LaCloche Matk - 4 päev, Shigaug järv

Öösel tõusis tuul ja läks nii tugevaks, et raputas telki. Mingil momendil ajas laps mu üles, olevat kuulnud kedagi telgi juures askeldamas. Kuulatasime mõlemad pingsalt mõnda aega aga peale metsa mühina ja tuule käes telgi rapsimise ei kuulnud midagi. Korra nagu oleks telginöörist sikutatud aga ilmselt oli tegu ettekujutusega, sest miskit muud tegevust ei järgnenud.

Olemine oli nii jahedaks läinud, et laps ajas padjaks oleva fleece selga. Mina püüdsin magamiskotti kurgu ümber mähkida, kuid see osutaus veidi liiga lühikeseks. Teoreetiliselt peaks kott olema piisavalt soe kuni +8C-ni aga tegelikkusele see vist ei vasta. Vaevalt öö nii külm oli ja mina olen suhteliselt kuumavereline, tavaliselt tunnen end mugavalt pigem jahedas magades. Lõpuks pugesin seljaga lapse vastu ja nii oli meil mõlemil vähemalt üks külg soe.

Ärkame alles pool üheksa, telgist välja astudes tõden rahuldusega, et öösel vihma ei sadanudki. Eelmise päeva kogemuse alusel telgi ukseesise katte alla vihmavarju pandud kasetoht ja puunotid oleks ka väljas kuivad püsinud. Aga tegelikult on alati hea veidi küttevaru kuivas hoida, siis on hommikul lõkketegemine palju lihtsam.

Lõke saab kiirelt põlema ja vesi peale. Järgneb traditsiooniline hommikueine kaerahelbe pudru, kuivikute, kohvi ja kakao näol. Sel ajal kui naudime viimaseid kuuma joogi lonkse möödub varaste matkajate paar. Valmistan tüdrukule uue pikema kepi, sest ta arvas, et eelmine oli nats liiga lühike, ei ulatanud alati järsemates kohtades mugavalt toetama.

Poole üheteistkümne ajal vaatame platsi üle ja asume teele järgmise sihtpunkti poole. Kohe algul tuleb pikk ja järsk laskumine, vähem kui poole tunniga kaotame oma 100 meetrit vertikaalis mõõdetuna. Teame juba reeglit, et igale laskumisele järgneb tõus, mis võtab osa allaronimise rõõmust ära, iga samm mida allapoole astud tuleb varsti jälle üles punnitada. Ja järgnebki sujuvam kuid seda jagu pikem tõus.

Mäe tipust avaneb vaade edelasse Threenarrows järvele, ümber mille eile marssisime. Idast lõunasuunani kumab kauguses South LaCloche ahelik, mille ees paistavad järved ja sood, oru põhjas vonkleb pisike jõgi. Vaatan seda ahelikku ja ei suuda ikka ette kujutada, et juba homme õhtuks oleme mägede taga. Samas tuldud tee poole pilgu viskamine annab veidi julgust, kui suutsime sealt ühe päevaga ümber järve tulla siis peaks ka edaspidisega hakkama saama.

Laskume uuesti orgu mille põhjas voolava ojakese kõrval sammume ülesvoolu. Ootamatult siugleb roomaja kohta lausa uskumatu kiirusega meie eest üle tee heleroheline madu. Ta on liiga kiire, et pildile püüda, tegu on haruldase looduskaitse all oleva .... maoga. Kuid punakaspruunil konnal nii hästi ei lähe. Laps teeb tast mitu fotot ja mina saan võtte mingist omapärasest lillest, mis meenutab neljaõielehelist trilliumi.

Jällegi on meie edasiliikumine lihtne olnud ja kahe tunniga oleme katnud peaaegu kaks kolmandikku tänasest distantsist. Ühtlane tõus jätkub oja voolusängi kõrval, mis kohati voolab siledal kvartsiidipinnal. Vasakule pöörava telkimisplatside juurde viiva tee märk ilmub ootamatult vara ja siit on alla kilomeetri meie kohani. Juba esimene pilk Shigaug järvele annab tunnistust imeilusast kohast.

Veidi ronimist ja 13:40 saame oma seljakotid maha visata. Koht on ilusaim, mida olen kunagi näinud ja samas laugelt vee juurde viival kaljul. Just veepinna tasemel on mitmemeetrine vertikaalne astang võimaldades kaldalt peakat hüpata. Vesi on haruldaselt selge ja puhas, türkiissinine nagu liustikujärvedes. Ega pikalt ei moluta, riided maha ja kartsumdi vette. Veidi jahedam kui eelnevad järved kuid samas mõnusalt karastav.

See koht on meie matka kaugeim punkt, kutsun paika dramaatiliselt "Point of No Return", mis lapsele meeldib. Siit pole tõesti enam mõtet tagasi keerata, sest edasi minnes on alguspunkti umbes sama pikk tee kui tagasi pöördudes. Hea et sellisesse kohta sattusime nii varakult, nüüd on piisavalt aega lesida ja puhata välja järgmise päeva pikaks ja tõsiseks teekonnaks.

