Alasti Ahvatlus pole eriti ahvatlev

Selle postitusega ma punkte ei teeni ja sõpru juurde ei saa, aga postitamata ka ei saanud jätta. Järgnev jutt peegeldab vaid minu isiklikke arusaamisi mistõttu kriitika paluks suunata konkreetselt minu isikule😉

Saabun pahaaimamatult töölt, koerad tervitavad nagu tavaliselt aga elutoa suurelt ekraanilt vaatab vastu neli porgandpaljast naist, kolm neist ülekaalus ja vormist väljas. Ei olnud saade iseenesest kogemata peale jäänud, kaasa tundub huviga jälgivat. Esialgne arvamus, et tegu dieedisaate shokiteraapiaga: mis juhtub kehaga kui ainult koogikesi ja Coca-Colat näost sisse ajada, ei leidnud kinnitust. Hoopiski olevat keegi välja mõelnud uudse kohtingusaate formaadi, kus üks osaline valib tasapisi paljastuvate kehade hulgast välja selle, kes kõige rohkem meeldib (või pigem kõige vähem ei meeldi). Kuna sattusin Taanlaste saate lõpuosa peale ei oska ilmselt kõike adekvaatselt kommenteerida, aga miks vaatajaid piinates koeral saba jupi kaupa lõigata kastides naiste kaasi vähehaaval kergitades. Võiks ju kohe paljalt areenile astuda kui niikuinii lõpus mees valib täiskomplekti alusel. Kel huvi võib Eesti telekast Kanal 11 pealt järelvaadata.

Mul pole alastuse vastu miskit aga sihuke lihapood küll vaatama ei kutsunud. Oleks siis neiud vähemalt normaalses vormis olnud rääkimata modellidest, kelle kehad silmale rõõmu pakuvad. Rannariietuse moeshowd või isegi naiste kergejõustiku võistlusi vaataks palju meelsamini kui just muud targemat teha pole. Midagi on Taani riigis mäda kui selline tsirkus rahvale peale läheb. Tegelt põnev kuidas suhtuvad erinevad häälekad vähemused: naisõiguslased ja erinevad religioossed grupid peaks ju tagajalgadel olema. Ühed ei tolereeri napimas riietuses siredasäärseid neitsikuid isegi rahvusvahelistel showdel ja mootorispordi võistlustel, moslemid ei kannata paljast ihu üldse näha sundides naisi kotte pähe tõmbama.

Saate juurde tagasi pöördudes pean tunnistama, et ainus asi mille eest punkte võis anda oli osalejate julgus ehkki see tuli kriitikameele puudumise arvelt. Mina nagu enamus meist pole perfektne aga ma vähemalt ei lähe oma puudusi eksponeerima ja üritan võimaluse piires üldsuse eest varjata. Mitte küll nii äärmuslikult, et määriks karvakasvu soodustavat kreemi kiilakale kuplile, üritaks halli habet värvida, kehakarvu vahatada, nokut suurendada või kortsukesi ilulõikustega siluda. Teemadel mida ei valda ei asu ka eksperti etendades diskuteerima, et mitte loll välja paista. Kui vanemast peast võib vormist väljas olemist õigustada mitmete asjaoludega siis noore inimese puhul tekitab see lihtsalt kurbust.

Kuna tegu oli vaid ühe saatega, pole selge kas autorite eesmärk oligi ülekaalulisi näidata või polnud Taanis parema välimusega naised nõus end tasuta kaamera ees paljaks koorima või hoopis tegu minu vaatevinklist õnnetu juhusega. Tõe huvides tuleb tunnistada, et saated olevat sooneutraalsed, paljaste naiste ja meeste valimine käivat vaheldumisi. Puudub info kas vahel toimub ka samasooliste eksponeerimine või siis zoofiilide lõbuks kitsede valimine. Huvitav mis lugejad sihukesest pullist arvavad.

P.S. Mees oli normaalse välimusega nii palju kui mina seda hinnata oskan ja otse loomulikult valis ta kõige vähemate puudustega naise.

