"Ene mees" ja Harry Invictus Games avatseremoonial :D

Invictus Games avatseremoonia: Canada meeskond
marsib sisse, Eesti meeskond sinistes dressides.

Nüüd ma tean mis tunne on meie presidendi abikaasal, sest ilmselt tedagi tuntakse väljaspool vahetut sõpruskonda ja sugulasi kui "Kersti mees" :D Igatahes minu kaasa võttis eelmine aasta pähe idee hakata võimalusel abistama Eesti vigastatud sõjameeste-naiste meeskonda, kes tulevad Torontosse ülemaailmsetele Invictus Games spordivõistlustele. Ülemaailmsed pole võibolla kõige korrektsem väljend, sest teatud riike nagu näiteks Venemaa ja Põhja-Korea pole kutsutud, aga vaevalt keegi neist puudust tunneb. Ukraina oli jällegi suht suure esindusega kohal. Tegelikult kõik kohalolnud NATO liikmesriigid või vähemalt liitlased.

Kaasa saab kindralilt tänutäheks nänni

Laupäeval Eesti Majas Eesti meeskonna ja kohalike eestlaste kohtumisel hakati peale tavapäraseid kõnesid nänni jagama ja Eesti poolt hüüti täiesti ootamatult mind välja. Kuna ülemjuhataja muidugi nii vähetähtsa isiku nime ei teadnud ja kannupoisid polnud tasemel, lahendati probleem sujuvalt. Perekonnal on suur osa toetusel jne ... sooviksime tänutäheks anda üle meene "Ene mehele". Mulle tuli sihuke asi täieliku üllatusena, sest pole ju kuidagi muud moodi seotud üritusega kui tõepoolest vaid abikaasana. Kuidagi imelik tundus tänu sugulussidemetele nänni saada aga rahvahulga ees ei hakanud stseeni tegema. Kes see ikka prii kraami tagasi lükkab, pealegi oli lumivalge spordisärk täitsa kena, VIP pääsmest rääkimata.

Eesti Invictus Games - 2017 meeskond

Hiljem selgus küll tõsiasi, et tegu Viet-Nami L suuruse (umbas Ameerika S) ja naiste versiooniga. Kui tõmbasin särgi selga, et tütre ees uhkustada arvas too: selle särgiga näed õige pede välja - oleks sul vähemalt musklid, mis liibukast läbi paistavad. Järgmine päev peale paari õlut ei saanud jätta seda fakti mainimata kaitseväe juhataja kuuldeulatuses, kui uuriti miks ma eelmisel päeval saadud särki ei kanna. Loodetavasti ei panda varustusülem sihukese apsaka eest seina äärde :P Õhtusele pidulikule mängude avamisele Air Canada Centre's tahtsin nimelt selle särgiga minna, paraku teel metroosse helistas kaasa informeerides, et riietuseks on "Business Formal". Pidin poolelt teelt tagasi pöörama, sest t-särk ja matkapüksid "do not cut it" nagu ameeriklased ütleks. Laiskusest proovisin küll vastu vaielda väites, et ega ma töövestlusele lähe. Perekonna hea nime ja perekonna seisu säilitamise huvides pidin siiski viskama pilgu oma garderoobi ülikonna sektsiooni.

VIP peldik ainus koht kus julgesin selfit teha :P
Sellisena on siis lapse arvates lootust skoorida :D 

Sealt avastasin täpselt kolm võimalust: Keska lõpu ülikond, ülikooli lõpu ülikond ja tuttavate poja ülikond, mis mulle rohkem kui kümne aasta eest annetati kui viimane kandja enam sisse ei mahtunud aga mul pulma või matusele oli vaja minna. Viimane paraku langes kohe välja, sest lähemal vaatlusel oli nii pintsaku rinnaesisel kui ka mingil arusaamatul põhjusel õlal selle aastakümne taguse ürituse menüüd aimata. Ülikoolilõpu kostüüm sobis kui valatud, dieeditamisest on ikkagi kasu olnud. Isegi t-särki häbematult kritiseerinud tütar arvas, et selles ülikonnas oleks mul hämaras ruumis lootust skoorida. Nüüd polnud muud kui kabjaplaginal metroo poole ajama, mis üle 30 kraadises kuumuses osutus õige koormavaks ettevõtmiseks. Metroos avarii, bussiga viiakse järgmisse jaama.

VIP Gala

Olin lootuse kaotanud õigeks ajaks kohale jõuda aga metroosõit sujus kõigele vaatamata üllatavalt kiiresti, jõudsin ACC VIP'de pääslasse vaid mõnemindise hilinemisega. Sissesaamisel kontrolliti nii kaarti kui ka piletit ja libistati metalliotsijaga üle. Selle asutuse VIP alas pole ma varem olnud, avanenud vaade üsna muljetavaldav. Jumal tänatud, et matkariietuses ei ilmunud. Rahvas enamasti kindralid, admiralid, saadikud, diplomaadid, sekka ka vähema astme sõjaväelasi, daamid õhtukleitides. Kodumaisele presidendivastuvõtule andis plekinäitus pikalt silmad ette. Tolles seltskonnas kodusemalt tundmiseks oli hädasti vaja vere alkoholisisaldust tõsta, milleks andis suurepärast võimalust harukordselt hästi varustatud baar. Kuna kangete kärakate osakond võttis silmi eest kirjuks otsustasin õllega alustada, kohalik Creemore Pilsner läks ülihästi peale.