Kell on liiga vähe, söögiisu pole ja nii ei hakka me kohe lõket süütama. Ei suuda aga üle poole tunni kaljul lesides päikest võtta, liiga väheaktiivne tegevus minu jaoks. Otsustan jällegi järvetaguse mäe otsa ronida, haaran fotoka kaasa lootes hulga pilte teha, laps jääb niisama laagriplatsile tuterdama.

Poole ronimise pealt tagasi vaadates avaneb haruldaselt ilus vaade järvele ja selle ümbrusele. Pilte saab hulgim võetud nii maastikuvaadetest kui ka mustikakattest ja kuivanud kändudest. Tipust näen jälle põhja suunas, kus laiuvad tasandikul metsad ja kauguses paistavad vaevalt nähtavad tuttavad valged kaevandustornid.

Olen juba harjunud sellega, et keegi läheduses võsas ragistab, viskan muuseas kiviga selles suunas, et looma minema hirmutada. Korra torkab pähe murelik mõte, et mis küll siis saaks kui kogemata tabaks karupoja varvast, pole kahtlustki, et seepeale ilmuks ema välja kurjategijat karistama.

Leian ka piraka napis tasakaaluasendis oleva kivi. Kohe tekib poisikeselik põnevus, mis lausa kutsub teda alla veeretama, et näha gravittsioonijõu mängu. Kerge tõuke sunnil alustab rahn hirmsa mürinaga veeremist allapoole aga enne kui saaks kätte pidurdamatu hoo takerdub ühe puu juurikate taha. Müra on siiski piisav, et alt järve äärest kostab lapse murelik hüüatus, kas minuga on kõik korras. Muidugi on, sain rullimise isegi filmi peale.

Alla jõudes on ikka veel hirmsalt palju aega üle. Tüdrukul on au ise lõke üles sättida ja süüdata. Teeme siis süüa, seekord laseme lisaks tavapärastele toitudele ka kaasas oleval austerlaste tehtud suitsuvorstil hea maitsta. Leib saab läbi ja kaks pakki kuivikuid on ka nahka pandud aga seljakotis on ikka liiga palju toitu järgi. Lesime veidi kaljul, siis lähen lapsele uut ja paremat tammekeppi otsima, ehkki seda vaja pole.

Ringihulkumise käigus avastan kohaliku vetsu ja hulga kuivanud tammeoksi, millest mitmed tagasi lõkkeplatsi juurde vean. Igal pool on jälgi karude hiljutisest tegevusest nende hunnikute ja puruks kistud kändude näol. Kust mõmmid mustikaid leiavad jäi mulle matka lõpuni mõistatuseks, sest vaatamata mustikavarte küllusele, marju lihtsalt polnud.

Õhtul teeme veel kord kakaod ja kohvi ning näksime kuivikuid kõrvale. Kõht pole sellise "pugimisega" harjunud ja saab liiga täis. Lesime kaljul oma joogitassidega, naudime vaadet ja arutame maailma asju. Laps mainib, et kui rikas oleks siis ehitaks siia endale maja, loodetavasti kutsuks vahel issit kah külla:)

Uue kuiviku järgi minnes avastan, et meie kottide juures askeldab hiirepoeg. Kui laps seda kuuleb hiilib ta kohe fotokaga ligi ja teeb pilte. Lõpuks tahab ka paitada, mida luban tingimusel, et kohe peale seda oma käed seebiga peseb. Hiired kurivaimud kannavad ju siin metsas pahasid haigusi. Nad on ka üllatavalt kartmatud, lastes plikal isegi silitada ja kuivikutükkidega toita.

Hämaras teeme pilte päikeseloojakus järvest ja siis ilmub keegi elukas ujudes meie vaatevälja. Kobras muidugi ujub oma nõbule külla, kes üle järve teises kuhilas elab. Aga see ei oota ära vaid tuleb ka järvele ja hakkab vastu ujuma. Kokku on järel kolm koprapesa mida näen, õnneks pole nad suutnud järve räpaseks muuta. magama läheme vara, juba üheksa ajal. Igaks juhuks võtame telki fleeced valmis juhuks kui külm peaks hakkama.

LaCloche Matk - 3 päev, Nimetu järv

Uni oli rahutu võitu, sest oravad olid nõuks võtnud öösel meie telgi lähedal oleva tamme otsast endale talvevarusid korjata. Pidevalt kostis ronimise krõbinat ja nakitsemist, millele järgnes tugev potsatus kui tammetõru maha kukkus. Kuna tuul oli vaikinud, kostsid kõik sellised hääled õige selgelt. Vahepeal käis ka keegi põõsastes ragistamas, aga nii lähedale ei tulnud, et oleks vaja kätt noa järgi sirutada. Ja siis kuulsin kuidas kostis vaikne vuhin üle telgi millele järgnes orava hädakisa. Ilmselt oli öökull ühe närilise kätte saanud. Nüüd oli vaikus majas, ei kostnud enam krõpsugi, eks teised peitsid end ära, et mitte järgmisena saagiks sattuda.