P.P.S. Enne postitamist viskasin kiirelt pilgu peale teisele osale, kus naine meeste hulgast valis. Härrad paistsid olevat veidi paremas vormis, pigem sellised Harju keskmised. Samas jättis ikka mõlemat pidi mulje nagu oleks tegu eriti ebaõnnestunud maleva taidlusetendusega😒

Perepäeval 120km ja 10 tundi suuskadel

Noored päikselisel suusamäel

Ilusat talveilma peab ju täiega kasutama seniks kuniks jagub. Seda nii lühemas nädala ja kuu kui ka pikemas plaanis, noh et lumised talved kipuvad järjest haruldasemaks muutuvat. Esmaspäeval oli siinmail poolpüha ehk niinimetatud perepäev. Pool kuna asutustel ja firmadel on õigus valida kas anda vaba päev või mitte. Vanema tütre firma andis, minul küll polnud aga tänu niikuinii vabale esmaspäevale polnud vahet, kaasa jäi koju, autosse istusid veel tütre poiss-sõber ja üks sõbranna. See aasta polegi suusakasti katusele pannud, lasime kitsama tagumise istmeosa alla ja toppisime autosse. Noored pidid sutsu tihedamate oludega leppima, neid see suurt ei häirinud😉 

Lõunal, õhtul üle 7 tunni veel

Hommikune 3 tundi suuskadel

Esmaspäevadel on ilmaga vedanud, nii ka nüüd, kohe hea tunne, et hooajapilet leiab otstarbekohast kasutamist. Otsustasin seekord proovida kuidas mobla äpid mu suusatamist fikseerivad. Google oma enam-vähem aga Strava lausa üllatava täpsusega. Luges kokku laskumiste arvu, kogupikkuse, aja, keskmise ja maksimaalse kiiruse ning kaardistas iga sõidu. Hommikul rahvast rohkem mistõttu sõite mõnevõrra vähem, pealelõunal ja eriti õhtul sai täiega uhada. Kuna paar laskumist jäi registreerimata võisin veenduda, et vähemalt 120km sai läbitud, hinnanguliselt kaks kolmandikku suuskadel, kolmandik tõstukitoolil. Suurim kiirus mõõdetud kübe üle 70 km/h, tegelt ilmselt suurem, sest päris otse ma ei sõitnud ja kurve lõikas GPS kandiliselt lühemaks või hoopis välja. Järgmine kord võiks paar "kiirlaskumist" otse uhada vaatamaks mis kiiruse sellel mäel kätte saab.

Pisike nõks kaardi keskel rajalt välja ongi õlle peidupaik

Mäest laskumise trajektooride kaardistamine ilmselgelt ei fikseerinud iga pööret. Kaarti uurides tundub, et siiski suht tihti: paari sekundi ja paari meetri täpsusega määras positsiooni. Näiteks avastasin zoomides, et ka lühike paarimeetrine kõrvalepõige metsa oli selgelt näha. Vältimaks ekslikke arvamusi pean rõhutama: tegu polnud mitte "metsapeatusega" vaid õlle hange jahtuma torkamisega. Kaks laskumist hiljem korjasin pilsneri üles ja panin tasku🍺 Oleks koht ununenud, piisanuks kaardile pilgu viskamisest, et satellitide abil õllepurgi asukoht fikseerida, äge ikka see tänapäeva tehnoloogia😁

Laste lemmikud: "Koprasaba" maiustused

Pimedas on lahe kihutada!

Minevikust ja tulevikust, lisaks kassipilte ;)

Lusikas serveeritud Hiina "Tuhandeaastase" muna manustamine

Nädalavahetusel istusime kaasa sünnat tähistades oma endise lapsehoidjaga Hiina restoranis Mandariin. Õhtul reserveerisin neljase laua kuna tavaliselt kipub pühapäeva hommikuti paras tung olema. Neljase sellepärast, et hommikul pool viis viisin noorema tütre lennujaama, too lendas sõbrannaga läänerannikule Banffi suusakuurorti. Päris kade tunne, olen ju ise seal käinud, seekord siiski kaasa ei saanud.

