Soigumisest

Päevapilt: Tööl vaade aknast, Toronto

Äsja lahkunud Ita Ever: Kui sul on leib laual, tuba soe ja tervis korras, siis pole häda midagi. Siis ära soiu!

Ma ei tea kas tuleb see vanaks jäämisest või on mingi muu häda küljes aga millegi pärast tunne, et tänapäeva inimesed, nii noored kui vanad hädaldavad palju rohkem kui ennevanasti ehkki elutingimused pikalt paremad. Vahel tuleb tahtmine öelda sellistele tüüpidele, et teile kuluks ära üks korralik sõda ja vangilaager, mõistmaks kui hea elu tegelikult on. Sõjaga on muidugi sihuke asi, et ei maksa liiga palju torkida, natuke ebamugavalt lähedal teine. Personaalselt ei kujuta ette, et lähemal ajal pommid meie hoovile jõuaks. Samas teatavate vastikute stsenaariumide ja idiootlike poliitiliste käikude tulemusel pole see enam täiesti võimatu. 

Samal ajal kaasa pilt tormisest Gotlandi rannast

Kõhedaks tegeva sündmuste jada initsiaatoriks oleks eelkõige Trumpi võimalik valimisvõit USA's, mis võib pikas plaanis katastrofaalseks kujuneda. Ameeriklased, palun tulge mõistuse juurde! Klishee küll aga tõepoolest Ukraina ja NATO näol kaitsete eelkõige iseendid ja lääne elulaadi praegu vaid raha mitte inimelusid kulutades. Hiina on muidugi põhiprobleemiks aga Peking jälgib tähelepanelikult sündmuste kulgu. Kui "kollektiivne lääs" ei saa hakkama pisikese sitapeast diktaatoriga Kremlis julgeb Hiina endale lubada maailmaareenil palju avantüürsemat käitumist kui seni.

Rindeolukord ja Ukraina vastupealetungi saavutused on muidugi oluliselt nirumad kui mina või lääneriigid lootsid, isegi Ukraina tunnistab, et ollakse plaanist maas. Süüdi nii lääneriikide aeglus olulise abi andmisel kui ka vene poole üllatavalt tugevad kaitseliinid ja meeste püsimine nendes. Viimaste päevade kuulujuttudel võimalikust vaherahust pole kindlasti põhja all. Kui kõik muu on kaubeldav siis Krimmi ei loovuta kumbki pool läbirääkimiste läbi. 

Pealtnäha viitavad kõik märgid rindejoone hangumisele talveks enam-vähem praeguses positsioonis. Ukrainale halb uudis: lääne relvad ja koolitus seni andnud liiga väikeseid tulemusi. Kaitseliini läbimurre peaks tulema kohe, et enne teedelagunemist jõuaks edu arendada, momendil ei paista seda aga kusagilt otsast. Kõige suuremaks äikesepilveks sõja ja ka võimaliku rahu horisondil on USA valimised. Tahame seda või mitte, aga USA raugev roll maailma politseinikuna on suutnud ära hoida mitmeid ehkki mitte kõiki konflikte.

Jalutuskäik

Päevapilt: Koertega jõe ääres jalutamas

Häh, kurim, alles hommikul avastasin, et olin eile unustanud eilse postituse avaldada. Noh siit see nüüd tuleb, päev hiljem aga pilt ikka õige ;)

Hommiku magasin kenasti maha ja terve päeva molutasin niisama, igasugu asjalikud plaanid jäid realiseerimata. Hommikusöök, telefonivestlused, koertega jalutamas, liha grillimine, rattaga poes ja saigi päev õhtusse. Vähemalt liha tuli hästi välja, paraku polnud meil kodus miskit kõrvale võtta, ei kartulit ega maisi, leib ka kohe otsa lõppemas. Tütar arvas, et liha paljalt käib ka. Pean ikka homme koti kartuleid poest tooma, jäätisega veidi kummaline teda süüa, mis ei takistanud kahte kausitäit shokolaaditükkidega maitsestatud cappuchino jäätist konsumeerimast. 

