Pärnu

 Pärnu saime õhtu poole kohale, vaatasime linnas ringi ja sõime jäätise. Üks pisike soome plika tuli minuga juttu puhuma ja endalegi üllatuseks avastasin automaatselt soome keelt rääkimast, isegi mõttepause ei tulnud palju ette. Keel mis lapsena selgeks saadud niisama ei kao. Helistasin oma plikale ja pakkusin, et viin ta rannast autoga maja juurde aga too vastas, et soovib jalutada, sest siis kuivavad ujumisriided kiiremini. Pealegi Pärnu ju nii väike, et praktiliselt igale poole saab jala. Maja ees laadisin oma kolu maha, sõber sõitis edasi. Samas ilmuski tütar tänavanurga tagant välja.

 Viisime oma asjad tuppa ning kuna vanaema poolt ette valmistatud eine polnud veel valmis otsustasime rannast läbi hüpata. Vesi oli ikka veel soe aga lained palju väiksemaks jäänud. Solistasime vees, jalutasime tagasi, võtsime eine ja peale leiva luusse laskmiseks lühikest voodis lesimist suundusime linna peale jalutama. Tallinna väravatest läbi Rüütli tänavale, siis ringiga tagasi ranna poole ja lõpuks javascript:void(0);muuli juurde. Laps oli liiga väsinud et muulile jalutama minna, ta juba viiest hommikul üleval.

 Uni oli hea ja peale hommikusööki suundusime veelkord linna peale, eesmärgiks mini-zoo ehk Tallinna väravate juures asuv madude maja. Mina pole kõige suurem entusiast aga tütrele maod hirmsasti meeldivad. Koht oli avatud, külastajaid palju polnud, omanik sai meiega isiklikult päris pikalt tegeleda. Pakkus hulgaliselt teadmisi madude kohta erinevaist maadest, roomajate eluviisidest ja mürgisusest. Maod olid kenasti organiseeritud ning liigi nime ja vajaduse korral hoiatava pealuu sildiga varustatud klaasakvaariumitesse paigutatud. Kõrvaloleval peitepildil on ülihästi maskeerunud Gabooni rästik, kes tegelikult päris selgelt nähtav kui osata vaadata.

  Mõned võeti välja ja anti meile hoida. Maod on tegelikult rahulikud tegelased kui just toidujahil pole. Nende nahk sile, kuiv ja jahe tekitamata mingeid ebameeldivaid emotsioone. Huvitav on tunda kuidas lihased naha all töötavad kui madu mööda sinu kätt või keha roomab. Ühe pooleteisemeetrise püütoniga sain õige lähedalt tuttavaks kui too lapse käest minu juurde otsustas pürgida. Kõigepealt tuli mööda kätt ja siis üritas särgi käisest sisse roomata. Kui seda ei lubatud siirdus turjale uudistama.

  Vähehaaval keeras end ümber kaela ja hakkas tasapisi koomale tõmbama. Algul oli naljakas aga mingil momendil polnudki enam nii mugav, kui näost punaseks hakkasin minema. Hapnikuvarustuse taastamise huvides oli õige aeg madu lahti harutada. Ega ta meelsasti ära ei tulnud ja kui eluka oma käevarrele panin, näitas kui tugevasti tegelt jaksaks pigistada. Keeras ühe rõnga ümber käe, mul oli tunne nagu arsti juures vererõhu mõõtmisel, sooned käelabal paisusid hoobilt. Kaela ümber võiks sihuke pigistamine kiirelt pildi eest võtta. Samas ei pidavat nad kägistama kedagi teist kui oma saaklooma ja mina olin ilmselgelt liiga suur suutäis. Kokkuvõttes läksid need 7 euri pileti eest täiega asja ette.

  Pontsiku baari külastamine on alati meie Pärnuskäigu lahutamatu koostisosa. Varblased on endiselt osalised käitudes nagu uulitsapoisid, kes tükikesi varastamas käivad. Mõni ahnem võib üritada tähelepanematu turisti juurest terve pontsikuga minema lennata. Lõunaks läksime taas randa, seekord tulid ka vanavanemad kaasa. Ujusime ja solberdasime vees õige pikalt. Kuue ajal pakkisime asjad autosse ja tagasi Tallinna poole. Lahkusime varakult, sest tahtsin teel mingist söögikohast läbi käia ja rabas jalutada. Pärnu-Jaagupis ei leidnud ühtegi näksikohta ja peale bensujaama ei jäänud miskit muud silma. Viimases hädas keerasime Märjamaale sisse. Esimene kord kus teenindus kesine, esiteks aeganõudev ja teiseks unustati kaks suppi tuua.

  Kaardi järgi asus rabaäärne Jalase matkarada suht lähedal suurele teele. Läksime seda uurima ja leidsime ka üles. Paraku osutus suht igavaks, peale pooleteise kilomeetrist jalutuskäiku läbi metsa jõudsime põllu äärde, rabast polnud haisugi, pöörasime tagasi. Kruusateed pidi järgmisele maanteele mille ääres meie üllatuseks Varbola linnamägi asub. Siin peatasime ja jalutasime linnamäel ja linnusehoovis ringi. Kohalikud ja RMK on paiga suht kenasti korda teinud, soovi korral võiks siia igavese vinge atraktsiooni või "muinasaja" keskuse ehitada. Asukoht Pärnu Tallinna maantee ääres tagaks hea reklaami korral piisavalt külastajaid.

