KASSEile langesin kassi rünnaku ohvriks. Peab tunnistama, et olin ise süüdi. Nimelt mõtlesin teda duši alla viia ehkki teadsin, et loom seda veidi kardab. Vannikardinani läks kõik hästi aga kui see ära tõmmati ja loom nägi dušijuga läks ta täitsa hulluks ja üritas mööda mu paljast keha üles ronida. Reielt ja puusalt tõukas tagumiste käppadega üles ning lõi siis kõigi nelja jala küüned rindu ja kõhtu. Ma ei proovinudki kassi enda küljest lahti rebida, sest nii oleks ilmselt peale naha ka lausa lihatükid lahti tulnud.
Lihtsalt andsin järgi valule ja gravitatsioonile ning laskusin või peaaegu kukkusin üsna ebagraatsiliselt kõhuli põrandale. Kass ilmselt ei olnud minu alla jäämise võimalusest vaimustuses ja kuna neil on refleks kukkudes jalad alla keerata siis tõmbas ta küüned sisse eemaldudes minu küljest vabatahtlikult ja pööras viimasel momendil jalad ette. Niipea kui need maad puudutasid kimas loom hauatagust kräunatust kuuldavale lastes paokil uksest välja. Vanem laps, kes kõike pealt nägi hüüatas murelikult, kas oled OK.
Viskasin pilgu kehale ja märkamata arteriaalset vert välja pumpamas, vastasin et võrreldes mõne sekundi eelse situatsiooniga kui tiiger mind oma koopasse õhtuooteks üritas vedada olen täitsa heas seisus. Vigastused polnud tänu instinktiivselt õigele reaktsioonile eluohtlikud. Märgatavalt tuli verd vaid reie ja puusa neljast kriimustusest, kust kass oli hoovõtuks tõuganud, kõhul ja rinnal olid vaid sügavad "torkehaavad". Kuna kassi küüned õnneks nelja tollini ei ulatu siis elutähtsad organid jäid puutumata. Käisin kiirelt duši all, et end puhtaks pesta, vesi ja seep loodetavasti desinfitseerivad piisavalt.
KOERTäna koera pissile viies oskas see end lahti tõmmata ja taha aeda tormata. Eriti ei kiirustanud järgi minemisega, sest sealt pole tal suurt kuhugi kaduda. Muidugi oli see suur viga, milles paarikümne sekundi pärast jõudsin veenduda. Väravalt nägin kuidas elukas ahmas lõuatäie avastatud tohutust pesukaru sitahunnikust ja kuuldes minu meeleheitliku karjatust: "Koko Eiiii!" asus kiirelt viimast võtma. See seisnes pasa sisse selili viskamises ja püherdamises, kusjuures oli kosta täiesti ebakoeralikku orgastilist naudinguüminat.
Enne kui olin kohale tormanud kargas ta püsti ja kimas mänglevalt haugatades eemale oodates ilmselt minu tagaajamist. Mul polnud mingit isu jooksva pasakeraga kulli mängida, peale paari üritust jäin seisma ja kerkis esile küsimus, mis siis ette võtan kui saangi ta kätte. Puudutada nagu ei tahaks, sest nüüdseks oli terve aed õige jälki sitahaisu täis. Polnud suurt imestada, sest eelmise öö vihm oli hunniku konsistentsi harilikust pasteeditaolisest rohkem soustisarnaseks muutnud. Püherdamine aga ohtralt uut aktiivset pinda tekitanud, millelt lenduvad aromaatsed ühendid lähema ümbruskonna õhu nii küllastanud et ma poleks imestanud kui peenikesed pruunid pasapiisad oleks pirnilehtedel kondenseeruma hakanud.
Lihtsaim võimalus oli koer aeda jätta pisemast lapsest omaniku koju saabumiseni. Kuna aga sinnani oli oma neli tundi aega, ilm vihmasevõitu ja koeral võimalus aia alt läbi pugeda ning kaduma minna jäi see variant humaansetel kaalutlustel ära. Vandusin oma pehmet südant ja otsustasin looma ikkagi kinni püüda ning talle korraliku pesu korraldada. Kinnipüüdmise otsuse vastvõtmine polnud paraku piisav nagu parteikongressidel kombeks, kahjuks oli see vaja ka ellu viia. Peale paari edutut katset sirgjooneliselt probleemi lahendada üritades looma lihtsalt taga ajades kätte saada loobusin eluka ilmselt parema füüsilise vormi tõttu.
