Beausoleil2: Matk ümber saare (15.Sep)

Tammetõrudega maiustav okassiga

Ärkasin juba enne päikesetõusu, looduses olles lähed kiirelt looduse rütmi. Kui silmad pimedas suurt ei seleta nagu inimesel, ega siis muud pole teha kui sel ajal magada ja taastuda. Samas uni kaob niipea kui valgeks läheb, aeg tegutsema hakata. Natu pikutasin, kiiret pole ju kuhugi - metsapuhkus. Telgist välja ronides vaatas järve vastaskalda metsa tagant tõusev päike otse näkku pühkides viimase unekübeme silmist.

Harukordselt vaikne, eelmisel õhtul pidu pannud jahiomanikud magasid veel sügavat und. Panin mobla akupakist laadima ja hakkasin lõket sättima, et kohvi keeta kui tuli pähe mõte, miks mitte säästa akut ja viia mobla kontori juurde laadima, seal kindlasti kusagil väljas seinapistik. Tegelt nad lausa pakuvad tasuta laadimisteenust, kuid ainult lahtioleku ajal siseruumides ehk 9:30 - 16:30. Kutsik rihma otsas jalutasin sadakond meetrit kui äkki märkasin mingit prisket elukat tühjal telgiplatsil askeldamas ja tammetõrusid järamas.

Esimese hooga imestasin - mida kurat kobras siin teeb, seljatagant meenutas tagajalgadel istuv ja esikäppade vahel olevat kraami nakitsev loom täiega kergelt hallikaks tõmmanud karvaga vanahärrast kobrast. Kutsik läks ärevaks ning hakkas sikutama, õnneks küll mitte haukuma. Lülitasin mobla peale ja astusin lähemale, et pilti teha. Loom pööras meie poole uurimaks kes nii vara hommikul tülitab. Okassiga, mitte kobras! Tollest tüübist on mõistlik veidi distantsi hoida, ei tea kas vastab tõele, et sabaga vehkides võib mõne okka lendu saata aga parem karta kui kahetseda. Okassea okka väljasikutamine on äärmiselt piinarikas ja tülikas tegevus. Tegin pilti, loom piidles, Sushi sikutas nina pikalt ees nuuskimas. Lõpuks vänderdas sigudik rahulikult platsi ääres kasvavasse võsasse, ei hinnanud meie seltskonda.

Meie sinine telk vasakul kalda ääres

Mobla seina äärde laadima pandud suundusin tagasi telgi juurde, panin lõkke põlema ja tõin puurist toidukoti ning nõud. Joogikõlblikku vett saab siin kraanidest, ei peagi otse järvest võtma nagu tavaliselt teen. Kutsik sai vee ja toidu ette aga ega ta enne puudu kui mina sööma hakkan, olen ta ära rikkunud lootusega mõne parema pala peale. Isu eriti polnud kuid hommikul mõistlik midagi kõhtu susata, järgmine toidukord alles õhtul. Sõin mõned pizzataskud ja leiva suitsuvorsti viiludega, magusaks kringlitükid kohviga. Võtsin kaardi ette otsustamaks, kuhu minna. Üks terve päev tahaks süstaga ringi sõita ja teine päev pikema matka teha. Järvel puhub juba praegu paras tuul, seega lähen matkale. Põhimõtteliselt  peaks suutma teha ringi ümber saare, distants umbes 25 km. Kui liiga väsitav või palav, saab paaris kohas teekonda lühemaks lõigata.

Sushi toolis

Lapsed ja Koko samas 14 aasta eest

Toidukraam tagasi puuri, mobla oli laadinud 85% peale, matkariided (käisteta t-särk ja taskutega lühkarid) selga, istusin natu rahulikult netis surfates kuni lõke põlenud. Seljakotti panin kaks veepudelit ja kolm batoonikest ning pooliku küpsisepaki. Pool kümme hakkasime liikuma, esimene peatus suht lähedal laugel Finger Point nimelisel graniitkaljuneemel kust avanes vaade ka meie lahe kaldal asuvale telgile - sinine hakkas roheluses kenasti silma. Siin suur graniidilahmakatest ehitatud "rannatool", meelitasin kutsa sellele poseerima. Tegelt mõnusaim telgilähedane ujumiskoht, suht siva läheb sügavaks.

Poole kildi kaugusel asus järgmine neemik Thumb Point, läksime ka selle peale. Siin nagu eelmiseski oli väga ilusate vaadetega telgitamisvõimalus. Osa platse varustatud puidust telgialustega, sest siledal kaljul poleks kuhugi telgivaiu või nööre kinnitada, isegi lahtisi kive polnud. Lõkke tegemiseks restiga raudkast ja istumiseks puidust piknikulaud. kamba peale oli nii lõkkepuude varjualune kui katusega pliit. Muidu ju igati äge kuid tuulise ilmaga võib suht ebamugavaks kujuneda.

Inimesi ega loomi polnud, lasin kutsiku rihma otsast lahti. Edasi minekuks valisin kaldaäärse punktiiriga tähistatud raskema aga huvitavama Treasure nimelise raja. Ilmselgelt harva kasutatav, kulges läbi tiheda metsa. Mingi moment nägin pisikest pruuni looma meie poole jooksmas ja siis seisatamas. Jõudsin isegi kõhukotist mobla välja võtta ja pildistama asuda sel ajal kui tegelane ikka veel keset rada uudishimulikult nuuskis. Sushi muidugi ei suutnud end tagasi hoida ja tahtis lähemat tutvust teha, loom jooksis volksatustega minema kadudes pika rohu sisse. Vist nirk, saarmaks liiga väike.

Palju edasi minna ei jõundubki kui järve kaldale viiva raja kõrvalt roostikust järve poolt kostis raginat ja raksatus nagu oleks suur oks murdunud. Jäin seisma ning tegin valju häält, veel veidi raginat kuid kedagi ei hakanud silma. Põder ei saanud olla, üle roo paistnuks välja. Tagasi minema ka ei hakka, panin kutsa rihma otsa ja sammusin valjult rääkides edasi. Oli kes oli, jäi vaikseks ja näole ei andnud. Nuki tagant hakkasid silma mitmed jahid, mis Treasure lahes ankrus. Natuke veel, enne kui jõudsime Huroni rajale. Kildi pärast lühike kõrvaltee liivarannal asuva Wana Keta kai juurde. Kuts joob ja lebotab vees, mina pildistan.

Peagi esimene valik, mille tegin kõhklematult. Olime läbinud 4.5 kilti ehk umbes viiendiku pikast ringist vaid tunni ajaga - enesetunne igati värske. Keerasin paremale Massassauga rajale kulgemaks edasi piki rannajoont. Kaardi põhjal otsustades oli siin mitu telgitamisplatsi, piknikukohta ja pisikest sadamakaid järve ääres, põhirajast vaid sadakond meetrit eemal. Esimene kohe Sandpiper telgitamisplats hästi ilusa graniidimustriga kaljupaljandil. Kuts sai juua ja vees end jahutada. Mulle oli 18 soojakraadi just paras, tuul järvelt hoidis jahedana. Vahepeal rääkisin emaga moblaga ja näitasin talle ka videopilti kutsikust, metsast, kaljudest ja järvest.

Järgmise kai ja piknikukoha McCabe Rock juures teatas mobla, et 5 kilti on täis tiksunud ja rajal oldud tund kakskümmend minutit. Istusin kivile vaadet nautima, näksisin pool batooni ja lonksasin vett. Kuts uitas põnevusega nuuskides läheduses ringi, kai ääres paar mootorpaati. Pikalt aega ei viitnud, küll veel kilomeetreid ees. Nüüd oli rada veidi rohkem kaljupinnal ja üles-alla liigendatud. Kilomeetri pärast möödusime sügavale saare sisse ulatuvast lahesopist, siin oli saare kitsaim koht ja poolekildine portaazh kanuude-süstade üle saare tassimiseks. Veel pool kilti ning järgmine kena telgitamisplats "Oaks", kus nimele vastavalt kasvas hulgaliselt suuri tammepuid.

Soine koht portaazhi juures

Oaks telgitamisplats

Mida edasi seda kaljusemaks rada läks. Korra vaatasime vee äärde Chimney Bay ankruplatsi juures. Kell oli pool kaksteist, kahe tunniga 8 kilti läbitud, täitsa normaalne kui arvestada, et olen rahulikult käinud, pildistanud ja kividel järve ääres vaateid nautides istunud. Kui samamoodi edasi peaks kuue tunniga tegema suure ringi peale, peaasi et enne pimedat tagasi telgiplatsile jõuda, taskulambi või mobla valgusega oleks tülikas matkata.