Tagasi Tallinna saime alles hilisõhtul, sõidutasime vanavanemad korterisse ja olimegi kodus peale pikka reisu. Ehkki aeg hiline astusime ka naabrite poolt läbi, kellel tuli veel aknas, muljed ju tahtsid jagamist :)

Haapsalu ja Matsiranna

Esiteks sõitsime Põõsaspea neemele "Neugrundi" meteoriidikraatri bretsharahnusid vaatama ja niisama vaadet kaema. Tuul oli mõnevõrra vaibunud, lained polnud enam nii pirakad kui enne.



Neugrundi Brecchia

Mustad kamakad roosas sulagraniidis

 

Varjulisemas kohas otsisid kaks luike koos oma kahe halli pojaga vetikate vahelt süüa. Pildistasin mõningaid põnevamaid kivisid ja liikusime edasi Dirhami sadamasse, kus tegime "tollitsoonis" asuvas kohvikus kerge eine. Ilm, ilus vaade ja portsu suurus olid väärt 2.5 eurost jäätise hinda. Edasi suundusime Roostale, kus lootsin ohtralt purjelauatajaid näha ja ujumas käia. Rahvast oli küll rannas aga surfajaid polnud vaatamata reedesele päevale kusagil näha.



 

Hommikusöök Dirhami sadamas ja Roosta rannas

Käisin ujumas, ning siis sõitsime Haapsallu. Tänava ääres nägime tuttavaid, parkisime ja läksime jutustama. Istusime miski veinidegusteerimis baari ees, mina luristasin suud vesistades kalja. Lõpuks võttis kõhu õõnsaks ja andsin teada, et tahaks mehist söögipoolist, mille üheks kompromissituks koostisosaks oleks korralik supp seljanka või borshi näol. Veinibaarist muidugi loota polnud, astusisme edasi. Täielik jama, aga kõik kohad peatänava ääres, kus menüüd seinal uurisime või seest küsisime, pidasid end liiga noobliks, et sellist prostat kehakinnitust pakkuda.



Talupoja Kõrts

Seestpoolt sama asutus

  Päris lõpus jäi silma üks viimase peale üles mukitud majadest järsult eristuv lahtikooruva värviga ehitis, mis nagu kõik teised peatänava äärsed majad kommertseesmärki teenis. Kui sealt ka seljankat ei saa, pean vist kohalikust selverist ühe purgisupi ostma. Talupoja Kõrtsus serveeriti esmalt ehmatus, sest ka nende menüüs polnud seljankat, aga stiilselt sulaseks riietatud noormees väitis, et kõrtsu "majasupp" on palju parem meenutades seljanka ja borshi segu. See kostis piisavalt hästi ja kui ma veel "Räimeampsu" menüüs nägin oli asi otsustatud.

Suppi nautimas

 Peagi tõi talutütre vormis kena neiu supi lauda, mis tõepoolest maitsvaks osutus, eriti koos musta leivaga. Räimed olid ka päris head, kahju ainult, et sohvrina ei saanud toidu kõrvale korralikku kannu või ka kahte õlut rüübata. Kasutasin võimalust vetsus käimiseks, lisaks põie kergendamisele sain seal kõhutäie naerda. Pissuaari kohal oli silt: Härrased, astuge lähemale, teil ei ole nii pikk kui te arvate :) Kõht täidetud vaatasime raekoja platsi lähedal ringi, paar maja edasi oli ühe resto hoovi peal "stand-up" kus tegelased publiku hulgast üles astusid ja rahvale lugusid jutustasid ning nalja tegid.

Haapsalu loss

Tagasi minnes liitusime tuttavatega, kes "Dietrichis" kogu menüüd kaasa arvatud veinid üritasid ära proovida. Sattusin seal esiteks rääkima ühe daamiga, kes töötab Swedbankis ja kelle tütar oli eelmine aasta Torontos seoses mingi robotivõistlusega käinud. Natukese jutustamise peale selgus, et proua oli mu kaasaga rääkinud, kui Toronto kohta Eesti Pangast infi küsinud. Tütar ise õppis Gustav Adolfis, mille minagi olen lõpetanud - nii väike ongi see maailm. Sain kuulda palju huvitavat õpilaste poole pealt praeguse haridus-süsteemi kohta. Konkursid eliitkoolidesse tunduvad ikka oluliselt rängemad olevat kui minu ajal.

Loojang Matsirannas

Oli juba pea südaöö kui Matsiranna poole edasi sõitsime. GPS ei lasknud eksida ja umbes tunni ajaga olime kohal. Koha leidmine oli probleem, kõik mugavamad telkimisplatsid täis ja kaugemal eramaa sildid. Lõpuks leidsime sobiva koha ranna ääres, kuhu sõitmine nõudis oskuslikku mändide vahel manööverdamist. Õnneks ei lähe siin suvel päris pimedaks ja olin korra juba telki püstitanud. Saime selle suurema vaevata püsti, ainsaks mureks männikäbide külje alt kõrvaldamine. Väsimus oli kallal ja peale paari foto tegemist kobisin magama.