Eestlasi baari taustal

Eestlased leidsin tuttavliku soomeugri kõlaga mõmina peale kiirelt üles. Kuna pole kindel, kes peale mu vanemate ja kaasa seda blogi võiks lugeda, siis konfidentsiaalsuse mõttes mainin vaid, et tegu oli staabiohvitseride, diplomaatide ja äriinimestega. Sõjaväelastega sain suht kiirelt lahedalt jutule, nood olid tavakohaselt tundnud professionaalset huvi priilt pakutavate jookide sortimendi vastu ning jõudumööda pudelites peituvaid vaenlasi hävitama asunud. Huvitava tähelepanekuna tuleb mainida, et kui esimesed kaks õlut kallati mulle baaris klaasi, siis järgmised eksimust mõistes plasttopsi :D Igasugu ampsusuurusi tundmatuid hõrgutisi pakkusid ringi jalutavad kelnerid, kõhtu sellest küll täis ei saanud. Avalikult pilti ei julgenud teha, kuidagi kohatu tundus sihukeses seltskonnas, paar siiski poolsalaja klõpsasin moblaga.

Eesti meeskonna sissemarss

Avaetenduse ja sissemarsi ajaks istusime areenil toolidele, kus igaühele muusika taktis erinevates värvides helendav kellake ette nähtud. Mina ja sõjaväelased läksime närviliseks, kui etendus üle poole tunni kestis ning keegi jooki ei suvatsenud serveerida. Pidime kordamööda baarmeni tüütamas käima. Kaasa, kes muidu oleks vist manitsenud piiri pidama tegutses all areenil sportlastega. Pea 3 tundi ketnud üritusest mäletan sissemarssi ja ühe puusadest altpoolt halvatud mehe esinemist, kes kõigele vaatamata oli võimeline kaelamurdvaid trikke sooritama. Prints Harry vist

Harry peab kõnet

solvuks, kuid lootes, et ta ei lase seda blogi endale tõlkida, julgen väita - tema kõnest miskit meelde ei jäänud. Mitte et poleks huvitav olnud, seda ei oska hinnata, lihtsalt mu tähelepanu oli sutsu hajunud.

Koju sõitsime koos kaasaga metroos, kes viiskalt mainis, et ma olen vist joonud. Loll oleks olnud vastu vaielda, ehkki enda arust jooksis kõnnak sirgelt ja jutt oli äärmiselt vaimukas. Isegi lastele olin mõelnud ning kaks shokolaadiga maitsestatud paugumaisi kotti kaasa haaranud :)  Kuidas kell ühtäkki kõvasti üle kesköö näitas, seda küll ei mõistnud. Samas tunnistas hommikune seis objektiivselt, polnud ma eelmine õhtu sugugi palju joonud, kohe värskelt ärgates oleks võinud lõdva kämblaga uue noti korkida.

Kokkuvõttes olen veendunud, et siin Kanadas ei möödu edaspidi pikemat aega ühtki tuttavatega kokkusaamist kus mind "Ene meheks" ei kutsutaks :D

Suvi on tagasi !

2018 aasta septembri lõpu ilm Torontos

Juba nädalake selliseid ilmasid, et õhujahutaja vuhiseb kui töölt koju jõuan. Nädalavahetuse Toronto ilmateadet vaadates kippus suu lahti vajuma, järgmised neli päeva varjus +30C, niiskuseindeksiga neljakümne ligi. Kui raadiot uskuda siis lüüakse lähimate päevade jooksul nii mõnedki kõigi aegade temperatuuri rekordid. Pergel, nii palju kui ma siin suvel olin sai mõnusat "Eesti sooja suve" nautida aga septembri lõpp pidi ikka ära pöörama. Eestlastele võib jääda mulje, et teie kiusuks ilgun. Paraku tõepoolest vihkan palavust ja niiskust. ega miskit muud kui peab nädalavahetusel randa põrutama ja enamuse ajast koos koertega kuumuse eest kaelani vees kükitama :P Hea nali, et paljudes kaubamajades on juba talvejoped välja pandud :D

Hullud ajad

Blogistanud pole mitte selle pärast, et poleks miskit juhtunud vaid selle pärast, et on liiga palju juhtunud. Praegu kui toksin hoian poole silmaga pilku potil kus keeb keel. Nimelt olen mõneks ajaks võtnud üle lisaks tavalistele ka perenaise kohustused. Kogu triangel algas reede hommikul kui tööle jõudes sain kõne kaasalt kurva uudisega, et lähedane surnud. Tänapäeva eluolu võimaldab vähem kui kolmveerand päeva ehk 18 tunniga mõtte tekkimise momendist üle ookeani Eestisse saada. Piletite muretsemine, lennujaama viimine ja olingi ootamatult kodus kahe koera ning kahe "täiskasvanud" lapsega.

Laupäeval karate liinis miski "potlock" kokkusaamine, kuhu rahvas pidi oma toitu kaasa võtma. Kuna kaasat polnud, pidid lapsed sujuvalt toiduvalmistamise üle võtma. Plaanis olnud kartulisalatiga said nad esimese korra kohta üllatavalt hästi hakkama, peale maitsmist tunnistasin ülima tunnustusena peaaegu sama heaks kui minu vanaema oma :D Viineripirukatega on raske miskit valesti teha kui just liiga kauaks ahju ei unusta. Peale tööd kihutasime peole, mis oli tagasihoidlikum kui ootasin, Samas oli omaette põnev puutuda kokku inimestega, kes teatava ootamatusena samuti matkasellid - juttu juba jagus.

(Kaal hommikul 80.8kg peale õhtust pidusöömat).

Pühapäev põrutasime varahommikul koertega Awenda randa. Tütar pidi küll varakult tagasi tulema aga ilm oli selline, et ei suutnud me kumbki kiusatusele vastu panna kui võimalus Septembri keskel põhja pool rannalõbusid nautima minna. Temperatuur +30C ligi ja niiske, rannas siiski inimlikum. Vesi oli uskumatult mõnus, maski ja toruga ujudes märkasin mingi moment, et isegi ilma kalüpsota ei tunne mingit jahedust, justnagu Kuubas korallide kohal hõljudes. Lainet suurt polnud, vesi selge, 4 - 5 m sügavune põhi nagu 4K telekaekraanil. Kalu eriti ei näinud, lisaks pisikestele maimudele ujus vaid üks pirakas ahven kivide varju. Küll aga paistsid põhjas ilusad kivid, laineline liiv ja laevakerest jäänud paksud tammeplangud jämmed naelad välja turritamas.