Jõudsime rajahargnemiskohta: kas teha terve Fairy ring või lõigata, aega küll, ikka terve. Samas saare kõige idapoolsema neljakildise Cambrian raja otsustasin teiseks korraks jätta. Nüüd läks rada õige mägiseks, ronisime suht paljaste graniidikõrgendike otsas, päike kõrvetas ja hakkas palav. Kuts oli aga üllatavalt heas vormis, muudkui lippas ees, ei näidanud mingeid väsimuse märke. Tema pärast ma olingi rohkem mures, kui kustub poole tee peal tuleb looma süles tagasi tassida. Viimasel ajal nimelt ei viitsi eriti ümbruskonna tänavail jalutamaski käia, kilomeetrisegi ringi tregemine paras rihmast sikutamine. Kahtlustasime, et hakkab teine vanaks ja väsinuks saama.

Punane lill ja kuts kaljul

Kuts sadamas jahutamas

Paar korda kuulsin kahtlast lõgistamist põõsastes ehkki ühtki roomajat silma ei hakanud, no ma väga uurima ka ei läinud. See on ainus koht Kanadas, kus olen looduses lõgismadu näinud ja õige mitu korda. Panin igaks juhuks koerale rihma peale, et too madu nähes toda tülitama ei läheks. Lõgismao hammustus inimest tavaliselt ei tapa aga väikese koera võib küll teise ilma viia.

Frying Pan kai äärde oli hulk uhkeid paate kinnitatud, meie laskusime järve äärde jahutama ja kutsikule juua pakkuma. Minu maitsele liiga tsiviliseeritud see saar. Matkarajal küll inimesi ei kohta aga kalda ääres kai ja piknikukohtadel igal pool hulk veesõiduvahendeid ning rahvast.

Fairy rada kulgeb mööda saare kaljust põhjakallast, kalda lähedal olevad pisisaared enamasti eraomaduses. Igaühel oma paadisild ja suvila või lausa villa peale ehitatud, kuidas kellelgi võimalusi. Tore muidugi sellist kohta omada, samas juurdepääs siiski suht tülikas ja aeganõudev. Paraku nõudlust jätkub, alla miljoni taskus ei maksa pisikest kaljunukki koos suvilaga otsima hakatagi. Honeymoon Bay telgiplatsi juurde jõudes laskusime järve äärde, et loom saaks janu kustutada ja end jahutada. Ronisin üles veidi teisest kohast üle madalate kadakapõõsaste kui korraga avastasin, et Sushit pole kuskil.

Kutsusin ja kutsusin, ei miskit. Ronisin tuldud teed alla vee äärde tagasi, ka siin polnud koera. Kaks matkajat tulid rada mööda, nemadki polnud pisikest koera näinud. Läksin juba murelikuks, tavaliselt hoiab Sushi alati meie ligi. Ainult eelmine aasta juhtus sama asi: metsas võõraid inimesi kohates pani plehku, jupp aega otsisin ja kutsusin enne kui loom välja ilmus. Siin oli muidugi kole kaljune ja järsk, väike koer ei pruugi paljudest kohtadest omal jõul üles ega alla saada. Kutsusin paar korda ja jäin siis kuulatama, ehk kostab kusagil liikumist. Päris mitu korda pidin kutsuma enne kui kuulsin kaugemal okste krõbinat. Liikusin selles suunas ja kutsusin jälle, lõpuks jäi silma pisike pruun karvane kuju, kes veidi paaniliselt üritas kadakatihnikust läbi saada. Minu juurde jõudes natuke ehmunud olemisega, silitasin ja kiitsin, et tubli kuts - kunagi ei tohi pahandama hakata, sest koer seostaks seda viimase tegevusega, ehk omaniku juurde tulemisega.

Rada endiselt kaljune, palju ronimist. Vasakule jäi Fairy järv paremale ilusate siledate graniitkaljudest kallastega Goblin laht. Olime mõlemad päris kuumaks läinud, kutsik sörkis kohe järvest jooma ja lasi end õndsalt kõhuli vette. Lõuna-Ontario suur eelis, et septembri keskel vee soojus lausa kutsub sulistama. Kaalusin kas ka ise sisse hüpata aga natuke liiga madal ja libedal põhjal ei tahtnud kaugele koperdada, veidi hiljem. Istusin kaljule, võtsin seljakotist vee ja lõpetasin batooni teise pooliku. Kuts ronis seepeale veest välja ning vaatas küsivalt otsa. Juustuküpsiseid sai mõned hamba alla, eks tal ka kõht tühi. Kolme tunniga olime matkanud 11 kilti.

Laavakihtidest "trepp" samblaga kaetud

Poole kildi pärast jõudsime Rockview rajale, mis ristus portaazhi teega, seekord lääneotsas. Nats edasi viimane kõrvaltee: Dossionshing, pidada tähendama mähet kohalikus indiaani keeles nagu raja kõrval olevalt tahvlilt võis lugeda. Põhjuseks rajaäärsetes varjulisemates ja niiskemates kohtades ohtralt kasvav sammal, mida põliselanikud omal ajal mähkmena kasutasid. Neljakildise raja ajakulu eeldatavalt poolteist tundi, küllap siis jälle palju üles-alla ronimist. Mis seal ikka, jalutan selle ka läbi, eks pärast otsustan kas lähen tagasi otseteed või järve läänerannikut pidi.

Matkatee õigustas oma nime, niiskemaid ja samblaseid kohti päris palju. Seeni samas ei näinud ühtegi, üldse kipub siin Kanadas neid napilt olema, vähemalt sellel ajal ja neid metsades kus mina käin. Septembri keskpaigaks ka kõik muud söödavad metsaannid ammu otsas. Pooleteise tunni asemel käisime raja tunniga läbi, puhkepeatusi ei teinud, kuts sai vaid korra järvest joomas käia. Rockview rajale tagasi jõudes tuli otsustada, kas minna telgi juurde otsest Huroni või pikemat varem käimata läänekalda Georgian rada. Kell alles pool kaks, 16.5 kilti läbitud, pimedani aega küll. Ehkki järveäärne rada suht pikk peaks ta üsna lihtne olema. Koer ei näidanud ka mingit väsimuse märki, vett piisavalt ja kaks batooni ning juustuküpsiseid pakis järgi.

Siin oli ka majaka juurde viiv teeots, kahtlustasin seda olevatki koht, kus 14 aasta eest esimest korda lõgismadu nägime ja kus meie eelmine koer Koko kaljult vettehüppeid harrastas. Kuna kindel polnud, ei hakanud aega kulutama, hiljem blogimärkmeist selgus, et muidugi see koht. Tore olnuks samast pilti teha aga las olla. Georgian rada oli enamasti kruusapinnas, kohati siledat kaljut kuid minimaalselt kõrgustevahesid. Järve ääres hulk pisikesi lamedaid ja paljaid kaljusaari. Otsustasin ühe peal puhata, süüa ja ujumas käia. Sobiva otsimine polnudki nii kerge, sest päikese käes liiga palav ja varju pakkuvaid puid leidus üksikutel. Head sügavat ujumiskohta ei leidnudki. Pidin jälle piirduma jahutamiseks mütsi märjaks tegemisega.

Lõpuks märkasin sobivat kohta, üksik mänd pakkus järve ulatuval neemenukil varju, värskendav tuul puhus järvelt. Võtsin seljakoti seljast, veepudeli, batooni ja küpsised ning lasime hea maitsta. Nälg kustutatud lasin kaljule sirakile ja surfasin veidi netis, siin levi oli ehkki vahpeal saarel kadus. Helistasin kaasale, lobisesime veidi, ta vaeseke oli tõbiseks jäänud - hea et matkale ei saanud tulla, muidu oleks siin haige olnud. 

Kokku sai lebotada ja vaateid nautida oma pool tundi enne kui uuesti jalule ajasime. Randa pidi oli põnev jalutada aga tee hulka pikem ja kutsal raskem, suundusime ikka ranna ääres metsa sees olevale ametlikule rajale. Kohati oli teine päris pirakate munakatega kaetud - küllap endine rand.

Gin Island, tagaplaanil Giants Tomb

Nüüd tundusid kilomeetrid pikemad kui enne, kella kolmeks kahe järves oleva saareni jõudes (Gin Islands) kukkus 20 kilti.  Siit pole rohkem kui 5 minna. Viskasin rannale sirakile, üks väheseid kohti kus nii sajameetrine liivariba. Nüüd käin küll ujumas, põhi veidi kivine kuid ikka palju parem kui mujal. Riided seljast ja jalutasin sisse, vesi mõnusalt karastav, selline 20 kraadi kanti, ikkagi suht avavesi ja kiiremalt sügavaks minev. 