Matsirand

 Hommikul läks uni varakult ära, jalutasin mööda randa Pärlselja poole, kus minu üllatuseks rootihnikusse kasvanud poolsaare tagant paistis ilus liivarand. Paraku oli see juba hommikul paksult rahvast täis. Käisin ka ujumas, vesi oli soe. Hommikul pikalt ei molutanud, sest kohvi siin keeta ei saanud. Otsustasime kodinad kokku korjata ja Pärnu poole edasi sõita, et tee peal hommikust süüa. Tõstamaal astusime mingisse pisikesse kohta sisse. Siin olid nii teenindamine kui ka toit uskumatult head, isegi interiöör sellise tillukese koha kohta tasemel.



 

Raba tornist nähtuna                                             Peitepilt kus on põder

 Mul oli soov rabast läbi käia. Mõne aja pärast silmasime vasakul pool teed RMK silti. Pidasime kinni ja läksime välja. Oligi kena raba ja vaatetorn, samas ei näinud me kusagil laudteed, mis oleks rabale viinud, ainult serva pidi sai mööda veidi kõrgemat seljandikku kõndida. Tornist võtsin paar fotot ning siis jalutasime kilomeetrikese ühele ja teisele poole, ei miskit märki laudteest. Äkki aga märkasime majesteetlikus rahus soist raba mööda sörkivat põtra. Loom oli meist vaid mõnikümmend meetrit eemal, selle ajaga kui oma mobla fotokorda sain kadus ta juba mändide vahele, siiski sain eluka pildile, ehkki tema leidmine on paras tähelepanelikkuse test.

Vääna ja Nõva

Loojang Nõva rannas

Neljapäeval sõitsime malevakaaslasega Nõva randa kus oli plaanis teisigi näha. Paraku jäi väljasõit veits hiljaks kuna hommikul ajasin suvila veemajanduse rida, mis aega röövis. Otsustasime enne kohale sõitu Väänas liival peesitada. Hiljem selgus, et polnud eriti tark tegu, sest päike oli ootamatult terav ja põletas mu vasaku külje põhjalikult ära. Samas vesi soe ja lained täitsa mõnusad. Liiva riisuti adrust puhtaks alles paregu sihukeste lumetraktori moodi masinatega, sest varem olevat liiga märg olnud.

Nõva poole sõites astusime läbi Keila Selverist, kus avastasin põneva nimega "Blond Munk" Karksi õlle, mis tuli tingimata ära proovida. Gaasigrilli ei saanudki, sest sobivat ballooni selleks polnud kusagil müüa, isegi mitte matkatarvete poes. Nõval on teatavasti lõkkekohad koos grillrestidega, loodetavasti leidub vabasid kohti kus liha susistada. Tee peal nägin järsku vasakul punast välja, terve põld täis moone justkui Afganistani oopiumiväli. Huvitav kas tõepoolest kulub Eestis nii palju mooniseemneid moonisaiadele või on see lihtsalt kattevarjuks kübe tulutoovamale ettevõtmisele ?

  Nõval polnud õnneks palju rahvast ja saime suht mõnusa koha. Kummaline ainult miks enamus piknikulaudasid olid tee äärde veetud ja mitte lõkkekoha juures. Vältimaks virutamist olid need niivõrd massiivsetest palkidest kokku pandud, et neljal tugeval mehel oleks isegi nihutamine probleem. Telk sai kohe püsti, selle käigus oli küll nuputamast, sest ei mäletanud täpselt kuidas käis. Kui meelde tuli, oli muidugi super lihtne ja loogiline. Tuul oli vahepeal tõusnud ja lained päris kenad, grillisime, jõime õlut lobisesime ja tegime pilte fantastilisest päikeseloojangust. Proovisime ära ka Eesti enda "shampuse" Fest, mis täitsa mõnusa maitsega, võib teinekordki osta.

 Öösel tuul aina tõusis, millest andis tunnistust nii telgi liikumine kui tugevnev mere kohin. Meid see eriti ei morjendanud, sest telk suht tuulekindel ja õnnega pooleks tuule suunas õieti püstitatud. Varahommikul kuulsin plaginat ja kui uksest välja piilusin nägin, et naabrite omal oli katte üks nurk lahti tulnud. Selle ajaga kui põiekal käisin kiskus tuul ka teise nurga lahti ja minu silme all hakkas kogu kupatus koost lagunema. Unised tüübid kargasid välja ning võitlesid tuulega, et mitte lasta oma telki lendu, viimaks said ikka maa külge tagasi kinnitada, paraku ilma pealiskatteta.

Hommikukohvi keetmiseks lõkke tegemine oleks parasjagu tülikas olnud kuna tuul puhus ajalehti puude alt minema ning oleks tiku hoobilt kustutanud. Õnneks eelmise õhtu söed veel hõõgusid, neilt sai piisavalt kuumust paberi süütamiseks. Kaasas olnud kuivad halud läksid vuhinal põlema, kohvivesi võttis rohkem aega kuna uue kateloki põhi kitsam kui potil ja leegid laperdasid tuule käes siia-sinna. Peale hommikusööki võtsime ette retke mööda randa, mis osutus parajaks katsumuste rajaks. Tuul oli nii tugev, et liiv tuiskas põlve kõrguselt ja suuremad terad tekitasid nõelravi tunde kui sääri tabasid.