Varahommikul ärkasin vihmasabina peale, mis veidi murelikuks tegi. Täna oli kõigi eelduste kohaselt oodata rohkem kaljudel ronimist aga märjaga kipuvad kivid libedaks minema. Kuna aga järgmine telkimisplats polnud eriti kaugel tukkusin rahulikult edasi, vihmaga pole mõtet välja minna. Seitsme ajal jäi sadu vähemaks ja poole tunni pärast kostis vaid puude otsast langevate suuremate tilkade potsatusi telgi katusel. Kui nina uksevahelt välja pistsin paistis järvepinnal siiski veidi peenikest vihma langevat aga pilved olid kõrged, oli lootust et sadu peagi lakkab, ilm oli endiselt soe.

Lõkke jaoks süütematerjali otsides märkasin, et rohi on telgikatte all täitsa kuiv ja kasutasingi seda koos kasetohuga. Kuuse tüve lähedal leidub ka suure vihmaga kuivi raagusid, millega ergutasin tuld, et eelmisel õhtul kogutud niiskevõitu tammeoksad süttiksid. Õhtul keedetud ja pottidesse jahtuma jäetud vee kallasin veekottidesse ümber ning suundusin hommikukohvi vee järgi. Märjal ja libedal kaljul pidin ekstra ettevaatlik olema, et mitte koos potiga sisse kukkuda.

Kohvi ja kakao kõrvale näksisime kuivikuid. Hommikusöögiks tegin seekord neli portsu kaerahelbe putru. Sel ajal kui laps lõkke ääres sõi läksin otsisin metsast korralikumaid matkakeppe, milleks kohalikes oludes sobivad kõige paremini puu otsas kuivanud tammeoksad. Need on väga tugevad aga samas kerged, ainult piisavalt pika, paraja jämedusega ja enam-vähem sirge leidmine pole lihtne. Endale sain lausa ideaalilähedase, kõvera käepidemega. lapsele lohistasin mitu erinevat välja, mille hulgast ta ise valis ja lasi paraja pikkuse peale lõigata.

Seljakotti uurides selgus ka põhjus, miks eelmisel õhtul õlg oli valutanud. Parempoolne õlarihm oli pikemaks libisenud jättes seega rohkem raskust vasaku peale. Sättisin parajaks ja pingutasin ka kõiki teisi enam kui kümmet rihma ja rihmakest mõlemal seljakotil. Kohe oli hoopis teine tunne kui sai need selga upitada, viimane reguleerimine tuli niikuinii alles seljas oleva kotiga ette võtta.

Seekord lahkusime telgiplatsilt alles 9:48. Esimene tõus polegi nii pikk ega raske aga võtab ähkima. Peame pausi, joome ja tõmbame tempot alla. Tunneme end peale lühikest hingetõmmet palju paremini ja edasi läheb juba ludinal. Metsaalune on vihmast veel niiske aga kuivab kiiresti. Minek on nii hea, et kotte ei tunnegi eriti seljas, justkui oleks metsajalutuskäigul.

Kuuleme karukella ja tervitame vastutulevaid tõsist matkajate paari. Iga inimese nägemine on sügaval metsas omaette sündmus. Rada teeb siin suure viiekilomeetrise aasa juhtides ümber ühe järvesopi. Kahe tunniga jõuame esimeste tõsisemate nõlvadeni, kus vaja paljast kaljut mööda üles ronida. Meil mõlemal on ikka veel sandaletid jalas ja otsustame need vahetada matkasaabaste vastu niipea kui selleks karjuv vajadus tekib, momendil lihtsalt ei viitsi.

Mäe otsast avaneb vägev vaade ida ja lõuna suunas. Kaugel sinab Lõuna La Cloche Range peaahelik, millest meie rada ida poolt ümber viib. Samas on aheliku idaotsas just see kõige kõrgem mägi kuhu mul salasoov otsa ronida. Praegu on küll raske uskuda, et me kahe päevaga jaksaks nii kaugele matkata, aga plaanis see on. Teen ohtralt pilte ja filmin.

Siitsamast algab suurest kaljupraost mööda vana kivivaringut alla viiv eriliselt järsk laskumine, takkajärgi tean öelda, et see on kõige järsem meie teekonnal. Natukese ajaga laskume oma 50 meetrit vertikaalis kusjuures enamasti peame ka käsi kasutama, et kaljunukkidest kinni hoida.