2 EUR mastaabiks

Sushi muidugi jooksis järgi ja ujus päris pikalt koos minuga. Väljas kuivasin päikese ja tuule käes, kuna niisama istuda ei viitsinud jalutasin nats ringi, ilusaid lihvitud kive nähes tekkis mõte üks mälestuseks kaasa võtta. Kümmekond minutit valisin ilusaimat, milleks osutus keskel asuva pikitriibuga ovaalne ning täpiline. Suht massiivne teine kuid seljakotti mahtus ära. Koera pilgust võis välja lugeda, et kahtleb mu terves mõistuses.

Poolteist kilti juba tuttava Christian Beachini, siin sulistas vees grupp lähisida päritolu kodanikke. Ei saa mainimata jätta, et kui veel kümmekond aastat tagasi võisid üsna kindel olla, et metsas või suusamäel kohtad vaid valgenahalisi ja üksikuid asiaate siis viimasel ajal rassiline ja rahvuslik koosseis märgatavalt mitmekesistunud. Muidu poleks ju vahet aga tihtipeale osutuvad nad oluliselt valjuhäälsemateks, eriti kui suurema kambaga, kõik tahavad rääkida ja üksteisest üle karjuda. Euroopa päritolu inimestel juhtub see enamasti vaid siis kui alkot ohtralt manu. Õnneks rõhutavad rahvusparkide reeglid, et müra ei tohi teha ja tegelt on tüübid suht sõnakuulelikud kui pargivahid märkuse teevad. Tiheda paigutusega telkimisalal võib tipphooajal üsna tüütu olla.

Matk kaardil kirjas

Tagasitee telgi juurde tuttavat rada pidi, Sushi endiselt ees sörkimas. Olin tõsiselt üllatunud kui palju jaksu meie noorest penskarist kutsal on, ju minu geenid mis muud😜 Aega jäi ülegi, jalutasime mõlema kai juurest läbi ja viskasin pilgu peale, kas siinpoolsetel tee äärde jäävail tühjadel platsidel kasutamata halgusid vedelemas. Enda telgi juurde jõudes ja mobla retkejälgijat kinni vajutades olime läbinud seitsme tunni ja kaheteist minutiga 23.7 kilti, kohati suht raskel rajal. Õhtul enne magama minekut vaatasin, et päevaga kogunes 45064 sammu, teise koha vääriline tulemus peale suvist 52 tuhandest päeva.

Mao ega kala liiki ei tea

Esimese asjana andsin koerale toidu ette ja libistasin aeglaselt nautides viimase õlle. Tänu kuivadele ilmadele on lõkke tegemine naljaasi, kasetohtu, mõned kuivad raod, paar suuremat oksa ja halg või paar. Paned tule otsa ja rohkem ei pea muretsema. Endale õhtusöögiks veisepuljongi pakisupp aedviljadega, kõrvale paar kaasa koorikleiba. Siis kolm pizzataskut, mida koeraga jagasin, sest too ei taha enne oma toitu süüa kui miskit head sinna peale poetada. Suppi süües jäi silma mingi rabelemine vees. Lähemale minnes sain aru: madu püüdis kedagi rannalähedases madalas. Mobla sain just õigel ajal filmima kui krabas oma saagi hambusse ja ujus ranna äärde. Läksin lähemale uurimaks kellega tegu: väike kala, pakuks et säga maim. Teadsin, et maod konni söövad aga kalastamas nägin esimest korda.

Kuts uinus enne kui jõudsin toidu ette panna

Magustoiduks mul kringliviilud kohviga, tähtede vaatamise ajaks vein juustuküpsistega. Magama läksin alles kümne ajal, sest paadiomanikud tulid kaldale pidu panema. Nagu enne mainitud on ka valged inimesed alkoga koos õige lärmakad ja tüütud. Kuna esimene öö oli sutsu jahe siis nüüd tõmbasin õhukese fliisi selga. Kuts kippus omal algatusel telki, ega minagi kaua väljas istunud. Püüdsin küll näha virmalisi või meteoriite, sest taevas pime, kuid ei olnud ühte ega teist. Ronisin telki, ajasin kutsika magamiskotist välja ja jäin põõnama sisuliselt kohe kui pea kokkurullitud vestist patja puudutas, eks ikka kerge väsimus kontides.

Mõmmi õrritamine

Kõige rohkem ärritab iga jauravat madalalaubalist jõmmi kui tema nokut hakatakse arvustama. Eile tegid seda Trump ja Sikorski, täna torkas ka Zelenski omalt poolt: Ukrainal pole suuri jämedaid rakette, mida diktaatoritel meeldib liputada. Järgnes Kremli valuline reageering - Peskov: vene pole pabertiiger, oleme suur karu ... nüüd ei jää muud üle kui täiemahuline sõda. Vabandage väga, mis see siis seni on olnud. Paraku ei julge kremli kuri kääbus tuumanuppu niikuinii näppida, sest eks temalegi elu kallis.

Zelenski ÜRO's esinemise põhipunktid:

Põhipunktid

1. Ukraina kui katsetus / globaalne hoiatus
   Zelenski hoiatas, et Ukraina võib olla vaid esimene laiemas trendis:

   „Ukraina on ainult esimene.“
   Ta rõhutas, et kui maailmas ei suudeta peatada Vene agressiooni nüüd, siis levivad tagajärjed ka mujale.

2. Rahvusvaheline õigus ei toimi ilma jõu ja liitlasteta
   Ta kritiseeris rahvusvaheliste institutsioonide nõrkust, öeldes, et seadustel pole tähendust, kui võimsad riigid neid ei taga:

   „Ainult tugevad liidud, ainult tugevad partnerid ja ainult meie enda relvad … Turvagarantiisid ei ole, välja arvatud relvastatud sõbrad.“
   Ta väitis, et globaalne julgeolek ei tohi olla privileeg üksikutele, vaid peab olema õigus kõigile.

3. Sõjatehnoloogia eskalatsioon: droonid, tehisintellekt ja relvastumise võidujooks
   Zelenski hoiatas, et tänapäeva sõjapidamine areneb kiiresti – droonid, autonoomsed süsteemid ja tehisintellekt suurendavad riske märkimisväärselt:

   „Me elame praegu läbi kõige hävitavamat relvastumise võidujooksu inimkonna ajaloos, sest seekord hõlmab see ka tehisintellekti.“
   Ta tõi näiteks hiljutised droonirünnakud ja hoiatas, et tegevusetus viib veelgi ohtlikumate konfliktivormideni.

4. Moraalne vastutus ja kiire tegutsemise vajadus
   Zelenski viitas humanitaarsusele ja moraalile, tuues välja laste röövimised, pommitamised tuumarajatiste lähedal ning tsiviilelanike kannatused.
   Ta kutsus liidreid viivitamata tegutsema vene ohjeldamisel, sest hilisem kaitsmine on palju raskem ja kulukam:

   „Selle sõja peatamine nüüd … on odavam kui hiljem maa-aluste lasteaedade või massiivsete punkrite ehitamine.“

5. Viited Trumpile, USA-le ja rahvusvahelisele hoiakule
   Zelenski märkis, et USA viimased sõnumid on muutunud, kuid rõhutas järjepideva ja tugeva toetuse tähtsust:

   Ta viitas oma kohtumisele president Trumpiga ja ütles: „Rahu sõltub meist kõigist.“
   Samuti tuletas ta riikidele meelde, et vaikimine Vene agressiooni ees ei ole vastuvõetav.

Jututuba ÜRO

Tahtsin kirjutada järjekordsest matkapäevast aga maailmapoliitika tuli vahele.

Esiteks õpikunäide Poola välisminister Sikorskilt kuidas tuleb kremliga suhelda:

„Me teame, et teil on täiesti ükskõik rahvusvahelisest õigusest. Te ei suuda kellegagi rahus elada. Teie haige natsionalism on lihtsalt tahtmine valitseda. Aga las see kärsatab teie ajusid, impeeriumide aeg on LÄBI. Teie oma ei tule tagasi.

„Iga Ukraina relvajõudude kangelaste käest saadetud droon (õnnistagu neid jumal), mis teid tabab, toob selle päeva lähemale.”

"See ei ole hoiatuslask, ja Poola ei blufi. NATO enam ei blufi. Teie eskaleerite, teie maksate selle eest. Enam pole kannatust ega illusioone. Poola ei ole see riik, kelleks meid peate. Sel korral lööme vastu, nagu oleme seda teinud ka varem palju kordi ajaloos venemaaga suheldes."

Kõne täispikkuses allolevas videos.

Teine märkimistväärt kõne muidugi Trumpi poolt. Tüüp rääkis talle eraldatud 15 minuti asemel üle 50. Tüüpiline segapuder, mille täispikkuses kuulamine oleks tõeline piin. Kuna ma selle eest makstud ei saa, lasen teistel kuulata ja loen AI kokkuvõtet enam-vähem usaldusväärsetest allikatest (suuremad uudisteagentuurid), mida teiegagi jagan. Ilmselt olid ka paljud delegaadid segaduses, on tegu irooniaga või mõtleb maailma võimsaima riigi juht päriselt seda mida suust välja ajab. Mitmed tegid selfisid Trump tagaplaanil. Samas kui 5 aasta eest naerdi Trumpi üle siis seekord pigem tegu shokeeritud vaikusega.

