MariLohe - Käivitamine

BIOS setup ekraan

Järgmisel päeval kui laps koju saabus viskasime veelkord pilgu peale ja saabuski see tähtis moment kui aeg stardi nupule vajutada. Pisem plika oli igaks juhuks toast välja astunud ja piilus ukse vahelt, mis juhtumas. Mina filmisin moblaga. Saanud Marilt kinnituse kõigi jubinate valmisoleku kohta laususin: "All systems GO" ning alustasin lugemist: kümme, üheksa, ... . üks, start. Masina tuled läksid peale ja ventikad hakkasid puhuma, üllatavalt on tegu äärmiselt vaikse aparaadiga. Esimesel momendil paistis kõik ok olema aga kui paarikümne sekundiga ekraan pilti ette ei kerinud tundus asi kahtlane. Ootasime veel veidi aga miskit paremaks ei läinud, no vähemalt õhku ei lennanud arvuti.

Juhendist veakoode studeerimas

Emaplaadil olevad numbrid andsid mitmeid eri koode ja lõpuks hakkasid protsessori temperatuuri näitama. Ekraan siiski jumala must, ei mingit signaali. Ühendasime läpaka taha et välistada ekraani probleemi, pilt kohe ees. Lauaarvutil oli ta emaplaadi HDMI videoväljundisse ühendatud, proovisime graafikakaardi omasse panna, ei mingit tolku. Kuna kõik muu tundus töötavat siis viga paistis olevat kas videokaardis või emaplaadis.

Laps googeldas veakoode otsides lahendust, mina murdsin niisama pead. Selgus, et probleem võib olla ka BIOS setupis. See on juba piirkond, kus tuleb õige ettevaatlikult liikuda. Selleks, et BIOS resettida ja CMOS puhastada oli vaja kas emaplaadi patarei korraks eemaldada või kaks jalga lühistada. Võtsin vana DVD mängija tagant judina mis sobis selleks otstarbeks perfektselt. Paraku polnud abi, saime lihtsalt teise veakoodi. Jäi üle kasutada kirvemeetodit ja kõik ülejäänud jupid lahti ühendada, mis võivad probleeme tekitada.

Kastile oli jäetud mulle teade, et ma arvutit
ilma tema kohalolekuta ei puuduks :D

Kiskusime isegi videokaardi välja, sest kui see või emaplaadi kaardipesa defektne, tuleb niikuinii tagasi viia. Igaks juhuks tõin oma monitori, millel oli DVI juhe. Uuesti arvutit peale lülitades ei juhtunud algul miskit, aga siis äkki tuli kiri ekraanile - hurraa samm edasi. Veidi askeldamist ja tüdrukul õnnestuski BIOS setupi sisse saada. Hiljem selgus, et vahel on HDMI draiveritega probleemi, samas oleks eeldanud mingitki videosignaali. Igatahes BIOS setup ekraan oli ise igavesti ägeda kujundusega, mul tekkis kuri kahtlus, et selle pärast laps just MSI firma kraami tahtis. No tegelt ikka asjatundjate soovitatud.

Videokaarti ei hakanudki tagasi panema, enne laadib Windows 10 peale, mille ülikooli kaudu inseneritudeng tasuta saab. Siingi tekkis tõrge, sest tema mahalaaditud Windows ei tundnud ära koodinumbrit. Selgus, et peab kasutama spetsiaalset ülikoolidele mõeldud väljalaset, millel ka hulk muid Microsofti programme tasuta kaasas. Igatahes minul oli aeg magama minna, laps hakkas Window Educational maha laadima. Soovitasin tal mitte samal õhtul seda installida, läheb liiga hilja peale. Järgmine hommik helistas mulle tööle üheteist ajal, et sai edukalt Windowse installeeritud ja ka viirusetõrje peale, kinnituseks saatis moblaga võetud pildi. 

Moblale saadetud pilt, Windows peal ja BIOS flashitud

Graafikakaardi saime alles õhtul tagasi peale panna, esialgu oli ekraan jupp aega pime, arvasime, et ju siis ikka videokaart defektne. Õnneks ei jõudnud veel masinat kinni panna aga mingi moment kargas pilt ette, no oleks pidanud aru saama, et draiverite laadimine võtab veits aega. Plika üritas ka mälu kiirust tõsta, aga millegi pärast andis BIOS selle peale vea ja restartis masina. Googeldades soovitati BIOS flashida ehk uusim versioon paigutada. Jällegi tegevus, mis nõuab erilist ettevaatust aga laps sai ka sellega edukalt hakkama ja mälu kiiruse 20% üles kerida.

Täna ootasin teda kannatamatult koju, et saaks vaadata kuidas on uue arvutiga Battlefieldi mängida. Uhasime kaks tundi ja saime natuke meeskonnatööd harjutada. Eriti hästi ei läinud, aga saime ühe uue mängusõbra, kes uuris mis keeles me räägime. Tüüp oli õige osav, kolmekesi päris lahe koos rünnakuid planeerida. Viimase mängu tegime vastastele kiirelt pähe. Parim moment oli see kui ühte snaiperit jahtisime, kes mitu meie meeskonna liiget nottis. Enam vähem aimasime, kus ta on. Tütar meelitas tule enda peale nii, et tüüp ei jälginud ümbrust piisavalt tähelepanelikult. Mina tegin paukude järgi asukoha kindlaks, hiilisin seljataha ja suskasin noa ribidesse. Selline neljapäevaõhtune meelelahutus mul tütrega :D

MariLohe - Riistvara kokkupanemine

Lapsed arvutit kokku panemas

Esmaspäeval saime postist kätte viimase ja ühtlasi ka kõige kallima puuduoleva riistvara jupi, milleks CPU ehk põhiprotsessor. Entusiastid tavatsevad enda poolt kokkupandud süsteemidele nimesid panna, mina otsustasin ilma plikaga konsulteerimata seda/teda MariLoheks kutsuda. Põhjuseks asjaolu, et kahe olulisema detaili: emaplaadi ja graafika kaardi tootjaks on MSI, kelle logos draakon. Lisaks on tütrele lapsest peale need fantaasiasünnitistest elukad meeldinud, isegi ülikoolis loengutes kritseldab draakoneid vahepeal paberile. Igatahes ootasid järgnevalt ülesloetud jupid toa nurgas hunnikus.

Riistvara:

Kast - DeepCool Kendomen MidTower 6 ventilaatorit             $45 CAD

Emaplaat - MSI Z170A Gaming M5                                    $215 CAD + $32 CAD (3a täis garantii)

CPU - Intel i7 6700K                                                         $570 CAD

Jahutusblokk - CoolerMaster HeatPipe CPU cooler                $40 CAD

Mälu - Corsair Vengence 2X8GB DDR4 2666 gHz                $120 CAD

Videokaart - MSI R9 390 8GB GDDR5                                $435 CAD

SSD - Samsung 850 EVO 250 GB  6GB/s                            $90 CAD

Kõvaketas - Seagate 2 TB SATA 3  64MB Cache                  $90 CAD

Toiteblokk - EVGA SuperNova 750W Moodul                       $115 CAD

MariLohe Hind               $1752 CAD  +13% käibemaks  =  1980 CAD  =  1400 USD  =  1300 EUR

Umbes $80 saame tootjate kupongidega tagasi aga ehk sama palju kulub veel spets klaviatuuri ja DVD mängija peale nii et ülevaltoodud number peegeldab üsna täpselt süsteemi kogumaksumust.