Alla jõudes sattusime väikese kivide vahel vuliseva mägioja juurde, mille kõrval rada ülesvoolu keeras. Paaris kohas on mõnemeetrised joad, kus ronimine veidi järsem, aga üldiselt on tegu suht sujuva ja aeglase tõusuga. Siin teen mõned võtted langeva vee taustal. Juua muideks ei soovitata voolavat vett, sest selles on kõik ussimunad ilusti hoogsalt vees laiali. Kõige turvalisem on rüübata hoopis seisvast veekogust, kus võimalik kõnts põhja settinud.

Ühe kose juures teeme lühikese vahepeatuse, et kuivatatud aprikoose näksida ja veidi puhata. Meile mõlemale meeldivad need palju rohkem kui poes müüdav valmis segatud "Matkasnäkiks" kutsutud eri sorti pähklitest ja kuivatatud puuviljadest koosnev segu. Selle puhul nokitakse kiiresti paremad palad välja ja järgijäänut eriti ei taha keegi. Tegelikult meie matka korral seda probleem poleks vist olnud, kõik söödav maitseb hästi.

Äkki tunnen, et midagi on puudu ja meenub, et olen oma teise rohelise camo t-särgi eelmisse laagrisse maha unustanud. Meil on küll kombeks alati enne lahkumist kogu plats läbi jalutada ja üle vaadata aga seekord tean täpselt kus vea tegin. Olin särgi männioksale kuivama riputanud ja puu otsa muidugi unustasime vaadata. Aga see on tühine kaotus, särgi pärast küll tagasi pole vaja minna. Kui tõsiselt mõelda siis ainus asi, mis vääriks tagasiminekut on telk või fotokas.

Peale näksipeatust läheb ronimine uue hooga ja kuidagi väga mõnuse enesetundega, enam ei vajagi puhkusi enne kui jõuame 2:40 järgmisele telkimisplatsile, mis tähistatud H22. Siin leiame eest poolakatest isa ja poja oma lõunasööki lõpetamas, kes suunduvad ööseks järgmisesse peatuspunkti. Meie koht on väga ilusa vaatega üle järve päikeses valendavale kvartsiitkaljule. Aga milline koht siin ilus poleks.

Paraku on jälle probleemiks vee juurde pääsemine, seekord ronimine siiski palju lihtsam. Sile kaljupind on küll kaldus aga kuivaga täiesti käidav. Järv ise pisikesevõitu ja madal , kummaski otsas on näha kopratammid. Viskame oma seljakotid maha ning läheme ümbrust uurima kuna aega on laialt. Kalju all ujuma minek pole mugav kuna vesi madal ja vetikane aga kopratammi taga paistab sile lauge kaljukallas.

Tammi ületamisel on ainsaks veidi akrobaadiosusi nõudvaks momendiks pisikesest männist möödumine, mis just keset paarikümnesendi laiust muda ja oksarisust kitsasteed kasvanud. Mis ikka, käega oksast kinni ja vee kohal rippudes õõtsutame end teisele poole. Kopratamm on suhteliselt kindel ehitis nii, et sellel käimine erilist oskust ei nõua, viimases otsas sammume vees lebaval tüvel, millest tulevikus loomal kindlasti palju abi ehituse juures.

Kaugelt ilusana paistnud kalda juures on vesi ikkagi madalavõitu, põhjas vetikaid ja mitmeid uppunud tüvesid kust oksad ülespoole turritavad. Vettemineku isu on nii suur, et see ei takista ja lauglen vaikselt selili järvele. Aga isegi siin on vesi kohati nii madal, et puudutan veekasvusid või mingeid ronte, ujumisest ei tule miskit välja aga vähemalt sai end korralikult maha jahutada vaatamata mägijärve kohta tavatult soojale veele.

Telgiplatsile tagasi jõudes teeme lõkke ja paneme telgi üles. Söögiks on seekord kana ja veiseliha supi segu, sest kogemata avan erineva sisuga pakid. Maitse on aga ikkagi väga hea, kaks pakki läheb jälle terve suure poti peale nii, et tegu on pigem lahja puljongi kui supiga. Mõnus kuivikuid krõbistades viisakusreegleid jälgimata otse potist rüübata. Sellest küljest hea, et rahuldab suures osas meie vedeliku ja soolavajaduse. Pakk nuudleid on veidi tugevamaks toiduks.

Kell on alles kuus ja energiat ikka veel üle, otsustan ronida vastaskaldal oleva kalju otsa, et ringi vaadata ja pilte teha. Kutsun ka last kaasa aga too ei viitsi tulla, annan talle binokli, et saaks minu edasiliikumist jälgida. Jälle üle tammi ja siis kaljut mööda üles. Kuna unustasin kepi võtta murran kuivanud püstise tammeoksa, mis ootamatult keskelt prõksatab ja mulle otse peale kukub tabades õnneks vaid libamisi rinda. Kuradi loll ikka küll, nii oleks võinud päris tõsiselt haiget saada.

