Friday, October 2, 2009

Koera pesu


Nii näeb välja meie kutsu pesemise protseduur. Kõhualuse loputamisel olin ise ka abis. Koko suhtub pesemisse kui möödapääsmatusse protseduuri enamasti stoilise rahuga. Täiesti erinevalt kiisu Pumast, keda ilmselt elusana pesta pole võimalik. Mingil tundmatul põhjusel jääb talle ka peale pesu imelik hais juurde, ei tea kas see on koertele üldiselt või ainult meie omale iseloomulik.

Thursday, October 1, 2009

The Lost Symbol

Kaasa tellis raamatukogust Dan Browni viimase bestselleri (mida olevat 24 tunniga üle miljoni koopia üle maailma müüdud). Ma pole selle autori eriline austaja kuid olen paar raamatut läbi lugenud. Tegu on enamasti minu maitse jaoks liiga fantastilise müstikaga. Käesolev raamat kinnitas eelnevat arvamust - tegu on müstilise seiklusjutuga, mis seekord tugeva vabamüürluse taustaga.

Viimane raamat sarnaneb eelnevatega ja jätab tunde, et on sulepeast välja punnitatud katmaks oma müügituludega autori untsu läinud investeeringuid. Teema lihtsalt ammendub kui sama autor seda liialt kaua heietab. Poole peal panin raamatu käest ja unustasin paariks päevaks, lõpuks ikka sundisin end lõpuni lugema. Kokkuvõtlikult on mu arvamus, et sobib aja surnuks löömiseks lennu voi bussisõidul, kuid kindlasti oleks kasulikum ajaviide sudokusid lahendada. Viie punkti skaalal annaks kaks oskuse eest lugejat kaasa haarata.

Tuesday, September 29, 2009

Jama loomadega

KASS

Eile langesin kassi rünnaku ohvriks. Peab tunnistama, et olin ise süüdi. Nimelt mõtlesin teda duši alla viia ehkki teadsin, et loom seda veidi kardab. Vannikardinani läks kõik hästi aga kui see ära tõmmati ja loom nägi dušijuga läks ta täitsa hulluks ja üritas mööda mu paljast keha üles ronida. Reielt ja puusalt tõukas tagumiste käppadega üles ning lõi siis kõigi nelja jala küüned rindu ja kõhtu. Ma ei proovinudki kassi enda küljest lahti rebida, sest nii oleks ilmselt peale naha ka lausa lihatükid lahti tulnud.

Lihtsalt andsin järgi valule ja gravitatsioonile ning laskusin või peaaegu kukkusin üsna ebagraatsiliselt kõhuli põrandale. Kass ilmselt ei olnud minu alla jäämise võimalusest vaimustuses ja kuna neil on refleks kukkudes jalad alla keerata siis tõmbas ta küüned sisse eemaldudes minu küljest vabatahtlikult ja pööras viimasel momendil jalad ette. Niipea kui need maad puudutasid kimas loom hauatagust kräunatust kuuldavale lastes paokil uksest välja. Vanem laps, kes kõike pealt nägi hüüatas murelikult, kas oled OK.

Viskasin pilgu kehale ja märkamata arteriaalset vert välja pumpamas, vastasin et võrreldes mõne sekundi eelse situatsiooniga kui tiiger mind oma koopasse õhtuooteks üritas vedada olen täitsa heas seisus. Vigastused polnud tänu instinktiivselt õigele reaktsioonile eluohtlikud. Märgatavalt tuli verd vaid reie ja puusa neljast kriimustusest, kust kass oli hoovõtuks tõuganud, kõhul ja rinnal olid vaid sügavad "torkehaavad". Kuna kassi küüned õnneks nelja tollini ei ulatu siis elutähtsad organid jäid puutumata. Käisin kiirelt duši all, et end puhtaks pesta, vesi ja seep loodetavasti desinfitseerivad piisavalt.