Üllatus, üllatus - restoran oli lausa tühi. No ja siis klõpsatas - inimesed tõepoolest ei julge isegi Hiinaga seotud ärisid külastada. Meid eriti ei seganud, epideemia siiski veel väga kaugel kui üksikuid Ameerikamandri juhtumeid mitte arvesse võtta. Kere sai tavapäraselt täis pugitud kuulates igasugu vahvaid lugusid laste kohta, mida nood aasta paari vanuselt olid ette võtnud. Naljakaim mulle senitundmatu lugu: 3 aastane tütar olla meie magamistoas leidnud kondoomikarbi, mitmed neist pakendist välja kiskunud ja asunud peegeluksi "pesema". Eks lapsehoidjal oli enne emme issi kojujõudmist kõvasti järelpuhastamist.

Mõne päeva eest istusime perega õhtusöögilauas arutamaks tulevikuplaane laias laastus. Me ise juba pensieelikud, tütred iseseisvad täiskasvanud tööinimesed - mis nende plaanid on? Päris hea oli perega koos istuda, head-paremat näkitseda ja tulevikust rääkida. Muidugi selge, et üks asi on plaanimine, teine tegelikkus, kunagi ei tea millised ootamatud korrektuurid saatus sisse võib tuua. Aga ikkagi on hea kui olemas arusaamine mis suunas kavas liikuda.

Konkreetsemaks minemata on momendil seis selline, et mõlemal lapsel kavas vähemalt eisalgu praeguses linnas edasi elada. Töökohad on neil siin, poisid siin, sõbrad siin, karate samuti. Koduloomadest ma ei räägigi, kaks koera ja kass ning madu. Meil kaasaga kohad mõlemas riigis, võime elada siin või seal või hoopis pendeldada kahe mandri vahel nii kuis isu on.

Vahepeal oli paar korralikku lumesadu ja isegi pea 30 kraadi külma. Suusatamiseks super, mida sai ka kasutada. Kass on hakanud viimasel ajal õue vastu järjest rohkem uudishimu üles näitama. Lasime ta korraks hange, igaks juhuks siiski rihm kaelas. Mine tea mis loomal ehmatusega pähe tuleb, äkki paneb saba seljas punuma, püüa siis teist naabrite hoovidest.

Sõbrapäeva hommik

Cardinal meie kadakapõõsa marjade kallal maiustamas

Nagu iga teinegi hommik algas ka see tasapisi unest ärkamisega. Uni ise oli igati sõbrapäeva teemaline, ehkki mõnevõrra idealiseeritud kui võtta arvesse, et peategelasena figureeris rannaliival mu keska-aegne blond unistuste piiga ... 18 aastasena ... Tasapisi ja vastutahtmist üles ärgates tuli tunnistada, et reaalsus pole kümnendikkugi nii mõnus kui unenäod. Proovisin und tagasi manada, paraku ei õnnestu see pea kunagi. Ka seekord ajasin end ohates voodist välja ja komberdasin pikast ühes asendis voodisvedelemisest kangete jalgadega vetsu. Kaal vähemalt näitas mõistlikku numbrit. Kööki kohvi tegema suundudes tundus nagu miskit teisiti kui tavaliselt. Koerad polnud oma tervitamisega hullult entusiastlikud nagu muidu. Suures toas oli telekas peal, mis mõttes, kas keegi unustas? Diivanilt vaatas vastu üllatus, kaasa koos kassiga kerra keeratuna end mõnusalt sisse seadnud. Esimese hooga mõtlesin, et peavalu pärast koju jäänud, siis tekkis lootusekiir - äkki tahtis mulle ilusat sõbrapäeva üllatust teha. Paraku oli reaalsus palju proosalisem, pidi keskpäeval Tartu Uue Teatri etendusele minema, ja oli seepärast otsustanud vaba päeva võtta.