Hommikul on rand tühi

Kaks snorkeldajat

Tütar oli kiirustades haaranud kaasa ühe minu ja ühe enda vasakpoolse veesaapa. Mind suurt ei seganud, aga tema ei saanud lestasid ilma peale panna, pidi paljaste jalgadega sumama. Koerad muidugi kippusid kaasa, väiksemat tohmi pidime mitu korda kaldale ajama kartes et järvel ujudes ära väsib. Ei saa jällekord rõhutamata jätta kui mõnus on maski, toru ja lestadega, oled nagu veeloom kel pole mingit muret vee peal püsimisega.

Kutsad kivile ronimas

Sihuke oli meie lebotamisepaik

Vahepeal võid lihtsalt käed jalad harkis hõljuda pinnal jälgides poole silmaga põhjal toimuvat valgusemängu ning lastes mõtetel omasoodu uidata. Ainus täielikku kaifi segav asjaolu: unustasin vuntside ülaosa raseerida, vett imbus tasapisi maski vahele, mida pidin aegajalt välja puhuma.

Õhtul viisin tütre ülikooli juures toimuvale droonivõistluse tiimi koosolekule, jõudsin koju päikeseloojaku aegu. Rannavarustus kuivama, koerte kõrvad puhastada ja lõpuks sain momendi aias istudes veebis surfates ning jääkülma Grolshi libistades relaksida. 

Õllega seoses ei saa salata, et Eesti on ka selles osas ehk siis alko hinnas arenenud riikidele järgi jõudmas. Nimelt astusin reede õhtul lennujaamast tulles õllepoest läbi, kus Hollandist imporditud Grolschi õlu supersooduka peal - 24 pooleliitrist purki hinnaga 1.75 CAD ehk 1.30EUR, pea sama hind mis Eestis. Mäletan veel selgelt aega kui Eestis sai purgi head õlut 6-7 kroooniga, siin oli siis tavahinnaks 2CAD (nüüd 2.50) purk. Meil selle ajaga hinnad veidi tõusnud, Eestis täitsa lakke läinud. Kuna soodukas oli tavahinnast oma 30% odavam ostsin kolm kasti, jagub jõuludeni kui dieedist kinni pidada.

Perenaise töödest olen teinud hädapärased, mis kaasa ootamatu lahkumisega pooleli jäid. Poola poest ostetud pisikesed kurgid panin soola, tulid päris head, ehkki kübe soolased. Keel läks keema ja on nüüd valmis. Eestist tulnud instruktsioonide järgi pean neil naha maha võtma ja tagasi leeme sisse jahtuma panema. Soovitatud soola ja pipra hulgaga panin täppi. Keel tahab keelt alla viia :P Ootame kõik viiekesi, mina koerad ja lapsed, pikisilmi emmet tagasi. Leib sai otsa ja selle tegemine pole kahjuks geenidega lastesse edasi kandunud :P

Käisin arstil

Paneb vist imestama, et mina kel tavaliselt tervis kui raudnael käisin arstil. Ses suhtes olen tõepoolest tüüpiline Eesti mees, kes muidu arstile ei lähe kui asi ikka päris hulluks kisub. Eelmine kord käisin kaks aastat tagasi siinse poolkohustusliku kolonoskoopia pärast, enne seda oli 7 aastat vahet. Arsti nime, telefoninumbri ja aadressi pidin kaasa käest välja uurima.

Aga miks ma siis läksin, takkajärge tundub endalegi naljakas, aga see moment kui avastasin põhjuse, ehmatasin veits ära. Korraks ärkasin öösel, sättisin end veidi paremini ja miskipärast libistasin poolunisena käe üle rinna. Tundsin, et parema rangluu ots nagu väljas, teiseltpoolt katsudes ei olnud. Mõtlesin, mis pull see veel on, aga jäin uuesti magama. Hommikul tuli meelde kui peegli ees hambaid pesin - oi kurat punnitabki parem rangluu ots rohkem välja kui vasak, ükskõik mis asendit võtan. Varem nagu pole kunagi tähele pannud, no pole tavaks peegli ees keerutada.

Esimene mõte muidugi, et mingi karatega seotud vigastus. Paraku kondi mõranemine või liigesest välja tulek ei tohiks päris märkamata jääda, nii tundetu ma ka pole. Õhtul näitasin kaasale ette, tema polevat ka varem märganud, aga selgus et ei pidavat mind eriti teraselt uurima - mis mõttes, mina küll uurin ja kohe märkan kui sinikas või sünnimärk kuhugi tulnud. Igatahes ei saanud ma temalt kinnitust, et mul kogu elu parema rangluu ots turritab. Otsustasin igaks juhuks arsti juurde aja kinni panna, sest mis seal salata, vähipoiss roomas vaikselt mõtetesse. No mitte nii hullult, et oleks hakanud pärandust jagama aga mõtlema pani küll, kas jõuan Battlefieldis level 140'ni enne kui hiirekäsi enam sõna ei kuula :P

Helistasin, panin aja kinni ja kobisin esmaspäeva lõuna ajal kohale. Arst viskas pilgu peale ning arvas, et see kondiots on sihuke kuna parem rangluu väändunud. Nagu mis mõttes, ei saanud aru, naisel ja tütardel küll pole. Selgus, et mõnedel friikidel vahel on, tere tulemast lähed hädaga arsti juurde ja aitamise või lohutamise asemel sõimatakse värdjaks. Nii lihtsalt end välja visata ei lasknud, tahan ikka röntgenipilti ka. Ontario elanikuna saan end tasuta kiiritada lasta, vähemalt niipalju siinsest arstiabist kasu. Ma kahtlustan, et oma rolli mängib tuumaelektrijaamade rohkus Canadas. Nood kindlasti õnnelikud, et saavad osa radioktiivsetest jäätmetest mahamatmise asemel laboritele testimiseks sokutada. 