KOER

Täna koera pissile viies oskas see end lahti tõmmata ja taha aeda tormata. Eriti ei kiirustanud järgi minemisega, sest sealt pole tal suurt kuhugi kaduda. Muidugi oli see suur viga, milles paarikümne sekundi pärast jõudsin veenduda. Väravalt nägin kuidas elukas ahmas lõuatäie avastatud tohutust pesukaru sitahunnikust ja kuuldes minu meeleheitliku karjatust: "Koko Eiiii!" asus kiirelt viimast võtma. See seisnes pasa sisse selili viskamises ja püherdamises, kusjuures oli kosta täiesti ebakoeralikku orgastilist naudinguüminat.

Enne kui olin kohale tormanud kargas ta püsti ja kimas mänglevalt haugatades eemale oodates ilmselt minu tagaajamist. Mul polnud mingit isu jooksva pasakeraga kulli mängida, peale paari üritust jäin seisma ja kerkis esile küsimus, mis siis ette võtan kui saangi ta kätte. Puudutada nagu ei tahaks, sest nüüdseks oli terve aed õige jälki sitahaisu täis. Polnud suurt imestada, sest eelmise öö vihm oli hunniku konsistentsi harilikust pasteeditaolisest rohkem soustisarnaseks muutnud. Püherdamine aga ohtralt uut aktiivset pinda tekitanud, millelt lenduvad aromaatsed ühendid lähema ümbruskonna õhu nii küllastanud et ma poleks imestanud kui peenikesed pruunid pasapiisad oleks pirnilehtedel kondenseeruma hakanud.

Lihtsaim võimalus oli koer aeda jätta pisemast lapsest omaniku koju saabumiseni. Kuna aga sinnani oli oma neli tundi aega, ilm vihmasevõitu ja koeral võimalus aia alt läbi pugeda ning kaduma minna jäi see variant humaansetel kaalutlustel ära. Vandusin oma pehmet südant ja otsustasin looma ikkagi kinni püüda ning talle korraliku pesu korraldada. Kinnipüüdmise otsuse vastvõtmine polnud paraku piisav nagu parteikongressidel kombeks, kahjuks oli see vaja ka ellu viia. Peale paari edutut katset sirgjooneliselt probleemi lahendada üritades looma lihtsalt taga ajades kätte saada loobusin eluka ilmselt parema füüsilise vormi tõttu.

Tuli kasutusele võtta inimese eelis muu eluslooduse ees - salakavalus (mõnes teaduslikus artiklis on seda ka mõtlemisvõimeks nimetatud). Too oskus on meid ju lõppude lõpuks juba miljoneid aastaid aidanud alates koopalõvide ja mammutitega võitlusest kuni tänapäeval viirusteni välja. Niisiis kükitasin pesukaru vedela sitahunniku kui koera kõige ahvatlevama eesmärgi juurde maha ja üritasin hinge kinni hoides teha sellist nägu, et mind enam ei huvita temaga mängimine. Koko hüples veidi siia-sinna ja jäi siis huviga mind ohutult distantsilt vaatama. Paistis, et ta valmistus põnevusega jälgima, kaua jaksan hinge kinni hoida ning mitu sekundit peale esimest hingetõmmet püsti püsin.

Mind päästis ootamatult pirni otsa ilmunud orav, kelle krõbistamise peale Koko pilgu pööras ja korraks oma tähelepanul langeda lasi. Viimaseid hapnikuvarusid kokku võttes sooritasin kükkasendist oma elu pikima hüppe ja enne kui koer aru sai oli rihmaots mul käes. Tuleb tunnistada, et esimese reaktsioonina oleks selle küll lahti lasknud, sest polnud kahtlust mis ta nii kahtlaselt libedaks tegi. Nüüd langes koerale osaks lühike eestikeelne ja äärmiselt ebatsensuurne arvamus temast ja tema esivanematest. Kõige viiskamaks ehk oli: "Kuradi pasane lontrus, igavene sitasöödik" Loom oli ilmselt ehmunud ja tõmbas sabajupatsi jalge vahele. Kahtlustasin siiski et tegu on lihtsalt kavalusega kui tehakse kergema karistuse lootuses alandlik nägu mõistes, et pääsemislootust pole.