Ronin järjest kõrgemale ja peagi paistab meie telgiplatsi juures olev kalju vaid väikese valge laiguna järve kaldal, tüdruk nagu sipelgas. Kuid äkki kostab tema ootamatult selge hüüdmine: "Issi, mis sa sealt näed". Heli paistab siin mingi akustilise triki abil eriliselt selgelt pika distantsi taha levivat. Kuidagi kõhe tunne on niimoodi lapsega vaid tavalisest veidi kõvema häälega mitmesaja meetri taha rääkida. Ainult tuulehoog lõikab aeg-ajalt mõne sõna ära.

Teen pilte lõuna poole kahe mäe vahelt paistvast ahelikust ja ronin mäe tippu, kust avaneb vaade ka teisele poole, põhja poole. Seal laiub silmapiirini ääretu tumeroheline metsamassiiv ja üksikud sinised järvesilmad. Järsku märkan mingeid kandilisi valgeid objekte, mis ei sobi selle pildiga kokku. Ilm on nii selge, et ilmselt näen rohkem kui 50 km kaugusel asuvaid Sudbury Niklikaevanduse torne.

Korraga kuulen kedagi õige lähedal metsas ragistamas. Mul pole miskit muud kui tammekepp käes ja igaks juhuks kraban ka rusikasuuruse terava servaga kivi teise kätte. Fotoka sean ka valmis juhuks kui karu peaks end viisakalt üleval pidama. Paraku jääb kõik vaikseks aga puude vahelt pole näha kellega tegu. Viskan oma kivi umbes sinna põõsastesse kus arvan teda olevat, kohe on kuulda kedagi läbi põõsastiku kaugemale jooksmas aga ikkagi pole näha, mis loomaga tegu, pildist jään ilma.

Tagasiteel katsetan ka fotoka aegvõtet, mille käigus esimesel korral ei jõua kaljuserval valmisvaadatud nukile kohale küllalt kiiresti, teine kord kiirustan liialt ja libastun korraks, kunst nõuab ohvreid välgatab peast läbi. Noh tegelikult poleks kukkumine olnud eriti kõrge, aga haiget oleks ikka saanud. Kaks apsu ühel ronimisel on liiga palju, edaspidi peab ettevaatlikum olema!

Taamalt kostnud podin muutub valjemaks ja üles kiigates näen vesilennukit, millega keegi rikkur oma järveäärsesse suvilasse lendab. Tekkib kerge kadedustunne, mitte sellepärast, et tema saab lennukiga supsti kohale aga hoopis sellepärast, et tal oleks tahtmise korral võimalus igale poole maailmas reisida või matkama minna.

Nüüd märkan ka pilvi, mis vahepeal on ootamatult kiiresti lähenenud. Hea mõte on enne alla ronida kui sadama hakkab ja nii kiirustangi tagasi telgi juurde. Pilv, mis läheneb on äikesepilve moodi aga möödub meist ilma tilkagi pillamata, tollele järgneb väga omapärase kujuga sirgeservaline pilvemassiiv. Õnneks on seegi hirmuäratavama välimusega kui asi väärt ning jätab meid kuivaks.

Teeme kuuma jooki ja kuuleme järsku inimeste hääli. Kalju tagant ilmub välja kuuene nii 20 aastaste noorte seltskond, kolm poissi ja kolm tüdrukut. Kõik on väsinud olemisega. Tervitan ja uurin kaugele neil plaanis minna, kuuldes et tahavad lausa kahe laagri jagu edasi jõuda vaatan kella ja päikest. Tunni aja pärast on ju liiga pime ja nad ei jõua isegi esimesse laagrisse selle ajaga.

Hoiatan, et tee pole lihtne ja võib rohkem aega võtta kui nad ette kujutavad. Noormees, kes ilmselt salga juht, arvab et pole probleemi ja nad rühivad edasi. Noh kui pealambid ja isu pimedas ronida, siis võib-olla isegi jõuavad veel selle päeva sees kohale. Tüdrukud vaatasid küll taolise pilguga, et jääks hea meelega meie laagrisse pidama, aga selles seltskonnas olid ilmselt püksid meeste jalas, sest plikad ei teinud piuksugi. Soovisin head teed ja vaatasin kuidas nad väsinult edasi metsa vahele komberdasid, loodetavasti teavad mis teevad.

Enne magama minekut otsustan ka esimest korda matka jooksul kohaliku pelleri teenust kasutada. Vajadust küll ei tunne aga tekkib mure, et kui ei käi siis võib torustik veel umbe minna. Raja ääres on enamuse telgiplatside lähedusse ehitatud puukastid, mis augu kohale paigutatud ja hoiavad nii telgiplatsi ümbruse "miinidest" puhta. Matkainimesed on üldiselt kultuursed, ja täidavad ettenähtud määrusi, kastile kannatas isegi istuda. Peale mõningaid pingutusi, mida saatvad hääled peletavad ka kõige metsikumad karud eemale saan probleemi lahendatud ja võin rahuliku südamega telki tudile kobida.