Korrektne oleks ilmselt kogu toda tegevust nimetada mitte arvuti ehitamiseks vaid kokkupanemiseks, sest ausalt öeldes pole tegu millegi muu kui 9 eraldiseisva jupi kokkukruvimisega ja kaablitega omavahel ühendamisega. Ainsaks vajalikuks tööriistaks on paari kolme erineva otsikuga kruvikeeraja. Arvuti omalk jõul kombineerimine kostab esimesel pilgul keerulise ja eksperdi oskusi nõudva ettevõtmisena, paraku suudab seda teha iga googeldada mõistev ja kruvikeerajat käes hoida oskav isik, kel on piisavalt pealehakkamist ja julgust. Ilmselt on just viimase kahe omaduse puudumine massides ja arvutiasjanduse keerulisuse oreool asjaolud, mis seni oma disainitud arvutisüsteemide ehitamist suht piiratud ringkonnas hoidnud. Pean tunnistama, et minagi pole varem kunagi arvutit otsast lõpuni valmis ehitanud vaid läinud kergema vastupanu teed ja sobiva süsteemi enda maitsele vastavaks ümber ehitanud. Hinnavahed on sealjuures suht tühised, sest suured firmad saavad kraami hulgihinnaga osta, aga nende süsteemid on tihtipeale odavatest juppidest või siis ülehinnatud.

Protsessor (pisike hall ruut paremal) on sisse pandud

Tööjaotus kujunes meil järgnevaks: Mari pea kooste insener, Kiki oskustööline ja mina konsultant ning kvaliteedikontroll. Esiteks eemaldati kasti mõlema külje katteplaadid (mis nõudis minu jõulist sekkumist) ja vaadati üle juhtmete paigutus ning otstarve. Järgmise sammuna kruvis tüdruk emaplaadi üheksa kinnituskruviga kasti tagumise seina külge, kusjuures puuduva kruvi tõin oma varudest. Emaplaadi sobitamisel oli vaja kübeke survet rakendada, sest tagumiste ühenduste avasse käib tolmukindel vahtkummist tihend.

Järgmiseks üks kriitilisemaid momente, ehk protsessori pesasse istutamine. Selle protseduuri juures peab super ettevaatlik olema, et emaplaadi LGA protsessori pesa 1151 imepeent kuldset ühendusnõelakest mitte ära painutada. Kogu süsteemi "süda", ehk Inteli i7 6700K on füüsiliselt vaid paari millimeetri paksune 37 x 37 mm plaadike, mis sisaldab 1,750,000,000 transistori. Käisin korra ülalkorrusel ja selle ajaga olid lapsed minu ehmatuseks ise hakkama saanud, protsessor istus oma pesas plaadil. Loodetavasti ikka panid õiget pidi ja ei väänanud mõnda jalakest ära.

Radiaator (hall kolakas) istub protsessoril 

Ees ootas eeldatavalt kõige keerulisem protseduur, mida ma ise pole kunagi teinud - termoregulatsiooni radiaatori ja ventilaatori kinnitamine protsessori peale. Vajalik vaid selliste protsessorite korral, mida ähvardab kasutaja poolsest sageduse tõstmisest tulenev ülekuumenemine. Meie 6700K saab lihtsalt BIOS'e läbi overclockida ehk sagedust tõsta vähemalt kuni 4.2 gHz'ni. Vaevalt seda vaja läheb aga hea kui taoline võimalus olemas. Igatahes tüdruk pani sortsu termopastat (mis tagab perfektse termodünaamilise kontakti protsessori ja radiaatori vahel) protsessorile ja vajutas radiaatori vaskplaadi protsessori vastu. Pastaga ilusa ja hirmkalli CPU määrimine tundus lausa pühaduserüvetamisena, aga paraku vajalik kui ei taha, et see kärssama läheb.

Radiaator ja selle juurde kuuluv ventilaator on tõelised monstrumid mahtudes vaevu kasti ära. Kinnitus ja toetusklambrid on nii emaplaadi tagaküljes kui eespool, sest kuidagi peab ju seda lisaraskust toestama ning kinni hoidma. Täpselt paraja surve tagamiseks tuleb neli kruvi vaheldumisi paari pöörde kaupa kinni keerata kuni jõuavad lõpuni. Protseduur sarnaneb automootori blokikaane kinnikeeramisele mikroskoopilises skaalas, siin pole küll vaja väändemomendi mutrivõtmeid kasutada. Ventilaatori toitejuhe tuleb susata emaplaadil kindlasse pesasse, sest sealt tuleb ka juhtsignaal mis sõltuvalt protsessori temperatuurist reguleerib ventika kiirust.

See on R9 390 videokaart

Mälupulkade sissesuskamine oli lihtne, aga see tuli teha enne ventilaatori kinnitamist, muidu oleks tülikaks osutunud napi ruumi tõttu. Emaplaat toetab 64 GB DDR4 RAM'i neljas pesas, kuna momendil piisab 16 GB'st iga programmi jaoks ostsime kaks kaheksast, hiljem saab kaks juurde osta kui peaks tekkima vajadus 32GB peale edasi liikuda. Kasutasime pesasid 2 ja 4 nagu juhendis soovitatud.

Toitebloki kasti kinni kruvimine oli kõige kergem, siin lihtsalt ei saa miskit valesti minna. SSD ja kõvaketta paigaldamine oleks pidanud samuti triviaalne olema, sest nende jaoks hulk pesasid kuhu saab plastsahtlikestesse kinnitatud judinad lihtsalt sisse libistada. Paraku olid kruviaugud nii totralt paigutatud, et normaalset pidi sisse susates tekkis kahtlus kas kasti kaas mahub peale. Hiljem selgus, et napilt mahub, aga tütar sättis neid kaks korda ringi. Toitekaablid külge ja SATA andmekaablid samuti. Emaplaat võimaldab lisaks tavalisele SATA'le ka SATA express, PCIe ja M.2 SSD ühendusi, aga need seadmed ise, mis kiiremaid ühendusi toetavad, on momendil kallimad ja kiiruseprobleemi meil lähemal ajal karta pole.

Kõik on koos, masin ootab esimest käivitust

Viimaseks jäi graafikakaardi paigaldamine. Tean varasemast kogemusest, et sellega võib probleeme tekkida, polnud erand nüüdki. Esiteks oli see osa igavesti massiivne nii mõõtmetelt kui massilt ulatudes kasti tagant otsast praktiliselt kõvaketaste pesadeni välja, teiseks ei tahtnud hästi pesasse istuda. R9 390 on kahekordse paksuse ja kahe jahutusventikaga nagu enamus kõrgema klassi videokaarte. Juhendi põhjal kasutasime kõrgemat pesa kolmest võimalikust, tükk sudimist ja parasjagu jõu rakendamist, et ta sisse saada - selle võtsin enda peale. Lõpuks siiski õnnestus ja keerasime kruvid kinni ning ühendasime kaks toitejuhet, kuue ja kaheksajalase.