Mul ei jäänud muud üle kui jooksma minna, ehkki väljas tuulekülma lausa -29 kraadi jagu. Sellise ilmaga otsustasin rahulikult sörkida, ei taha jäist õhku liigselt kurku ahmida. Plaanis viispool kuni kuus minti kilomeetrile kulutada. Väljas oli ilus päikesepaiste ja ei tundunud üldse nii külm kui ilmateade väitis. Samas vunts läks jäässe, mis minu kogemuse järgi vihjab käredamale kui 15 kraadisele külmale. Sörkides vaheaegu kuuldes tundusid need liiga head nii rahuliku hingamise ja tempo kohta. Koju jõudes polnud isegi eriti higine samas tempo täitsa mõnus. Hiljem graafikuid nähes selgus põhjus, süda jälle tihedama pulsiga rahulikku hingamist kompenseerinud. Ehkki enamuse ajast oli pulss rohkem kui 90% maksimumi juures ekstreemtsoonis, siis mingit erilist väsimust jooksu lõpus ei tundnud. Huawei Health programm soovitas küll rohkem kui 3 ööpäeva puhata sellisest pingutusest taastumiseks. Enesetunde järgi oleks võinud teise 5 kildise ringi kohe otsa joosta kui õhk nii külm poleks olnud. Takkajärgi tõeliselt kahju, et Mauna Loa otsa ronides kella maha unustasin, huvitav mis numbreid seal oleks näidanud kui tõepoolest sai pingututatud nii, et jalad lõpuks all värisesid.

USA'l on jõudu, oleks vaid tahtmist.

Tank sihikul

Nagu kahe aasta taguse Süürias toimunud USA ja Vene vägede vahelise lahingu põhjal võib järeldada siis on USA'l jõudu piisavalt, et tahtmise korral ükskõik milline teine sõjavägi laiaks litsuda kui prussakas. Seda said venelased 2018 aasta seitsmendal veebruaril väga valulikult omal nahal tunda. Hurraaga lahingusse tormanud peaaegu tuhandest mehest koosnevast kolmest pataljonist pääsesid vähesed, tehnikast jõudis omal jõul tagasi vaid üks tank ja üks soomustransportöör. Põhjalikku ülevaadet saab lugeda ERR's avaldatud Ants Laaneotsa arvamusloost "Kaks aastat Wagneri surmaretkest". Seega on ainsaks põletavaks küsimuseks: "kas jänkidel on tahtmist, kui siinkandis palavaks läheb"? Eestlaste huvides on teha kõik, et USA'l tahtmist kuhjaga jaguks!

Natuke meenutab teise maailmasõja Tuneesia tankilahinguid,

kus küll kogenematud Ameeriklased olid peksupoiste rollis.

Totalitaarne riik viiruse vastu

BBC 7 veebruari uudislõik 2019-nCoV teemal Hiinast ja mujalt.

BBC uudistest on päris huvitav jälgida kuidas totalitaarne riik võitleb totalitaarse viiruse vastu. Karta on, et kasutades jõuvõtteid hirmutad elanikkonda veel rohkem ja annad põhjust igasugu konspiratsiooniteooriate levikuks. Väidetavalt informeerivad võimusid majade "kodanike komiteed" kui kusagilt kostab köhimist või on muud moodi põhjust kellegi haigestumist kahtlustada. Järgmise sammuna saabuvad kaitseriietuses, sõjaväe või politseivormis tüübid ja topivad su autosse: ise saad valida kas lähed vabatahtlikult või veetakse väevõimuga. Võib ette kujutada kuidas sihukesed vaatepildid rahva moraalile mõjuvad. Uudisi vaadates tekib aeg-ajalt kahtlus kas tegu filmi või päriseluga.