Teades aga, et ega ta must aru saa, ning omamata publikut, kes oskaks mu sõnaosavust hinnata sikutasin ta viimase kurja mühatuse saatel toa poole. Ukse juures uurisin looma ja leidsin, et kõige vähem määriv on tal kaenla alt kinni krabada ja koos rihmaga vanni tõsta. See ettevõtmine möödus komplikatsioonideta aga kui koer üritas vannist välja hüpata käratasin "ISTU" ja minu üllatuseks täideti käsklus silmapilkselt. Ilmselt mõistis koer mu toonist, et enam nalja pole ja edasine pesemisoperatsioon läks suhteliselt lihtsalt kui jätta arvestamata, et pidin looma kolm korda šampoonitama, enne kui hirmsam lehk vähenes.

Täitsa lahti ma sellest ei saanudki ja seega jätsin ta peale rätikuga hõõrumist vannituppa kuivama avades akna praokile. Et loom ei külmetaks viskasin ukse vahelt tema pesa sisse. Kui ise veidi aja pärast oli vaja vetsu kasutada oli sealne õhk ikka veel paks omapärasest šampooni ja pasa haisu segust. Olin õige turris kuna vaatamata minupoolsele suulisele tingimusele, et koera olemasolu aksepteerin vaid siis kui mu eluviis sellest ei muutu, on see paraku üsna oluliselt muutunud. Siit soovitus kõigi tulevaste koeraomanike vanematele (eriti kehtib see õrnasüdameliste emmede kaasadele) kui soovite oma suhteliselt rahuliku elu jätkumist. Võtke endale notariaalne tõend, mis vabastab teid igasugustest hooldusmuredest. Muidu mässivad nii see armas nunnu karvakera kui teised pereliikmed teid kõrvuni koeraga kaasnevaisse tegevustesse sisse, enne kui arugi saate. Peagi tekib teis endis arvamus, et nii vahva on ju kutsu pepu alla ajalehetükk susata kui too kükkasendi sisse võtab, et teid järjekordse pasteediportsuga õnnistada.

HERILANE

Viimane loomadega õieti putukaga kokkupuude oli mul õhtupoole kui korjasin viimaseid viinamarju, et öösel saabuvaile pesukarudele pikka nina teha. Ühe viimase kobara noppimisel tundsin keskmises näpus kõrvetavat valu, kobar pudenes maha nii et viinamarjad plartsatasid betoonile lögaks. Kätt tagasi tõmmates nägin näpu külge tagumist otsa pidi jäänud musta-kollase triibulist isendit, kes eestistki tuttav herilase nime all. Raputasin ta lahti aga valu oli hullem kui kassi küüntest kogetu andes alles viie minuti pärast järgi. Praegugi kui seda lugu sisse toksin on keskmine näpp oluliselt jämedam ja lausa reumaatiliselt valuline ning kange liigesest, näppu lähemalt uurides meenus kohe ka päevane seiklus tagaaias - pean vist käsi torupuhastajaga pesema. Kassiküünistused on ka pahaendeliselt punetama ning pakitsema hakanud, loodetavasti ei saa ma veremürgitust või kangestuskramptõbe. Kell on üksteist, loodetavasti on selle päeva kogemused loomadega läbi, hädasti vaja uute juhtumuste vastu valmistades järgmiseks päevaks välja puhata.

Saturday, September 26, 2009

Silmad

Punnsilm


Appi kui sügav


Kord on kassi silmad rohelised ...


... kord nagu söetükid


(pesu) KARU SILMAD


Silmast silma



Hüpnotiseeriv pilk

Fotojaht

Viinamarjad


Eile istus meil terve päev pasukaru katusel oodates õhtut millal saab viinamarjade kallale minna. Lõpuks enam ei kannatanud ja hämaras otsustasin ta veejoaga alla ajada. Loom oli üsna kaval varjudes korstna taha, nii et alt ei õnnestunudki teda piisavalt hirmutada. Pidin redeliga üles ronima ja voolikuotsa korstna taha sirutama. Alles siis kui lasin talle paraja survega joa silmade vahele leidis pesukaru, et olemine läheb ebamugavalt niiskeks ja kobis vihmaveetoru otsa juurde.

