täis, surfasime veidi netis, kandsime kodusele "hooldemeeskonnale" üle Skype ette oma edukast Tokyosse jõudmisest ning pugesime suht varakult põhku, järgmine päev saab jälle teguderohke olema.

Jaapan-13 Fujioshida hommikupoolik

"Maailma suurim" Fuji nimeline sake pudel

Ärkasime suht vara, veidi enne kaheksat, sest plaanis enne Tokyosse sõitu veel korra Fujioshidas ringi jalutada. Pealegi pidime end hostelist keskpäevaks välja kirjutama. Teatava üllatusena polnudki eriti väsimust, ainult jalad eelmisest õhtust kanged. Pisem plika keeldus karku alla ajamast väites, et ei tunne mingisugust vajadust täna linna peale hulkuma minna, pigem põõnab veel veidi. Pakkimine ei võtnud kaua, mis seljakotiga reisimise suureks eeliseks. Keetsin endale hommikukohvi ja istusin veidi aega läpakaga akna juures nautides vaadet Fuji mäele.

Toetusmeeskond kaasa näol oli elamise kinni pannud Tokyo Shibuya nimelisse linnaosasse.  

Kiire surfamise tulemusel selgus, et on olemas samanimeline rongijaam, kust korteriomaniku väitel vaid mõnisada meetrit meie elamiseni jalutada. Väljuma peab õigest august, muidu võib lihtsalt kilomeetrike lisaks kerida. Rongiliinide kaarti vaadates nägin, et jaam asub Tokyo meiepoolses osas, sinna saab kolme ümberistumisega. Üle-eelmise päeva õppetunni najal kirjutas Mari Christina jaoks välja nii sõiduplaani kui korteri aadressi. Lisaks tegi igaüks oma moblaga läpakaekraanilt pildi ka alternatiivsest variandist, mida hiljem tegelikult kasutasime - tänapäeva tehnika eelised.

Tänav viib otse Fuji suunas

Nii kitsad on need "kõnniteed"

Hommikusöök nahas läksime linna peale uitama. Tee peal märkas Christina värvilise kujundusega kanalisatsioonikaevude kaasi, isegi selliseid banaalseid asju oskavad jaapanlased "kunstiliselt" esitada.

Keskuse kaubamajast ostsin endale kaasa fotoalbumi Fuji piltidega, paar postkaarti ja tegin foto kaheksakandilistest keppidest, mida ronijatele raske raha eest müüakse. Edasi jalutades jäi silma üks huvitavaid ogalisi vilju kandev puu, millega tegu, pole aimugi.

Postkaardid Fuji fotodega

8 kandilised "Fuji" matkakepid

Kuna aega veel oli, otsustasime ülesmäge kaugemale jalutada. Ei pidanud kahetsema, sest järsku märkasin teiste kenade jaapanipäraste majakeste vahel huvipakkuvat Nadaya nimelist poekest. Pole aimugi, mis see sõna tähendab, aga poe-esise kauba alusel ei saanud kahtlust olla toodangu tüübis.

"Nadaya" viinaköök

Tegu kõige ehtsama pisikese viinaköögi ja juuresasuva kärakapoega. Minu reisueesmärk oli saavutatud :) Pakkusin kaaslastele välja, et nad võivad edasi kõndida, kui ei tunne Jaapani kultuuri selle tahu vastu huvi, mul läheb siin veidi aega.

Kultuurikaugete inimestena jätsid neiukesed mind üksi, astusin vapralt uksest sisse. Millegi pärast osutusin ainsaks kliendiks, äkki samal põhjusel nagu tolles Rootsi anekdoodis, kus turist ei kohta hommikul Stockholmi tänaval ainsatki rootslast. Kui lõpuks imestades uurib järgmise vastusattunud sisserändaja käest, kus siis rootslased on, saab vastuseks: "Ah nad kõik ju tööl".

Kena jaapanipärane majake

Kuna olin ainus ja pealegi veel soliidses eas blond härrasmees, sain ülevoolava tähelepanu osaliseks. Kusagilt tagaruumist kamandati isegi ainus inglisekeelt valdav tüüp kohale kui küsisin, kas tohin pilti teha. Too haaras mu fotoka ning plõksis mitu võtet nii suurima sakepudeli kui toodangu näidiste riiuli kõrval. Kliendina ma paraku nende lootusi ei täitnud, sest suutes meeles pidada oma lubatud pagasi suurust, ostsin vaid pudeli kohalike soovitatud saket meie karate bossile kingituseks, Fuji kujulise pudeli "Fuji" vett ja koheseks tarbimiseks mõned õlled.