Huvitav kas teleprompteri rike oli meelega organiseeritud lootuses, et Trump ajab kõik totaalselt segi. Igatahes seda ei juhtunud, ehkki mitmed punktid panid inimesi silmi pööritama samas kui teised olid poliitiliselt ebakorrektsed kuid valusalt tõesed. Lisaks muidugi hulk pärle, millest eredaim ehk immigratsiooniteemaline ähvardus Euroopa riikidele: te lähete põrgusse. Huvi korral leiate ise netist kergelt kogu kõne teksti või videosalvestuse, järgnevad põhipunktid:

 Põhipunktid

1. Kriitika ÜRO ja globaalsete institutsioonide aadressil

   • Trump ütles, et ÜRO on täis “tühje sõnu” ega täida oma potentsiaali. Tema sõnul ei järgne tugevatele avaldustele sageli tegusid.

   • Ta süüdistas ka organisatsioone nagu WHO ebaefektiivsuses ja märkis, et USA on lõpetanud toetuse paljudele ÜRO asutustele.

2. Immigratsioon ja piirid

   • Trump nimetas kontrollimatut migratsiooni kriisiks. Ta kutsus riike üles sulgema oma piirid ja välja saatma välismaalased, öeldes, et migratsioon “rikub” riike.

   • Ta kritiseeris Euroopa migratsioonipoliitikat ja poliitilist korrektsust, mis tema sõnul nõrgestavad rahvusriike.

3. Venemaa ja Ukraina

   • Trump hoiatas, et kehtestab Venemaale uued tugevad tollimaksud, kui see ei nõustu rahulepinguga. Samuti kutsus ta liitlasi üles majandussurvet suurendama.

   • Ta kritiseeris Euroopa riike Vene energia ostmise pärast hoolimata sõjast Ukrainas.

4. Kliimamuutused ja energiapoliitika

   • Trump lükkas tagasi kliimapoliitika, öeldes, et heitkoguste vähendamise meetmed on majandustele kahjulikud.

   • Ta rõhutas, et USA-l on suurimad nafta-, gaasi- ja kivisöevarud ning kiitis fossiilkütuste tootmist.

5. Palestiina riiklus / Gaza konflikt

   • Trump lükkas tagasi Palestiina riikluse tunnustamise, nimetades seda Hamasile tasuks.

   • Ta nõudis Gaza pantvangide viivitamatut vabastamist ja kutsus üles rahuläbirääkimistele.

6. “America First” ja USA suveräänsus

   • Trump rõhutas USA tugevust: armee, piirid, majandus.

   • Ta kutsus riike üles eelistama rahvuslikku suveräänsust globaalsele maailmakorrale.

---

🔊 Märkimisväärsed tsitaadid

• “Mis on ÜRO mõte? … kõik, mida nad paistavad tegevat, on kirjutada väga tugevalt sõnastatud kiri ja siis seda mitte kunagi järgida. Need on tühjad sõnad … tühjad sõnad ei lõpeta sõda.”

• “Teie riigid lähevad kuradile.” (migratsiooni ja energiapoliitika mõjude kohta Euroopas)

• “Kui Venemaa ei ole valmis sõja lõpetamiseks kokkulepet tegema, on Ameerika Ühendriigid täielikult valmis kehtestama laiaulatuslikke ja võimsaid tollimakse.”

Esimese kolme punktiga olen teatud reservatsioonidega laias laastus nõus, ehkki mitte esitlusviisiga.

ÜRO on ebaefektiivne büriokraatia nagu ka EL.

Immigratsioon praegusel kujul pole jätkusuutlik ning peaks olema palju rangemalt reguleeritud. Eriti oluline sellega kaasneva kuritegevuse väljajuurimine.

Ukraina puhul on mul tõsine kahtlus, et (igati õigustatud kuid ebarealistlik) nõue Ungarile ja Slovakkiale vene nafta ostmise lõpetamiseks on tegelikult Trumpi hea põhjenduse otsimine venele sanktsioonide mitte rakendamiseks. Siinkohal tasub tema sõnastust tähele panna. Hilisem kohtumine Zelenskiga sujus üle ootuste libedalt kuid Trumpi avaldusi ei maksa liiga tõsiselt võtta, ta ju muudab neid pidevalt ja väga kiiresti. ÜRO'd kritiseeris teravalt ja mõni tund hiljem teatas, et toetab 100%.

Neljanda kliimateemalisega pole nõus, et tegu vandenõuga ja kliimamuutus pole inimtekkeline. Samas pole kahtlustki, et fossiilkütuste kasutamine veel veidi aega odavam, no kuni kliimamuutused nii kardinaalsed, et planeedi elamisväärilisena hoidmine metsikuid pingutusi ja raha neelama hakkab. Selleks ajaks aga nii Trump kui praegune keskealiste põlvkond maamunalt kadunud - ehk siis võõras mure.

Viienda Palestiina küsimuse koha pealt ei viitsi sõna võtta, piinlik tunnistada, aga ei paku huvi kuna palju hulka olulisemaid ja otseselt puudutavaid teemasid.

Sama USA tugevuse teemalise ärplemisega. Tegelikkuses on ju olukord vastupidine: USA suhteline majanduslik ja sõjaline võimsus on juba aastakümneid järjekindlalt vähenenud ehkki momendil USofA veel vaieldamatult esikohal. Küsimus kui kauaks, eriti Trumpi majanduspoliitilisi käike vaadates.

Kas sellest jututoast ka mingit kasu tõuseb ... julgen sügavalt kahelda. Aeg-ajalt imesid siiski juhtub. Kui Trump suudaks ellu viia mainitud Ukraina suveräänsuse taastamise rahvusvahelistes piirides annan talle kõik patud andeks. Seda muret vist siiski pole, sest tõrvatilgana jäi kõrvu presidendi lause, et konflikt oleks pidanud olema vaid mõnepäevane naabrite tüli mitte venima pikaks sõjaks. Mulle kostis kui kahetsus, miks Ukraina ei võinud alla anda nagu Austria omal ajal vaid hakkas vastu nagu Soome. Trumpi soovitus vene lennukid NATO õhuruumi sisenemisel alla lasta ilus kuulata, enne ei usu kui teod järgnevad.

Beausoleil1: Sisseseadmine ja lühimatk (14.Sep)

Varustus enne süsta paigutamist ... pluss mina ja kuts

Nagu kombeks unustasin midagi maha, kuna avastasin vähem kui kildi pärast pöörasin tagasi. Laualt haarasin oma pulsikellad ja õlled, no kuidas sa ilma keha ja hingekosutuseta matkale lähed? Seega lõplikult lahkusin 10:40. Google kaart näitas tund kolmveerand sõitu, liiklus oli päris ok, mõni üksik ummik. Googlet kasutasin eelkõige teekonna lõpuosa pärast, et ei kulutaks aega väikelinnas õige sadamakai otsimise peale. Tee peal kuulasin ajaviiteks Asimovi Asumit. Poole üheks sõitsin rahvuspargi sadamasse, paraku polnud kedagi kohal ehkki silt OPEN uksel. Helistasin ja sain ühe neiu kätte, ta juhatas ka parkimise ja ütles, et registreerimine saarel. Laadisin oma süsta ja kraami vee äärde maha ning sõitsin auto lähedal üle tee asuva maja ette. "Joe's Parking" ei tunnista inflatsiooni, ikka $10 päev nagu 14 aastat tagasi. Jalutasin kiirelt kohaliku kärakapoe juurest läbi, et oma 3 õllele veidi lisa võtta kuid see oli pühapäeva puhul suletud, eks pean riskima võimalusega, et alko tase veres langeb järvel ohtlikult madalale.

Kraami süsta mahutamine võiks kõrvaltvaatajale tunduda ilmvõimatu, kuid tean kogemusest kui palju tegelt süsta panipaikadesse võimalik toppida. Magamiskott ja riidekott ninasse. Telk, madrats ja päästevest seljataha, toidukraam ning nõud ja muud tarvikud tagumisse luugiga suletud panipaika. Veepudel hoidjasse ja kaart istme vahele käepärast. Ühe õltsi kolmest lahendasin pakkimise käigus, võtsime ka kerge eine enne vee peale minekut. Poole kahe ajal lükkasin süsta kaldast lahti. Koer kurivaim oli muidugi just enne otsustanud ujuma minna ja seejärel liivas püherdada - tõstsin liivase kuid rõõmsa looma paati.