Veenmaks teda kergelt kaldus ja libedat toru mööda naabri garaazhi katusele ronima pidin mõne suurema kaliibriga ehk 0.22 õhupüstoli kuuli pehmete kehaosade pihta tulistama. Ei maksa mind eriliseks julmuriks pidada, sest pesukaru karv on nii paks ja kohev, et õhupüstoli kuul tundub talle ilmselt vaid tüütu kirbuhammustusena. Sellest andis tunnistust reaktsiooni loidus kuna lasu plaksatuse peale ta võpatas korra ja raputas end siis üllatunult. Kuulsin kuidas kuul pudenes krõpsuga karvastikust katusele ning veeres kõrinal renni. Lahkumise pealt suskasin elukat paar korda oksaga tagaotsa, et loomal ebasoovitavate isikute nimekirjas olemine ei ununeks. Järgnevad pildid esitlevad "armsa mõmmi" muundumist kurjaks möirakolliks kui teda oksaga torkida.


Paraku kuulsin kesköö paiku sooja voodisse ronisides väljas ragistamist. Ebamugav oli jälle riided selga ajada, aga teadsin juba, et magada ma niikuinii ei saa kui akna taga elukas häälekalt matsutab ja viinamarju aeg-ajalt välikamina plekk-katusele pillates valjuid kolksatusi esile kutsub. Maja taha jõudes nägin hulka viinamarjakesti ja ligaseid sisemusi laual ja maas vedelemas. Võtsin rondi kätte, et loomale öörahu rikkumise ja võõra vara kallal maiustamise eest õpetust jagada kuid esialgu ei märganud teda kusagil.

Hakkasin juba arvama, et ehk oli lahkunud kui kuulsin pea kohal oksi liikumas. Lähemalt uurides paistis lehtede vahelt karvase saba jupp välja. Ilmselt oli elukas end hiirvaikselt hoidnud lootes, et lähen ära aga siis väsinud ja enda asukoha liigutusega reetnud. Sättisin roika otsa kohale, kus eeldasin looma end lehestikus varjavat ja tõukasin kergelt. Ilmselt läks ots temast mööda, sest ei tundnud miskit tabanud olevat.

Liigutus ehmatas looma piisavalt, et ta hakkas edasi ronima, paraku otse minu poole. Suskasin kiirelt uuesti, et takistada teda viinamarja varsi pidi katusele ronimast ja tabasin nii õnnelikult libamisi, et lükkasin ühe ta jala oksalt maha. Loom kräunatas ehmunult rabeles momendi ja prantsatas siis täiega sellise mürtsuga selili keset klaaslauda, et olin mures plaadi terveks jäämise pärast. Nüüd järgnes koomiline pilt.

Pesuakru on osav ronija kuid maal liikudes suht aeglane ja kohmakas. Aias rahulikult jalutavat looma nähes kerkib paratamatult silmi ette kujutlus turult naasvast ülekaalulisest mammist, kes rasked kotid käe otsas kergelt vaarudes tagumiku õõtsudes bussipeatuse poole tatsab. Momendil sarnanes loom rohkem mutiga kes peatuses jää peal libisedes selili lennanud ja paaniliselt rabeledes üritab end püsti saada, et palitu alt esile kippuvat nõuka aegset marati pesu mitte liigselt reklaamida.

Kui loomal lõpuks õnnestus jalad alla saada kadus igasugune sarnasus vanamemmega. Elukas sooritas laualt tagaaia suunas sellise hüppe, mis oleks igale sportlasele au teinud. Oma peidetud sportlasevõimeid näitas ta ka galopi erakordse kiirusega, kust kohmakus ja aeglus jäljetult kadunud. Nüüd oli lootust, et loom sel öösel tagasi enam ei tule.

Hommikul otsustasin viinamarjad ära korjata, sest ei viitsi öösiti pesukarudega sõdimas käia. Marju on nii palju, et süüa neid ei jõua, mis siis muud kui mahlaks teha. Olime tuttavalt saanud mahla auruti, mille alumiiniumist potil olid paraku augud sees. Üritasin esialgu neid kinni tinutada aga kui see ei õnenstunud läksin oma tööruumi ja lasin pilgul ringi käia, ehk tuleb mingi hea idee pähe. Enne ei turgatanud ühtegi asjalikku mõtet kui olin hakanud sahtleid lahti tõmbama.