Kiki ja Christina olid üllatunud nähes mind vähem kui poole tunni pärast poest väljumas. Kuna kell hakkas ka juba poole üheteistkümnele lähenema, asutasime tagasiteele. Tee ääres jäi silma pisike põllumajanduslik aialapp, kus mingit piiret polnud ja tundus, et Jaapanis pole ka vajadust kuna kellelegi ei tule pähe mõte üht maisitõlvikut või tomatit möödaminnes näpata.

Postkontorist võtsin mõned margid ja saatsin ühe postkaardi Eesti poole teele. Rahamasin siin millegipärast keeldus koopereerumast, loodetavasti Tokyos ikka õnnestub sihuke ATM leida, kust oma kaardiga jeene kätte saan. Enne hosteli jõudmist plõksutasin lähedalt pildi tänavavalgustus laternast päevasel ajal, siin on veel selgemalt näha kui kitsad kohalikud jalgteed. Tugevama kasvuga ameeriklane igatahes elektriposti ja seina vahelt läbi ei mahu.

Kiki oli juba pakkinud, polnudki siis muud kui asjad selga vinnata ja end välja kirjutada. Raudteejaama poole tuli sammuda ülesmäge, võtsime hästi rahulikult, et palavaga mitte läbihigiseks minna. Jaam oli jumala tühi, ka piletikassas polnud kedagi. Mis siis ikka, ajavaru oli meil piisavalt, et automaadist jäätised ja mõned joogid osta. Jah, polnud näpukas, ka jäätist saab automaadist 150 jeeni eest. Joogid võtsime nagu ikka sildi disaini alusel, olles piisavalt kogenud, et mitte rohelise tee nupule vajutada.

Canadas seda rüübata ei tohiks ;)

Kiki sai värvikireva marjajoogi, milles ujuvad puuviljatükid talle eriti ei meeldinud, muidu olevat maitse hea aga miski kummaline mekk on juures. Äkki käärima läinud kahtlustas laps. Puuvilja limonaadist ju aru ei saa, ta kihiseb nii või teisiti. Kokkuhoidliku inimesena mainisin, et kui ei meeldi ärgu ära visaku, ma neelan ülejäägi nahka nagu tavaliselt. Plika mekkis pisikeste suutäitega vähehaaval edasi ja polnud seda nägugi, et tahaks jooki loovutada.

Mul tekkis huvi, norisin endalegi lonksu. Hmmm ... , tõesti hea, kohe väga hea, paraja magususega, puhta puuvilja maitsega aga vist tõepoolest käärima läinud. Kui ei teaks, et alkovaba, siis ainult sihukest jooki luristakski. Oot-oot, alkovaba jaoks on nagu liiga hea maitsega, tekkis mul äkki kuri kahtlus. Hakkasin silti lähemalt uurima ja muidugi: protsente oli mitmeid, aga selgus et 0% näitas rasva sisaldust, 3% alko hulka, vat sulle sähh.

Maailma parim lahja puuviljatükkidega siider

Jällekord võisin veenduda Jaapani tsivilisatsiooni eesrindlikkuses. Alkoholi ostmise piiranguks on pikkus, kui vaid ulatad münti sisse suskama saad joogi naksti kätte. Tõe selgudes loovutas laps oma joogi mulle, mu mõlemal järglasel on täiesti ebaeestlaslik vastumeelsus igasuguste vähegi alkot sisaldavate jookide vastu, isegi keefiri nad tühjad ei taha. Rahustan end sellega, et emmelt päritud geenid, muidu võiks veel igasugused kahtlused tekkida, sest issi küll C2H5OH sisaldavaist jookidest ära ei ütle ;)

USA Finants Statistika ja minu targutamine ;)

Et eilne jutt niisama umbmääraseks udutamiseks ei kujuneks otsustasin täna huvi pärast visata pilgu viimase ametliku statistika peale, raamat ikkagi aasta vana juba. USA eelarve on üleval ametlikul valitsuse veebilehel http://www.whitehouse.gov/omb/budget/Overview, mis üllatus üllatus töötas praegu, aga seda 244 leheküljelist üksikasjalikku dokumenti ei viitsinud hakata lahkama ja läksin lihtsama vastupanu teed, leides veebilehe http://www.usgovernmentspending.com/federal_budget_fy13 kus kogu huvipakkuv info kompaktselt esitatud. Pilt mis avanes ei erinenud eriti raamatus loetust, ega ma seda oodanudki, tahtsin pigem kinnitust saada.