LaCloche Matk - 2 päev, Threenarrows Lake

Uni oli natuke rahutu, sest polnud veel harjunud öiste metsahäältega ja küljealune harjumatult kõva. Alusteks olid mitte tavalised matkamatid vaid hoopis treeningmatid, mis tugevamad, paksemad ja vaid sadakond grammi raskemad. Poole seitsme ajal kui valgeks läks lesisin veerand tundi ja kobisin siis telgist välja, plika jätsin tudile. Ilm oli juba soe nii, et t-särgile polnud miskit vaja peale tõmmata.

Pilgule avanes lausa romantiline metsiku looduse vaade. Tuult polnud ja järvepinna kohal hõljus täielikus vaikuses udu tõusva päikese kiirtes. Olin justkui mingisse ebamaisesse filmikaadrisse sattunud. Haarasin siva fotoka, et seda ka mälukaardile jäädvustada. Hiljem pilte vaadates tuleb tunnistada, et need annavad vaid kahvatu ettekujutuse tegelikkusest, kuid elustavad vähemalt enda jaoks selle tunde, mis tol momendil oli.

Olles piisavalt ümbrust imetlenud süütasin väikese lõkke. Tavaliselt teeme hommikuti vaid pisikese tule, piisava et potitäis vett keema saada. Selleks kasutan näpujämedusi oksi, mis kiirelt põlevad ja palava leegi annavad. Veest jagub nii kohvile, kakaole kui ka kaerahelbe pudrule. Tegime kaks portsu virsikutükkidega putru, sest mina lõpetasin viimased kolm viinerpirukat. Sain ka paar ampsu putru, mis plikast üle jäid.

Järsku kuulsime kedagi metsas ragistamas ja samas nägin silmanurgast kuidas päris suur oks puu otsast alla kukkus. Kes aga süüdlane oli jäi selgusetuks, sest ükski loom silma ei hakanud. Eriti ei muretsenud, mul ju commando nuga käepärast ja siin oli isegi kirves haluhunniku kõrval. Tegelikult muidugi pole kuulnud, et keegi kunagi selliste vahenditega karu vastu oleks võidelnud. Aga relv annab vähemalt psühholoogilise kindlustunde.

Asju kokku pannes üritasime viivitada aga polnud midagi parata, telk tuli kasteniiskelt kokku pakkida. Järgmise sihtpunkti poole, mis asus Threenarrows Lake kaldal, asusime teele 9:36. Esialgu kulges rada üle madalate kaljude, mis tähendas lühikesi tõuse ja langusi, aga siis jõudsime kahe mäe vahelisse ojaorgu. Nüüd pidime ronima õige pikalt mööda ojapõhjas olevaid kive ülespoole, et mäekuru ületada.

Ilm polnud õnneks veel palavaks läinud ja ojaorgu mööda puhus värskendav vastutuul. Kui hakaksime laskuma teisele poole tuli vastu üks väsinud matkajast naisterahvas, kes väga ebakanadalikult vaid mühatas midagi vastuseks meie rõõmsameelsele tervitusele. Lõpuks kaheteist ajal jõudsime teiselpool järve äärde, kus aga rajamärgid ei langenud kokku kaardiga, juhtides meid jõe ületamise asemel allavoolu.

Esialgu läksime rahulikult rajamärkide järgi aga mul oli kohe algul kahtlane tunne. Arvasin, et küllap kohe-kohe tuleb jõeületamine, aga kui olime kilomeetri matkanud ja ikka mingit märki sellest polnud istusin maha ja võtsin GPS välja. Muidugi oli mu kõhutunne õige olnud, kaardijärgselt rajalt olime juba kildi eemale jalutanud. Ainus kahtlane võimalus oli see, et vahepeal on rada muudetud, mistõttu see minu 10 aasta vanusest kaardist võib erineda.

Otsustasin lapse kottidega ootama jätta ja ise tagasi lipata, et kontrollida, kas vana rada ikka olemas on või ei. Ilma kotita oli liikumine lihtne ja tegin vaheldumisi kiirkõndi või sörki. Jõe algusse paisu äärde jõudes leidsin sealt sildi, mis keelas loodusvarade ministeeriumi nimel üle paisu minna. Selline silt nõukogude inimest eriti ei hirmuta ja kivilt kivile hüpates olin peagi teiselpool jõge.

No muidugi jätkus siin rada edasi, no mis kuradi pärast siis rajamärgid meid allavoolu juhatasid. Läksin siva teispool jõge tagasi allavoolu eeldades, et me polnud lihtsalt enne uue ametliku jõeületuskohani jõudnud. Kui hakkasin juba lootust kaotama ja otsima kohta, kus kergem jõest üle saada nägin silda. See oli lausa 2 kilti allavoolu, lisades mõttetud ja ettearvestamatud 4 km teele juurde.