Kuts naudib veeprotseduure just enne lahkumist

Sajakonna meetri pärast oli võimalus lõigata läbi madala väina vältimaks ümber pisikese saare sõitmist. Otsustasin proovida, ehkki tundus kole madal. Oli nii madal, et pidin mõned meetrid kätega kahelt poolt vastu liivapõhja toetades edasi lükkama. Kilt sõitu ja siis keerasin kitsasse poolekildisesse kanalisse mis viis risti läbi Robertsi saare. Päris palju veesõiduvahendeid tuli vastu, pühapäeva lõuna, mis imestada. Õnneks pidi kanalis väga aeglaselt sõitma, seega lained probleemi ei tekitanud. Süstaga ikka mõnus, kanalist väljudes lõikasin jälle saarte vahelt madalast kohast tee otsemaks. Kaarti eriti ei vaadanud, teadsin enam-vähem mis suunas sõita ja kuidas laagriplats välja näeb, mööda ei saa sõita. Sõudsin üle avavee liiga Beausoleil saare lähedale, otsetee asemel veidi kõveram rannajoont järgides. Kauguste arvestamine vee peal (eriti madalal istudes) on keeruline ka siis kui oled küll ja veel paatidega sõitnud.

Sõudsin kaljusaarte vahelt läbi ja hakkaski silma sihtsadam. Veidi veel ning keerasin nina liivaranna poole, arvestades kus umbes võiks mu telgiplats asuda. 14:40 sahises nina liivale, 5 kilti sõudsin tunni ajaga. Sushi kargas kohe maha ja läks ümbrust uudistama. Sikutasin süsta veidi kuivemale, ajasin veetossud jalga ja läksin uurima kus täpselt mu telgiplats #21 asub. Esimese hooga ei leidnudki, kummaline aga tühja kah, praktiliselt kõik platsid tühjad. Kuts rihma otsas jalutasime kontorisse registreerima. Seal peeti kiire loeng telgitamiskorra ja karude teemal ning juhatati mu plats kätte, olin mõnikümmend meetrit põhjapool randunud.

Luiged ei lase end jetist järvel hirmutada

Välipliit

#21 osutus igati heaks valikuks, otse kalda ääres, parasjagu varjuline ja piisavalt privaatne. Tuleb mainida, et Cedar Springs telgitamisala on üks kõige tihemini pakitud ja väikseima privaatsusega, mida olen näinud. Kõrghooajal võib päris tülikas olla kui naabrid lausa külje all. Lisaks telgiplatsidele on ka väikesed laudadest ja plastikust kokku klopsitud suht õnnetu välimusega hütid, millel isegi gaasigrill ja puidust toolid ukse ees. Ilmselt mõeldud kodanikele, kes telgi asemel tahaks looduses suvilas olla kuid kellel ostmiseks raha ei jagu. Siin seal olid ka kividest laotud kõrge korstnaga pliidid, kas neid keegi kasutab, ei usu. Varjualused iseenesest hea idee juhuks kui vihma sajab, no ja toitu tuleb hoida karude ning muu fauna eest peidus trellide ja raske metalluksega varustatud "vanglas".

Telgiplats #21 otse järve kaldal

Süsta lohisatsin vees telgiplatsi ette, tõstsin asjad lauale ja tõmbasin süsta kõrgemale kaldale platsi peale. Kõigepealt telk üles ja siis üks õlts ning kerge näks. Aega liiga palju, et niisama telgiplatsil molutada. Viisin toidu "puuri" ja panin asjad telki. Võtsin kaardi välja vaatamaks, kuhu põnevasse kohta võiks hulkuma minna. Kell kolmveerand neli, julgelt kaks-pool tundi aega. Sobiva pikkusega matk tundus risti üle saare viiv rada, poolel teel kõrgeim punkt koos vaatega ümbruskonnale. Panin taskusse kaks Kalevi marja-pähkli batooni ja pudel vett kätte, nii lühikese matka peale ei hakka isegi miniseljakotti võtma. Karupipragaas ja suur sõjaväe puss enesetunde turgutamiseks vöö peal hakkasime astuma.

Tüüpiline saare kruusaseid alasid kattev mets

Algul veidi ronimist, tegu ikkagi graniitaluspõhjal saarega, mille lõunakülje moodustavad suuremas osas jää kantud kruusa ja liivakuhjatised. Niinimetatud "lookout" saare kõrgeimas tipus osutus pettumuseks, sest läbi  tiheda lehestiku ei avanenud mingit vaadet. Mis ikka, sammume edasi saare läänekaldal asuvale Christian Beach rannale. Osa rajast kruusakattega autotee, nagu mis mõttes??? Kohale jõudes selgus, et ka siin rannas on hütid ja ilmselt siis nende üürnikele tassitakse pisikeste ATW'dega kraam kohale. Suht lühike liivarand oli pea inimtühi, vaid teises otsas paistis keegi. Otsustasin paljalt riideid märjaks tegemata sisse hüpata, käimisega oli palav hakanud. Põhi tüüpiline Põhja-Eesti kohati liivane, kohati kivine, vesi mõnusalt soe. Kuts kargas minu järgi vette nagu tavaliselt.

Christian Beach

Päikese käes kuivanud kaalusin kas minna tagasi sama teed või teha saare lõunatipule ring peale. Aega paistis olevat piisavalt, hakkasin randa mööda astuma. Paraku oli suht väike osa liivane, üsna pea asendus lahtiste suurte munakatega millel polnud kõige kergem käia, eriti koeral, kes hakkas maha jääma. Kaardi põhjal otsustades läks rada tegelt kaldaga paralleelselt metsa sees, seda mööda oli hulka lihtsam kulgeda ja aeg-ajalt sai ikka rannavaateid nautida. Lõunatippu jõudes jäi silma omapärane välikemmerg, kuhu saamiseks tuli trepist üles minna. Ei tea mis põhjuseks, äkki lammutavad karud maapinnal oleva ja isuäratavalt lõhnava ehitise muidu ära.

Kuumaga on jahutav järv taevalik, vaadake näoilmet

Kõrgpeldik metsas

Idakaldal telgiplatsi poole minnes jalutasime jälle kruusateel. Ma ikka rääkisin kõva häälega ja vilistasin lootes, et hoian nii mõmmisid eemal. 

8.9 km matk ümber lõunatipu

Metsast kostis igasugu hääli kuid kedagi peale oravate ja koopaoravate silma ei hakanud. Tammetõrud teevad maha kukkudes üllatavalt valju kolksatuse kui muidu vaikne. Veidi eemal jäi lagendikul silma õunu täis õunapuu aga kui üritasin ligemale minna osutus madal kadakatest ja põldmarjadest võsa liiga raskesti ning valuliselt läbitavaks. Õunaraks jäi ära, las karud maiustavad. Siin oli sadakond aastat tagasi ka asustus olnud millest isegi kivisillutisega tee, kalmistu ning mõned varemed alles jäänud. Tagasi telgiplatsile jõudes olime 2 tunni ja 12 minutiga käinud 8.9 km, kell kolmveerand seitse, viimane aeg õhtusööki valmistama hakata.

Kõigepealt muidugi tuli lõke süüdata. Õnneks olid ümbruse lõkkeplatsidel pühapäeval lahkunud telgitajad päris palju puid maha jätnud, tegin kiire tiiru ja korjasin kaks kotitäit halgusid. Ühel platsil vedeles just kui minu peale mõeldud üks pooltäis ja teine tühi puudekott. Süütamiseks kasetoht ja peened oksaraod ning lõke põleski. Vee keetmiseks on tegelt vaja suht väikest tuld, poti hoidmiseks tassisin tannast suure kivi. Paar halgu lõhkusin peenemaks oma massiivset sõjaväe pussi kiiluna kasutades ja sellele teise haluga peale tagudes. Õhtusöögiks valisin kartulipudru ja õlle kõrvale pugisin mõne lõkkel soojaks aetud pizzatasku. Sushi muidugi keeldus oma toitu söömast seni kui ei poetanud sellele veidi maiuspalasid pizzatükkide ja paari törtsu kartulipudru näol.

Kuts õhtusöögi ootel

Magustoiduks läks kringel loosi, kohvi valmistasin laisa inimese kombel lahustuvast, mis niiskuskindlas tabletitopsis kaasas. Pimedas limpsisin lõpetuseks punast veini ja näksisin juustuküpsiseid kõrvale. Loomulikult pole tegu mitte traditsioonilise hardcore matkaja vaid mugavusi taga ajava linnavurle õhtusöögiga. Seekord ilmselt kujunebki üritus tavapärasest oluliselt lihtsamaks, sest telki ei pea kordagi liigutama, toidukraam luksuslikum ja moblalevi olemas. Samas annab rohkem aega matkamiseks, süstasõiduks või niisama lebotamiseks. Pimedas vahtisin mõnda aega lõket kuni tukastus peale tuli - kella vaadates paras üllatus, alles pool kümme. Viisin toidukraami puuri, vaatasin veidi tähti ja kobisin koeraga telki. Magama jäin kiirelt ja põõnasin ilma vahepeal ärkaamata varahommikuni. Kahju, et kauem ülal ei olnud, järgmisel päeval kuulsin, et korralikud virmalised olla olnud.