Niisiis, eelarve mis on olnud kaks viimast aastat miinuses 1.3 triljoni dollariga, selle aasta defitsiidiks planeeritakse 0.9 triljonit. Mulle kui maamatsile on asi suht lihtsalt arusaadavaks tehtud. Eelarve koosneb tuludest ja kuludest, nende erinevus ongi kas defitsiit või ülejääk. Üle aastate kogunenud eelarve puudujääk kujutab endast riigi võlga. Selge kui seebivesi, matemaatika koha pealt pole rohkem kui esimese klassi haridust vaja, et numbreist aru saada. Siinkohal ongi müstiline, mille üle aastakümneid majandustarkusi õppinud teadlastel vaielda. Pankroti tekitab ülejõu laenamine, selle likvideerimiseks peab eelarve pöörduma ülejääki. Viimase eesmärgi saavutamiseks ainult kaks teed, kas tulusid (revenue) suurendada või kulusid (spending) vähendada.

USA 3 aasta eelarve tulude poolelt vaadatuna.

Vaatame kõigepealt esimest võimalust. Momendil koosnevad tulud põhiliselt kolme sorti maksudest: tulumaks 56%, sotsiaalkindlustusmaks 34%  ja muud (käibe, kinnisvara, ...) maksud 10%. Seega on tulude tõstmise ainus võimalus kas suurendada eelnevate maksude määrasid või panna peale mingi uus maks. USA's on maksude tõstmine eriliselt ebapopulaarne, mistõttu tundub, et seda ei suudaks ükski valitsus vajalikus ulatuses läbi suruda. Ka mujal maailmas kitsastes oludes populistlik ja populaarne rikaste lisamaksustamine ei pruugi õnnestuda, sest isegi mõningate maksustamisaukude kõrvaldamine ei lähe tavaliselt läbi.

Siiski on veel üks võimalus maksutulu tõstmiseks. Majanduskasv, inimesed lihtsalt teenivad rohkem ja maksavad seetõttu ka rohkem maksusid. Eks seepärast pumpavadki ameeriklased raha majandusse, et kutsuda esile GDP kasvu, seni on tegu olnud raha tuulde loopimisega ja kardetavasti nii see ka jääb. Kokkuvõttes ei tundu usutav, et tulude poolt saaks suurt kasvatada, kindlasti mitte nii palju, et kompenseerida vahet kuludega.

USA 3 aasta eelarve kulude poolelt vaadatuna.

Aga äkki annab kulusid kärpida. Kolm põhilist ja suht võrdset on kaitse, tervishoid ja pensionid, sotsiaalkindlustus neljandal kohal, lisaks veel umbes 20 protsenti mitmesuguseid teisi kulusid. Pensioni kallale minekuks peaks olukord olema juba Kreekaga sarnane ja isegi siis on raske taolist otsust rahvale selgeks teha. Tervishoid on Obama lemmiklaps, seda ei luba ta puutuda, ehkki siin oleks ilmselt kõige suuremad võimalused kulusid kärpida. USA tervishoiu efektiivsus (kulutatud raha hulk tulemuse saavutamiseks) on nimelt ääriselt madal kui võrrelda teiste arenenud riikidega. Võimalik et peale Obamat asutakse eelkõige Obamacare lammutama, kui selleks ajaks juba liiga hilja pole. Kaitsekulusid on kärbitud pikalt ja siin on kindlasti veelgi ruumi, kuid sellele on tugev vastuseis nii vabariiklaste kui ka tavakodanike poolt, kes ei taha näha, et kõikvõimas USA järjest nõrgemaks jääb. Sotsiaalkindlustuse juureski annaks kärpida, eriti muidugi kontrolli ja tingimute karmimaks muutmisega. Samas julgen kahelda kas sellest aitaks, et eelarve tasakaalu saavutada.

Tähelepanelik lugeja peaks olema märganud, et üks punkt on puudu, nimelt pole kusagil riigivõla intresside tasumiseks tehtavaid kulutusi ära toodud, aga miks siis??? Väga lihtsal põhjusel, kuna intress momendil nii madal, on ka kulutused madalad ega paista teiste kõrval silma. Aga kui intressimäärad tõusevad ajalooliselt isegi normaalselt madalale tasemele 5%-ni. Sellisel juhul ilmub välja viies suur ligi triljoni dollarine kulu, lisades hoobilt 20% kogusummale juurde!!! Ja intressimäärad tõusevad, sinna pole miskit teha kui valitsus raha muudkui juurde trükib, dollar odavneb ja dollarihinnad kaupadele kasvavad põhjustades inflatsiooni.

USA kogukulude jaotus 2013 aastal.