Kell oli palju ja ehkki oli kange tahtmine näha kuidas arvuti käima läheb soovitasin lapsel seda järgmisel päeval teha, sest esiteks tuleks kõik kaablid veelkord tagurpidi järjekorras üle vaadata ja kui masin lähebki esimese katsega perfektselt tööle võtab Windows 10 installeerimine parasjagu aega.

"Marslane" - Andy Weir

Mul oli kavas seda raamatut juba suvel lugeda aga muidugi kui sügisel just peale filmi linastumist läksin raamatukokku asja uurima sain end ainult järjekorda panna, numbriks 624. Aasta lõpuks olin juba 260'ks tõusnud. Vaheajal vaatasid lapsed filmi telekast, aga ma ei tahtnud raamatu muljet rikkuda ja keeldusin suurde tuppa minemast. Kaasale kurtsin, et kardetavasti ei saa raamatut enne kui suvel Eestisse lendan ja nii vaatan hoopis enne lennukis filmi kui lugeda saan. Kümne minuti pärast ulatas ta mulle oma lugeri, kuhu oli raamatu netist maha tõmmanud.

Ma suhtun küll skeptiliselt lugerisse, vana kooli mehena naudin ehtsa raamatu käes hoidmist. Siiski ei suutnud kiusatusele kaua vastu panna ja hakkasin lugema. Natukese ajaga sain aru, et ehkki tunne teine, on tegelikult lugerit hoopis mugavam kasutada kui raamatut. Korralikel ekraan tõepoolest raamatu lehe tooni ja kontrastiga, mida saad vastavalt soovile muuta just nii palju ja selliseks nagu tahad. Põhiline eelis tuli välja magama minnes, nimelt pole ju vaja öökapi lampi põlema panna, luger helendab parasjagu segamata kõrval tudivat kaasat. Lugesin poole kolmeni enne kui pilt hakkas eest ära vajuma - seda mitte lugeril vaid minul.

Nüüd raamatu enda juurde. Tegu just sellise teadusliku fantastikaga mis mulle on juba lapsepõlvest lemmikuks olnud. Peab olema piisavalt realistlik, et saaks ette kujutada nagu tõepoolest võiks taoline lugu juhtuda. Mulle kui insenerile meeldis eriti ka pikk ja detailne kirjeldus kuidas probleeme lahendati. Usun et paljudele on tehnilised üksikasjad tüütud ja igavad aga mind häirib hoopis kui miski keeruline probleem võlukepikesega lahendatakse või toimub see vastuolus füüsikaseaduste või tavaloogikaga. Kipun otsima raamatutes just tehnilisi apsusid ja kahjuks paljud autorid ei vaevu vastuolusid märkama ega seletama. Andy Weir olevat väidetavalt süvitsi uurinud nii orbitaalmehhaanikat, Marsi olusid, kosmoselennu ajalugu kui botaanikat, et jutt võimalikult tõepärane kirjutada. Sellega sai ta minu arust hästi hakkama. Nii palju ma muidugi ei viitsinud süveneda, et ise arvutused üle teha, nii fanatt ma ka pole.

Kriitikat teeks aga peategelase karakteri ja probleemide esilekerkimise ning lahendamise koha pealt. Tegu on minu maitsele liiga positiivse ja absoluutselt kõigi probleemiga pea mängeldes hakkama saava tüübiga. Jah inimene võib olla geenius probleemide lahendamise juures aga olla võimeline kõiki jamasid nii kiiresti lahendama, eriti mis puutub tema konkreetsest ekspertiisist eemale jäävat temaatikat, ei tundu usutav. Nagu iga insener teab on ainult Murphy seadus kindlam kui klassikalised füüsikaseadused, raamatus see paraku enamasti töötas risti vastupidi harilikule olukorrale, ehkki tüüp mitu korda tsiteeris, et ükski plaan ei kesta kaua peale esimest kokkupuudet reaalsusega. 

Tegelikus elus kipub olema pigem nii, et asjad, mis peaks sujuma ladusalt ilma probleemideta jooksevad kokku tänu idiootlikele madala tõenäosusega kokkulangevustele, millede võimalike kombinatsioonide arv on loendamatu nii, et aegajalt midagi ikka juhtub. Murphy seadus tegelikult põhineb entroopial, võimalus et juhuslikud kõrvalekalded osutuvad positiivseks on mõõdetamatult väiksem kui võimalus, et kõik seetõttu kuradile lendab. Õnnelikke juhtumisi polnud liiga palju aga kriitilistes situatsioonides ei saanud ilma hakkama.

Kõige ebausutavam moment polnud aga mitte tehniline vaid hoopis organisatoorne: fakt et üldse otsustati tüüpi päästma asuda. Tegelikkuses taolist asja lihtsalt ei juhtu, sest inimesed, kes sellistes organisatsioonides on juhtivatel kohtadel teevad otsuseid külmalt kaalutledes jätmata ruumi emotsionaalsusele. Kosmosesse ei saadeta inimesi, kellel oleks kergegi kalduvus ülemuste käskudele mitte alluda, see lihtsalt muudaks kogu organisatsiooni juhitamatuks. Just nagu ei saa sõda pidada kui iga sõdur hakkab ise otsustama, kas ja millal ta lahingusse läheb, või põrutab hoopis linna peale.

Muidugi annan aru, et raamatu loetavana hoidmiseks pole seda võimalik liiga realistlikuks ka ajada, muidu oleks liiga igav. Suurimaks tõrvatilgaks kujunes õnnelik lõpp, ilma milleta Ameerikas raamatut müüa ei saa. Oleksin eelistanud pigem mingit lolli apsu kusjuures lisaks peakangelasele ka üks või kaks teist tüüpi oma rumaluse tõttu hukka saavad.  Kõigele vaatamata annaks kaheksa punkti kümnest, sest lugemine oli nauditav ja taolisi tasemel insenertehnilisi ulmekaid ilmub harva.

Pühad läbi

Vaade aknast 1 Jaanuari hommikul

Esimene jaanuar võttis meid tõepoolest ilusa hommikuga vastu. Ilm oli külmaks läinud, ok mitte just külmaks aga vähemalt veits külmemaks nii, et isegi kerget lund sadas. Koerad olid hommikul välja minnes parasjagu üllatunud ja kuuekuune kutsikas õige ettevaatlik esimest korda lund nähes. Peagi hakkas aga elukas ringiratast kihutama ja üritas lisaks lumehelvestele ka jäätükke närida. Mõne aja pärast esiku põrandale ilmunud loik andis tunnistust, et loom oli päris korraliku kõhutäie lund ja jääd sisse ahminud.