Nõiakass

Päevapilt: Must kass valge ukse vahel

Tegus päev ja öö tuleb tegus takkapihta. Hommikul lasi Koko magada, kuue ajal tegi ühe uimase ringi ja viskas siis uuesti sirakile. Alles üheksa paiku kui tütar koerakonservi oli avanud hakkas nina unes liikuma ja loom ehmatas üles: kas magasin hommikusöögi maha??? Huvitav, et vanadusega on kuulmine kadunud ja nägemine viletsaks jäänud aga lõhnataju terav kui kutsikal.

Jalutasin koerad ja otsustasin jooksma minna, ehkki ilm ähvardas lämbeks keerata. Uduvihm jäi järgi, tossud ei saanudki märjaks. Igaks juhuks jalga pandud vanad auklikuks kulunud Mizunod tundusid igati mugavad. Esialgu plaanitud 5 kildine ots venis 7 peale. Meeldiva üllatusena kuu kiireim ja üldse vist aasta teine tempo. Oleks ideaalne karge ja kuiv jooksuilm võinuks rekord tulla, oleks on teatavasti paha poiss. 

Peale dushi all käimist poetuur kus selgus, et koerakonservid sama kallid kui inimeste omad. Kuram, isegi lõhn päris apetiitne nagu hommikust mäletasin. Tõin ka grillile uue gaasiballooni, vana tuli pensile saata, üle 10 aastaseid ei täideta enam. Muidugi tuli ports lihatükke kaasa haarata, et homme miskit grillile panna oleks. Olen tähele pannud, et kui liha ei saa kipub kõht kiirelt tühjaks minema. Inimene pole ju lehm, et oma nelja maoga paljast rohust ära elaks.

Sünnipäevalaps

Keskpäevaks läksime kahekesi Mandarini restosse vanema lapse sünnat tähistama, ülejäänud pere Eestis. Nagu traditsiooniks kujunenud pugisime kere liiga täis. Kus sa pääsed kui maksad sama raha sõltumata konsumeeritud toidu kogusest. Tänase "civic holiday" puhul olid "pühade" road ja nõksu kallim hind. Julgelt võib kinnitada, et miinusesse ma küll ei jäänud - ainuüksi krevettide, krabi ja sashimiga katsin kulud ära. Grillitud liha, seeni ja sushit lükkisin vahele. Lõpetuseks kaks cheesecake, kaks mango pudingit ja kaks supikausitäit jäätist. Jäätiseleti juures olevaid pisikesi kausse kasutavad amatöörid, vanurid ja imikud. Üllatavalt hea kohv kuulus magustoidu juurde.

Magustoidu esimene ports

Koju jõudes keerasine mõlemad sirakile, tütar tuppa kushetile mina õue aiatooli. Hullult janutas, rüüpasin külma pilsneri jäätükkidega. Olemise läks uniseks, lasin seljatoe alla ja panin silmad kinni. Pekki liiga valge. Püksid silmade peale, kes see ikka taha aeda tuleb, uinusin minutiga ja magasin kuni Eesti kõne äratas. Muu jutu sees tuletati meelde, et noorema tütre kiisudele vaja pilk peale visata.

Jalutasin tema korterisse, valge kass kohe uksel vastus, isegi must andis end näole piiludes magamistoa ukse vahelt. Kui toit ja vesi ette pandud ning liivakast puhastatud lasin momendiks diivanile lebotama. Juhtus miskit eriskummalist: pisike kartlik must kass hiilis ligi, nuusutas varbaid ja hüppas siis sülle. Seni olen teda loetud juhtudel näinud, paar korda silitamud kui too tütre sülest üritab minema putkata. Nüüd käitus nagu normaalne kass, hõõrus vastu, noris silitusi ja nurrus kui saekaater. Tore, et otsustas lõpuks omaks võtta!

Õhtune või täpsemalt öine tegusus seisneb asjaolus, et lähen kümneks õhtul tööle ja olen 6'ni hommikul. Veits väsitav aga selle nädalavahetusega olen jälle nädala puhkust juurde teeninud!

PihlaKuusePuu

Päevapilt: PihlaKuusePuu

Aias hommikukohvi nautides jäi silma kiwide vahelt psistev punaseid marju täis pihlakas ja käbidega kuusk selle taga, mis mõlemad naabri aias. Prrfektne päevapilt. Ah jaa, pesukarud panid öösel kisa ja kakluse saatel õunapuu otsas kasvanud viimsmarjad nahka, järgi vaid kobara rootsud ja mõned tooremad marjad. Järgmine aasta panen elektrikarjuse, muidu endale ei jää midagi.