Sellega aga pole halvad uudised lõppenud, seni oli jutt vaid USA föderaalkuludest, kui lisada ka osariikide ja kohalike omavalitsuste kulud kerkib esile selline üüratu number nagu 6.4 triljonit dollarit. Samas pole paljude nende eelarve seis sugugi roosiline. Need on siis kokkuvõtlikud numbrid ja maamatsi analüüs, mis annab paraku ainsaks tulemuseks eeldatava USA pankroti. Millal ja kui kiiresti on iseasi, seda ma ei proovigi ette ennustada. Aga juhtub just sel momendil kui kollektiivselt pead liiva sisse peitnud turud mõistavad, et USA eelarve poliitika pole miskit muud kui püramiidskeem ja hakkavad rahasid välja tõmbama. Isiklikult arvan et sütikuks saab olema mingi esimesel pilgul suht süütu ootamatu sündmus aga sellele järgneb harukordselt kiire langus, eks näe.

Öeldakse, et kui sa oled pangale võlgu tuhandeid siis on see sinu probleem, kui miljoneid siis panga probleem. Sama kehtib ka riikide kohta, ainult et suurusjärgud erinevad, miljonid on riigi probleemiks kuid miljardid ja isegi triljonid juba kogu maailmamajanduse probleemiks. Seepärast ei taheta lasta ühtki suurt riiki pankrotti minna ja võimaluse korral aidatakse, tõsiselt suuri aga pole võimalik aidata sest selliseid fonde lihtsalt ei eksisteeri.

Just tuli uudis, et USA's on saavutatud kokkulepe finantskriisi edasilükkamise osas. Paraku on tegu vaid ajavõiduga, möödapääsmatute raskuste või isegi katastroofi edasilükkamisel. Juba järgmise aasta algul peavad senaatorid ja kongresmenid uuesti sama teatri ette võtma. Tihtipeale kipub probleemide edasilükkamine olukorda ainult halvemaks muutvat ja lõpliku lahenduse palju valulikumaks tegema kui see vajalik on. Eks oleme kõik mikromastaabis omal nahal kogenud, kas või toa koristamise või muru niitmisega viivitamine teeb hilisema tegevuse tükk maad tülikamaks :P

Katastroof varsti ?

Ülaltoodud pealkirja ei põhjustanud ei asteroidiga kokkupõrke oht, supervulkaani oodatav purse ega isegi eelolev globaalne soojenemine, mitte miski looduslik katastroof. Hoopiski kaks hiljuti loetud raamatut: "The Great Degeneration" ja "The Coming Bond Market Collapse". Vaatamata suure osa vabast ajast arvuti taga veetmisele õnnestus ülalmainitud raamatud läbi lugeda, ja seda põhjusel, et tegu tõepoolest huvitava ning mõtlemapaneva teemaga.

Eile oli viimane päev kui sai BF4 beeta versiooni mängida, nüüd siis ehk veidi jälle aega blogistada, täisversioon tuleb alles 29 oktoobril. Aga see mäng on ikka päris nakkav, eile õnnestus õige mitu tüüpi haavlilaengutega kustutada, sain oma kaheksateistkümnenda pussitamise kirja ja esimese kiirkaatri "killi". Kõige tipuks ajasin humveega helikopterile otsa, enne kui kaks tüüpi jõudsid õhku tõusta ja lükkasin nad koos põleva vrakiga jõkke :D

Aga nüüd tagasi teema juurde. Kui raamatuis toodud väiteid uskuda, ja need on õige veenvalt esitatud, siis pole järgmine massiivne majanduskriis enam kaugel, lisaks ei ole erilist lootust sellest välja rabelemiseks. Momendil elame enam-vähem maksimaalse heaolu juures, edaspidi võitleme mitte majanduskasvu vaid selle kahanemise aeglustumise nimel. Nõuka ühiskonna lapsena olen alati kõige loetu suhtes pigem kriitiline, sest teatavasti trükkida võib kõike. Põhikriteeriumiks on ikka olnud: Kas toodud väited on loogilised. Alles siis kui tunduvad loogilised on mõtet edasi vaadata.

Küsimärgi lisasin pealkirja kuna objektiivseks hindamiseks pole mul piisavalt majandusharidust ja lisaks sõltuvad sotsiaalsed ning majanduslikud protsessid nii paljudest tuntud ning tundmata teguritest, et vähegi täpsem etteennustamine praktiliselt võimatu. Üleüldisi trende on siiski suht selgelt võimalik näha ja neist põhjustatud sündmusi võib küllaltki suure tõenäosusega oodata toimuvat mingi ajavahemiku jooksul.