Tuli kasutusele võtta inimese eelis muu eluslooduse ees - salakavalus (mõnes teaduslikus artiklis on seda ka mõtlemisvõimeks nimetatud). Too oskus on meid ju lõppude lõpuks juba miljoneid aastaid aidanud alates koopalõvide ja mammutitega võitlusest kuni tänapäeval viirusteni välja. Niisiis kükitasin pesukaru vedela sitahunniku kui koera kõige ahvatlevama eesmärgi juurde maha ja üritasin hinge kinni hoides teha sellist nägu, et mind enam ei huvita temaga mängimine. Koko hüples veidi siia-sinna ja jäi siis huviga mind ohutult distantsilt vaatama. Paistis, et ta valmistus põnevusega jälgima, kaua jaksan hinge kinni hoida ning mitu sekundit peale esimest hingetõmmet püsti püsin.
Mind päästis ootamatult pirni otsa ilmunud orav, kelle krõbistamise peale Koko pilgu pööras ja korraks oma tähelepanul langeda lasi. Viimaseid hapnikuvarusid kokku võttes sooritasin kükkasendist oma elu pikima hüppe ja enne kui koer aru sai oli rihmaots mul käes. Tuleb tunnistada, et esimese reaktsioonina oleks selle küll lahti lasknud, sest polnud kahtlust mis ta nii kahtlaselt libedaks tegi. Nüüd langes koerale osaks lühike eestikeelne ja äärmiselt ebatsensuurne arvamus temast ja tema esivanematest. Kõige viiskamaks ehk oli: "Kuradi pasane lontrus, igavene sitasöödik" Loom oli ilmselt ehmunud ja tõmbas sabajupatsi jalge vahele. Kahtlustasin siiski et tegu on lihtsalt kavalusega kui tehakse kergema karistuse lootuses alandlik nägu mõistes, et pääsemislootust pole.
Teades aga, et ega ta must aru saa, ning omamata publikut, kes oskaks mu sõnaosavust hinnata sikutasin ta viimase kurja mühatuse saatel toa poole. Ukse juures uurisin looma ja leidsin, et kõige vähem määriv on tal kaenla alt kinni krabada ja koos rihmaga vanni tõsta. See ettevõtmine möödus komplikatsioonideta aga kui koer üritas vannist välja hüpata käratasin "ISTU" ja minu üllatuseks täideti käsklus silmapilkselt. Ilmselt mõistis koer mu toonist, et enam nalja pole ja edasine pesemisoperatsioon läks suhteliselt lihtsalt kui jätta arvestamata, et pidin looma kolm korda šampoonitama, enne kui hirmsam lehk vähenes.
Täitsa lahti ma sellest ei saanudki ja seega jätsin ta peale rätikuga hõõrumist vannituppa kuivama avades akna praokile. Et loom ei külmetaks viskasin ukse vahelt tema pesa sisse. Kui ise veidi aja pärast oli vaja vetsu kasutada oli sealne õhk ikka veel paks omapärasest šampooni ja pasa haisu segust. Olin õige turris kuna vaatamata minupoolsele suulisele tingimusele, et koera olemasolu aksepteerin vaid siis kui mu eluviis sellest ei muutu, on see paraku üsna oluliselt muutunud. Siit soovitus kõigi tulevaste koeraomanike vanematele (eriti kehtib see õrnasüdameliste emmede kaasadele) kui soovite oma suhteliselt rahuliku elu jätkumist. Võtke endale notariaalne tõend, mis vabastab teid igasugustest hooldusmuredest. Muidu mässivad nii see armas nunnu karvakera kui teised pereliikmed teid kõrvuni koeraga kaasnevaisse tegevustesse sisse, enne kui arugi saate. Peagi tekib teis endis arvamus, et nii vahva on ju kutsu pepu alla ajalehetükk susata kui too kükkasendi sisse võtab, et teid järjekordse pasteediportsuga õnnistada.