Vana aasta õhtu möödus õige rahulikult. Vanad tuttavad tulid külla, istusime teleka ees ja vaatasime Eesti TV vahendusel kodumaiseid aastalõpu saateid. Teatava üllatusena olid lapsed kodus, mina küll veetsin viimast korda aastavahetuse vanematega vist 14-sena. Ei teagi kas selle üle rõõmustada või muretseda :D Igast head nämmi sai mekkida ning seda tshehhi õllega alla loputada. Magustoiduks oli kaasa teinud shampanja tarretis, mille peale terve pooleteiseliitrine pudel hakkama pandi. Kartuli salati ja krabisalati tegid lapsed, kaasa küpsetas värske leiva, mis nagu tavaliselt tahtis kõigil keele alla viia. Kui muu enam ei kõlvanud näksiti piparkoogi lossist ampse kõrvale.

Saabus Eesti Uus Aasta !!!

Tujurikkuja oli suht tasemel, ehkki paistsid silma esimesed väsimuse märgid. Seepärast polnudki eriti kahju kui teatasid, et see jääb viimaseks. Suur oskus on õigel ajal lõpetada. Võrreldes aastalõpu ühislauluga meeldis mulle hoopis enam tolle musta inglise laulja esitus, kes Curly Stringsi "Kauges külas" hämmastavalt heas eesti keeles ette kandis. Eriti läks publikule peale koht kus Kariibi neegri välimusega bariton lootis teiseks juuniks pruuniks saada :) Tavaliselt oleme Canada Uut aastat teleka vahendusel vaadanud, aga seekord magasime maha, sest paari minutiga ei suutnud leida, millise netilehe pealt otseülekanne tuleb. Olime oma kartliku kutsika tõttu nats mures ilutulestiku pärast, õnneks oli meie kandis paugutamist minimaalselt, ei saanud isegi asjalikku fotot. 

Paar sekundit peale kohalikku Toronto aastavahetust

Üldinfo müttes peaks mainima, et jõulude ajal sain neli päeva ja uue aasta puhul kolm järjestikust vaba päeva. Päris hea oli end lõdvaks lasta ning lisaks hobidega tegelemisega ka veits elamist korda seada. Jõulude ajal olin sunnitud iga päev natuke arvuti taga istuma, et Battlefieldi kogukonna ülesanded täita, olin päris edukas ja sain kõigiga 100% hakkama. Seoses kindlate relvade kasutamise reeglile hakkasin end mugavalt tundma ka nendega, mis seni olen unarusse jätnud - eriti kehtib see lähivõitlusrelvade nagu püstolite ja haavlipüsside kohta. Noaoskuselt olen niingi maailmas miljonite mängijate hulgas 3-4% parimate seas.

Vanema plika tuba on lõpuks 99.8% valmis, paar pisiasja jätan talle lõpetada. Igavesti kena näeb välja, lausa kadestan, et minul omal ajal sellist polnud. Tegelikult muidugi oli mul oma tuba vanemate juures korteris ja isegi veits suurem, aga arvutit polnud. Ajaviiteks pidin rahulduma raamatute lugemisega. Enne ei hakka lapse toast pilti üles riputama kui too on arvuti kokku pannud ja kõik enda maitse järgi üles seadnud. Dojo allkorrusel on ka lõpetatud, ainult poksikotid üles riputamata, sest viimastel päevadel kui see plaanis oli, käis mitu satsi külalisi ja ise olime ka laisad.

Uue aasta kolmepäevane puhkus lõigati siiski katki, teisel pakuti võimalust kohale tulemise eest kaks pool päeva lisapuhkust saada. Sihukest võimalust ei jätnud kasutamata eriti arvestades, et uue ülemuse saabumisega võivad taolised asjed õige harvaks muutuda. Mina jällegi harjunud vähemalt kahe kuu puhkusega, raske oleks vähemaga leppida.

Ilmad on lõpuks jahedamaks pööranud, andes lootust suusamäele minna. Mitmed nõlvad olidki Blue Mountainil avatud, aga lund vaid 15 senti. Nii õhukese kihiga kraabid oma suusapõhjad mõne pöördega ära. Loodetavasti annab veidi pikemalt külma ja isegi kui looduslikku lund ei tule siis saavad mäel lumekahurid täie võimsusega tööle panna. Kõigil meil jalad sügelevad mäge kratsima minna. Järgmine nädalavahetus saan samuti kolm vaba päeva, loodetavasti siis on piisavalt lumekihi paksust.

Täna tegelesin allkorrusel vanade arvutite lammutamise ja sorteerimisega, nimelt kavas kolmest üks tagavara kompuuter kokku panna, mida neljanda koopia fotode ja videote arhiivina kasutada. Viskan sinna suuremad vanad kõvakettad sisse ja plaanin võrgust lahus hoida, et mingi jama korral see puutumata jääks. Seni oleme küll suutnud kogu arvutite kasutamise aja jooksul viirustest praktiliselt priid olla, ehkki kasutame tasuta viirusekaitset. Parim meetod on muidugi teadlikkus, mida netis olles ei tohi teha, sellega vähendad ka oluliselt oma haavatavust. Suunatud rünnaku puhul see muidugi ei aita aga õnneks pole ma piisavalt tähtis ega rikas, et tõsistele kübersulidele huvi pakkuda.

Boxing Day

Suurema lapse jõulukingitus või
projekt mõneks järgnevaks nädalaks.

Viimastel aastatel pole ma sel tarbijahullutamise päeval füüsiliselt ostlemas käinud, ehkki üht teist üle interneti tellinud. Boxing Day tähtsus on üldse vähenenud ja näiteks igasugu elektroonika (mida mina vaatan) on kõige soodsamalt hoopiski Mustal Reedel ja Küber Esmaspäeval Novembri lõpus. See aasta aga tuli suurema lapse lauaarvuti tahtmine kuidagi hilja nii, et magasime need päevad maha ja ei jäänud üle muud kui Jõulupealset soodusmüüki kasutada. Lootsime kraami üle interneti osta aga paraku juhtus sihuke asi, et enamust tüdruku väljavalitud kaupa interneti kaudu ei müüdud, ainult ise poest sai osta.

Mis siis ikka, peale hommikusööki võtsime kohvi kõrval nimekirja ette ja viskasime kiire pilgu peale, kas soovitud kraami ikka Canada Computers nimelises elektroonika poes on. Neil nimelt netis laoseis klientidele vabalt vaadata. Teatava üllatusena selgus, et meie enda lähedal oli enamus sooduskaupa juba esimese tunniga välja müüdud, samas kaugemal läänes oli ikka mõni soovitud judin olemas. Neelasime kiirelt viimased ampsud ja kohvilonksud ning kiirustasime autosse, et mitte ilma jääda. Poe lähedusse jõudes oli selge, et suurt lootust pole - sihukest pilti nägin viimati vene ajal kui vetsupaberit müügile tuli. Saba vonkles poolest saati ümber kvartali, paarisaja dollari kokkuhoiu pärast ma küll väljas tund või kaks külmetada ei viitsi.