Allatuult polnud nii hull aga tagasi vastutuult tulles pidime karjuma, et üksteisest aru saada, tuul ja mere müha summutasid hääle. Ujuma minnes kandis kaldaäärne vool natukese ajaga 50 meetrit edasi. Ega ma eriti kaugele kaldast tükkinud, lained polnud küll väga suured aga see-eest teravad ja tihedad. Rannal lesimisest ei tulnud miskit välja, sest liiv tuiskas ka kõige varjulisemas kohas pidevalt selga ja pähe. Minul polnud niikuinii eriti mõttekas oma põletatud nahaga päikese käes olla.

Telgi kokku panemine oli suht kiire, liivast ja oksapurust puhtaks sai eriti efektiivselt avades ukselukud ja lastes tuule käes rappida. Kahekesi tuli kinni hoida, et tuul minema ei viiks. Viskasime näppu ja mina sain "lühikese" tiku mis tähendas austavat ülesannet olla kaine autojuht. Polnudki juba oma 20 aastat mersa roolis olnud, auto nagu auto ikka ainult igasugu keerulisemat tehnoloogiat jalaga segada. Samas tundsin end mingil kummalisel põhjusel kruusateedel ebakindlamalt kui isa Nissaniga. Mootor muidugi võimas ja asfaldil andsid laiad kummid uhke eelise.

Suvi viimaks käes

Esmaspäeval käisin suvilas, lõpetasin niitmise ära. Kõigepealt oli vaja vikat parandada, sain kuidagi hädiselt sellega hakkama. Esialgne katse teibiga ei pidanud viite minutit vastu, isa poolt soovitatud traat oli hulka efektiivsem aga ka sellega hakkas tera lõpuks lõhkise varre otsas loksuma. Igatahes sain suure higistamise hinnaga niitmisega ühele poole. Kuna aega oli otsustasin mere äärest läbi hüpata, et vaadata kuidas vesi on, pealegi vajas higi mahaloputamist. Valisin kiirema autotee mitte tavapärase suvilakruntide vahelt ja läbi metsa kulgeva.

 

Ilm ilus ja soe, mere äärde jõudes olin üllatunud, et nii nõrga tuulega lained päris viisakad. Rahvast polnud praktiliselt üldse. Arvasin, et vesi külm aga varbaid märjaks tehes selgus, et täitsa mõnus, 18 kraadi kindlasti. Jalutasin mõnisada meetrit mööda randa, panin oma papud, päiksekad ja särgi liivale ning astusin vette. Enne ujuma minemist tegin mõned pildid rannast ja lainetest. Laine foto tuli vinge aga oleksin peaaegu mobla veekindlust sellega testinud.

 

Rannast kaugele ei pidanudki minema, sest sattusin kohale, kus juba enne esimest madalat laineid murdvat liivikut vesi puusani. Kargasin sisse saades kinnitust normaalsele temperatuurile, ei hüpanudki kõrgele õhku kui kala konksu otsast minema lasknud õnge kork. Pikalt ei solberdanud aga suurema higi ja mustuse sai nii peast kui nahalt merre pestud. Postitasin feisspukki teistele kadestamiseks paar ilusamat fotot näitamaks, et suvi Eestis on alanud. Ujukad kuivasid tagasiteel ära ja suvilast autoga lahkudes polnud muret, et teeks istme märjaks.

 

Kuna teisipäevaks ennustas kena ilma ja vanemad tahtsid niikuinii suvilas käia otsustasime juba hommikul sinna sõita. Isal oli plaanis metsa all kaldu vajunud suure lepa maha võtmine. Kohapeal selgus, et maja ette keerata ei saa, sest vastasnaabrile pannakse kanalisatsiooni sisse ja töömehed olid oma käru meie sissesõiduteele parkinud. Noh polnud hullu, jätsime masina tee kõrvale ja läksime vaatama mis toimub. Selgus, et põhimõtteliselt ei võtaks see ettevõtmine üle ühe päeva kui ei tuleks ette ootamatuid probleeme nagu äärmiselt kõva liivakivikiht poole meetri sügavuses.

 

Naabri maja oli just maha müüdud ja uus omanik võttis esimese suurema tööna ette vee ning kanalisatsiooni paigaldamise. Astusin ligi ja ajasime juttu, olen ka ise huvitatud korralikust veevärgist suvilas, seni kõik olnud nõukaaja tasemel, vett vea kaasa ja kasuta kuivkäimlat. Tsentraalsed kraavid tõmmati eelmine aasta sisse, loll oleks seda kasutamata jätta. Selgus et umbes 2000 euriga peaks kõik tehtud saama, mis tundus igati mõistlik hind. Ise kraavi liivakivisse lõhkumise peale küll ei taha oma puhkust kulutada. Naaber tundus igati asjalik tüüp, samuti tipikas nagu mina, ehkki kümmekond aastat hiljem lõpetanud. Lubas mulle veits pikemalt järgmisel päeval rääkida, kuidas asjaajamine käib ja milliseid pabereid vaja, et töö käima saaks. Muidugi tüüpiline, et bürokraatia võtaks kuu aega samas kui tegelik töö vaid ühe päeva.

 

Metsa all olev puu oli pea paralleelselt maapinnaga teiste tüvede vahele kinni kiilunud. Kuna juured ikka veel osalt maas siis olid oksad lehte läinud ja puu hingitses edasi. Uurisime asja ning otsustasime tüve just teispoolt toetuspunkti maha võtta. Tükk tegemist oli, sest ehkki saagisin esiteks alt viis senti vastu, et puhas murdekoht tekkiks, oli puu tänu maha toetavatele okstele väändes ja kippus saagi kinni kiiluma. Lõpuks sain jagu ja ülemine osa raksatas maha. Laasisime ja saagisime tüve parajateks juppideks, et jõud üle käiks. Tüvejupid veeretasin metsaalust pidi lõkkeplatsile, kus need asusid uute istmete aset täitma.