Mis toimub arenenud maailmas: majanduskasv aeglustub, võlakoorem kasvab astronoomilise kiirusega, ebavõrdsus suureneb, rahvastik vananeb, sotsiaalne rahulolematus kasvab, ... mis on valesti? Neid küsimusi lahkab "Suur degeneratsioon". Lääne tsivilisatsiooni alustugedeks peetakse demokraatlikult valitud valitsust, vaba turumajandust, seaduse ülimuslikkust ja tsiviliseeritud ühiskonna korraldust.

Aga valitsused on enamuses riikidest järjest rohkem korrupteerunud, turumajandus on allutatud liigsele regulatsioonile, seaduse ülimuslikkus on muutunud advokaatide ja kohtunike ülimuslikkuseks, ühiskond on stagneerunud, inimesed ootavad et nende probleemid lahendaks nende eest keegi teine, kuritegevus ja eriti ebaeetiline käitumine on saanud normiks. Kõik see kutsub esile lääne ühiskonna majandusliku seisaku ja geopoliitilise allakäigu. See oleks raamatu lühikokkuvõte. Kostab sünge aga enamus argumente paistavad õige veenvad ning loogilised. Kõigega ma nõus polnud kuid huvitav ja mõtlemapanev lugemine igal juhul!

Teine raamat käsitleb konkreetselt põhjusi, miks on paari aasta pärast oodata mitte masu ega depressiooni vaid pigem senikehtinud maailmamajanduse süsteemi kokkuvarisemist. Põhjuseks muidugi arutu laenuvõtmine, mida pole mingit lootust tagasi maksta. Seda mitte ainult Kreeka või mõne teise pisema riigi puhul vaid lisaks enamusele Euroopa suurriikidele ka Jaapani ja USA juures. Veendumust, et riikide võlakirjad on kõige kindlamad investeeringud kõigutasid juba Kreeka ja teised raskustesse sattunud Euroala riigid. Samas pole erilist tähelepanu pööratud USA'le.

Siinkohal tahan eriti esile tuua kohta raamatust, millele polnud ise kunagi eriti mõelnud. Tähtis pole niivõrd riigivõla suurus GDP'ga võrreldes kuivõrd riigi tulude ja kulude seisukohast vaadatuna. Ja selle koha pealt on USA seis õudusvärinaid peale ajav. USA võlg on 7 korda suurem kui aastane tulu riigieelarvesse ehk 700% kusjuures eelarve defitsiit 50%, ehk lähemate aastate jooksul kasvab võlg iga kahe aasta tagant terve aastase eelarve jagu.

Kuidas on võimalik et USA pole veel pankrotti läinud, aga seepärast et intress on sisuliselt null, võlaprotsendid minimaalsed. Samas trükitakse raha juurde (tegelt küll lihtsalt elektrooniliselt lisatakse ringlusse krediiti) meeletutes kogustes, mis paratamatult toob mingil momendil kaasa inflatsiooni ja intressi kasvu. Taolise megavõla protsente pole aga võimalik tasuda. Järgi jääb kaks võimalust, kas Kreeka või Zimbabwe, pankrott või hüperinflatsioon, kumbki pole meeldiv tulevikuväljavaade.

Lõpptulemusena langeb USA dollari väärtus kõvasti ja kogu maailma majandus jookseb kokku, sest paberraha pole ka mujal kaetud reaalsete väärtustega. Praegune USA võlakriis on alles eellainetus saabuvale orkaanile. Katastroofi momendi määrab ära inimpsühholoogia, ehk moment kui kriitiline hulk investoreid kaotab usalduse riigivõlakirjade väärtusesse, viimased püsivad juba praegu ainult sooja õhu najal. Autorit ei tasu niisama hirmutajate kilda arvata, ta oli üks väheseid kes mitmeid eelnevaid kriise tabavalt ette ennustas. Head lugemist:)

Laupäevahommik

Laupäeva hommikusöök

Ei saa salata, et mulle meeldivad laupäeva hommikud, kohe väga ja isegi siis kui õues sajab vihma ning pole mugav tagaaias kohvi juua. Korraks ajasin silmad pilukile poole kaheksa ajal kui vanem laps ülikooli tõttas, võtab miskit lisakursust, et lastaks aerospace klubi liinis peenmehhaanika tööriistade kallale. Muidu ikka laupäev tal ka vaba. Viskasin korra pilgu moblale kontrollimaks, kas miskeid ülemaailmseid mullistusi pole vahepeal juhtunud ega olulist FB teadet saabunud. Liiga vara et ärgata, nihutasin end vaikselt kaasa vastu sooja, kes oma tableti pealt raamatut luges, ja vajusin unne.