Kui ma juba arstil olin, kurtsin et kukla taga kah punn. See on täiesti tavaline aga kui kosmeetilistel kaalutlustel tahad lasta ära opereerida läheb see $250 maksma. Pole asja, las olla vastasin mõeldes mitu kasti õlut ma punniga rohkem juua saan. Kas oled kaalust alla võtnud tuli mõnevõrra ootamatu küsimus. Rääkisin oma loo ära kuidas suvel avastasin, et sutsu raskeks olen läinud ja et otsustasin toitumisharjumusi muuta. Lisasin, et tegelikult tuli mulle täieliku üllatusena, et nii lihtsa meetodiga nii kiirelt kaal ilma erilise pingutuseta langes. Arst vastas, et esiteks tegid sa täpselt seda, mis vaja ja teiseks ilmselt pidasid rezhiimist ka kinni. Absoluutse enamuse kaalulangetajate ebaõnnestumise põhjus pidavat olema, et nad lihtsalt ei suuda õgimiskiusatusele vastu seista. Hea tunne oli arstilt seda kuulda. Enne väljasaatmist surus mulle vereanalüüsi saatekirja pihku.

Sõitsin sealtsamast rattaga laborisse ja tegin nii röntgeni kui ka vereanalüüsi. Jutt arstiga jäi nii, et kui tulemused on korras siis ta mulle helistama ei hakka. Vereanalüüsi labor on jõudnud 21'sse sajandisse, nemad panevad testi tulemused netti üles, kust saan ise parooli ja tervisekindlustuskaardiga vaatamas käia. Eile ei viitsinud oma profiili üles sättida aga täna tuli meelde ja logisin sisse. Tulemused olidki kõik üleval koos aksepteeritavate piirväärtustega kuid ilma mingi selgituseta. Vaid üks number oli hüüumärgiga varustatud, sedagi pissiproovi juures. Uudishimu ei andnud rahu, asusin googeldama.

Kolesterooli näidud olid sõltuvalt tüübist väga hea ja natu kõrge vahepeal. Ise arvan, et põhjuseks liha ja rasvasema toidu edasi tarbimine. Oluliselt vähendasin vaid suhkrut ja saiatooteid ning õhtust pugimist. Hüüumärgiga olid varustatud sihukesed ained nagu "Ketones" mida tavaliselt ei peaks üldse olema. Murelikult internetti tudeerides selgus põhjus, mis hoopiski rõõmustas. Ketoonide esinemine näitab, et keha tarbib rohkem energiat kui saab, ehk siis süsivesikute otsa lõppemisel hakkab rasvu põletama, mille jäägid need ongi. Lausa laboritõestus, et minu dieediprogramm tõepoolest peki hulka vähendab mitte kaal kodus valetab.

Nüüd pole muud kui põnevusega oodata röntgeni tulemusi, või tegelikult oodata, et arstilt kõnet ei tule kuna pole vaja tagasi minna. Samas olen ikkagi huvitatud, miks peaks parema rangluu ots rohkem välja punnitama. Kõiketeadev internet pakub mitmeid võimalusi, enamus neist seotud valu või takistatud liigutamisega mida mul üldse pole. Ainus võimalik seletus tundub olema, mingi vana vigastus või põrutus, mille tulemusel kondiots suurenes. Sõraline oleks valulik ja suurenemine kiire, mida kumbagi pole märgata.

Lõpuks käisin hambaarstil, kust tuli nigelamaid ja suurt kulu tõotavaid uudisi. Matkal hamba küljest murdunud killu asendamine polnudki suurem jama. Hoopis hullem teisel pool hambasilla ühe otsa all oleva hamba lagunemine, mida alles röntgenipilt näitas. Probleemi lahendamiseks on mitu võimalust alates mittemidagi tegemisest, ehk ootamisest millal sild murdub kuni implantide paigaldamiseni. Hinna poolest sama moodi nullist kuni ligi kümne tuhande dollarise väljaminekuni. Nagu ikka kipuvad kallimad lahendused paremad olema, samas mittemidagi tegemine võib pikas plaanis veel kallimaks minna. Igatahes lasen homme lõualuust 3D skänni tõmmata, mille alusel selgub kuidas kõige õigem hambaprobleemi lahendada.

Killarney, Killarney & George Lake - Kolmapäev 30 Aug

Sushi nuusib kahtlaseid öösel telgi ette jäetud jälgi

Parim ööuni tänu nii telgi alla kogutud pehmendavale okka ja lehepurule kui ka soodsale temperatuurile. Koerad ei pugenud meie vahele sooja, sai rahulikult külge keerata kartmata loomi laiaks litsuda. Jalgade sirutamisega oli sutsu keerulisem, aga kergete uratuste saatel nihkusid kutsad suht leplikult eest ära. Magasime isegi nii hästi, et ei kuulnud ei meie ega koerlased, kes öösel telgi juurde suured jäljed tegi. Hommikul igatahes nii Koko kui Sushi nuuskisid väga uudishimulikult ja kangete jalgadega, millegi pärast ei kippunudki kumbki jäljerada pidi metsa järgi minema, uurimaks kellega tegu. Suuruse ja kuju järgi julgeksin oletada, et tegu oli mõmmiga. Väga rahumeelse ja vaiksega sealjuures, kinnituseks fakt, et kirjutan seda postitust.

Päikesetõus Killarney järvel või järvest :)

Lõke süüdatud jalutasin järve äärde, et hommikune kümblus ette võtta. Päike oli juba idapoolse mäeaheliku tagant välja tulnud ja tekitas läbi õhukese pilvepudru ägeda peegelpildi järvel. Sai teha pildi jätmaks mulje nagu päike tõuseks järvest, või siis läbi järvepinna paistab hõõguv magma maa seest. Pilte sai kohe õige mitu klõpsitud, jälle kord tundsin puudust tõeliselt heast kaamerast aga rohkem inimesest, kes oskaks sellist ka kasutada.