 

Jalutasime isaga randa, aga merelt puhuv tuul oli õhu nii jahedaks teinud, et vettemineku isu kadus poolel teel. Vesi oli sama temperatuuriga mis eelmine päev, ehk täiesti ujutav. Kerge tiir rannale peale ja tagasi. Koduteel lasin isa rooli, olin päeva jooksul kibeda saagimise ja puude tassimise kõrvale 3 Originaali joonud ja ehkki ilmselt poleks miskit puhunud ei tahtnud riskida.

Rattaretk rabas

Pühapäeva hommikul oli olemine lausa "tõuse ja sära". Igatahes ajasin end varakult maast lahti, panin kohvi peale ja tegin meie eesti hommikusööki: munad löödud pannile praetud poolsuitsuvorsti kuubikutele, mis hiljem kaetud juustuviilakatega. Viimaseid hoian kaane all kuni nad poolvedelaks lähevad. Enda poole peale lisasin tilli, laps ei oska veel rohelist hinnata. Salatiks kõrvale lõigutud lühike värske kurk hapukoorega. Tüdruk ei tõusnud isegi toidulõhna peale, pidin käima teda ukse vahelt utsitamas. Igatahes maitseb sihuke hommikusöök mulle ja ilmselt ka plikale, sest kildugi ei jäänud järgi isegi leivast, mida munapraadimisest järgijäänud rasvas krõbedaks lasin.

 

Kooliaegse sõbra ja tema pojaga plaanitud rattasõidule läksime täis kõhuga. Esiteks väike tiir läbi Harku raba ja siis üle mitmete sildade ning Pärnu maantee Pääsküla rabasse. Maantee ja raba vahel on Pärnu pool ohtralt uusarendusi, enamasti kahekordsed ridaelamud. Need jätavad päris hea mulje, palju parema kui buumi ajal põldudele ehitatud ilmetud majade read. Mind paneb aga imestama, kust küll see rahvas tuleb, kes kõik siia elama asub. Eestimaa rahvaarv pidada ju vähenema, kas tõepoolest hakkavad magalarajoonid tühjenema, sest rahval piisavalt raha, et viisakamatesse oludesse kolida.

 

Ekstreemspordi rabatee

Rabatee oli algul päris normaalne kuni turbaväljade vahele jõudsime. Siin muutus tee sihukeseks mülkaks nagu oleksime sattunud mingile seiklusrajale, rattarööbastes paiknevad lombid kohati poole meetri sügavused. Ilmselt olid siin rasked metsaveo autod kündnud, millest tee kõrval vedelevad paar hädist palgivirna tunnistust andsid. Vahepeal tekkis sõbral juba mure, et heaoluühiskonnast tulnud väliseestlased ei saa sihukese katsumusega hakkama. Tütar aga mainis, et just see ongi rattasõidu kõige põnevam ja meeldejäävam osa, mina pomisesin omaette, et eriti siis kui ta libastub ja porri maoli käib.

 

Kilomeetrike oli seda katsumust, lõpuks jõudsime Männiku tiiru juurde, mille lähedusest pidevalt kostev paugutamine tunnistust andis. Siit otsustasime tagasi pöörata, kell hakkas palju saama, tütrel tahtmine enne Tartu rongi peale jõudmist saunast läbi hüpata. Kui laps ära saadetud istusime naabritega paar tundi aias, jõime õlut, tuletasime vanu aegu meelde ja käisime saunas.

Laud ja Juubel

Kividest ja tammerontidest lebotamisenurk päikse käes

Laupäevaks oli meid kella kuueks sünnale kutsutud. Hommikul sai pikalt sisse magatud nagu ikka puhkusel olles. Ilm piisavalt kena, et maja taga väljas päikese käes kohvi juua. Aastaid tagasi olin sinna kividest ja tammerontidest "kunstilise" istumiskoha ehitanud. Paraku natuke madala, mistõttu kõige mugavamaks ei saa nimetada, eriti mahaistumise ja seljatoe koha pealt. Emal muidugi kõige ebamugavam, ehkki ta hea meelega seal vahel päikese käes istuks. Eelmine aasta sai sobivat tooli otsida, aga ei leidnud, see aasta võtsin isaga teema üles. Selgus, et meil tegelikult on all ruumis olemas metallist liikuva seljatoega tool koos pehme paksu kattega. Tarisime selle kohale, esialgu tundus, et ajab asja ära, aga siiski on mul plaanis miskit permanentsemat kas osta või siis ise teha.

 

Võluv blond sünnipäevalaps ...