Kolmandas on mul liimituubid ja teibid, ning nende hulgas hakkas silma alumiiniumteip, mida kasutatakse ventilatsioonitorude pragude kinni kleepimiseks. Ei teadnud kas see kuumust ja niiskust kannatab, aga paremat ja lihtsamat lahendust ei paistnud kusagil. Teipisin augud üle ja naine pani esimese potitäie tulele. Aurutamine on aeglane mahlategemise meetod aga kahe tunniga saime esimese potitäie valmis. Läksin aeda, et löga komposti visata aga seda küljele kallates hakkas mahl uuesti jooksma ja sain veel pea pool liitrit tumepunast värskelt lastud verele sarnanevat nektarit.

Sel aastal on vähe päikest olnud ja ilmselt seetõttu viinamarjad mitte nii magusad kui tavaliselt. Samas meeldib mulle tänavune rohkem, eelmine aasta oli käsitsi külmalt pressitud mahl nii läägelt magus, et joomiseks oli vaja veega lahjendada. Kokku korjasime kolm suurt potitäit maja tagant laudade kohalt ära, teist nii palju olid igasugu elukad jõudnud nahka panna. Mujal on veel päris palju aga sellega ei viitsi jamada. Veidi jätsin otsa ka, et aias istudes oleks miskit suhu noppida.

Thursday, September 24, 2009

Ootamatu kohtumine

Täna läksin tööbüroosse paberimajandust ajama. Peale vastuvõtus enda registreerimist istusin järjekorda ootama. Riigiasutuse kohta üllatavalt kiirelt kuulsin oma nime hüütavat. Midagi oli nagu teisiti kui peaks ja äkki sain aru, et olen ju Canadas, kus minu nime ei tohiks keegi nii selgelt osata hääldada. Heitsin kahtleva pilgu kena neiukese poole, kes mind oli kutsunud ja nüüd mulle kerge muigega otsa vaatas. Maha istudes olin üllatusest üle saanud mainides igaks juhuks inglise keeles, et pole harjunud oma nime nii selge väljahääldamisega. Vastus tuli puhtas eesti keeles, mis selgitas kõik. Milline meeldiv üllatus oma kaasmaalast Torontos riigiasutuses kohata.

Edasine vestlus toimus Inglise keeles, ehkki mõlemad rääkisime aktsendiga, mis minul muidugi palju märgatavam. Tean omast käest, et tööasju on paraku lihtsam kohalikus keeles ajada, sest mõningate erialaste väjendite täpset tõlget lihtsalt ei tunne. Sain meeldiva üllatusena teada, et ma pole sugugi hiljaks jäänud oma avaldustega, mis enne netist infot uurides oli paistnud. Lisaks veel ka seda, et toetuste maksmine kastab mõnevõrra kauem kui oleksin osanud oodata ja ümberõppe võimaluse kasutamise puhul jätkuks see veelgi pikemalt. Lõpuks sai veidi niisama eesti keeles lobisetud ja lahkudes sooviti mulle head õnne. Kasutan siin võimalust et tänada toda kena Marje nimelist neiukest.

Opossum

Millised on kaks selget märki, et viinamarjad valminud? Esiteks tunned õues imalalt magusat lõhna ja teiseks ilmuvad kutsumata külalised marju mekkima. Ma ei pea muidugi silmas mitte naabreid ega tuttavaid, kellele ka meeldib aeg-ajalt viinamarju suhu susata. Kutsumatuteks osutub päris lai valik loomariiki, kes linnas ennast mõnusalt sisse seadnud. Põhiliselt linnud, oravad ja pesukarud aga eile avastasin viinamarja väätidest muidu suht harva külalise oppossumi näol.

Olen seda Põhja-Ameerika ainsat kukkurlooma paar korda varem tabanud maas vedelevaid pesukarude poolt nätsutatud marju nosimas. Ei osanud aimata, et ta osav ronija on, kaasa hiljem seletas, et loom pidavat oma suurt paljast rotisaba isegi puu otsas rippumiseks kasutama. Lõpuks ta tüdines pidevast papparazzide välgutamisest ja nagu prominentidel kombeks lasi ebaviisakalt selga pöörates jalga.