Sushi oli juba mõmmi jäljed unustanud ja korraldas tavapärase igahommikuse ülemeeliku ringikihutamise üritades Kokot kampa saada. Kutsikas lihtsalt peab kuidagi oma ülevoolavat energiat ja vabas looduses viibimise rõõmu maha laadima.

Kaks kivi, lõke vahel, vesi keeb 10 minutiga.

Täna polnud kiiret kuhugi, naksisime küpsiseid ja tegin kaks tassi kohvi kasutades kogu kooretagavara ära. Tegin näitliku foto oma lõkkest, illustreerimaks kui pisikese küttekuluga ja lihtsalt kahe kiviga saab kogu hommikusöögi ja joogid keedetud. Pole vaja miskit priimust või muid tehislikke vahendeid, looduses kõik vajaminev olemas, vaja ainult üles korjata. Kaljul istudes ja järve poole vaadates algul kuulsime ja siis nägime väikest kauride parve eemal ujumas. Nad tulid lähemale kuni meie kutsa lindusid ehmatas, mille peale suurem huikamine lahti läks. Hea video õnnestus saada koos klassikaliste kaurihuigetega, mida iga teine suvila või maakodu müügireklaam siinmaal kasutab.

Lebotasime veel võttes viimast aga lõpuks tuli asjad kokku pakkida ja minekule asutada. Heitsime pilgu telgiplatsile kontrollimaks, et miskit maha ei jäänud ja istusime kolmveerand

Viimane igatsev pilk Killarney Järvele

kümne ajal kanuusse. Järve lõpus õnnestus Canada rahvuslindu kauri ka lähemalt näha. Ujus teine üsna kanuu kõrvalt mööda laskmata end suurt segada. Portaazhi juures oli kaks kanuutäit ärevaid matkalisi koeraga. Hoiatasid, et kilpkonn olevat siinsamas, kartsid oma kutsa pärast. Kahepaikne oli päris suur, aga kaugeltki mitte sellises mõõdus kui meie nähtu. Astusime rahulikult vette, tassisime seljakotid kaldale, tõstsime kanuu välja ja asutasime minekule.

Poolel teel oli kuulda kohinat, kusagil läheduses peab olema mingi kärestik. Panime seljakotid ja kanuu maha ning astusime puude vahel paistva kärestiku poole. Ega siin palju vett polnud aga ilmselge, et kõrgema veeseisu korral vool palju ägedam. Koeri oli vaja jälgida, et loomad liiga sügavale ei tikuks, korja teisi pärast kusagilt allavoolu välja või hüppa veel sisse loomi päästma.

Freeland Lake

Kaur

Freeland järve läbisime ühe hooga, järgneva lühikese portaashi samuti ja olimegi viimasel George Lake järvel tagasi. Kuidagi ei raatsinud kohe laagriplatsi ja auto juurde sõita, keerasime nina järve põhjakalda poole ning kulgesime vaikses tempos ringi vahtides. Tuul oli vastu, jäime ühe kalju varjus vaikselt loksuma. Viskasin sirakile kanuusse, pisem kutsikas ronis sülle ja hakkas silma looja laskma. Näksisime pähkleid, lebotasime ning sõudsime tasapisi mööda kallast edasi.

Tegin pilte, vaatasin ringi, koerad nuuskisid põnevusega kuni mingi moment kanuu äärel kõõluv Sushi libastus ja vette prantsatades vee alla kadus. Õnneks tuli kutsa kiirelt pinnale, aga hakkas vaatamata minu kutsumisele järsu kaljukalda poole ujuma. Meil võttis kanuuga manööverdamine veits aega, seni ronis kutsikas kribinal veest välja ja kaljut pidi ülespoole. Istusime paadis kalju all üritades Sushit alla meelitada, koer vaatas meid kahtlustavalt pea viltu kuid keeldus alla ronimast. Koko muidugi arvas, et siin sobiv luusima minna, saime veel viimasel momendil tal rihmast kinni.

Tütar hoiab kanuud kaldas
kui Sushit süles alla toon

Kutsik kukkus vette, ujus kaldale ja ronis kaljudele

Ei jäänudki muud üle kui ise välja ronida ning kalju peale koera püüdma minna. Loom oli natsa kartlik aga sõnal vorst endiselt maagiline mõju. Tõmbasin väljasirutatud käega ta haneks ja krabasin kaelarihmast kinni. Natuke rabeles vastu, kuid õnneks jäi rahulikuks või siis hirmust kangeks kui hakkasin kuts süles allapoole ronima. Tütar võttis koera vastu ja hoidis kanuus tasakaalu kuni sisse ronisin. Seiklus lõppes vaid ühe osalise märjaks saamisega, kes ise eriti ehmunud polnudki.

Edaspidi olime targemad ja panime elukatele rihmad kaela, et neil mingeid ideid pähe ei tuleks kui kaldale lähemale sõidame. Mõlatasime vaikselt, pildistasin ägedamaid vaateid. Päris viimases lõpus tahtis laps proovida kiiresti kanuuga sõita saab. Hakkasime mõlemad täisjõuga tõmbama nagu kurjast vaimust vaevatud. Vööri laine justkui lennukikandjal, ahtris kostis kiirest liikumisest solinat, isegi koerad lasid ehmunult kanuu põhjale kõhuli. Teistele järvel viibijatele jätsime mulje nagu põgeneks eriti verejanuliste punanahkade eest. Minutiga läbisime distantsi, mis tavaliselt viis võtaks. Hea et rand ette tuli, aga ega palju kauem poleks nii jaksanud.