Istet proovides saime aru, et kohvitassi või ka läpaka toetamiseks pole sobivat kohta, sest lapik kivi liialt madal. Mõtlesin veidi ja käisin välja idee, et äkki paneks lauajupi, mis ühe otsaga toetab istme seljatoele, teise otsa kinnitame mingisuguse jala. Lauajupiks valisime igavese kõvera tammeplangu, külgedelt oli teine veidi pehkinud ja muuks otstarbeks niikuinii ei sobimatu. Lihvimine võttis parasjagu aega, tegin kõige jämedama liivapaberiga, et jääks selline "karedam ja metsikum" mulje, sobib kokku ülejäänud ansambliga. Ääred sai viiliga üle käidud ja teravamad servad lihvitud. Vihma kaitseks kasutas isa eelmisest aastast ülejäänud põrandalakki. Täitsa ilus tuli, nüüd vaja veel jalad kinnitada ja ongi valmis.

... ja tema kaasa, kel samuti juubel.

Sünnale minemiseks asutasin end veits varem teele, sest kaart tuli osta ja lapsega kokku saada, kes rongiga Tartust tagasi saabus. Kohtusime bussipeatuses jõudes täpselt õigeks ajaks kohale. Suur moodsa disainiga maja asub Veskimetsa rajoonis. Ma muidugi ei tundnud kedagi muud kui otseseid sugulasi, keda paar tükki ja eks esialgu põhiliselt nendega suhtlesingi. Tütar oli nats pettunud, sest temavanuseid praktiliselt polnud. Põhimass kolmekümnetes noored - sama vanusegrupp, mis sünnipäevalapsed ja muidugi nende lapsed beebidest kümnesteni. Õnneks siiski pererahva vanim poiss varateismeline, kelle arvuti taga sai tüdruk mängida.

 

 

Ja nende ühisprojekt, kes DJ'ks peol :D

Kui söögiaeg kätte jõudis kutsusin ta kohale ja igavest uhket lauatäit hõrgutisi nähes küsis plika piinlikult kõva häälega: "Issi, mis siin süüa kõlbab"? Ma loodan, et kohal olnud professionaalne kokk seda ei kuulnud. Kanadas on meie seltskonna sünnipäevad palju lihtsamad, istume tavaliselt aialaua taga, sööme pererahva tehtud toitu ja toome ise külmikust või jääkastist õlut. Nii uhkel vabaõhuüritusel polegi viibinud kui just pulmad välja jätta. Siin olid isegi kelneripoisid kohal, kes jooki kallasid. Mu naiseõde mainis, et ega igakord nii ägedalt tehta, noorte 30 ja 35 juubel koos, lisaks proual eelmisel päeval edukas magistri lõpetamine TTÜ's.

 

Nooremad sünnipäevalised



Toit ise oli muidugi suurepärane, laps mul siiski peale ettevaatlikku uurimist nokitses ühte kui teist aga eelistas põhiliselt praekala ja kartuleid, mis tuttav kraam. Mina see-eest andusin kõhurõõmude nautimisele ja shampa ning õlle libistamisele. Peale paari pudelit hakkas jutuajamine ka ülejäänud rahvaga edenema, pikemalt lobisesin meie lauas oleva vene rahvusest noormehega, kes Eesti sõjaväes teenib. Suur osa kutsutuist olidki kas peremehe sõjaväekaaslased või perenaise sõbrannad.



Sünnipäevalast tuli traditsiooniliselt ka õhku loopida.

 Vene noormehega vestlus oli eriti huvitav. Tüüp sündinud Tartus, mõlemad vanemad venelased. Eesti keel hea aga siiski arusaadava aktsendiga, samas oli ta keele alles sõjaväes ära õppinud. Kõige toredamaks üllatuseks oli tema meelsus ja arusaamised. Kui tavaliselt eeldame, et sõjaväelased ei pruugi intelligentsi poolest hiilata siis nende meeste puhul jäi mulle mulje, et Eesti sõjavägi on erandlik positiivses mõttes. Nii rahvusvahelistes kui rahvuslikes küsimustes langes venelase arvamus minu omadega üllatavalt lähedalt kokku. Isegi venemaa ja venelaste olukorda arutades olime ühel meelel, kusjuures jutuajamine ei käinud sugugi selles joones, et mina avaldasin oma seisukohta ja tema nõustus, pigem vastupidi. Too tüüp on heaks näiteks, et meie integratsiooni poliitika pole päris tulemusteta olnud, iseasi muidugi kas tegu poliitika mõju või mehe oma mõistlikkusega.

 

Kui päike kadus läks jube külmaks, nats aega kannatasin välja, ma ju ikka põhjamaalt Canadast tulnud, aga lõpuks pidin laenama majaperemehe jopet. Pidu sujus päris lõbusalt kuid lapsel läks igavaks ja peale mitut tulutut kutset saatis ta mulle sms'i teatega: "Issi, sul on 5 minti aega, sõidan ise koju". Mind oli just sauna kutsutud, ei suutnud kuidagi ära öelda ja lasin tal minna, küll saan pärast taksoga koju. Puuküttega saun oli palav kui põrgu, isegi uksenupp kõrvetas. Kogenuna hakkasin nüüd naha läbi kaotatava vedeliku asendamiseks õlle asemel mineraalvett manustama. Pikalt saunas ei viibinud, sest naise õde, kes tegutses igas vanuses laste tudile panemisega, pakkus küüti, mille rõõmuga vastu võtsin. Nii saingi juba kaheks kenasti maja ukse ette, ka nooremate inimestega saab toredalt aega veeta.

 

 

TTÜ's ja kutsikal külas.