Õhtul aias lugedes kuulsin kedagi jälle ronimas, seekord oli tegu pesukaruga, keda ei viitsinud enam pildistada, too juba liiga tavaline külaline. Suskasin looma hoopis roikaga, et lahkuks enne kui liiga palju viinamarju jõuab pugida. Selle peale kostis väga pahane valjult kriiskav urin nii, et naine palus mul aias vaiksemalt olla. Enda arust pole ma küll võimeline taolist häält oma piiratud vokaalsete võimetega esile kutsuma:)

Friday, September 18, 2009

Kahtlased arengud

Kuuldes eile (Venemaa Poola vastase rünnaku 70'dal aastapäeval) Obama avaldust plaanitud raketitõrje süsteemi "asendamisest" paremaga, tekkis kõhus õõnes tunne nagu enne eksamit. Pole ma mingi välispoliitika ekspert aga see sündmus lausa sundis mõtteid avaldama. Huviga ootan, mida eesti asjatundjad arvavad. Samas ei pruugi avalikult välja öeldud mõtted tegelikke päris täpselt peegeldada. Seni olen vahel liigagi optimistlikult eesti julgeoleku olukorda suhtunud, aga see pisike kuid põhimõtteline käik kainestas.


Kuradi ameeriklased, jälle annavad järgi vene karule, Gruusia sündmusi poleks nagu olnudki. Ja venelased teavad seda ning oskavad arvestada, sigadusi võib teatud piirides teha, sest maailm küll algul viriseb veidi või isegi sooritab mõne populistliku diplomaatilise liigutuse, aga sellega kõik piirdub. Majanduslikud reaalsused panevad veidi aja pärast kõik paika, Venemaa on ju ikkagi meeletu tooraine allikas, mida ei saa äri huvides kasutamata jätta.

Mulle tundub, et tegelikult oligi Obama otsus ameeriklaste jaoks suurel osal majanduslik aga mitte niivõrd sõjandusliku või poliitilise tagapõhjaga. Momendil pigistab ameeriklasi kõige valusamalt meeletu eelarve defitsiit, mis ähvardab esile kutsuda märkimisväärse inflatsiooni. Tohutut kulude kasvu tuleb kusagilt piirata, et jama liiga kiiresti ülepea ei paisuks. Üks (suht tühine kuid suunda andev) võimalus ongi see raketikilbi "asendamine" ehk hülgamine, sest vaevalt et keegi võtab tõsiselt umbmäärast lubadust 2015 aastaks midagi kuhugi Euroopas maa peale ka paigutada.

Tegelikult ju ei usu ameeriklased, et ametliku põhjusena esile toodud Iraanist mingit tõsist ohtu on ja ilmselt pole lähemal ajal ka Venemaast ameeriklaste jaoks seda oodata. Samas annab taoline käitumine ainult julgustust Venemaale. Kardetavasti muutub ameerika poliitika pragmaatiliseks, mis tähendab, et Ida-Euroopa suunal enam eriti jõuliselt ei tegutseda. Noh ja teadagi et loodus tühjust ei salli, kui see piirkond jäetakse liiga kauaks õhku rippuma võib venemaal tekkida aja jooksul vastupandamatu isu. Kuulutas ju vene president alles äsja, et Ida-Euroopa on vene "priviligeeritud huvipiirkond", mis pole just palju erinev omal ajal kasutatud sõnast "mõjusfäär".

Igatahes kui alles aasta paari eest oli tunne, et Eesti julgeolek on üsna kindel, siis viimaste sündmuste käigus pole situatsioon enam nii roosiline. Kui suured kokku lepivad kipub see ikka väikeste arvelt juhtuma. Olukord hakkab hirmutavalt meenutama eelmise sõja eelseid kolmekümnendaid aastaid kui nii Saksamaale kui Venemaale järjest järgiandmisi tehti lootes neid nii ära osta. Aga see ainult julgustab järjest ülbemale käitumisele.