HERILANEViimane loomadega õieti putukaga kokkupuude oli mul õhtupoole kui korjasin viimaseid viinamarju, et öösel saabuvaile pesukarudele pikka nina teha. Ühe viimase kobara noppimisel tundsin keskmises näpus kõrvetavat valu, kobar pudenes maha nii et viinamarjad plartsatasid betoonile lögaks. Kätt tagasi tõmmates nägin näpu külge tagumist otsa pidi jäänud musta-kollase triibulist isendit, kes eestistki tuttav herilase nime all. Raputasin ta lahti aga valu oli hullem kui kassi küüntest kogetu andes alles viie minuti pärast järgi. Praegugi kui seda lugu sisse toksin on keskmine näpp oluliselt jämedam ja lausa reumaatiliselt valuline ning kange liigesest, näppu lähemalt uurides meenus kohe ka päevane seiklus tagaaias - pean vist käsi torupuhastajaga pesema. Kassiküünistused on ka pahaendeliselt punetama ning pakitsema hakanud, loodetavasti ei saa ma veremürgitust või kangestuskramptõbe. Kell on üksteist, loodetavasti on selle päeva kogemused loomadega läbi, hädasti vaja uute juhtumuste vastu valmistades järgmiseks päevaks välja puhata.
Viimane raamat sarnaneb eelnevatega ja jätab tunde, et on sulepeast välja punnitatud katmaks oma müügituludega autori untsu läinud investeeringuid. Teema lihtsalt ammendub kui sama autor seda liialt kaua heietab. Poole peal panin raamatu käest ja unustasin paariks päevaks, lõpuks ikka sundisin end lõpuni lugema. Kokkuvõtlikult on mu arvamus, et sobib aja surnuks löömiseks lennu voi bussisõidul, kuid kindlasti oleks kasulikum ajaviide sudokusid lahendada. Viie punkti skaalal annaks kaks oskuse eest lugejat kaasa haarata.
Lihtsalt andsin järgi valule ja gravitatsioonile ning laskusin või peaaegu kukkusin üsna ebagraatsiliselt kõhuli põrandale. Kass ilmselt ei olnud minu alla jäämise võimalusest vaimustuses ja kuna neil on refleks kukkudes jalad alla keerata siis tõmbas ta küüned sisse eemaldudes minu küljest vabatahtlikult ja pööras viimasel momendil jalad ette. Niipea kui need maad puudutasid kimas loom hauatagust kräunatust kuuldavale lastes paokil uksest välja. Vanem laps, kes kõike pealt nägi hüüatas murelikult, kas oled OK.
Enne kui olin kohale tormanud kargas ta püsti ja kimas mänglevalt haugatades eemale oodates ilmselt minu tagaajamist. Mul polnud mingit isu jooksva pasakeraga kulli mängida, peale paari üritust jäin seisma ja kerkis esile küsimus, mis siis ette võtan kui saangi ta kätte. Puudutada nagu ei tahaks, sest nüüdseks oli terve aed õige jälki sitahaisu täis. Polnud suurt imestada, sest eelmise öö vihm oli hunniku konsistentsi harilikust pasteeditaolisest rohkem soustisarnaseks muutnud. Püherdamine aga ohtralt uut aktiivset pinda tekitanud, millelt lenduvad aromaatsed ühendid lähema ümbruskonna õhu nii küllastanud et ma poleks imestanud kui peenikesed pruunid pasapiisad oleks pirnilehtedel kondenseeruma hakanud.
HERILANE
Veenmaks teda kergelt kaldus ja libedat toru mööda naabri garaazhi katusele ronima pidin mõne suurema kaliibriga ehk 0.22 õhupüstoli kuuli pehmete kehaosade pihta tulistama. Ei maksa mind eriliseks julmuriks pidada, sest pesukaru karv on nii paks ja kohev, et õhupüstoli kuul tundub talle ilmselt vaid tüütu kirbuhammustusena. Sellest andis tunnistust reaktsiooni loidus kuna lasu plaksatuse peale ta võpatas korra ja raputas end siis üllatunult. Kuulsin kuidas kuul pudenes krõpsuga karvastikust katusele ning veeres kõrinal renni. Lahkumise pealt suskasin elukat paar korda oksaga tagaotsa, et loomal ebasoovitavate isikute nimekirjas olemine ei ununeks. Järgnevad pildid esitlevad "armsa mõmmi" muundumist kurjaks möirakolliks kui teda oksaga torkida.
Paraku kuulsin kesköö paiku sooja voodisse ronisides väljas ragistamist. Ebamugav oli jälle riided selga ajada, aga teadsin juba, et magada ma niikuinii ei saa kui akna taga elukas häälekalt matsutab ja viinamarju aeg-ajalt välikamina plekk-katusele pillates valjuid kolksatusi esile kutsub. Maja taha jõudes nägin hulka viinamarjakesti ja ligaseid sisemusi laual ja maas vedelemas. Võtsin rondi kätte, et loomale öörahu rikkumise ja võõra vara kallal maiustamise eest õpetust jagada kuid esialgu ei märganud teda kusagil.