Neljapäeval kuulsin hommikul telekast, et TTÜ's ja Mektory's on loengud EstCube teemal. Lapsel seal küll miskit osa polnud etendada, aga tundsin ise huvi. Paraku jõudsime veits liiga hilja kohale, selleks ajaks olid üritused läbi. TTÜ muuseum oli ka kahjuks kinni, aga EÜE teemaline näitus koridoris üles riputatud. Paraku üsna kesine koosnedes kümmekonnast fotostendist ja ühest atribuutika väljapanekust. Parasjagu on lõpetamiste aeg, tegime paar pilti minu Alma Materi ees ja mängisime nats malet aatriumis.

 

Edasi suundusime mu malevasõbra juurde, kelle kolmekuust kutsikat pidime külastama minema. Tahtsin loomale miskit kaasa osta, aga selgus, et too toitub ainult spets krõbinaist, mis siis ikka, haarasin mõned õlled ja stritsli meile. Kutsikas oli uimane kui saabusime, just ärkas. Aga muidugi oli vaja uudistada ja näksida külalisi. Lapsed sudisid kutsikaga sel ajal kui meie vanu malevapilte vahtisime ja õllekest libistasime.

 

Peale ilmateate vaatamist tekkis idee nädalavahetuseks Läänemaale minna aga sellele tõmbas hiljem kriipsu peale asjaolu, et lapsel laupäeva varahommikul vaja Tartus välitöödel olla. Plaanisime ka emapoolse vanaema külastust, kuid ootamatult selgus, et naiseõde on Eestis ja tema tütrel ning tolle elukaaslasel juubelid, kuhu meidki kutsuti. Arutasime lapsega olukorda ja too arvas, et kui saab laupäeval varakult lahti jõuab ehk rongiga sünnipäevaks tagasi.

Reedene päev oli vihmane just nagu ilmaennustus lubas. Istusime enamuse ajast toas, nokitsesin moblade ja arvutite kallal. Plika saatsin lõuna ajal rongile, tagasi kodu poole jalutades hakkas kallama, sain vaevu varju alla enne kui asi õige hulluks läks. Kaminasse tule tegemise tarvis kuuri alt puude toomine toimus jooksuga üksikute vihmapauside ajal. Õhtul hakkasin eesti ulmekate kogumikku lugema ja magama ei saanud enne kui nelja ajal :P

Jaanipäeva ringsõit

Viljapõld ja vihmapilv Vohnja kandis

Kogu kamp Iidse Tamme all vihmavarjus

Öösel oli pidevalt kuulda vihma rabistamist vastu katust, unele mõjus hästi eriti kui oled soojas ja kuivas magamiskotis. Aga kui eelmise õhtu õlled lõpuks välja kipuvad, ajab metsa ääres soristades selgakallav külm vihm liigagi ärksaks. Õnneks siiski tuli toas soojas uni kähku tagasi. Rahva enamus asus kümne paiku liigutama kui võtsime hommikueine ja kohvi ning arutasime edasisi plaane. Peremees pakkus välja ringsõidu Ida-Harjumaal ja Lääne-Virumaal, kus seni pole veel käinud. Looduses hulkumiseks oli ilm endiselt liiga vihmane.

Kogu kokkukuivanud kamp mahtus kahte autosse. Esiteks sõitsime Vohnjasse kus vaatasime kohaliku mõisa üle. Tee peal pidasime korraks suure viljapõllu ääres kinni. Läheduses tõusis ähvardav äikesepilv, tuuleiilid kihutasid põllu kohal pannes vilja lainetama nagu mere. Kadrinas käisime kohalikku kirikut vaatamas, mis pärit 16 sajandist. Sealsamas on ka õige vägev vabadussõja ausammas. Kohaliku Konsumi ümber käis vilgas elu, meie piirdusime jäätistega.



Vana Viinaköök






Video räigest naerust kui näpud filmimise
käigus pea auto akna vahele tõmmati :P
Ref: Rünnakrelvade terases, tules,
kõlab leekides Kuradi naer – hah-hah-haa!

Kohalik perenaine oli Neerutis ÕM's olnud, käisime ka sealt läbi. Toda mõisahoomnet, mis vahepeal lagunema jäetud oli ilmselgelt hakatud uuesti üles ehitama. Juba olid paigaldatud uued aknad, töö käis seinte ja põrandate kallal. Jäi mulje, et püütakse mingiks konverentsikeskuseks teha, sest ehitis ise igavene pirakas ja ka abihoonete juures olid tellingud püsti. Isegi pisike liiva ja paepõhjaga jõgi ja saun siin olemas, kui koht saab korrastatud võib väga kena välja näha.

 Tagasi sõitsime Viitna kaudu. Traditsiooniline supp kulus marjaks ära, veidi aega lasime leiba luusse ja oligi aeg koduteele asutada. Seekord veits teistmoodi kui tavaliselt, sest majaperemehe palvele vastu tulles viisin tema auto linna, et vanem poiss saaks järgmine päev maale sõita. See tähendas minu plikale üksi Tallinnasse tagasisõitu, mis teda veits muretsema pani, et äkki eksib ära. Lohutasin - tee nii sirge tänu uuele Ülemiste ülesõidule, et vaid ühes kohas Järvevana teelt Pärnu maanteele pöörates peame väikese aasa tegema. Maanteel sõitsin rahulikult sajaga ees, linnas jälgisin foorisid ja pidasin kinni kui kollane tuli, et ei sõidaks lapsel eest ära. Pärast plika teatas, et sõitsin nagu vanaema :D

Kodus lebotasime niisama ülejäänud päeva maha suurt midagi tegemata. Õhtul tahtis plika sooja, kütsime kaminaga kogemata toa nii palavaks, et pidin pool ööd paljalt magama, alle hommiku eel tõmbasin lina peale.