Kas on elu peale surma?

Tüüpiline ameerika autovõidusõidu entusiast

Tüüp pakub kiiret ja lihtsat vastust inimkonda aegade algusest kummitanud filosoofilisele küsimusele: "Kas on elu peale surma" - "Puutu mu kastikat ja saad teada" 

Käisime eile tütrega ringrajal tema massinaga kiiremat sõitu tegemas. Korrektsuse mõttes peaks mainima, et tema oli roolis, mina kõrvalistmel. Ma oleks ka hea meelega proovinud kuid niisama rooli ei lubata, osalejad saavad vastavad käepaelad, mida rajale lastes kontrollitakse. Tülikas moment, et tavakodanikele kasutatavad ringrajad on linnast oma sada kilti eemal. Kui imestasin selle üle siis tütar arvas, et kes ikka tahaks ringraja läheduses elada ja pealegi on maa linnas kallis.

Ringraja (track racing) ja kiirendus (drag racing) üritus

Esmamulje jäi, et tüüpiline redneck üritus: rullnokkmobiilid, truckid, grillid, lärmakas seltskond, ... kes ilmse mõnuga bensuvingu ja kummikärssa täie rinnaga kopsudesse tõmbas. Lähemal vaatlusel võis üllatavalt palju aasia päritolu rahvast näha, eriti noori. Autod olid jaotatud kolme kategooriasse: eliit, advanced ja beginners, kes omavahel rajale kihutama lasti. Samas masinate võimsus, tase ja väljanägemine jaotusid suht ühtlaselt eri gruppide vahel, algajate hulgas sõitis ka Lamborghini. Mazda MX5 paistis suht populaarne olevat, õige mitu kimasid nii eliidi kui edasijõudnute grupis. Tütar alles teist korda, loomulikult algajate kambas.

Ja ma naiiv imestasin et mehed tulid juttu ajama😕

Enne rajale minekut tegi plika pool tundi oma MX5 kallal seadistust ja reguleeris kummide rõhku. Esimese sessiooni sõitis piloot rahulikumalt aga mind raputas parasjagu ja surus kurvides vasakule-paremale. Pidin tahtejõudu rakendama, et mitte kõrvalistmel juhendama hakata kuidas oleks parem sõita. Käiguvahetuste, pöörete, sõidujoone kohta oli mul muidugi hulk arvamusi. Samas annan aru, et kõrvalt on alati "parem" ja sugugi mitte objektiivne ülevaade. Kuus-seitse ringi tehtud tõmbas plika masina välja ja jahutas pidureid, kumme ning mootorit aeglaselt raja kõrval sõites.

Parkis masina, tõstis kapoti, et mootorit jahutada - vedelik muidugi kees. Pidurid olid ok, ja kummid polnudki väga kuumad. Järgmisena läks rajale eliitseltskond, need autod ja juhid tegid nii kiiremat sõitu kui rohkem müra, filmisin ja tegi pilte raja kõrval. Vahepeal sai teiste sõitjatega lobiseda, üksteise autosid vaadata ja ringi käia. Ma imestasin, et meie auto niipalju huvi pakkus kuni äkki mõistsin, et see polnud ju auto, miks juttu tuldi ajama😜 Üks võidusõidu mehhaanik vaatas ka tütre masinat põhjalikumalt ja andis tunnustava hinnangu. Enne tagasi rajale minekut tuli kummide survet vähendada.

Kummide survet reguleerimas

Nüüd ei andnud tüdruk gaasipedaalile sirgetel puhkust ja võttis kurve kummide vilinal kiiremini. Kaua ei pidanud ootama kui ühes veidi keerulisemas kohas kippus vasakkurv pikaks minema ja plika sõitis rajalt veidi välja nii et mättad ja tolm käisid üle pea. Muidu poleks probleemi kuid väljasõidukohal oli kurvi väliskülg veidi kõrgem aga masin istub nii madalalt, et põhi käis pauguga vastu ning esispoileri viskas küljest auto alla tükkideks. Masin juhitavust ei kaotanud, sõitsime ringi lõpuni ja siis pöörasime välja uurimaks kahjustuste suurust.

Esispoiler kadunud😒

Lisaks kadunud esispoilerile oli ka tagumise parem nurk lahti tulnud, vaja tagasi kruvida. Ehkki neiu hakkas ise tegelema polnud abipakkujatest puudust, isa pidi hakkajamaid eemale peletama. All paistis siiski kõik korras olevat. Peale seda sõitsime veel kaks sessiooni, siis tütar koos võidusõidu mehhaanikuga, kes roolis olles juhendeid andis. Kõrval oli kohe näha palju vahet teeb sõiduoskus, mees uhas ka Lamborghinist mööda. Lõpuks tegi tütar üksi viis ringi, mina filmisin kõrvalt. Aega oleks veelgi olnud kuid ähvardavad äikesepilved lähenesid ja spets vihmakumme meil polnud, tavalistega ei maksa märjaga rajale minna. Tagasiteel koju saime mõnusa paduka kaela, laiade kummidega sõitis tüdruk kiirteel ettevaatlikult keskmises reas.

Kokkuvõttes omaette põnev kogemus kuid ausalt öeldes mind väga ei tõmba selline ringrajal kihutamine. Ralliautos oleks ehk teine asi, kuid ei julgeks eriti suruda kui ise pead auto lõhkumise kinni maksma. Ehk siis päriselt autos kihutada on äge kuid mitte nii äge, et selleks linnast saja kildi kaugusele sõita. Kiirus küll meeldib kuid eelistan oma kihutamisevajadust suuskadel (150 kildi kaugusel😜) rahuldada, kukkumine palju odavam ja vähemohtlik kui autoga paugu panek. 

Beausoleil: läksin metsa saarele.

Beausoleil Island

Septembrikuus käime tavaliselt kohalikus looduses lühipuhkusel. Viimastel aastatel pole lapsed kampa löönud ja ka kaasa ei saa pikemaid pingutustnõudvaid jalgsimatku kaasa teha. Seega koosneb matkaseltskond minust ja Sushi nimelisest koerast. Kutsaga on küll omad väljakutsed kuid iga kell eelistan koos temaga minna, koer on ikkagi inimese parim sõber. No ja Sushi täiega fännab neid looduspuhkusi, niipea kui matkavarustust hakkan üles tooma muutub ärevaks ning hoiab silma peal, et ma jumala pärast teda maha ei unustaks. Ses suhtes kadund Kokoga sama maitsega. Õnneks on tegu väikese usaldava koeraga, kes vett ei karda, teda saab edukalt süsta minu põlvede vahele paigutada. Kahe koeraga veematka puhul pidime kanuu võtma, muidu kuidagi ei mahuks ehkki teoreetiliselt võiks ka kahekohaline süst sobida. Süsta eelis on oluliselt parem tuuletaluvus, kanuuga kõrge parda tõttu vähegi tugevama tuulega üle lageda vee ei lähe.

Eelmine reede tööl ilmaennustust vaadates jäi silma selleks nädalaks lubatud soodsad olud: päevatemperatuurid 20 ja 25 plusskraadi vahel (öösel 12-17), enamasti päikesepaiste, ei vihmatilkagi. Sihukest ilma ei saa lasta raisku minna. Kõigepealt helistasin kaasale kas tuleks kaasa, talle ei sobinud mitmel asjaolul, seega võisin ajakava puhul vaid endaga arvestada. Enne kui otsusatsin kuhu minna, küsisin ülemuselt järgmise nädala alguse vabaks ja lisasin, et kui neljapäeval tööle ei ilmu siis kas on mind karu nahka pannud või lihtsalt liiga tore, otsustasin koha peal pikendada. Eelnevaga avaldub üks mu töökoha suurtest plussidest: vabade päevade võtmine minimaalse etteteatamise või isegi takkajärgi mainimisega.

Nüüd oli aeg mõtlema hakata kuhu ja kuidas seekord minna. Eelistan käia ametlikes loodusparkides, mitte päris ürgmetsas, ehkki Canadas võib riigimaal igaüks ringi hulkuda. Matkaradadel liikumine oluliselt lihtsam ja soovi korral võid ka seal rajalt kõrvale minna. Oma kogemusest tean: otse ürgmetsast läbiminek uskumatult vaevarikas, ainus mõistlik kulgemine loomaradu pidi. Septembri keskel tavaliselt kõigis loodusparkides vabu telgiplatse, lihtsalt vaja liisk langetada kuhu seekord. Jalgsimatk vaevalisem, kuna kõik eluks vajamineva pead seljas kaasas tassima. Süsta või kanuuga kannab vesi, ise pead vaid edasi lükkama. Viimased aastad olen süstaga käinud, mugavaks läinud mis muud. Veesõiduvahendi valimine piirab parkide arvu kuid samas annab palju avarama võimaluse sobivaks liikumiseks, Ontario põhjaosa meenuatb vägagi Soome-Rootsi järvede piirkonda, siin järved lihtsalt suuremad ja metsikut maad rohkem.