Pöörasin pettunult tagasi, aga laps teatas peale mõne minutilist moblaga surfamist, et kui sõidaksime Burlingtoni, mis umbes 20 km põhjapool, siis tolles poes olevat laoseis hulga parem. Vaba päev, ok sõidame vaatame kuidas "India linnaosas" olukord on. Saba oli sealgi aga vaid paarkümmend inimest, võtsime järjekorda ja kümne mindi pärast saime sisse. Kõigil paluti kotid ära anda, ilmselt on virutamine suureks probleemiks. Nüüd läks kiireks, sest mitmeid asju oli vahepeal kriitiliselt väheks jäänud. Esimesena krabas tütar viimaseks osutunud arvutikarbi, see oli soodne kuna postikulu netis tellimise puhul oleks õige kopsakas, lisaks veel tootja $30 sooduskupong. Järgmisena võtsime toitebloki, neidki vaid paar tükki järgi.

Ülejäänud kraam oli leti taga, sest liiga pisike ja kallis et vabalt poeruumis kõigile näppida. Vägeva emaplaadi saime viimase, graafika kaarte oli ka vaid kaks järgi. Soovitud mälu ja protsessorit polnud. Võtsime ainult 16 GB veits madalama kiirusega mälu, eks tulevikus kui vajadus tekkib, saab rohkem ja kiirema panna. Protsessoriga ei tahtnud kompromissile minna ja kui kuulsime, et praegu tellides saame alles kahe nädala kuni kahe kuu pärast kätte, otsustasime mujalt veits kallimalt muretseda. Müügimees soovis head õnne ise kelmikalt muiates. Alles kodus saime aru miks, nimelt pole terves Kanadas praktiliselt üheski poes, kaalusime juba USA-sse sõita aga netist uurides selgusm, et pole sealgi - täitsa ennekuulmatu lugu. Huvitav artikkel netis "Inter core i7 in short supply" mis selgitab defitsiidi tagamaid. 

Pika tuulamise peale leidsime, et Neweggis veel oli aga $50 kallimalt. Mõru maitsega suus tellisime ära, samas hiljem avastasin, et Canadas saame ikka super soodsalt, USA's hinnad veel kallimad. Ainsad asjad, mida rahulikult jagus olid protsessori ventilaator, kõvaketas ja SSD. Mina endale $349 maksvat soovitud videokaarti MSI GTX 970 100 ME ei saanudki, sest kohe hommikul välja müüdud. Mõtlesin kas võtta GTX 960, mis supersooduka peal maksis $219, aga see poleks piisavalt võimas, et järgmise aasta uusi mänge täie peal vedada, poleks ka mõtet kunagi planeeritava uue süsteemi peale ümber tõsta. Kokkuvõttes odavam osta pigem hea ja kallis kaart iga viia aasta tagant kui enam-vähem iga kahe aasta tagant. Lisaks muidugi vähemalt esimesed aastad saab täiega uhada.

Tänu samale filosoofiale saan oma 5 a vana arvuti peale uue videokaardi panna, sest emaplaat ja protsessor olid tolle aja kohta ägedad. Eks seepärast panustasime ka tütre arvuti puhul emakaardi ja protsessori peale, need ju arvuti süda millest sõltub palju ja milliseid juppe saad hiljem juurde lisada. Kokku kulus nats üle $1100 kogu selle kraami peale. Ei julgenud toidupoest läbi minna ja asju autosse jätta, sest siinmaal on just jõulude ajal politsei andmeil moes parklas auto aken kiviga sisse lüüa ja kingitustega vehkat teha.

Netis surfates märkasin, et mu soovitud videokaart on kesklinna poes olemas. Proovisin neile helistada aga muidugi olid liinid kinni. 20 minti sõitu ei tundunud palju lootuses, et saan ka oma kingi kätte. Nojah kohale jõudes naerdi mind viisakalt välja, et kuidas võin nii naiivne olla. Laoseis lihtsalt neil uuendamata, sihukese hinnaga kaardid läksid kohe hommikul paarikümne minutiga. Kaka ma ütlen, aga pole hullu, elame veel, eks pean veidi aega vana kaardiga mängima :P Positiivse külje pealt jääb see nuts pangaarvele alles.

Teisipäeval tulid sõbrad külla ja ime küll, aga noored ei istunudki arvutite taga, hoopis kenasti meie uhiuues dojos mattidel ja mängisid omatehtud lauamängu. Hiljem õhtul küll vaatasid üleval suurest telekast "The Marsian" filmi, mida streemisid kusagilt netist. Minagi tahaks seda näha, pole teab mis ajast enam filmi vaadanud, viimane oli vist lennukis Eestist tagasilennul.

Aasta eelviimasel päeval meenus, et üks suht oluline osa on arvutisüsteemist puudu, nimelt pole ju väärikat monitori. Põhimõtteliselt käiks minu vana monitor küll, aga sihukesele uhkele süsteemile tuleks viisakam muretseda. Netis poodide seisu uurides selgus, et ehkki kõik head ja soodsad olid ammu läbi müüdud siis mõned on tagasi toodud ja niinimetatud "open box" asju uuesti müügil. Tagasitoodud kaubad on 10% odavamad kuid kehtib sama garantii mis uuel. Kokkuvõttes ju väga hea pakkumine. Meie poes polnud vastavat monitori ja ka ka suurte konkurentide juures olid kõik läbi müüdud. Samas leidis müügimees, et Mississauga poes on paar just meie soovile vastavat tagasitoodut. 

40 minti aega, kihutasime sinna kohale. Kahest ekraanist üks oli tagasi toodud kuna tollel oli pixel must, teine lihtsalt polevat kliendile meeldinud. Lisa 10% hinnaalanduse juures aga kehtis reegel, et tagasi võtavad vaid defekti korral ja kuni 5 musta pixelit defektiks ei loeta. Tootja garantii küll katab selle, aga saatekulud peab klient kandma. Rahvusvahelise pakina monitori saata on õige kulukas, samas pakutakse $40 eest 3 aastat kõikehõlmavat kaupluse garantiid. Ehkki tavaliselt kunagi sellist asja ei võta, tundus too momendil mõistlik, sest kurat teab miks see monitor tagasi toodi, nii on vähemalt mingi kindlustunne. Kokkuvõttes vahetasime 10% hinnaalanduse 3 aastase garantii vastu.