Unenägudega on nii, et mäletad ju vaid neid, mis just enne ärkamist silmi ees või ajus võbelesid. Enamasti näen toredaid juhtumisi, päevatemaatilisi või siis tavalist seosetut saba ja sarvedeta jura. Suure osa moodustab igas astmes porr nagu see meeste puhul tavaline aga lugejate (ja osaliste:) pettumuseks, või kergenduseks ma siinkohal pikemalt peatuma ei hakka ;) Õudukaid pole kunagi näinud, jubedaim meenub teemal eelolev kõrgema matemaatika eksam aga ma ei mäleta midagi ... Appi!!! Täna näiteks oli ülikooliteemaline, kus pidin bussiga pikalt sõitma ja pärast ei leidnud oma ühikatuba üles. Kummaliseks nüansiks mingil momendil riiete puudumise avastamine, mis teatavat ebamugavustunnet põhjustas, ju vist avaldub siin peidetult alateadvuses kristliku kasvatuse mõju:)

Aga tagasi nädalavahetuse juurde. Kui sajab vihma siis taolise tühise asja pärast ma nutma ei puhke, lihtsalt tuleb kohvi köögilaua taga luristada ise läpakaga internetis surfates. Täna sõin hommikusöögiks vikerforelli mitte lõhe küpsiseid nagu kaasa mind parandas, kõrvale Presidentti kohv, mida viimase inventuuri alusel veel vaid kuus pakki ehk kolm kilo järgi. Kohviga on üldse nii, et siinmaal müüdavatest kõlbab ainult üks sort: "Pride of Arabia" oad, ülejäänu on täielik rämps, või poliitiliselt korrektselt mainituna, ei vasta eurooplaste arenenud maitsemeelele:)

Värske Vikerforell tilliga Vinta 8-vilja küpsisel 

Järjekordselt sain kinnitust kui tegime laste järelsünna ja kuna ei viitsinud spetsiaalselt kohvi ostma minna võtsin lolli peaga kilo "Starbucksi" ubasid lootuses, et nii kallis ja kuulus mark peaks juua kõlbama. Eksisin, kohvi oli vaatamata "Light roast" sildile ülekõrvetatud, lisaks kumas läbi mingi nõudepesu vee mekk. Kohvi Põhja-Ameerika mandril ei tunta ega osata hinnata, aga kui keegi teab veel mingit joodavat kohalikku marki, andke teada. Mina olen 20 aasta jooksul ainult ühe, selle eelpoolmainitu avastanud.

Eile oli kavas see postitus üles riputada aga ei jõudnudki, vahele tuli allruumi remondiks ettevalmistamine ja paar tunnikest BF4 mängimist. Laps jõudis õhtul koju ja kuna paar tema sõpra samuti mängivad, siis lõime kampa. Mul oli küll veidi imelik kui kutsuti lahingusõbraks, aga plika arvas, et siis saan tihemini meeskonnas mängida, kui tal endal ei peaks aega olema. Olevat oma sõpradele rääkinud, et isa ka mängib, need ohanud, küll mõnel ikka veab :D Tüdruk näitas ka vana Xcom UFO Defense - Enemy Unknown strateegiamängu, mis uude kuude (vingem graafika) riietatud aga idee sama mis enne. Tüdruku üllatuseks mainisin, et originaalversiooni mängisin juba enne kui tema sündis. Kas tõesti nii iidne mäng, ei jaksatud ära imestada. Tänapäevase ürikiire tehnoloogia ja mängumaailma arengu juures tõepoolest haruldane, noh 20 aastat vana arvutit millel toda mängiti küll kusagilt ei leia, isegi mitte taaskasutuskeskusest. 

Õuna mini kroissandid ... mmm ... pühap hommikul

Et juba pühapäeva hommik, siis panen teie ärritamiseks üles ka tänase hommikusöögi pildi. kohv on sama, teises tassis, ja seda mitte põhjusel et eilne pesemata oleks. Aga näksiks sain värskelt küpsetatud õuna mini kroissante, nimi on minu väljamõeldud. Ma tõesti ei tea mida eile tegin mida pole osanud eelnenud kooselu jooksul ette võtta, et alles nüüd sihukesed hõrgutised välja käidi. Vahemärkusena pean lisama, et piltidel jäädvustatud kogused ei kajasta kaugelti einestamise jooksul söögitorust alla minevate küpsetiste hulka.

See ruum tuleb muuta elamiskõlblikuks ja õdusaks 

Totaalseks maitseelamuse alahindamiseks oleks väide, et viivad keele alla, pigem tegu narkotsile sarnase mõnu-uimaga momendil kui saiake keele maitsenäsasid puudutab. Olen neist täielikult sõltuvusse sattunud.