French River käisin üleeelmine aasta, tore aga tahaks miskit uut. Killarneys käisin eelmine aasta, see nii suur, et uusi marsruute leiab alati. Veerandi Eesti pindalaga lõputu hulga võimalustega Algonquini vastu muidugi ei saa. Kaarti ekraanil piideldes jäi silm Beausoleil Islandi peale, kus käisin viimati laste ja Kokoga 2011 augustis. Kel huvi siis tollest korrast on ka lausa viis blogipostitust. Meelde jäänud äge loodus: kaljud, ürgmets, liivarannad. Saar on suht väike 10 kilti pikk ja poolteist kilti lai, vaid põhjas nõks üle 3 kildi. Nagu võite isegi ülaloleva kaardi põhjal veenduda meenutab rikutud mõtteviisiga inimesele kuju poolest organit, mida kunstnikukalduvustega kodanikud peldikute seintele võõpavad😜 Saare väiksus annab telgitamiseelise: võid ilma iga päev telki kokku-lahti pakkimata kogu aja ühes kohas olla ja ikka jõuad matkata igale poole.

Mõeldud tehtud, Beausoleilile läheme. Laupäeval vaja matkakraam kokku panna, toit poest osta ja netis telgiplats kinni panna. Vaatamata ilusale ilmale olid enamus telgitamisplatse tühjad, mis tekitas probleemi: tahad ju parima leida. Eelistused järjekorras: otse järve ääres, võimalikult eraldatud, vetsust eemal, ... kaardi uurimisel tundus koht numbriga 21 igati sobiv ja ka vaba (eelmine kord oli #30). Broneerisin telgiplatsi 4 päevaks, mis tähendab 3 öö eest maksmist - kõik kokku nats alla soti, kus sa mujal nii soodsalt ööbimist saad kui riigimets välja jätta.

Laupäeva hommikul enne tööd korjasin matkavarustuse kokku ja tassisin üles ukse juurde, kutsik muutus ärevaks. Otsustamisel, mida võtta, mida jätta aitas palju kaasa kahe aasta eest tehtud blogipostitus, kus olin pildistanud kogu varustuse ja toidu - seekord matk sama pikk ja samuti süstaga. Päeval käisin töö juurest poes, ostsin veidi toitu juurde ning liitrise pakiveini. Õhtul laual toitu kombineerides sain aru, et jälle liiga palju ja praakisin osa välja. Seekord ei suutnud ära öelda kaasa valmistatud kringlist, pole just matkatoit kuid nii maitsev hommikul kohvi kõrvale võrra. Lisaks kaasa seemneleiva pätsikesed ja küpsetasin pizzataskuid. Eelnimetatud täitsid kaks jäätisetopsi, tavamatkal sihukest luksust nagu ka veinipakki ei saa lubada, kes see jaksaks seljas vedada. Juustust (mille tõin tagasi) ja küpsisepakkidest rääkimata. Kartulipuder on tegelt pakisupi ja kaerahelveste kõrval kergeim, väikseim, mugavaim ja maitsvaim toit. Laialilaotatud kraami vaadates oli raske uskuda, et kõik pisikesse süsta ära mahub, aga mahub nagu kogemusest tean.

Süstamatka puhul avastanud, et toidu pakkimiseks parimad plastikust veekindlad konteinerid (1.5-2 liitrised jäätisetopsid sobivad). Süsta täis seljakotti ei topi, ja vesi tuleb põhja nii või teisiti. Pisikesed karbid saab taga olevasse pagasisse luugi kaudu toppida ja sobivalt laiali sättida, tühi seljakott kõige peale. Telk ja madrats lähevad istme taha, ujumisvest toetab samuti seljatagant mugavalt. Veekindlates kottides magamiskott ja riided süsta ninas, koer oma vestiga jalge vahel. Veepudel peab käepärast olema, kaart istme vahel ja mobla ning olulised asjad kõhukotis, hea mugav iga moment pildistamiseks või kaardi vaatamiseks haarata. Ses suhtes on tegu tsiviliseeritud piirkonnaga, et moblalevi katab praktiliselt kogu saare ja ümbruse. Igaks juhuks laadisin kaardi moblasse, siis ei sõltu GPS'ga asukohamääramine levist.

Pühapäeval väga varakult ei ajanud end üles, sest liiklus normaalne ka hiljem välja sõites. Mobla laadima, akupakk kaasa, pulsikellad käele. Jõin kohvi, jalutasin koera, pakkisin süsta ja asjad autosse ning oligi aeg sõitma hakata. Koer mu kõrval esiistmel süsta all tunneb end päris mugavalt.

Drooniaktsiooni tagamõte

Olen vaadanud ja lugenud õige palju viimase Vene korraldatud drooniaktsiooni (mitte segi ajada rünnakuga) kohta Poolas. Omaette analüüsides jõudsin järeldusele, et tihti on põhjused väga lihtsad ja sirgjoonelised, mida faktide ja natukese loogika rakendamisega võimalik suht kergelt mõista. Ja mitte ainult põhjuseid vaid ka neist tulenevaid edasisi plaane. Eestikeelsest infist soovitan kuulata Ekspressi taskuhäälingut endise sõjaväe juhi Heremiga ingliskeelne inf ISW veebilehel. 

Faktid:

19 - 24 vene päritolu drooni lendas Poolasse.

Enamus startis venemaa territooriumilt.

Absoluutne enamus pette või luuredroonid (Gerbera), vähemalt üks oli varustatud väikese võimsusega lõhkepeaga.

Droonid lendasid suht kaugele Poola sisemaale, mõni isegi Varssavist mööda.

NATO (Poola ja partnerid) lasi alla 3-4, ülejäänud kukkusid ise kütuse lõppedes.

Võimalikud eesmärgid:

Ukraina õhukaitse NATO vahenditega varustamise vähendamine.

NATO ühtsuse lõhestamine.

NATO õhukaitse testimine.

Järeldused:

Drooniaktsioon oli vene poolt planeeritud, seda nii droonide arvukuse kui ajastuse tõttu.

Vene teab, et päritolu pole võimalik varjata.

Vene põhiline eesmärk lühemas plaanis on Ukraina sõja võitmine või vähemalt vaherahu saavutamine tema tingimustel koos suure osa Ukraina okupeerimisega. Mis takistab kõige rohkem - lääne sõjaline abi ja Ukraina vastupanu. Kuna lahingutandril pole pikka aega erilist edu olnud on vene suvel otsustanud üritada Ukraina rahva tahet murda ulatuslike drooni ja raketirünnakutega. Üritatakse elu Ukrainas muuta võimalikult ohtlikuks ja ebamugavaks nii otsese tsiviilisikute tapmise kui majanduse ja taristu objektide hävitamisega. Kõige suuremaks takistuseks on õhurünnakute efektiivsust vähendav õhutõrje, mis väga suurel osal põhineb NATO riikide poolt saadetud tehnikale ja moonale.

Kuidas NATO õhutõrjeabi vähendada? Ähvardused sõja eskaleerimise kohta enam ei tööta, kui Ukrainal on 6 - 8 Patrioti patareid siis veel kuue või ka kuuekümne saatmine sisulist vahet ei tee. Ballistiliste rakettide vastu edukamat kuid oluliselt kallimat ja kõrgtehnoloogilisemat USA süsteemi (THAAD) või ka moodsat õhutõrjet (GMD või Aegis) pole niikuinii Ukrainal lootust saada. Seega vaja võimalikult vähendada praeguse õhutõrje tõhusust ja uute vahendite saatmist. Lihtsaim ja vähekulukas tekitada NATO riikides pettekujutlus, et neil endil on viimast kui ühte õhutõrjevahendit vaja enda kaitseks. 

Kõige kergem vahend ongi ju drooniaktsioon, mida saab vaieldamatult siduda otsese ohuallika - venega. Luure ja pettedroonida kasutamisega kindlustab vene, et vastuseks pole muud kui diplomaatilised noodid, kuid mitte mingi sõjaline aktsioon. Samas NATO riikide rahvastiku ja valijate seas õhutatakse hirmu võimaliku vene rünnaku ees, mistõttu poliitikutele ja sõjaväelastele tekib surve õhukaitset tugevdada. Paraku saab seda lühikeses plaanis teha vaid olemasolevate vahendite arvelt, ehk siis Ukrainale saatmiseks jääb vähem järgi.