Vaatame, mis tulevik toob, huvitav kuhu kavatseb Venemaa oma järgmise survepunkti suunata. Mina pakuks välja, et selleks on Ukraina, kus üritatakse roomav võimu ülevõtmine korraldada või siis Valgevene, mille võib lausa ametlikult liita "emamaaga" kui nende venemeelne kuid liialt ennasttäis president "ootamatult haigestub" tehes ruumi kergemini manipuleeritavale marionetile. Balti piirkonnas ei näe ma ette julgeoleku kriisi lähemas tulevikus kuid kaugem perspektiiv on rahutust tekitav, eriti kui ameeriklased peaks seoses oma majandusraskustega maailmaareenilt tagasi tõmbuma. Euroopa liidust pole praeguses seisus julgeoleku koha pealt mingit asja, nende saadikud jõuavad vaevalt enne Brüsselisse koguneda kui Vene (või Iraani:) dessant selle üle on võtnud.

P.S. Mohammed oli Inglismaal sageduselt kolmas poisslapse nimi hiljutise uuringu põhjal. Seega on iraanlastel, või muudel araablastel ju palju mugavam seespoolt õõnestades euroopa üle võtta. Hea näide NL näol, mis sisevastuolude mitte väliste mõjude tõttu kokku kukkus.

Thursday, September 17, 2009

Kalli maitsega Koer

Eile arvuti taga istudes jäin äkki mõtlema, et nagu kahtlaselt liiga pikalt on vaikus majas, koera askeldamist pole kuulda olnud. Nagu ennevanasti laste puhul tekkis mul ka nüüd kahtlus, et mingi jama toimumas. Pisikestel lastel ja ilmselt enam-vähem samal intelligentsi tasemel (koer pidavat olema oma "IQ" poolest 2-3 aastase lapse tasemel) olevail koertel on lausa vaistlik teadmine, mis on keelatud. Ja muidugimõista on see huvitav aga taolist tegevust saab nautida vaid varjatult, ehk siis ilma erilist kära tõstmata.

Nojah kui läksin halva eelaimusega asja uurima avastasin Koko magamistoas voodilt oma rahakoti kallal nätsutamas. Koer vaatas teeseldud süüdimatu pilguga otsa aga hinnates minu näoilme muutuse järgi, et peremees just kõige õnnelikum pole, kargas maha ja tormas ahvikiirusel mu jalge vahelt suurde tuppa. Tundsin end just nii nagu kunagi lapsepõlves Soome TV'st nähtud Lindgreni "Vahtramäe Eemeli" isa, kes järjekordset tempu märgates tõmbas kopsud täis ja lasi kuuldavale võimsa möirge: "Eeeeeemeli!!!", minu puhul erinevuseks vaid tähekombinatsioon "Kooooko!!!".

Koer oli suutnud ootamatu osavusega rahakoti lahti harutada ja kõik paberist lipakad ning mündid välja kiskuda. Maitse on tal kallis, sest vanad ostutšekid olid alles ehkki mõnevõrra nätsutatud kujul kuid paberrahasid ei leidnud ma ka kõige hoolikama otsimise puhul enam ühtegi. Kaks tekil lebavat piimahammast andsid tunnistust Canada müntide kvaliteedist. Krediitkaarte polnud ta kätte saanud aga veidi oli siiski nätsutanud, loodetavasti ei selgu kõige ebasobivamal momendil kas need töötavad või mitte. Kutsusin kutsa tagasi, et tema pahandusest blogi jaoks pilt saada.

Eks annan lastele teada, et järgmise nädala taskuraha on Koko kõhus ja nende enda mureks kas ja kuidas selle kätte saavad. Ei tahaks küll olla jäätisemüüja nahas kellele veidi pleekinud ja aromaatne rahatäht ulatatakse:)

Kokkuvõttes tuleb tunnistada, et koer on lausa otseses mõttes asunud raha sööma.

Wednesday, September 16, 2009

Gulag

Selle raamatu võtsin kuna märkasin toda raamatukogus just tagastatute riiulis ja ikka oli elavalt meeles äsja loetud inglase kaasaegne kogemus - "Tomorrow you go home". Loetu põhjal selgub, et üllatavalt vähe on rohkem kui poole sajandiga olustikus muutunud.