Kolmandas on mul liimituubid ja teibid, ning nende hulgas hakkas silma alumiiniumteip, mida kasutatakse ventilatsioonitorude pragude kinni kleepimiseks. Ei teadnud kas see kuumust ja niiskust kannatab, aga paremat ja lihtsamat lahendust ei paistnud kusagil. Teipisin augud üle ja naine pani esimese potitäie tulele. Aurutamine on aeglane mahlategemise meetod aga kahe tunniga saime esimese potitäie valmis. Läksin aeda, et löga komposti visata aga seda küljele kallates hakkas mahl uuesti jooksma ja sain veel pea pool liitrit tumepunast värskelt lastud verele sarnanevat nektarit.
Sel aastal on vähe päikest olnud ja ilmselt seetõttu viinamarjad mitte nii magusad kui tavaliselt. Samas meeldib mulle tänavune rohkem, eelmine aasta oli käsitsi külmalt pressitud mahl nii läägelt magus, et joomiseks oli vaja veega lahjendada. Kokku korjasime kolm suurt potitäit maja tagant laudade kohalt ära, teist nii palju olid igasugu elukad jõudnud nahka panna. Mujal on veel päris palju aga sellega ei viitsi jamada. Veidi jätsin otsa ka, et aias istudes oleks miskit suhu noppida.
Olen seda Põhja-Ameerika ainsat kukkurlooma paar korda varem tabanud maas vedelevaid pesukarude poolt nätsutatud marju nosimas. Ei osanud aimata, et ta osav ronija on, kaasa hiljem seletas, et loom pidavat oma suurt paljast rotisaba isegi puu otsas rippumiseks kasutama. Lõpuks ta tüdines pidevast papparazzide välgutamisest ja nagu prominentidel kombeks lasi ebaviisakalt selga pöörates jalga.
Õhtul aias lugedes kuulsin kedagi jälle ronimas, seekord oli tegu pesukaruga, keda ei viitsinud enam pildistada, too juba liiga tavaline külaline. Suskasin looma hoopis roikaga, et lahkuks enne kui liiga palju viinamarju jõuab pugida. Selle peale kostis väga pahane valjult kriiskav urin nii, et naine palus mul aias vaiksemalt olla. Enda arust pole ma küll võimeline taolist häält oma piiratud vokaalsete võimetega esile kutsuma:)
Tegelikult ju ei usu ameeriklased, et ametliku põhjusena esile toodud Iraanist mingit tõsist ohtu on ja ilmselt pole lähemal ajal ka Venemaast ameeriklaste jaoks seda oodata. Samas annab taoline käitumine ainult julgustust Venemaale. Kardetavasti muutub ameerika poliitika pragmaatiliseks, mis tähendab, et Ida-Euroopa suunal enam eriti jõuliselt ei tegutseda. Noh ja teadagi et loodus tühjust ei salli, kui see piirkond jäetakse liiga kauaks õhku rippuma võib venemaal tekkida aja jooksul vastupandamatu isu. Kuulutas ju vene president alles äsja, et Ida-Euroopa on vene "priviligeeritud huvipiirkond", mis pole just palju erinev omal ajal kasutatud sõnast "mõjusfäär".
Nojah kui läksin halva eelaimusega asja uurima avastasin Koko magamistoas voodilt oma rahakoti kallal nätsutamas. Koer vaatas teeseldud süüdimatu pilguga otsa aga hinnates minu näoilme muutuse järgi, et peremees just kõige õnnelikum pole, kargas maha ja tormas ahvikiirusel mu jalge vahelt suurde tuppa. Tundsin end just nii nagu kunagi lapsepõlves Soome TV'st nähtud Lindgreni "Vahtramäe Eemeli" isa, kes järjekordset tempu märgates tõmbas kopsud täis ja lasi kuuldavale võimsa möirge: "Eeeeeemeli!!!", minu puhul erinevuseks vaid tähekombinatsioon "Kooooko!!!".
Tegu on mahuka ajaloolise uurimustööga, kuhu on lisaks arvukatele arhiividest kogutud faktidele ja numbrilistele näitajatele ka endiste vangide mälestusi põimitud. Seni olen lugenud samal teemal avaldatut vaid eestlaste pilgu läbi, nüüd oli huvitav näha kuidas siis läänes seda nähakse.