Jaanituled

Jaanipäev oli planeeritud nagu eelmine aasta ainult selle pisikese vahega, et puudus pisem laps. Esiteks oli hommikul kavas sõita koos vanematega suvilasse ja siis peale lõunat sõbra poole Kõnnusse. Ärkasime hiljavõitu tänu millele saime ka hiljem minema kui plaanitud. Hommikul vaatasin telekast otseülekandes võidupüha paraadi ja presidendi kõnet. Uhke tunne on olla eestlane, sõjavägi on küll pisike aga näeb asjalik välja ja president pidas soliidse kõne nagu alati. Momendil ongi suuremaks murekohaks, kust saada järgmist Eestit vääriliselt esindavat presidenti. Ei kujutagi kedagi ette, loodetavasti ikka üks rahva väärikas poeg või tütar astub õigel momendil esile. Kõige hullemaks variandiks oleks mõne populisti pukki ronimine.

    

Ilm oli hommikupoolikul kena nagu Norrakad lubanud. Teedel palju rahvast polnud, eks enamus ammu kohal. Teeäärsest uuest Muraste lähedal asuvast Konsumi poest krabasime veits jooki ja toidukraami kaasa. Suvila juures sättisin sel ajal lõket üles kui laps otsustas tamme otsa ronida et kuivanud oksi maha võtta. Vanaisa pidi talle käsisae leidma, sest suurt ja teravamat ei mahtunud kuidagi tihedas oksarägastikus kasutama. Lõkkematerjaliks võtsin puuriida najale laotatud kuivemaid ronte. Paraku tuli siiski piisavalt suitsu, mis ajas lapse tamme otsast alla. Oligi paras aeg hoogu võtnud lõkke juures pildi tegemiseks. 

 
Kui suurem tuli põlenud küpsetasime süte kohal "Lambasooles jäägrivorstikesi" mis musta leiva ja õllega imehead maitsesid. Tüdruk tegi vahukomme (Marshmellows) ja pakkus neid imetegusid ka vanavanematele. Jällegi saime tõdeda, et sääski polnud nagu eelmiselgi aastal. Enda arust eriti pikalt aega ei viitnud aga kõigele vaatamata saime tulema alles kolme paiku. Vanavanemad viisime Pääskülla, panime sealt eelnevalt kokkupakitud kraami peale ja jooksime autosse, sest just hakkas vihma kallama - tüüpiline Jaanipäev.

 

Tüdruk roolis keerasime kõigepealt Järve Selverisse, et vajalik toidukraam õlle , liha ja arbuusi näol kaasa osta. Enne linnast välja saamist meenus mahaununenud hambahari, hüppasin Maksimarketist läbi ja ostsin ühe, pood oli sisuliselt inimtühi, kõik juba peol. Vaatamata neile peatustele saime üllatavalt kiirelt Tallinna piiridest Kõnnusse poole tunniga kohale, laps lasi 110 km/h kus vähegi lubatud. Aeg-ajalt rabistas vihma, maja ette keerates oli selge, et siingi olukord parem polnud, seltskond istus laia sauna räästa all varjus.

Tervitasime vanu tuttavaid ja asutasime endidki paika. Lihad veel valmis polnud, alustasime salati ja õllega. Ega üritusest endast suurt miskit erilist kirjutada polegi. Peale liha mugimist tegime saunatreti millega kaasnes tiigis karastav külma vette kastmine. Vahepeal esitas üks sõber ka mõned vanad malevaajast tuttavad muusikapalad lõõtspillil, et olemist lõbusamaks teha. Vihma tuli ikka veel vahelduva eduga ehkki Jaanitule süütamise ajaks jäi järgi.
 

Lõpuks võttis tuli hoo sisse

Naised kelmikalt saunast jalga näitamas

Lõke oli plaanitud nii, et loojuva päikese kiirtes selles suunas püsti olev ruunimärk paistaks, aga päikest muidugi polnud ollagi. Nüüd asusid täiega kiusama kihulased, mida ma mujal Eestimaal pole suurt kohanud. Sihukesed pisikesed nagu mustad tolmuterad aga hammustavad valusalt, samas positiivse momendina tuleb mainida, et vähemalt minul punaseid kuppe ei tule ja sügelema ei hakka, kui ehk siis pisikesed laigukesed mis hommikuks kadunud.

Lõke ise oli vägev, ehkki algul ei tahtnud tänu märjaks sadanud materjalile vedu võtta Leegid tõusid lõpuks oma 5 meetri peale nii, et isegi naabrid ilmusid vaatama. Lõpupoole küpsetasid lapsed paari lõkkeasemest eemale tõmmatud tuki paistel vahukomme. Täiskasvanud lasid veel paar õllekest ja nokitsesid liha kallal. Paraku muutus kogu kamp kiirelt uniseks ja keris magama, see oli üle pika aja kõige rahulikum Jaanituli, oleme vist vanaks jäänud :( Positiivse koha pealt ei saa salata, et hommikune ärkamine kujunes harukordselt mõnusaks :P