Kui lõpuks lapse juurde jõudsin oli see juba üsna mures minu pärast, no olin ju päris kaua, pea tund aega, ära olnud. Tüdruk oli hakanud plaanima, et mis teha kui mind ei tule, kaua peaks ootama ja kuhu peaks mu koti peitma. Tagasimineku oskuses ta polnud kahelnud. Oleksin pidanud plikat paremini ette valmistama, ootajale tundub ju aeg alati kolm korda pikem kui tegelikult.

Ta oli vahepeal mind otsimas käinud ja selle käigus avastanud koha, kust saab suhteliselt lihtsalt puutüvesid ja kive mööda ronides kuiva jalaga üle jõe. Ajasime vastumeelselt oma kotid selga ja hakkasime astuma. Ei tea kas mõjus asjatu kõrvalepõige või niiske palavus, aga igatahes oli edasiminek meil üsna vaevaline. Polnud erilist ronimist kuid väsisin päris ära nii, et vahepeal tegi plika üsna pikalt tempot. Lisaks tundsin kuidas suure varba äärele tekkis vill, see veel puudus.

Meil oli kaasas kaks paari jalatseid just selliseks juhtumiks, esimesed kaks päeva olime plaaninud sandalettidega matkata, sest siis ei lähe jalad niiskeks ja kaljudel ronimist polnud palju oodata. Mul olid niikuinii kõva matkasaapa põhjaga sandaletid, mis selleks ette nähtud, lapsel veidi pehmemad veematka sandad. Võib-olla on nende liiga pehmed tallad põhjuseks, miks plika jalatald tunda andis nagu oleks tegu venitusega. Mul valutas vasak õlg ja katsudes oli lihas lausa paistes. Tee peal leidsime nagu taeva kingitusena Lakota valuvastase kreemi aga õhtul seda siiski ei kasutanud, kartes haisu ja magamisriiete määrimist.

Lõpuks 16:40 jõuame H18 nimelisele telkimisplatsile, mis asub küll järve ääres aga kõrgel kalju peal. Vee juurde pääsemiseks on vaja ahvi kombel käpuli kümmekond meetrit alla ronida, ning siis kaljust kinni hoides vesi potti kahmata. Üles turnides tuleb potti käes hoida samas pöidlaga kaant peale surudes, et väärtuslik vesi maha ei loksuks. Ronimiseks saab kasutada vaid kolme jäset, paras tüütus.

Aga esiteks kiirustame ujuma, et end maha jahutada. Vesi on külmem kuid väga puhas, järv ise ju palju suurem ja sügavam. Eemal oleval saarel asuv pisike suvila annab märku, et mõned inimesed on säilitanud ka looduspargis oma elamised. Kokku on maju siiski vaid kümmekond terve pargi peale. Veest välja tulles tunnen üllatusega kuidas keegi mu varbast napsab. Seljataha vaadates näen, et paar pisemat forelli tunnevad ebatervet huvi mu varvaste vastu. Kanadas pole põhjust muretseda aga Amazonases oleks jalg vist põlvest saati lihast puhas.

Järgneb lõkke süütamine, mis tugeva tuule käes õnnestub üllatavalt lihtsalt. Toiduks kaks kanasupi pakki, kuivikud, kolm viilu leiba, kohv ja tee. Ja sellest saab kõht kenasti täis. Huvitav millal tekib tõsisem isu, sellise energiakulu juures ei tohiks ta lasta end kaua oodata.

Laps on millegi pärast kurvas tujus, ega tea isegi miks. Noh teismeliste plikade asi lohutan end. Istume lõkke ääres, räägime maailma asjadest ja lähebki tuju paremaks. Ja siis kuuleme kaugelt huntide ulgumist, tüdruk ulub minu innustusel vastu ning kuuleme omakorda huntide vastust. Naerame koos, et vaevalt hundid end nii haneks lasevad tõmmata, et meid vaatama tulevad.

Ilm on soe ja niiske, ning üheksa ajal telki minnes ei taha magamiskotti minnagi, liiga palav, jään ujukate väel magama.

LaCloche Matk - 1 päev, Cave Lake

Esialgu mõtlesin meie ettevõtmist mägimatkaks kutsuda, aga ei taha sattuda tõsiste matkasellide naerualuseks. Kardan, et tegelikult see rada mägimatka raskusele ei vasta. Eesti ja ka Ontario mõttes on küll tegu asjaliku ronimisega aga tõsised mäed on hoopis teisest liigast. Polnud meil ju vaja mingit alpinisti varustust, nöörigi kasutasin vaid toidukoti puu otsa tõmbamiseks.

Igatahes algas meie matk esmaspäeval 400 km autosõiduga Killarney provintsi parki, kus ka eelmine aasta pea samal ajal olin lastega 4 päevase matka ette võtnud. Kel huvi pargi kohta, leiab infi pargi või "Killarney sõprade" veebilehelt. Seekord hüppas pisem plika alt ära ning tagantjärgi paistab, et hästi tegi. Seega läksime kahekesi vanema tüdrukuga, kes just 15 saanud.