Linnud

Päevapilt: Vabakäega tõmmatud kõverjoon lindudest

Lõunavaheajal Ontario järve ääres jalutamas käies nägin õige mitut rida (justnimelt rida mitte parve) lindusid lääne poole lendamas. Mis linnud ja miks lääne aga mitte lõuna poole pole mul aimugi, äkki keegi targem oskab seletada. Pilti tasub suurendatult vaadata, muidu võib jääda mulje, et tegu lihtsalt määrdunud objektiiviga😁 Kes viitsib, arvake mitu lindu fotole jäänud ja lugege hiljem kokku kui tahate teada kui täpselt oskate hinnata.

Õuna-Viinamarjapuu

Päevapilt: Õuna-Viinamarjapuu

Eile läks palavaks aga õhtul liikus külma (jahedama) õhu front peale, mis kutsus esile võimsaid äikesehoogusid. Öösel mõnus +17°C, sai aknad lahti teha. Poole seitsme ajal hommikul viisin koerad jalutama, ikka mõnusalt karge. Polnud plaanis joosta seoses eelmise päeva äpardusega. Kujutage ette: lõigates üle pika aja varbaküüsi kaob nende pakutud kaitse, küünealune nahk õrn. Jooksutossud jätsin Eestisse, panin vanad ja natu kitsad jalga. Peale seitset kilti oli mõlema suure varba otsas kitsuke vill, just seal kus muidu küüs kaitset pakkus.

Paraku oli ilm liiga mõnus, et jooksmata jätta. Varbavilli lahenduseks panin jalga number suuremad tossud, sidusin pealt kõvasti kinni, et varvas ninasse ei ulatuks. Saigi joostud ilma villi rohkem ärritamata.

Pärast tegelesin majataguse terrassi korrastamise ja aiandusega. Longuvajunud vaarikad ja põldmarjad toppisin piirdetraadi taha ning rohisin veidi lillepeenras ja kiwide ümbert. Õunad juba potsatavad maha, mekkisin paari ilusamat ja suuremat. Täitsa head, paraku enamus kipub ussitanud olema. Peab ikka mahlapressi muretsema. Järsku jäid õunte vahel silma tumedate marjade kobarad. Õunapuu alla istutatud viinamari on lõpuks kandma hakanud. Maitsesid täitsa head, ime, et pesukarud pole veel avastanud.

Kui maailmajaod segi lähevad🙄

Päevapilt: Mango ajab ligi🥰

Öösel poole kolme ajal läks uni millegi pärast ära. Pöörlesin oma pool tundi enne kui uuesti magama jäin. Hea, et moblat ei viitsinud vaadata, muidu poleks kindlasti enam uinunud. Nimelt oli tütar sel ajal saanud teada, et lend jääb ära. Saatis nii mulle (mobla vaikimisrezhiimis) kui kaasale sõnumi. Kaalus variante ja lendas Münchenist ringiga läbi Istambuli Tallinna, muidu oleks terve päev kaduma läinud. Air Baltic: lendad Euroopasse, sattud Aasiasse. Praeguseks unine laps kenasti oma voodis põõnamas.

Seiklustest kuulsin kaasalt alles peale hommikujooksu. Tütre saadetud snapchati pilt tekstiga oli liiga krüptiline - mis mõttes pidid väravas tüüpe veenma et sind lennukile laseks??? No muidugi, mõni ime kui tahad Tallinna asemel Istambuli lennata😁 Käisin vaatasin ta kassid üle, et ikka juua ja süüa piisavalt ja liivakast üle ei aja. Pisike must peitis aga suur valge trügis ligi ja hakkas valju näugumise saatel lausa miilustama. Liivakasti puhastades sain kinnitust veendumusele, et koer on kassist etem, kassipissi lõhn 😫 minu ninale hulka jälgim kui märja koera "aroom".

Juuli jooksu kokkuvõte: 126km keskmise tempoga 4:42 kilomeetri peale. Kiireim kilomeeter 4:15, viiekas 22:58, kiire kümps 47:01. Parim keskmine kiirus rohkem kui 5 kilomeetri distantsil 4:33/km ehk 13.16 km/h. 20 korda juulis jooksmas. Jälle aasta parim kuu keskmine tempo, puhkus mõjub hästi. Nii käimist kui ratast 65 kilti.