Monitor ise on Benq RL27HM professional gaming monitor, mida kasutavad mitmed mänguliigad turniiridel. See on lausa Benq firma veebilehe peamiseks reklaamiks, samas hinna poolest suht normaalne (soodukaga $279) kui võrrelda viimase aja ülikõrge lahutusvõime või sagedusega ekraanidega, millele ta muidugi ligi ei pääse. Samas tekkib küsimus palju seda graafikat võimalik tegelikult inimese silmaga eristada. Igatahes seadis tüdruk kodus ekraani üles ja ehkki esialgu tundusid värvid kuidagi kahvatud kui läpakaga võrrelda siis peale manuaalset seadistamist keris pilt väga teravaks ja värviküllaseks. Laps paksult rahul ja ei nuta, mis ongi kõige tähtsam :D

Jõulupäev ja arvutijuppide tuulamine netis

Jõulupäeval muidugi magas terve pere mõnuga sisse kuni koerad lõpuks rahutuks muutusid ja meid näksima tulid. Koko oleks ehk edasi põõnanud aga kutsikal lihtsalt on kole igav. Esiteks hakkas lapse toa ukse taga kraapima ja vinguma ja kui eluka meie juurde lasin ronis voodisse ning ei jätnud enne rahule kui korraks välja pissile sai. Kui meil uni ära aetud . sirutas, haigutas pikalt ja häälekalt ning lasi rahuloleva ohkega pikali ning jäi õndsa ilmega hoobilt magama - ülesanne täidetud.

Peale kohvi suurt söögiisu polnud seoses eelmise õhtu kõhutäiega, aga pisem laps tegi uue Takojaki masinaga munakujulisi pannkooke, neid sai siiski näksida. Kaasa teatas, et täna võtab tema täispuhkusepäeva, toit on külmikus, saame ise hakkama. Noh kord aastas saab ikka, tegin nalja vastu. Ilm oli ilus ja päikesepaisteline, sihuke varakevadine tunne. Läksin aeda, korkisin õlle ning vaatasin ringi. Otsustasin kasutada ära eelmisel õhtul välja veetud lõkkealuse ja lõikusin vanad kuivanud vaarikad ning põldmarjad välja ning põletasin ära. Viimastega peab õige ettevaatlik olema, sest nende okkad eriliselt teravad ning haakuvad, kultuursordi marjad siinmaal seevastu maitsvamad kui vaarikad. Muru on küll roheline aga õnneks pikemaks pole kasvanud ja jõulupäeval niitmist siiski ei vajanud. Korra küll mõtlesin, et pulli mõttes võiks ju masina käima panna, et rohi siledaks tõmmata, ikkagi haruldane võimalus. Seekord siiski ei viitsinud palja kunsti (foto) nimel pingutada :P

Kuna järgmine päev on Boxing Day, tegeles vanem laps agaralt oma uue arvuti juppide otsimisega. Tal nimelt plaanis ise üks eriliselt vägev lauaarvuti valmis ehitada. Mina olen tavaliselt läinud mugavamat teed ostes mingi tuntud firma soodsa põhiarvuti ja vahetanud seal osa juppe paremate vastu, laps tahab aga kõik täpselt oma soovi järgi üles seada. Delli supersoodne pakkumine pani isegi tema mõtlema; viimase peal XPS eriti soodsalt $1700 eest (täna juba pildil $1800). Paraku oli videokaart nigela võitu, GTX 960 2GB veab momendil välja aga uuemaid mänge enam ultra seadistuses ja täislahutuses ei jaksa toetada, 4K ekraani puhul oleks asi hoopis nigel. Videokaardi oleks hädapärast üle elanud aga emaplaadi koha pealt oli Dell kokku hoidnud ja pakkus odavat versiooni, mis muudab masina hilisema uuendamise pea võimatuks, mälu oli küll 32 GB näol ohtralt aga madalaima kiirusega odavaim variant, no mitte et see momendil palju tähendaks. Tütar otsustas vaadata, millise hinnani ta ise jõuab kui arvuti soovitud juppidest kokku paneb ning asus netiavarustes sooduspakkumisi tuulama.

P.S. Kõik hinnad on Canada $ !!!  

1USD = 1.4CAD

1CAD = 0.72USD

Minagi viskasin huvipärast videokaartidele pilgu peale kuna 4 aastat vana süsteem kipub aeglaseks jääma. Ennast momendi olukorraga kurssi viies selgus mitu meeldivat tõsiasja. Esiteks sobivad tänapäeva PCI-e 3.0 kaardid ilusti minu arvuti PCI-e 2.0 pesadesse, ja teiseks ei kaotavat nad ka kiiruses, vähemalt mängude puhul, mis mulle oluline. Teiseks nõuavad tänapäeva videokaardid oluliselt vähem võimsust, seega pole vaja oma 550W toiteblokki välja vahetada. Kolmandaks peaks minu süsteemi esimese põlvkonna i7 protsessorist ja 8GB mälust piisama, need ei hakkaks videokaardi toimimist märgatavalt piirama.

Googeldades "GTX 460 upgrade" soovitati enamasti "GTX 960", mis olevat sisuliselt sama kaart, lihtsalt uuemal tehnoloogial ja umbes 2.5 korda kiirem. Kõrgemale polevat suurt mõtet minna kuna hind kerkib märgatavalt aga võimsus mitte nii palju - 960 olevat parima hinna ja võimsuse suhtega. No nii, vaatame palju rahakotti peab kergendama sihukese kaardi ostuks. 

Oligi mitu soodsat pakkumist, millest minu hinnakategoorias vingeim tundus MSI GeForce GTX 960 2GB GDDR5 GAMING 100ME $255 eest. Enamasti hinnad veits alla $300 2GB kaartide puhul ja natu üle 4GB kaartide juures. Samas 4GB ei endvat erilist eelist kuna 4K FullHD kõrgema lahutusvõime jaoks, mida see toetaks, jääb GTX 960 128 bitisest andmeribast väheks. Siis aga tegin avastuse, mis pani suu vett jooksma - MSI GTX 970 on ülisoodsalt $350 eest pakkumisel. See oleks juba niisuguse võimsusega kaart, mille võiks järgmise süsteemi peale kaasa võtta, samas normaalhinda ligi $500 ei raatsiks maksta. Mõlemaid paraku pole võimalik netist tellida vaid peab poodi kohale sõitma.

Laps oli vahepeal ka oma valikud teinud ja esitas mitu erinevat versiooni alates "soodsaimaga", mis kuidagi käiks ja lõpetades hinna poolest reaalsuse piiridesse jääva "unelmate" süsteemiga. Vaatasime need koos üle ja peale mõningast arutelu leidsime plika suureks rõõmuks, et mõistlik on muretseda see "unelmate" süsteem. Maksaks küll umbes $500 rohkem kui "budget" versioon aga esiteks peaks originaalselt kauem vastu ja lisaks võimaldaks judinate uuendamisega eluiga oluliselt pikendada. Osava kombineerimisega oli ta suutnud selle samas hinnas hoida mis Delli süsteem, samas super emaplaadi ja tasemel videokaardiga. Alati on kompromiss - kui ostad eelmise põlvkonna juppe, saad tonks maad soodsamalt, aga pead varsti jälle uue süsteemi peale mõtlema hakkama. Viimase põlvkonna puhul maksad rohkem aga peab kauem vastu ja pikas perpektiivis tuleb odavam ning vähemalt algul on sul viimase peal süsteem. Minagi saan enda vanale uue videokaardi sisse visata kuna omal ajal sai võimsaim CPU ja korralik emaplaat muretsetud, uue videokaardiga peaks veel kaks aastat välja vedama kui enne välk sisse ei löö :P Muideks sihukese õnnetuse vältimiseks on muretsetud ka korralik voolu ja pinge hüpet blokeeriv pistik, isegi netikaabel läheb sealt läbi. Mis muud kui 26'l jooksuga poodi.