Langevarjuhüpe

Te ei kujuta ette kui mõnus on langevarjuga läbi õhu liuelda. Ma ka ei kujutanud ette täna hommikuni kuni seda unes nägin. Üldse mitte sihuke vuhinal põsed kukla taga loperdamas läbi õhu 220 km/h kihutamine nagu vabalangemise videotest näha. Rahulik ja aeglane hõljumine kaugel all olevat maastikut imetledes. Ise mõtlesin rahuldusega: näedsa üks asi jälle tehtud. Siis tuli mingi kummaline sillerdav pind ette, pilvede, lume ja merepinna sümbioosi meenutav. Hakkasin rabelema, et pildistamise eesmärgil moblat kätte saada, aga muidugi ei jõudnud. Kui pind oli kõhuni jõudnud tekkis mõte jalgadega siputada: noh nagu vees, et uuesti pilvepinna kohale kerkida. Ei aidanud, vajusin läbi.

Äkki meenub: päästevesti voolikust puhudes peaks see õhku täis minema ja mindki kõrgemale tõstma. Miks ma järsku vee all olin, pole aimugi. Igatahes ühest küljest hoidsin hinge kinni, et vett mitte kopsu tõmmata, teisest küljest puhusin agaralt kaelapauna õhku täis. Selge, et sihuke asi vaid unes võimalik. Hakkasingi tasapisi ülespoole kerkima. Pinnali veel tükk maad kui kaugemal kumas pirakas haikala, kes mind laiskade sabaliigutustega uudistama suundus. Ertiti nagu hirmu ei tundnud, mõtlesin vaid, et loodetavasti närib siva luust läbi kui jalast kinni krabab. Küllap siis vere lõhna peale teised jaol, ei pea kaua piinlema.

Pinnale tõustes oli hullult mõnus õhku kopsudesse tõmmata. Ilus suur värviline (jaa mu unenäod on kindlasti värvilised) langevari kõrval vees ujumas. Oleks langevarju alla tõusnud, võinuks veel lollilt ära uppuda, jõudsin mõelda. Olin mingi plaazhi ääres vette maandunud nagu ringi vaadates selgus. Inimesed kiirustasid veest välja, ei tea kas anti haikala või tormi hoiatus, kaugemal mere kohal päris ähvardavad mustad pilved. Veest välja ronides avastasin: pükse polnud jalas😡 Natu piinlik olukord, krabasin kellegi õlgkaabu varjamaks strateegilist piirkonda, rätikut päevitustoolilt ei julgenud võtta. Suundusin aadamaülikonnas ühe käega peakatet hoides linna peale. Mingist kohvikust läbi jalutades inimesed jõllitasid, kontrollisin kas kaabu ikka sündsa suurusega😜

Uuesti tänavale jõudes tundsin koha ära, sealsamas nurga peal oligi mu hotell. Edasi kipub mälupilt auklikuks minema. Üht-teist põnevat juhtus, lõpuks ärkasin üles. Kohe ärgates oli kõik nii selgelt ja elavalt meeles, et tahtsin minna kööki lapsele uhkustama: ma olen ka nüüd langevarjuga hüpanud😁Kahju, et unenägusid ei saa videofailina salvestada, igavesti äge oleks pärast vaadata, võiks (peale mõningaste kärbete tegemist) lausa youtube üles riputada ja palju pappi teenida😊

1918 vs 2020

Kummituslinn Wuhan 2020 veebruaris

Vaatasin youtubest videot 1918 gripiviiruse teemal. Kui haiguse käik ja sümptoomid on osalt erinevad siis esialgne võimude reaktsioon kipub sarnane olema. Ei taheta tunnistada probleemi, lisaks tehakse hulgaliselt elementaarseid apsakaid. Kohalikud võimumehed üritasid igati varjata haiguse tõsidust soodustades sellise käitumisega levikut. 1918 aasta olukorda võib mingil määral mõista, kuna tol ajal polnud piisavalt teadmisi kuidas epideemiad levivad, 2020 aastal on see siiski õigustamatu. 1918 Philadelphia ja 2020 Wuhani olukorra kirjeldused on õõvastavalt sarnased, haiglates lihtsalt pole ruumi, meditsiinitöötajad kokkukukkumiseni ülekoormatud, ... Wuhani 11 miljoni elaniku puhul on laialt reklaamitud kaks tuhandekohalist haiglat kahjuks vaid piisk meres.