Koiott

Päevapilt: Koiott vastasmaja ees kutsasid piidlemas

Ausalt üles tunnistades pole tänane päevapilt minu tehtud, veel ausamalt polegi täna pilti teinud ja ehkki jõuaks, ei viitsi niisama lambist plõksutada. Nõks unine olemine ka kuna just jõudsin töölt koju, aga minu organism elab veel Eesti ajas, ehk siis arvab, et kell on kuus hommikul mitte 11 õhtul nagu moblaekraanil vastu vaatab. Pildi juurde tagasi tulles: foto tegi laps kui viis koeri jalutama. Koiott lebotas vastasmaja ees muruplatsil ja jälgis ebaterve huviga meie kutsasid ning hakkas kaasa jalutama. Tütar pidi veidi lärmi tegema, enne kui elukas vastumeelselt korduvalt üle õla tagasi vaadates minema sörkis. Nüüd selge, et omapäi ei saa koeri maja ette pissile lasta, poole siristamise pealt võib röövel ära viia.

Lend

Päevapilt: Saksamaa taevas

Oli hea otsus väljalend kella kaheks päeval valida, Frankfurt vahepeatuseks polnud üldse hea mõte. Ümberistumiseks oli mul alla 2 tunni. Peale seda kui visati pilk peale ja küsiti keeleoskuse kohta määrati Frankfurti lennule istekoht hädaväljapääsu juurde. Minu lisaülesandeks olevat hädamaandumise korral kaasreisijaid välja aidata. Igati tore, saab jalad välja sirutada, samas kummaline juba kolmandat korda ilusa näo eest saada iste, mille eest tavakodanikelt hulk pappi juurde küsitakse.

Shotimaa kohal

Paraku hilines Tallinnast väljumine üle tunni ja lennuk oskas isegi tee peal aega kaotada. Maandumise momendil oli Toronto õhkutõusmiseni vaid 10 minti, mahajäämine kindel. Moblale tuli aga teade, et Toronto lend hilineb, tekkis lootus.

Bussiga terminali poole sõites jäi lennuväljal Air Canada lennuk silma, kange tahtmine hädapidurit tõmmata ja maha hüpata. Lennujaam on tohutu suur ja infopunktid olematud. Isegi küsimusele, kust lennukid Kanadasse lendavad, ei osatud vastata. Tablood suht mõttetud, Toronto lendu ei näinud. Lõpuks üks koristaja teadis, mine B terminali. Kilomeetrike joosta, tee peal veendusin esimest suurt tablood nähes, et tal õigus. Toronto lennu boarding lõppemas.

Päikesepeegeldus Canada järvedes

Jõudsin puhkides väravasse, kedagi enam polnud. Õnneks lasti hoobilt sisse ja oma kohale. Kui olin end istuma sättinud pandi uksed kinni. Kaheksapoole tunnine lend möödus suht igavalt. Lennuk vähemalt suur Boeing 787 mugavate istmevahede ja toolidega. Toit üllatavalt hea: kana, riis ja kaste, kõrvale punane vein ja IPA õlts, lõpuks veel hea une kohv ja Bloody Mary vodkaga.

Und siiski ei tulnud, vaatasin kaks filmi. Kokaiini karu oli tõsielul põhinev õuduka ja komöödia kompott. Avatar minu maitsele täielik steteotüüpne jamps. Vastasin kaks kolmandikku enne kui lõplikult tüdinesin. Äsja välja tulnud teist osa "Veemaailm" polnud seepeale enam isu vaadata.

Torontosse jõudsime ennetähtaegselt, nats lennuväljal mökutamist ja saime sisse. Pasikontroll on hulka mugavamaks tehtud, uued masinad vaatavad automaatselt passi üle, tuvastavad näo ja kokkusobimise korral saadavad inimese juurde edasi kes küsib vaid kas toidukraami tõid kaasa. Komm ja kohv ünneks toiduks ei kvalifitseeru. Tütar korjas lennujaamast üles, väljumiste alalt nagu ikka, sest seal on palju vähem autosid.

Jube mõelda, et puhkus läbi ja homme peab tööle minema😱

Teekond

Päevapilt: Pikk teekond seljataga