Jaanipäevasoe Jõuluõhtu

Et saaks pruuniks teiseks jaanuariks :)

24 Detsember on Canadas normaalne tööpäev ja seda isegi riigiasutustes. Sel ajal kui kaasa, lapsed ja koerad mõnusalt tudusid pidin mina end üles ajama ning tööle sõitma. Noh tegelikult oleks võinud vaba päeva võtta ja koju jääda, sest neid on mul veel uhkelt järgi, aga uni läks hommikul ära ja teades, et ega enne kahte kodus niikuinii rahvas erilist aktiivsust üles ei näita otsustasin parem tööl oma aja maha molutada ja samas ka makstud saada. Sealgi oli ootamatult vaikne, lahendasin sudokusid vaheldumisi töökaaslastega lobisemise ja kohvitamisega. Paar tundi tuli siiski aparaatide hooldusele kulutada, et meelest ei läheks, miks meid tööle on võetud. Ilm oli muidugi totaalselt ebatüüpiline, hommikul +16C sooja.

Koduteel oli kerge ummik aga suuremat see ei seganud. Kaasa tellis poest peekonit ja vahukoort, viimane oli otsa saanud, nostalgiline nõuka aja meenutus, et siingi ei pruugi kõike alati jaguda. Kodus istusin kõigepealt tahaaeda, kiskusin särgi seljast, et detsembrikuu päikest nautida ja korkisin õlle. Kui just päikesepõletust ei tule siis vähemalt saan pruuniks teiseks jaanuariks nagu "Curly Stringside" laulus. Skypesin kodustega ning näitasin neile läpaka kaameraga jõululoodust ja uut dojot allkorrusel. Jutud läbi, lasin korraks päikese käes silma looja. Tukkumast ajas üles kaasa küsimus, millal vahukoore toon. Kutsusin vanema lapse rattasõidule aga too suurt ei viitsinud. Võtsime koerad, viisime elektriliinide alla jalutama, mina sõitsin edasi poodi. Muidugi olin seljakoti maha jätnud mistõttu ei saanud kõike head osta, mis silma jäi. Kaks kilekotti näpus sõitsin koju tuues ära nii vahukoore, kartulikrõpsud kui ka jõululille kaasale.

Jõulutuli :P

Vahepeal oli juba hämaraks läinud ja kuna temperatuur õues soem kui Jaanipäeval otsustasin selle tähistamiseks pisikese "Jõulutule" süüdata. Aianurgas vedelevad eelmise aasta kuuseoksad sobisid ideaalselt sütituseks et kevadel lõigatud mooruspuuoksad tuld võtaksid. Korkisin õlle lõkke ääres ja lebotasin aiatoolis meenutades Jaanipäeva. Täna oli väljas olla lahedam, sest vihma ei sadanud ja paar kraadi soem ka. Taevas kumas pirakas täiskuu valgustades üksikuid õhukesi pilvi, vähe müstiline oli lõkke ääres istuda. Sädemed tõusid õige kõrgele, hakkasin juba muretsema, et uue katuse räästasse niimoodi tuld ei sütitaks.

Jõuluetüüd ehk pidulaud enne serveerimist

Vahepeal olid kaasa ja lapsed õhtusöögi ettevalmistusega ühele poole saanud, majas levisid eriliselt isuäratavad aroomid, mis kippsid koeri hulluks ajama. Põhiroaks oli sealiha ahjupraad kartulite, porgandite, kaalikate ja sibulatega, lisaks muidugi hapukapsast ja eelmisel päeval valmistatud verivorstid. Kõrvale rüüpasin mina tshehhi õlut, kaasa ja lapsed miskit "käsitöö" Itaalia limonaadi. Magustoiduks naise enda tehtud kohupiima mousse tort pohlamoosi kattega, alus viigimarjade ja mandlite segust. Kõik oli super maitsev ja kere sai liiga täis õgitud nagu oleks Mandarinis käinud.

Magustoidu ajaks oli seltskond pugimisest väsinud

Paraku seisis ees traditsiooniline õhtune jalutuskäik, et anda jõuluvanale võimalus kuuse alla pakid poetada. Nii sooja jõuluilma ma kogu siinolemise ajast ei mäleta, tavaliselt on külm ja tuiskab, ehkki vahel ka üle nulli ja sajune juhtunud olema. Tegime ümbruskonnale paraja tiiru aga õiget jõulutunnet sihukese soojaga ei teki. Koerad hakkasid kodu poole tagasi sikutama ja ega meiegi mallanud oodata, et näha mis see aasta jõulumees toonud. Muidugi olid pakid kohal, kõik olid vist head lapsed olnud, sest keegi ilma ei jäänud :) Koertel oli ohtralt põnevust, kutsikas üritas pidevalt pakkimispaberi nutsakuid pihta panna ja nendega minema joosta.

Lebotasime kes diivanil, kes põrandal, vaatasime Eesti TV jõulusaateid ja tuletasime vanu aegu meelde. Lõpuks hakkas seltskond vähehaaval igaüks oma tubadesse kobima, mul oli vaja veel järgmise DogTagi jaoks 5 vastaste masinat puruks lasta. Liitusin poole pealt mänguga ja ehkki algul eriti hästi ei läinud siis lõpupoole hakkas üks tüüp laseriga tanke märgistama ja ma sain natukese ajaga mitu täistabamust järjest juhitavate mürskudega. Lõpuks olin 5 asemel 12 tanki ja muud lahingumasinat puruks lasknud ning võisin rahumeeli oma "autasu" välja lunastada. Õhtul enne tudile kerimist surfasime netis koos kaasaga kõrvuti voodis lesides - moodne perekond nagu me oleme. Seega jõuluõhtu läks igati asja ette.

Jõuludeks valmistumine !

Detsembrikuus pole millegi pärast olnud viitsimist blogistada. Põhjuseid on mitmeid aga peamine vist siiski see, et vabal momendil arvuti ette istudes on tahtmine Battlefieldi mängida üles kaalunud blogistamise. Nad saatanad kavalad ka, pühade puhul on igasugu promod käimas, kus igasugu ülesannete täitmise eest saad autasusid - näiteks kui notid hiinakate kuulipildujaga 25 vastast päevaga saad amburi DogTagi.