Samas on tänapäeval erinevuseks vähemalt see kui tõsiselt võetakse isoleerimise ja karantiini tähtsust. Suure tõenäosusega suudetakse arenenud riikides panna piir haiguse levikule, sama ei julge aga loota paljude Aasia ja Aafrika piirkondade puhul. 1918 gripp levis kolme lainena üle maakera kusjuures esimene oli suht kergekujuline. Alles peale muteerumist muutus eriliselt raskekujuliseks ja kiirelt tapvaks, inimesed võisid surra lausa 12 tunni jooksul peale esimeste haigusnähtude avaldumist. 2019-nCoV on umbes 2% juures jätkuvalt suhteliselt madala letaalsusastmega, samas raske võrrelda 1918 viirusega, sest esiteks oli tol ajal meditsiini tase hulka madalam ning teiseks on ilmselt tegu epideemia algusjärguga.

Hiinlaste ametlikud arvud 6 veebruari seisuga

Ametlikud numbrid on ausalt öeldes kahtlase väärtusega ja vastuolulised, eriti kui neid veidi lähemalt vaadata. Silmatorkavad mitmed faktid tolle arsti haiguse kulust, kes esimesena üritas kolleege ja üldsust hoiatada ohtliku viiruse eest. Li Wenliang saatis 30 detsembril tuttavatele arstidele vestlusgrupi kaudu hoiatuse. Neli päeva hiljem kutsuti julgeolekusse aru andma paanika ja kuulujuttude levitamise eest. 10 Jaanuaril hakkas ta köhima, järgmine päev tõusis palavik, kaks päeva hiljem viidi haiglasse. Alles 30 Jaanuaril diagnoositi mehel 2019-nCoV. Eile 5 Veebruaril suri 34 aastane silmaarst. Eeldades, et arstil on tavakodanikuga võrreldes palju lihtsam ligipääs tasemel arstiabile, tekib küsimus kui adekvaatsed on nakatumiste diagnoosi numbrid. Temal võttis 20 päeva esimestest sümptomitest diagnoosini, mis siis veel tavakodanikest rääkida!

Väidetavalt enamus inimesi põeb haiguse läbi kergekujuliselt nagu tavalise gripi. Samas tekitavad küsimuse kaks numbrit 564 surnut ja 1153 tervenenut. Kas see tähendab, et haiglasse sattumise korral (haiguse tõsise kulu puhul) on suremise ja terveks saamise suhe üks kolmandik kahele kolmandikule, ehk siis iga kahe haiglast omal jalal lahkuva patsiendi kohta viiakse üks jalad ees. Wuhanis kohapeal olevat elu täiesti seisma jäänud ja sarnanevat oma tühjade tänavatega õudusfilmiga. Perest tohib vaid üks isik korra kahe päeva jooksul väljas käia. Korrusmajade liftid on välja lülitatud. Haiglad äärmiselt ülekoormatud. Paljud riigid on oma "tähtsaid" kodanikke evakueerinud Hiinast ja soovitanud kõigil ülejäänutel lahkuda kuni see veel võimalik. Olukorra teeb keerulisemaks mitmete suurte lennuliinide ühenduse katkestamine. Hiinas endas on asutud keelama igasuguste rahvakogunemisi eeldavate ürituste toimumist.

Kõigele sellele vaatamata teevad börsid uusi rekordeid vastuolus minu äsja ennustatud võimalikule krahhile😝 Toorained odavnevad seoses eeldatava Hiina majanduskasvu pidurdumisega. No ma ei tea, millegi pärast ikka arvan, et aktsiaturg hullult ülehinnatud. Samas on valitsused nii palju katteta raha trükkinud, et kuhugi peab selle paberi ja paigutama.