George Lake, mõnisada meetrit rannani

Kanuud katusele kinnitades tõusis tuul ja lained järvel, väga õigel ajal saime randa. Ära sõites astusime kontorist läbi uurimaks mida värvilised punktid kaardil tähistasid. Polnudki metsloomade nägemise indikaatorid, hoopis info portaashide ja radade läbitavuse kohta. No muidugi polnud teisi meie järvele tulnud, sest see portaazh oli läbimatuks märgitud, ilmselt neiuke kes meile telgiplatsi pakkus ei märganud tähistust.

Spidokal kilometraazh puha ühed 111111,
isegi kiirus momendil 111 km/h

Tee peal saime paar raksu vihma, poolel teel hakkas silma võimas pilvemüür lõunas. Ega pole ometi tegu tolle orkaaniga, mis meie lahkudes alles Texase rannikut rüüstas. Canadasse jõudes orkaanid raugevad aga tuul siiski tugev ja vihm võib ulatuslikke üleujutusi põhjustada. Panin raadiost uudised peale, ei olnud siiski tegu orkaaniga ega tõsisema vihmaga. Ka muidu polnud maailmas miskit tavatult põrutavat selle nelja päevaga juhtunud. Kodus kella kümneks, kanuu maha ning kiirelt põhku, mul järgmine hommik vaja varakult tööl olla.

Vanavanemate päev

1997 suvi - mina, vanem tütar ja vanavanemad

Kui kedagi veel huvitab siis pühapäevahommikune kaal näitas 79.9kg.

Nüüd kui ise saab vähehaaval vanavanemate staatusele lähenema hakata, tundub taolise päeva tähistamine õige hea ideena. Enne kui keegi kulmu kergitama hakkab pean täpsustama, et lähenemise all pean silmas nii 5 - 10 aastat, mitte järgmist 6 kuud :P Vanavanemad on minul alati olnud nii enesestmõistetavad, et kunagi suurt selle peale ei mõelnud. Ei osanud ette kujutada, et paljudel polnud õnne omada nelja vanavanemat keskkooli ajani välja. Suvel viibisin kogu aja isapoolsete vanavanemate juures suvepealinnas, talvel käisin nädalavahetustel Tallinna lähedal mereäärses talus emapoolsete vanavanemate juures. Pilte otsides mõistsin äkki, et digivormis mul enda vanavanematest pilte polegi, pean esimesel võimalusel need ja hulga ülejäänud vanu fotosid ära skännima.

Vanavanemad olid alati need, kes lapse arust justkui rohkem hoidsid kui oma ema isa. Ei sunnitud igasuguseid vastikuid koduseid töid tegema, piisas vaid mainimisest ja lemmikmagustoit ilmus kui nõiaväel lauale. Millegi pärast tundusid vanaemade toidud alati ulmeliselt maitsvad. Jäin mõtlema, mis oleks esimene asi, mis vanavanemate puhul pähe tuleb.

2017 suvi - noorem tütar vanavanematega
meie Eesti "pidepunkti" juures

Isapoolsest vanaisast mäletan jalutuskäiku Tähtvere pargis, vanaisal oktoober peas ja soliidne kepp käes. Temalt olen ilmselt pärinud ka veidi käredama iseloomu ja seiklusejanu, vanaisa noorusaeg oli pehmelt öeldes õige keevaline. Isapoolsest vanaemast tulevad silmi ette eelkõige tema kokakunsti meisterpalad - kaneelikuklid, porgandipirukas, ahjupraad, ... ja muidugi tema südamesoojus, mida jagus kõigile lapselastele. Emapoolsest vanaisast meenuvad mälestused vabadussõjas Narva rindel soomusrongil löödud lahingutest punaste vastu ja mesilassülemi püüdmine millest surmahirmus osa võtsin. Emapoolsest vanaemast haruldased pannkoogid õunamoosiga ja saaremaa sorti kadakamarjadega koduõlu, millest ka mitmel mu sõbral meeldivalt udused mälestused. Tänud teile kõige eest, mida mulle andnud olete.

Meie lastel pole kahjuks nii palju vedanud kuna pesitseme tuhandete kilomeetrite kaugusel vanavanematest, terve ookean jääb vahele. Lapsed on küll näinud kõiki oma vanavanemaid aga pikemalt koos olnud vaid õige pisikesest peast kui vanaisa ja vanaema vaheldumisi neid hoidmas käisid. Suurematena on tüdrukud suvevaheaegadel algul iga aasta, hiljem ehk üle aasta Eestis külas käinud. Üheks suureks puuduseks (paljude pisikeste kõrval) välismaal elamise juures ongi vähene kontakt oma lähisugulastega.

Tõele näkku vaadates tuleb tunnistada, et tänapäeva maailmakorralduse juures on suur võimalus ajaloo kordumiseks. Kes teab kuhu elu lapsed viib, vaevalt nad juhtuvad tulevikus elama samas linnas või isegi samas riigis, kõik me muutume vähehaaval maailmakodanikeks. Õnneks on siiski olemas kaks kindlat pidepunkti, kuhu saame alati tulla. Ühe oma kätega teinud nende vanaisa Eestis ja teise meie kaasaga muretsenud Canadas. Lastele on armsad mõlemad.

Irma

Sihukese nimega nõid on viimastel päevadel laastanud Kariibi mere saari, hommikuks jõuab ennustuste järgi Florida lõunarannikule. Muidu pole eriti orkaanidele, kui meid tavaliselt mitte puudutavatele loodusnähtustele, tähelepanu pööranud. Seekordne on mingi kummalise kokkusattumuse tõttu läinud täpselt üle neist kohtadest, kus olen ise viibinud - St. Martin, Kuuba põhjarannik ja suundub nüüd Florida läänerannikule, kus kunagi mõne nädala Sarasota kandis elasin.