Hiljem veel lubati kolesteroolipommiga kostitada, mis kujutab endast praemuna peekoniviilude ja rasvas praetud musta seemneleivaga, ei jõua ära oodata. Sellised ilusad hommikud siis siin:) Aga nüüd pean minema alla betoonblokkidest seina pealt pudedat kihti ja vana värvi maha kraapima, et niiskuskindla seguga katmiseks ette valmistada.

BF4 ja Hyundai

Eile, esimene oktoober oli tähtis päev, esiteks tuli välja kauaoodatud BattleField 4 militaarne paugutamismäng ja teiseks sai meie perekäru kahe aastaseks. Eile polnud aega postitada, sest enamuse vabast ajast istusin arvuti taga :)

Päev algas varakult, ärkasin 4:20 AM, õuest kostis koledat tühjade õllepurkide kolinat. Pesukaru saatan, on saanud kiwide maitse suhu ja viinamarjade otsalõppemise puhul otsustas nendega maiustama hakata. Mulle selline pull üldse ei istu mistõttu asetasin tema hirmutamiseks tühjad pilsneri purgid lahtiselt okstele. Esimene kord paari päeva eest piisas plekikolinast, et loom minema hirmutada aga eile ööseks oli ta aru saanud, tühjad õllepurgid ei hammusta ka siis kui hirmsa plärinaga maha kukuvad. Istus saatanasigitis kiwi otsas ja pugis kahe suupoolega minu higi ja vaevaga kasvatatud maitsvaid vilju.

Ei jäänud muud üle kui alukates nagu Homer Simpson õue tormata ja looma paar korda suusakepiga susata. Elukale taoline asi eriti ei istunud, lõrises mu peale aga nähes kes suurem, otsustas vastavalt ellujäämiskursuse motole: "mitte astuda võitlusse millest pole lootust võitjana väljuda" taganeda. Kui veel koer toas verdtarretava häälega  lõugama pistis, arvates et karjaliikmele tehakse liiga, pidas pesukaru targemaks kiwid kus seda ja teist jätta ning üle garaazhi katuse jalga lasta.

Uni oli läinud, kuna hammas verel ja tapahimu adrenaliinilaksust kallal otsustasin arvuti taha istuda ning BattleFieldi ära proovida. Seda enam, et mäng oli tavakasutajatele mängimiseks Ameerika idatsooni ajavööndi järgi kell neli öösel välja tulnud. Selge, miks nii mitmed aknad sellisel jumalavallatul ajal valged on, mänguhullud juba klaviatuuri ja hiirega agaralt teisi samasuguseid teise ilma saatmas. BF4 käima tõmmates pidin üllatusega tunnistama, et hulk servereid oli ääreni täis. Nojah, USA's ju riigitöötajad ei pidanud hommikul kohale minema, mis muud kui arvuti taha istuda.

Tegelt said eile öösel beeta versiooni katsetada vaid need priviligeeritud, kellel kas BF3 premium või paari muu Origini mängu omanikud, või kes olid juba BF4 ette tellinud. Teised imegu näppu ja oodaku neljanda oktoobrini, kui ka nemad saavad tasuta proovida. Ehkki algus oli paljulubav ja minu vana Delli arvuti esimese põlvkonna i7 protsessori ning 460 GTX videokaardiga jaksas probleemideta mängu täislahutusvõime juures high settingutes vedada, läks peagi asi käest. Mingi moment kadus hiire normaalne juhitavus ja kui hakkasin mõnuga ettejäänud vastast automaadivalanguga kostitama ei tulnud torust paukugi. Mis kurat, ega nad ometi nii tõepäraseks ole mängu muutnud, et relva puhastamata unustamise pärast tuli tõrge???

BF4 BEETA VIDEO  VÄGA ASJALIK LÜHIÜLEVAADE

Palju polnud aega probleemi kallal pusida, pidin hakkama tööle minema. Päev möödus kannatamatult oodates, millal kell kaks saab, et kiirelt koju mängima rallida. Öeldakse, et mehed jäävad alati poisikesteks, pole päris täpne, sest neid mänge mängib ka üllatavalt palju naisi ja tüdrukuid. Lähimaks kinnituseks minu oma vanem plika ja mitmed tema sõbrannad. Kodus arvuti taha hüpates selgus, et vahepeal polnud hiire käitumine sugugi paranenud. Laadisin viimased nVidia draiverid alla ja üldse optimeerisin arvutit nii palju kui sain, aga hiir igavene siga käitus väga etteaimamatult.