Aega kulus ka allkorruse koristamise peale, et saaks seal Dojo ehitusega edasi minna. Koristamise käigus sai kastide kaupa prahti välja visata, sealhulgas ohtralt paberikraami. Uskumatu kuidas inimene kipub igasugu rämpsu "igaks juhuks" kõrvale panema enamust sellest kunagi kasutamata, Sihukest käitumist võib mõista nõuka arutu defitsiidi tingimustes, aga tänapäeval pole küll mingit õigustust vanu judinaid alles hoida. Alati saab uue poest osta ja igasugu paberikraami on palju mugavam arvutis hoida või netist otsida. Kõike ei saanud prügipäevadega välja visatagi, lihtsalt ei mahtunud konteineritesse. Ruumi tuli all ohtralt juurde ja boonusena leidsin üles mitu ammu ja lootusetult kadunud asja, millest märkimisväärsemad on välise kõvaketta toiteblokk ja revaluba. Igatahes jõulueelsel päeval andsin kibekiiresti viimast lihvi lastele mõeldud jõulukingile ehk siis allkorruse dojole (karate treeningruum - saaliks oleks seda palju nimetada). Lapsed tegid sel ajal emme juhtimisel köögis verivorste. Jõudsingi kenasti valmis nii, et jäi isegi aega üle kiireks Battlefieldi lahinguks, mille käigus teenisin vastase pussitamise eest Aries DogTagi :)

Meie dojos mahub lahedalt tegema katat, ettevaatlikult võib ka vabavõitlust harjutada. Seinad on laminaat põrandaparketist, sest Kanadas pole normaalse tugevuse ja normaalse hinnaga ilusat seinamaterjali müügil. Kõige ilusam, tugevam ja odavam oli põrandaparkett seinale kinnitada. See nõudis veidi insenerimõtlemist ja lisatööd, sest tavaliselt hoiab ju raskusjõud põrandat paigas, aga saime ilusti hakkama. Plaatidest lagi jäi endine, lihtsalt värvisin keldrist leitud vana valge värviga kaks kihti peale ja nägi välja peaaegu nagu uus.

Põrandalt sai vanad plaadid eemaldatud, mis uputuse käigus osaliselt lahti tulnud. Värvisin betooni üle ja katteks ostsime ehtsad tippkvaliteediga karate matid, samasugused mida rahvusvahelistel võistlustel kasutatakse. Värvivalikuks siiski puidu imitatsioon mitte punane ja sinine, mida võistlustel kasutatakse - teeb ruumi veits heledamaks ja hubasemaks. Üks sein koosneb maast laeni peegelustest, mille taga nii suusariided kui muu träni hoiustatud. Kata harjutamise juures on suurtest peeglitest hea poose ja kehaasendeid ning löökide kõrgust jälgida.

Poksikotid on momendil nurgas aga need riputan maja kesktala külge, siis saab kodus kottide tagumist harjutada. Ruumi on plaanis kasutada ka ajutise külalisteruumina, kus saab niisama hängida või isegi soovi korral magama keerata. Põrandamaterjal on ju pehme ja soe, ainult magamiskotti ning patja lisaks vaja. Kaasa kavatseb lisaks teha paar poroloonist lahtivõetavat tooli-magamisaset, mida kerge liigutada. Kui saab vana mööbel välja visatud, viime ka praegu elutoas asuvad treeningmasinad alla. Dushiruum on ka kohe sealsamas. Nii et uuel aastal saab alustada trenni uue hooga. Lapsed arvasid, et nüüd ei saa peale kooli kodust välja kolida (või kui siis hästi lähedale) sest nii lahe trennivõimalus kohe käepärast. Saame vist veel paar aastat oma lapsukestest kinni hoida :)

Vene tankid (tankistid) Süüriasse?

Armee
"Ja tookord kui ma käskisin Teil tanki ära maskeerida, maskeerisite te ta nii ära, et siiamaani pole keegi teda üles leidnud." :DPS! Mina pole tõlke eest vastutav, aga vastavus pole ka point! :D
Posted by Teet Arukaev on 30. mai 2015. a.

Vene armee õppustel valmistumas Süüria kampaaniaks :)

Kui tankid süürlastele anda näeme järge sellele videole ;)

Ükskõik millise nurga alt vaadata venelaste Süüria afääri, midagi toredat selles nende jaoks ei paista olevat. Küllap nad kahetsevad juba praegu, et end üldse asjasse segasid, palju mõistlikum oleks olnud lasta lääneliitlastel seal oma raha ja poliitilist kapitali kulutada. Lisaks mõttetule ressursside raiskamisele, sest sõjaväe baaside ülalpidamine ja õhurünnakud odavad pole, on natukese ajaga tulnud taluda suht suuri kaotusi reisilennuki, sõjaväelennuki ja seni vaid mõne mehe surma läbi. Samuti suudeti vastutustundetu käitumisega kapitaalselt rikkuda suhted Türgiga, kes seni oli üks sõbralikumaid NATO riike.

On selge, et sõltumata lennuväe rakendamise ulatusest on lõpplahenduse saavutamiseks vaja maaväed sisse viia kuna ükski kodusõja osapool pole piisavalt tugev, et kogu riiki vallutada ja valitseda. Suurimaks probleemiks kujuneb siin aga olukord, kus erinevaid osapooli toetavad erinevad riigid: Venemaa ja Iraan Assadit, NATO "mõõdukaid mässulisi" ja osa rikkaid Araabiamaid eesotsas Saudidega islamiste. Kõige hullema stsenaariumi kohaselt reageerivad teised osapooled oma maavägede sisseviimisega kui üks seda teeb ja nii võib väga kergesti konflikt järgmisele tasemele minna kus Venemaa ja NATO relvajõud Süüria pinnal üksteist materdama hakkavad. On kuulda, et nii Venelased kui Ameeriklased on juba eriüksuste näol kohal.

Hiljutine teade, et Venemaa kaalub uusimate tankide sisseviimist ja Putini muud ebamäärased ähvardused "Võtame abinõud tarvitusele" vihjavad võimalikule vene vägede sisseviimise ettevalmistamisele. Samas ma ei kujuta ette, et Venemaa oleks suuteline ka Assadi toel riiki allutama isegi kui igasugune opositsioon puruks lüüakse. Süürias algaks partisanisõda, kus vene maaväed oleks vägagi haavatavad. Olukord sarnane Iraagi või Afganistaaniga kuid vastased parema tehnilise ettevalmistusega kui afganistaani fanaatikud. Ma julgen ka oletada, et kui lääs enda maavägesid sisse ei saada siis hakkab ta relvastusega toetama mõõdukaid mässulisi viies Venemaa äärmiselt ebamugavasse olukorda.

Economist: "Tsar v Sultan"

Kel huvi, siis järgnevale lingile klikkides saate lugeda Economisti arvamust Vene ja Türgi suhetest või täpsemalt ehk Venemaa totaalselt ebaadekvaatsest käitumisest sarnase kuid poliitiliselt korrektsema pealkirja all "Tsar v Sultan". Eriti huvitavaks teeb artikli fakt, et see analüüs on avaldatud 3 detsembril, samal ajal kui minu eelmine postitus 29 novembril kusjuures nii munedki punktid kattuvad. Ei tea kas nad loevad mu blogi :D äkki peaks honorari küsima :P No ok, nali muidugi aga omaette huvitav kokkusattumus.