Piltide põhjal otsustades on St. Martinil isegi tugevad hooned purustatud rääkimata sealkandis suht tavalistest vaesema rahva laineplekist onnidest, terved linnajaod minema pühitud. Kuubas sügisel istusime rannaäärses restoranis, mille ookeanipoolne otsasein ja pool ühest ruumist oli äsjase tormi poolt lõhutud. Seda restot tõenäoliselt enam pole, kardetavasti on kogu hotell hullult kannatada saanud, orkaani "silm" läks ju otse üle. Kahekorruselised bungalow tüüpi majad olid maksimaalselt meeter poolteist merepinnast. Ainuüksi ennustatud veetaseme tõus oli sealkandis 2 - 3 meetrit pluss mitmemeetrised lained.

Vesipüks Ontario järvel kolmapäeval Torontost pildistatuna

Orkaani erakordsusest annavad ilmekalt tunnistust numbrid. Mingil ajal küündis pidev tuule tugevus 200 miilini tunnis, ehk üle 320 km/h, puhanguti lähenes 400 km/h. Seda ei oska isegi ette kujutada. Laius ligi 500 km. Tuleb olla õnnelik, et ei Eestis ega Torontos pole mingeid tõsiselt suuri looduskatastroofe nagu vulkaanipursked, maavärinad, orkaanid või laviinid. Mulle piisas täiesti nelja aasta eest vihmasajust põhjustatud keldri uputusest, mis on köömes võrreldes sellega, mis praegu Kariibi merel toimub. Muideks meil oli paari päeva jooksul järvel vesipükse näha, põhjuseks üle +20C sooja järvevee ja tavatult jaheda +16C õhutemperatuuri omavaheline vastasmõju. Ise ei näinud aga pilte postitati mitmeid nii massiteabes kui sotsiaalmeedias.

Killarney, Killarney Lake - Teisipäev 29 Aug

Asjad pakitud, Koko kanuusse asumist ootamas.
Kummaliselt roheline järvevesi hommikul

Hommik nagu ikka, ei miskit erilist. Ärkasime tasapisi, mina süütasin lõkke, võtsin toidukoti puu otsast alla ja andsin koertele süüa. Laps pakkis telgis ning tegi söögi. Oli käll kavas ilusa pildi nimel kaljult üle kaseokste vette hüpata, aga pooleldi ununes ja natuke jahe oli ka. Vahepeal isegi kükitasime kümmekond minti koormakatte varjus oodates vihmasabina üleminekut. Eelmine õhtu olin kalju all valgeid pistaatsiapähkli koori uputades sügavust mõõtnud, veendumaks et 6-7 meetri kõrguselt on ohutu vette karata. Natuke kurb oli et see teismelise lollus jäi tegemata. Järvele saime  kümne ajal, sõitsime vastaskalda kalju lähedalt mööda ja olimegi portaazhi alguses.

Natuke kindlam tunne kui tead, et ühe korra oled selle Kolgata tee juba suutnud läbida. Teine kord tundub alati lühem, vähemalt lootsin seda. Poole tassimise peal meenus, et pole meie punnitamisest isegi pilti teinud, filmimisest rääkimata. Kaamera välja, kanuu ots pihku ja läksime. Rada oli siin piisavalt lihtne, polnud karta et mudas libastudes või kivi taha komistades käin koos mobla ja kanuuga maoli. Mülgastesse jõudes olime juba osavamad ja läbisime neid kiiremini kui eelmisel päeval. Mäletasime kohti kuhu olime astunud ja roikaid polnud vahepeal liigutatud sest keegi peale metsloomade polnud seda rada käinud.

Kõige vastikumas kohas tegime uuesti luuret ja otsustasime paralleelselt rajaga läbi metsa minna. Siin oli see võimalik, sest puud piisavalt hõredalt, kanuu mahtus läbi ehkki vahel tuli küljele kallutada. Tohutuks eeliseks muda

ja vee puudumine, kitsast ojast sai lihtsalt üle astuda. Ning olimegi tagasi Killarney järve ääres. Kanuu jätsime momendiks metsavahele. Viisime seljakotid kaldale, ilma nendeta metsas hulga lihtsam kanuuga manööverdada. Koerad olid kah veidi rohkem harjunud ega jäänud enam jalgu nagu esimesel korral.

Portaazh sai läbitud rekordilise ajaga. Näksisime küpsise, võtsime lonksu vett ja istusime paati, mida varem saame järvele seda suurem valik laagrikohtade vahel, no vähemalt lootsime seda. Esimeses kahes polnud kedagi, aga siia ei tahtnud jääda, kaugel ilusatest kõrgetest kaljudest ja järgmiseks päevaks jääks pikk tee sõuda. Tuul oli keskmise tugevusega otse vastu, jällekord võisin tõdeda, et tütrega koos sõudes polnud see mingi probleem. Eelmisel päeval olime kaarti uurinud ja pannud paika telgiplatsid, mis meeldivad. Tütre eelisvalikuks too neemel asuv #17, mis juba eile vaba oli. Lähemale jõudes veendusime, et vahepeal pole kedagi tulnud, teatava üllatusena polnud üheski telgiplatsis kedagi. Kummaline küll et kõik on kinni pandud ja ära makstud aga inimesi pole, ehkki ilm matkamiseks optimaalne.

Vaade telgiplatsi H17 rannalt

Tõmbasime kanuu randa ja lasime koerad lahti, laps jooksis üles kontrollima, et kellegi telki kusagil puude vahel peidus pole. Tühi mis tühi ja parim telgitamisplats senistest, isegi grillimise rest oli maha jäetud. Lõkkepuudega vähe kitsas, kuid neid saab alati kaugemalt juurde tuua, peenemaid kuivi pulki vedeles järve rannas piisavalt. Kaalusime mis teha, kell alles veerand kaks. Otsustasime telgi ja koormakatte üles panna, kerge eine võtta ning siis kanuuga järvele minna.

Punane päästekopter

Järsku hakkas kostma helikopteri mürinat ja peagi nägime mägede kohal tiirutavat punast päästeameti kopterit. Küllap keegi oli kas jala murdnud või muud moodi end piisavalt tõsiselt vigastanud, et vajas kiiret arstiabi, nalja pärast lennumasin juba välja ei lenda. Selleks ajaks kui kohv ja kakao joodud olid ka koerad ümbruse inspekteerimise lõpetanud ning valmis kanuusse ronima.