Riigivõlast ja muudest võlgnevustest pole mõtet rääkidagi. Kui hiinakatel nadisti läheb on vähemalt lootust, et Canada kinnisvara hinnad langevad mõnevõrra. Praeguse seisuga on Torontos omaette elamine õige kallis lõbu, ainuüksi kulud kolm pool tonni kuus.

Ennustus 2019-nCoV leviku ulatuse ja kiiruse kohta

Paari päeva eest avaldati meditsiiniajakirjas "The Lancet" uurimus Wuhani viiruse leviku ulatuse ja kiiruse kohta. Modelleerimise tulemusel tundub, et Hiina on kas tahtlikult või tahtmatult varjanud haiguse leviku ulatust. Tulemuseks levik Hiina paljudesse teistesse suurlinnadesse ja suure tõenäosusega ka mujale maailma, paikadesse millel on tihe ühendus Hiinaga.

Nakatavuse kordaja 2.68 võib aja jooksul muutuda nii suuremaks (seoses diagnoosimata juhtumitega) kui ka väiksemaks kui võetakse kasutusele kardinaalsed epideemia pidurdamise vahendid. Üks õhkujäänud küsimärk, mida uurimuses ei puudutata, on patsientide surevuse protsent. Tekib küsimus, et kui varjati nakatanute hulka siis võidi sama hästi varjata ka surnute hulka või lihtsalt kirjutada surmad muude põhjuste alla. Samas oluliselt letaalsem haigus ei saa olla, muidu oleks seda ka mujal märgatud.

Lühidalt artikli sisu kiire vabatõlge:

Eeldatakse et üks viirust kandev inimene nakatab keskeltläbi 2.68 uut ohvrit.

25 jaanuaril oli Wuhanis 75000 nakatunut mitte 1300 nagu ametlikult teatati. 

Epideemia ohvrite arv kahekordistub 6.4 päevaga.

Paljudesse Hiina suurlinnadesse oli liikunud sadu nakatunuid ja praegu areneb epideemia neis eksponentsiaalselt nädala kahe pikkuse viivisega kui võrrelda Wuhaniga.

Kardetavasti muutuvad ka mitmed Hiinaga heas ühenduses olevad välismaa suurlinnad epideemia leviku keskuseks kui koheselt ei rakendata rangeid ettevaatusabinõusid.

Erilist muret tekitab viiruse levik nakatanutelt kellel veel ei esine haiguse sümptoome.

Viiruse levimise tõkestamise abinõude plaanid tuleks viivitamatult globaalselt ette valmistada.

Findings

In our baseline scenario, we estimated that the basic reproductive number for 2019-nCoV was 2·68 (95% CrI 2·47–2·86) and that 75 815 individuals (95% CrI 37 304–130 330) have been infected in Wuhan as of Jan 25, 2020. The epidemic doubling time was 6·4 days (95% CrI 5·8–7·1). We estimated that in the baseline scenario, Chongqing, Beijing, Shanghai, Guangzhou, and Shenzhen had imported 461 (95% CrI 227–805), 113 (57–193), 98 (49–168), 111 (56–191), and 80 (40–139) infections from Wuhan, respectively. If the transmissibility of 2019-nCoV were similar everywhere domestically and over time, we inferred that epidemics are already growing exponentially in multiple major cities of China with a lag time behind the Wuhan outbreak of about 1–2 weeks.

Interpretation

Given that 2019-nCoV is no longer contained within Wuhan, other major Chinese cities are probably sustaining localised outbreaks. Large cities overseas with close transport links to China could also become outbreak epicentres, unless substantial public health interventions at both the population and personal levels are implemented immediately. Independent self-sustaining outbreaks in major cities globally could become inevitable because of substantial exportation of presymptomatic cases and in the absence of large-scale public health interventions. Preparedness plans and mitigation interventions should be readied for quick deployment globally.