NATO kõige efektiivsem ja vene jaoks ebameeldivaim vastus oleks hoopis Ukraina õhukaitse tõhustamine ja NATO õhukaitse turbetsooni viimine vähemalt Lääne-Ukraina kohale. Ukraina nimelt on väga mugavaks puhvertsooniks vene ja NATO vahel. Kahjuks ei näe ma praeguses geopoliitilises olukorras (USA, Hungari, Slovakkia, ... ja muidugi ka enamus teisi NATO suurriike) võimalust, et NATO seda sammu suudaks astuda, kui siis ehk vaid üksikute piiririikide tasemel: Poola või Rumeenia võiks patrullida lennukitega piiri lähedal ja nende õhukaitsele antaks luba vene droone ja rakette ka Ukraina kohal alla lasta. Paraku kuulub see pigem soovulme valdkonda.

NATO ühtsuse lõhestamise üritamine toimub pidevalt, drooniaktsioon üks osa sellest. Kui mingeid konkreetseid sõjalisi samme ei järgne (mis on pea kindel) on jällekord näidatud, et tegelikult NATO suured riigid ei hooli seni kui neid otseselt ei ohustata. Selliselt ettevaatlikult eskaleerides valutunde kobamine on äärmiselt efektiivne, riskivaba (kuna NATO on liiga ettearvatav ja bürokraatlik) ja läbiproovitud meetod. Nüüd laseb vene veidi olukorral rahuneda, et veidi aja pärast järgmine provokatsioon korraldada.

NATO õhukaitse testimine on kolmandajärguline, sest selle haavatavuse näitamine (vaatamata Ukraina eelhoiatusele saadi vähem kui veerand droonidest kätte) pigem annab vastupidise efekti kui oleks tegelikult plaanis rünnata. Sellisel juhul ju ei taha ette hoiatada ja näidata nõrku kohti, mida vastane lappima hakkaks. Pigem vastupidi, tuleks uinutada näidates, et miskit pole plaanis. Kokkuvõttes pole ju venel ei võimekust ega soovi seni otseselt NATO't rünnata kuni nad pole Ukrainas mingit lahendust saavutanud. Suuremast eesootavast konfliktist ja sõjahirmust on plaanis olnud kirjutada, ehk jõuan lõpuks ka tegudeni.

On lugejail drooniaktsiooniga seotud mõtteid või huvitavaid linke?

Aiandusest 45'l laiuskraadil.

Viigipuu viljad, paar tükki vist valmis

Milliseid aiasaadusi saan siin Kanadas sügisel nautida, no eks esmalt neid, mis aias kasvavad. Meil on Toronto mõistes igavene pirakas krunt tänu sellele, et maja oli omal ajal ehitatud linnast väljas asunud kruntideks jagatud õunapuuistanduse alale. Suurus on muidugi suhteline, Eestis eeslinnades nii väikest veidi alla 700 ruudust eramaja tarbeks ei lubatagi. Majaostu üks tähtsamatest kriteeriumidest oli meil krundi mitte maja suurus: et lastel oleks ruumi õues ringi lipata. Siinmaal nimelt ei lasta kuritegevuse hirmus lapsi omapäi õue mängima, eriti suurlinnades.

Kiwikobar

Viinamarjad, pesukaru näritud

Eestlane ei saa ju vaba pinda niisama raisku lasta minna, kohe esimesel kevadel istutasime kaks õunapuud, aprikoosi ja kirsi. Garaaži lõunapoolsele küljele torkasime mulda neli erinevat viinamarja sorti ja naabrit varjama kiwi istikud. Väga hästi kandev pirnipuu oli juba olemas. Mustsõstrapõõsad, vaarikad ja rabarberid saime sõpradelt, punane sõstar kasvas  naabri aia alt läbi, juurdunud oksa istutasin maha. Teise sõstrapõõsa tõid ilmselt linnud. Vaarikate vahele panin põldmarja, selle okkad on küll hullult teravad kuid marjad ülimaitsvad. Hiljem istutasime teise kirsi maja ette ja ka astelpaju ja tikripõõsa.

Paar kasti pirne korjasin oravate eest ära

Kompositsioon: õun ja tomat

Viimasena panime kaasa mahasaetud kadaka asemel pulli mõttes viigipuu, mida olime mitu aastat toas potis kasvatanud. See aasta teist korda talve üle elanuna kasvatas hunniku vilju külge, paar tükki ilusad suured nagu päris. Tegelt päris viimane oli eelmine kevade pirnipuu kõrvale istutatud kreegipuu, see küll õitses aga vilju ei kandnud. Jänes kuramus näris koort ja oksi, ehkki olin aiavõrgu ümber pannud.

Must viinamarjatomat

Kollane kobartomat

Oleme juba nii kaua olnud, et tekkind mõte paari puuga miskit kardinaalset ette võtta. Kirss aias kuivas see aasta lõplikult, kasutame tüve vaid pesunööri kinnitamiseks. See-eest majaesine kandis rohkem kui kunagi varem, ei jõudnud kõiki ära süüa ega isegi korjata, ehkki tüdrukud kutsusid sõpru appi. Sissetegemisega ei viitsi suurt keegi tegeleda. Pirnil oli möödunud aastate mahakukkunud ja mädanenud viljadest mõned puud kasvama hakanud, paar tükki lasin suuremaks sirguda ja see aasta ühel neist oma kümmekond ilusat suurt pirni. Väidetakse, et seemnest ei kasva õige puu, no vaatame korjasin esimesed just ära, paari päeva pärast saab maitsta. 

Virsikuhooaeg läbi saamas

Kui headeks osutuvad võib vana pirnipuud kõvasti väiksemaks lõigata, varjab teine meie pisikest kreegiistikut. Õunapuud on suured ja kannavad kuid õunad alati ussitanud ja oravate rünnaku all. Kunagi üritasin pritsida aga tüli on rohkem kui asi väärt ja kui täpselt ei järgi juhendeid pole ka kasu, ikka ussitanud. Peab mõtlema mis nendega ette võtta, momendil üks toetab uut viinamarja. Aprikoosipuu läks teisel sügisel looja karja, sest pesukarud panid toored viljad koos pisikeste okstega nahka ja ronimise käigus rüüstasid puud nii hullusti, et too kuivas sootumaks ära.

Kaasa imelised kaneelikuklid

Aiamaal oleme aastate jooksul igasugu kraami proovinud kasvatada: tomatid, kurgid, paprikad, zucchini (suvikõrvits?), oad, herned, ... isegi üks melon on ise kompostis olnud seemnest kasvama läinud, pisikeseks jäi ja üsna maitsetu. Kuna peale minu keegi teine aiandusest eriti vaimustuses pole siis viimastel aastatel oleme piirdunud tomatite ja paari kurgitaimega, mis siinmaal peale kastmise ja saagikoristruse suurt hoolitsust ei vaja, kasvavad kuumaga ise. Metsmaasikad on eelmisest omanikust või pigem vist ka lindude poolt toodud. Aedmaasikaid oleme proovinud paar korda kuid eriti ei õnnestu, vajavad palju hoolitsust ja vastupandamatu maitsega igasugu ringihulkuvale faunale, kaasa arvatud Sushi.

Costco veerandmeetrine hotdog ja
pooleliitrine Coke või Fanta 1EUR eest

Ehk siis kokkuvõttes on aiandus 45'l laiuskraadil Torontos veidi laiemate võimalustega kui 60'l laiuskraadil Tallinnas. Suvi pikem ja soem ehkki talv sisuliselt sama külm, vahel külmemgi. Tegelen sellega niisama hobi korras, sest oma aiast suhu pistetud valminud vili on ikka hoopis teise maitsega kui poest ostetu. Võiks arvata, et kes see linnasaastas kasvanud vilju sööb aga oleme selle linna õhusaastet aastakümneid sisse hinganud ja ikka elus, sealjuures suht hea tervise juures. No ja vähemalt putuka ning taimemürke mu enda viljadel pole.

Lisan ka paar pilti muust toidust, ei viitsi eraldi postitust teha. Costco hot-dogi oleme vaid paar korda võtnud, super odav kuid suht maitsev rämpstoit.

Et lugejad ei hakkaks kahtlema mu sporditegemises lisan augustikuu liikumisstatistika:
Jooksin küll ainult 12 korda kuid kõik 8+ kilomeetrised nii et kokku sain 102km keskmise tempoga 4:39 kilomeetri peale. Parim kilt 4:21, parim 5K 23:25, 10K 47:55, ehk ei ühtki märkimisväärset numbrit. Sammusid päevas keskmiselt 14869, väljas käimist 60km, rattaga vaid 20km. Pulss 40 - 202, rahuolekus 58. Kaal kõikus 76.8 - 78.4kg. Septembris proovin tublim olla😏