Sushi julgelt uudistamas

Kanuuga kvartsiit kalju all

Esiteks keerasime nina põhjapoolse vastaskalda kõrge ja järsu kvartsiitkalju poole. Koertega sinna ronima minna ei saa, lähemalt tahtsin vaadata sellegi poolest. Sushigi oli põnevil käpad kanuu äärel kaljut uudistamas. Umbes keskelt pirakas lahmakas lahti murdunud ja järve varisenud, Kvartsiit äärmiselt tugev kivim, kaljut läbisid kindlate nurkade all jooksvad praod, üks megasuur oma meetriste siledate külgedega kivist kristall asus kohe vee ääres.

Mul oli mõttes ronida ümbruskonna kõrgeima 499 meetrise mäe tippu aga tütar polnud sellest väga vaimustuses, eks olin ise ka nats väsinud. Suuremaks probleemiks kaua pisem kutsa vastu peab, hakka jälle teist poole tee peal tassima. Sõudsime piki kallast edasi, ehk läheme hoopis OSA järvele. Sinna viis kaks portaazhi: 400 ja 120 meetrine, viimase juurde oli vaja läbi kinnikasvanud järvesopi sõita.

Vesi oli metsa üle ujutanud, rondid, kännud ja puutüved moodustasid järvepinnal ja selle all paraja takistusvööndi. Kanuuga pole muret, madala süvisega ja libiseb ka okslikest puutüvedest rahulikult üle. Rontidest ehitatud koprapesasid paistis järvel mitmeid.

Kaardi järgi oli vaja mingi kitsaskoht ületada, mis osutus pisemat sorti kopratammiks. Tassima ei hakanudki, lihtsalt libistasime tühja kanuu üle puurisu. Portaazhi alguses tõmbasime kanuu kuivale ja jalutasime järgmise järve juurde.

Puude vahelt avanes lummav vaatepilt, ümara kiviveerisega kaetud rand, sile järvepind, kaljud kauguses, pilvemuster sinises taevas. Just sellisena kujutasin ette Jack Londoni juttudes kaugpõhja metsikuid järvi, kus kullaotsijad sajandi eest seiklesid.

Vesi oli haruldaselt läbipaistev, korjasime rannast ja veest koertega võidu ilusaid poolläbipaistvaid värvilisi kvartsiidi kivikesi. Ei saanud ka vastu panna kiusatusele ujuma minna, põhi oli madal ning liivane, jupike vaja astuda enne kui vesi üle põlve ulatus. Koerad läksid murelikuks, ega me neid maha jäta, Sushi ujus järvele kaasa. Kuivamiseks istusime ajupuupalgile ja nagistasime pähkleid ümbruskonna vaateid nautides. Peagi kostis metsast häälitsemist, vöötorav ilmus uudistama kuid lasi kähku jalga kui koeri nägi.

Imelised vaated

Aga kus on kuld ???

Mul oli kange isu kanuu siia tarida ja järvele sõita, eriti põnev paistis kauguses paistev suur varing. Paraku laps ei viitsinud. Ahh ok, eks läheme siis tagasi ja lebotame telgiplatsil. Tagasiteel uurisin järves puurontidele kasvanud mättaid lähemalt ja avastasin, et pesuehtsad jõhvikad ühest küljest punetama hakanud.

Esimesed mättad kinnikasvaval järvel

Jõhvikad ja putuktoidulised taimed

Maitse poolest täitsa head, korjasin mõned taskusse. Samas kõrval sambla sees putuktoidulised taimed, mida varem nii lähedalt polegi näinud. Vesiroosidest pildi tegemine osutus oodatust keerulisemaks, kontrast valgete õite ja musta vee vahel liiga suur, ka kõikuv kanuu ei aidanud fokuseerimisele kaasa.

Vesiroos

Tagasi telgiplatsile

Telgiplatsil lebotasime niisama, tütar kobis telki magama, mina viskasin kaljule läbi õhukeste pilvede paistva päikese kätte sirakile. Silma lasin looja aga koerad kippusid segama, kord lakkusid, kord sebisid niisama ringi.

Karikakrad

H17 - Vaade idasse Killarney järvel

Hea kujutlusvõimega võib näha
ufolaste või koletiste pealuusid.

Lahe oli millelegi mõtlemata lesida ja vaadata kuidas kaks mesilast karikakra õitel nektarit kogusid. Ilmselt jätsid mingi märgi, sest kahte korda samale õiele ei istunud, kui juhtuski tõusid kohe õhku lennates järgmisele.

Õhtusöögiks sõime suppi ja nuudleid nagu ikka kuni meenus, et suitsuvorsti polegi lahti lõiganud. Maitses kole hea küpsistega, nuruvad (mitte nurruvad :D ) koerad said kah mõne lõigu. Päeva lõpetuseks nagu ikka kohv ja kakao. Kuna vedelikukaotus suur, keetsin pool potti vett kuhu viskasin kaks marjatee kotti sisse. Haruldaselt hea kuuma teed luristada ja värskeid jõhvikaid kõrvale näksida. Pakkusin Kokole nalja pärast jõhvikat, too sülitas välja, aga Sushi oli kohe jaol. Õige üllatunud ilme tekkis kutsa näkku kui jõhvikas hamba all puruks krõpsatas ja hapu maik suhu tuli. Koer maigutas natuke kuid sõi ikkagi marja ära, ei raatsinud raisku lasta :)

Peegeldustes paistavad "koletised" ...

... ja "nool" või mis iganes aju kokku paneb

Tuul oli vaikinud, sileda järvepinnaga tekkisid igasugu kummalised peegeldused mägede ja taevaga. Tütar oma kunstnikupilguga märkas milliseid põnevaid kujundeid inimaju mustrite otsimise ja moodustamise programm võib piltidelt leida.