Tegu on mahuka ajaloolise uurimustööga, kuhu on lisaks arvukatele arhiividest kogutud faktidele ja numbrilistele näitajatele ka endiste vangide mälestusi põimitud. Seni olen lugenud samal teemal avaldatut vaid eestlaste pilgu läbi, nüüd oli huvitav näha kuidas siis läänes seda nähakse.

Tegelikult üllatavalt sarnaselt ajaloouurijate poolt aga paistab, et kahjuks ei jõua see pea kunagi tavainimeseni poliitikutest rääkimata. Ikka saab takistuseks asjaolu, et normaalne inimene lihtsalt ei pea sellist asja võimalikuks.

Leidsin mitmeid enda jaoks uusi ja huvitavaid fakte:
Gorbatšovi mõlemad vanaisad olid 30'tel arreteeritud kusjuures ühel neist murdis uurija ülekuulamise käigus käeluud.
Kogu gulagi aja jooksul hinnatakse "süsteemist" läbi käinute arvu 30 miljoni kanti, hukkunute arvu 12 - 20 miljonit, neist 2 - 3 miljonit sõja ajal, mis teeb üle kümnendiku kogu NL sõjas hukkunute arvust. Lisaks muidugi miljonid väljasaadetud.

Absoluutne enamus olid isegi nõuka väärastunud seaduse järgi süütud, mille taustal meenub Jaan Krossi raamatust temaga laagris peetud vestlus: Julgeoleku mees küsib kas ta oli seotud eesti rahvuskomiteega. Krossi eitava vastuse peale noogutab tšekist: "Nojah, loomulikult mitte, sest muidu oleks te 10 aasta asemel saanud 25.

Huvitava faktina on toodud välja, et samas kui kõik rahvused (eriti baltlased ja ukrainlased) hoidsid laagrites tugevasti kokku teineteist toetades olid venelased ainsad, kelle puhul seda minimaalselt esines. Vene vangid kurdavad, et laagrisse saabudes tulid "zemljannikud" teistele vastu kuni lõpuks ainult venelased olid üksi õuele seisma jäänud, neile ei tulnud keegi vastu!

Vene ja Saksa koonduslaagreid võrreldes leitakse palju rohkem ühist kui erinevat. Oluliseks erinevuseks ehk see, et kui suurt osa Saksa süsteemi süüdlastest on karistatud siis vene omadest pole pea ükski kohtu alla läinud ja enamus kes elavad saavad personaalpensioni esinedes pea kangelastena. Hitler tappis vaenlasi, Stalin põhiliselt omasid.

Suurima probleemina näeb autor Venemaa eelneva ja praeguse juhtkonna paremal juhul vaikimist ja halvemal juhul heakskiitu rezhiimi endistele kuritegudele. Putini sõnul olevat eelmise sajandi suurim tragöödia NL lagunemine, millegi pärast tundub see aga enamusele endistest NL liikmesriikidest ühe suurima õnnestumisena.

Lõpetuseks tsiteerin: Venemaa tsiviliseerumisel on mõningaid probleeme. Kui vana rezhiimi kurjategijaid ei karistata pole ka näha, et hea võidutseks kurja üle. Politsei ei pea alati kõiki pätte kätte saama aga ta peab enamuse ajast suurema osa neist kinni püüdma. Miski ei julgusta seadusetust rohkem kui asjaolu, et kurjategijad pääsevad seaduse küüsist ja saavad segamatult nautida oma kuritegude viljasid naerdes rahvale näkku. Julgeoleku meestel säilisid nende korterid, suvilad, personaalpensionid, ohvrid jäid edasi vaesteks saamata mingit kompensatsiooni, heal juhul vaid rehabiliteerimise tunnistuse.

Enamusele venelastest jääb seega mulje, et mida rohkem sa varem tegid kurjategijatega koostööd, seda targem olid. Analoogselt - mida rohkem petad ja valetad praegu, seda kavalam oled! Sellise suhtumisega ei saa kunagi "edukat" riiki üles ehitada, ükskõik palju sul maavarasid on.