Proovisin isegi teist hiirt, ikka sama jama. Kahtlustasin, et spets programm, mis mu eelmise mänguhiirega kaasa tuli, tekitab segadust ja proovisin ka sellega seadistusi muuta, ei miskit. Kõige kummalisem, et BF3 ja BFBC2 mängisid ludinal, ainult BF4 puhul hiir juras. Igatahes lasta ei õnnestunud aga kõhuli visates või hüpates tuli torust pauk, täielik müstika, lisaks ei töötanud osa klaviatuuri nuppe nagu ette nähtud. No peab olema mängu viga kui muidu kõik ok. Joystickil samuti nupud jumalast sassis. Netist abi otsides ei leidnud midagi. Mõtlesin juba vana hiire ära parandada ja võtsin selle lahti kui tuli huvitav mõte. Paar korda varem on Joystick jupsinud kui mänguhoos kiirusenupp paigast nihutatud. Ja siis nägin, olin Joysticki eest ära lükanud vastu laua äärt nii, et kang pidevalt veidi viltu asendis andis mängule juhtsignaali.

Niipea kui selle paigale liigutasin hakkas automaat laskma, juhhei!!! Igaks juhuks kiskusin Joysticki usb august üldse välja, sest natuke segane miks teistes mängudes sama probleemi polnud. Võimalik et BF4 laadimise ajal oli juba signaal peal ja see rikkus miskid algsettingud ära, esialgu ajan ilma läbi. Igatahes läks lahinguks, algul võttis aega, et üldse aru saada kus kaardi peal oled, aga pikapeale tekkis mingi üldmulje, mis, kes ja kus. Beeta versioonis on üks pigem jalaväele mõeldud linnakaart, Shanghai vallutamine. Samas saab kasutada hulka erinevaid lahingumasinaid ja koptereid.

Olin vaid paar mängu teinud kui vanem laps koju jõudis. Too teatas, et õppida pole miskit, haaras kiirelt paar ampsu ja kiirustas alla minu kõrvale oma läpakaga. Tema läpakas oma 560m GTX videokaardiga sättis mängu high ja ultra peale, graafika oli tõepoolest äge. Kõige paremini saab aru kui vaadata ülalpool olevat täna youtubes väljatulnud videot. Nagu FB's postitasin on see põhjuseks, miks ma pole lähemal ajal kättesaadav ;) Igatahes mängisime pidevalt kümneni, kuni olemine liiga uniseks läks.

Mängu enda kohta võin öelda, et võrreldes BF3'ga ootasin veidi suuremat edasiminekut. Enamasti sama, ehkki detailid paremad ja graafika võimsam. Kõige selle täielikuks nautimiseks on aga vaja võimsamat videokaarti. Mul oli enne plaanis osta, kuid nähes kui hästi praegune välja veab, polegi enam nii oluline. Relvastuse valik suht limiteeritud, algad ju 0 punktiga. Aga esmamulje põhjal saab kuulipildujat üksiklaskude puhul snaiperina kasutada, nii vastase kui tanki maha saamiseks vajalik rohkem ja täpsemalt tabada kui BF3's, püssigranaat ei tapa alati ühe pauguga, paadid on võimsad, ujudes saab nii pussitada kui lasta, pussitamise juures saab kaitsta ja ise vastu susata ... Eks erinevusi tuleb edaspidi veel välja.

Kuna 1 oktoobril pääsesid enamasti kogenud mängijad ligi, oli nende vastu palju raskem punkte saada. Kokkuvõttes suutsime kumbki lapsega esimese paela peale saada, aga K/D tuli vilets, veidi üle kolmandiku. Palju oli lolle apsusid, eks nii õpid. Mulle pakkus rahuldust, et õnnestus kaks tüüpi noaga "teise ilma" saata:) Igatahes vägev mäng, mis kardetavasti hakkab allkorruse renoveerimist takistama;) Aga võibolla ka mitte, sest seal me ju mängima hakkame.

Pealkirja teisele teemale, autole ei viitsi palju tähelepanu pühendada, vaja mängima kiirustada. Hyundai Elantra touring on nüüd kaks aastat meie käes olnud, läbisõitu suht vähe - alla 40 tuhande. Põhiliselt olen rahul, sest mingeid probleeme pole olnud peale pisikese naela, mis aasta tagasi kummi läks ja siiane seal istub, kord kuus pean õhku juurde lööma. Piinlikkusega tuleb tunnistada, et ise pole viitsinud midagi teha, isegi õlivahetused teenindustes tehtud. No lihtsalt ei tasu ära, parem maksan 20 dollarit peale ja ei pea enda käsi määrima, selle aja saan mõnusamalt arvuti taga või matkates veeta.