P.S. Näomaskide kasutamine üldiselt kaitset ei paku kui just ei kasutata spetsiaalseid N95 markeeringuga maske, mida vahetatakse pidevalt ja järgitakse rangelt ka kõiki ülejäänud kaitsenorme, mida tavakodanik kindlasti ei tee. Mu arstiharidusega sõber saatis järgneva lingi kui soovite täpsemalt tutvuda.

P.P.S.  Hiina aktsiaturg ja toorainete hinnad kukuvad. Vaatame mida hommik Ameerikas kaasa toob. 

Euroopa pärismaalased

Mälestussammas Hawaii'l Kapten Cook'i hukkumise kohas

Vaatasime siin Kapten Cooki merereiside järjekat. Saate tegija liikus kuulsa maadeavastaja jälgedes, suur osa ajast kulus vestlusele kohalikega ja aruteluga teemal kolonistid vs pärismaalased. Kohalike järeltulijad rääkisid omi lugusid. Enamasti kostis läbi kibestumine, et sellesse nigelassse olukorda, kus nad praegu on, viis koloniaalpoliitika. Kahtlemata on neil osaliselt õigus, ilma igasuguse kontaktita välismaailmaga (mis muidugi võimatu) oleks nad ilmselt elanud nagu kakssada aastat tagasi. Esimeste kohtumiste ja sellele järgnenud sündmuste ajalugu kuulates hakkasin järjest enam paralleele eestlastega tõmbama.

Meie esivanemate ja saarte pärismaalaste kohtumises võimsate tsivilisatsioonide esindajatega on nii erinevusi kui sarnasusi. Nemad pole suures osas suutnud uue olukorraga kohaneda ning vähese säilinud kultuuri hoidmine on küsitav. Eestlased hoopiski osutunud üllatavalt edukaks suurrahvaste ja suurriikide varjus. Vaevalt ma eriti originaalne olen eestlasi euroopa pärismaalasteks nimetades. Tegelt on ju hulk või isegi enamus teisi siinpool Uraali mägesid asuvaid rahvaid päris pikka aega omal maal paigal püsinud, aga üksikud nii kaua kui eestlased.

Meie esimene tõsine teadaolev kokkupõrge võimsa võõrvõimuga toimus rohkem kui kaheksasada aastat tagasi. Üldiselt polnud me eriti kõrgemal arengutasemel kui saarerahvad kahesaja aasta eest. Eeliseks, et ristirüütlitel polnud sellist tehnoloogilist ülekaalu kui Cookil lõunamere elanikega võrreldes. Keele ja kultuuri säilimisele aitas kaasa asjaolu, et suht vähearvukas võõramaalastest ülikute kiht hoidis omaette. Austraalias, Uus-Meremaal ületas sisserännanute hulk kiiresti kohalike arvu. Praeguseks on kohalikud marginaalse tähtsusega ehkki poliitilise korrektsuse huvides tehakse nende kaitseks näitlikke kampaaniaid justkui oleks tegu hävimisohus loomaliigiga. Vaatamata mitmetele nappidele pääsemistele on eestlased praeguse seisuga siiski ülekaalus oma riigis 

Viimasel ajal juhitakse tähelepanu Euroopa Liidule kui rahvusriigi võimalikule hävitajale. EL kindlasti piirab teataval määral meie suveräänsust, samas pole lähedaltki võrreldav ühegi teise võõra võimu all olemisega, millega oleme pidanud viimase 800 aasta jooksul leppima, kui lühike kahe sõja vaheline iseseisvusaeg välja jätta. Paraku pole meil valikut: EL ja NATO pakuvad kaitset idapoolse allaneelamise vastu. Oleme nii väikesed ja geograafiliselt haavatavas kohas, et tänapäeva maailmas peab elus püsimise nimel kellegi suurega mesti lööma. Vähemalt seekord saime ise valida, mitte nagu enne teist maailmasõda, kui sakslased meid venemaale maha kauplesid.

Ma usun, et eestlastel on piisavalt taibukust ka EL egiidi all elades varjatult Kaval-Antsuna enda asja ajada nii nagu seda seni palju raskemates tingimustes võõra võimu all sai tehtud.