Sündmused hakkasid arenema paraku palju varem kui olin plaaninud, sest poole nelja ajal öösel ajasid mind üles viinamarjades rüüstavad pesukarud. Proovisin küll edasi magada, aga uni oli läinud ja asi lõppes sellega, et läksin õue ning peletasin nad malakaga minema. kobisin tagasi voodisse aga vaatamata meeleheitlikele jõupingutustele magama ei jäänudki enam. Poole kuue ajal ronisin voodist välja ja kööki minnes kuulsin alt askeldamist. Ilmselgelt oli ka muidu nii hea unega last haaranud reisuerutus.

Võtsime kiirelt hommikueine, mina tegin endale krõbinate ja jogurti kõrvale piraka kohvi nii, et jagus ka autosse suurde termostassi ja isegi termosesse. Kuna enamus kraami oli juba õhtul autosse viidud siis saime suhteliselt kiirelt minema. Kolmveerand seitse istusime peale paari kaasa poolt võetud matkaeelset fotot autosse ja vajutasin gaasipedaalile.

Sõidule olin jälle võtnud kaasa kaks CD raamatut, millest plika valis välja Richard Dawkinsi "The God Delusion". Mina olin seda lugenud aga ikkagi oli mõnus kuulata autori religiooniteemalisi filosoofilisi arutlusi. Siinkohal mainiks vaid ühte tähelepanekut paljudest: "Kõik inimesed on ateistid! Ainus vahe klassikaliste ateistide ja usklike vahel on see, et ateistid usuvad ühe võrra vähem jumalaid nende sadade kui mitte tuhandete hulgast, mis inimesed aegade jooksul välja mõelnud. (Sumeri, Egiptuse, Kreeka, Rooma, Viikingite, jne ... jumalaid on ju hulgim). Ka usklikud ei usu teiste uskude jumalaid olles seega nende uskude vaatevinklist ateistid!!!"

Aga tagasi tulles matka teema juurde saime esimese tõelise märgi juba poolel teel. Nimelt vahtis tee ääres suur must koer ja alles temaga kohakuti jõudes mõistsime, et tegu on hoopiski karuga. Paraku ei töötanud mõte küllalt kiiresti ja 120-ga kimades olime liiga kaugele jõudnud et pilti teha. Kiirteel tagurdada ei tohi ja ka tagasipööramise võimalusi pole eriti tihti, nii jäi see sündmus mälukaardile fikseerimata.

10:40 Pargi sissepääsu juurde jõudes nägime rebast, aga temagi lasi enne jalga kui saime pilti teha, no loodetavasti-kardetavasti ei jää need viimasteks võimalusteks. Registreerisime end ära, andes teada marsruudi ja plaanitavad peatuskohad, et meie ettenähtud ajal mitte väljailmumise korral teataks kust umbes otsima minna.

Auto varjulisse kohta pargitud võtsime piknikulaua ääres kiire hommikueine kodust kaasa krabatud kraamist: kaasa tehtud viineripirukad, lihalõikudega leib, banaanid, keeks, jogurt, kohv ja kakao. Pirukaid ja kolme banaani ei jaksanudki ära süüa nii, et pidin kodus valmispakitud seljakotti järgijäänud viineripirukad suruma. Banaanid võtsin niisama näpuotsa, küll esimestel kilomeetritel paneme nahka.

Ja jõudiski kätte tsivilisatsioonist lahkumise moment. Auto lukustatud, võtmed rattakoopasse peidetud ja seljakotid selga. Tegime pildid teineteisest ja 11:45 astusime oma esimesed meetrid sellel umbes 100 km pikkusel matkal.

Seljas minul umbes 16 kg ja rinnal koos kodinatega 8kg kaaluv veepaun. Lisaks vööl survival pack ja liitrine ekstra veepudel rohkem küll rihma kui vee pärast. Tüdrukul 12 kg seljakott toidu ja tema riietega ning 5 kg veepaun rinnal. Kaalu oli meil seekord õnnestunud oluliselt vähendada tänu arukamale toidukraami kogusele ja kergemale telgile ning magamiskottidele. Toiduhulka olimegi viimasel õhtul drastiliselt vähendanud miinimumini võttes selle asemel kaasa kalakonksud ja tamiili. Toiduhulga ja matkakiiruse vahel toimib teatud piirides positiivne tagasiside - mida vähem päevi matkad, seda vähem vaja toitu kaasa vedada ja seda kergem matkata, mistõttu omakorda kulub vähem päevi.

Tee oli meile tuttav juba 10 aasta tagusest matkast, mis sai koos tol ajal 5 aastase lapse ja tema 20 aastase hoidjaga tehtud. Teatud üllatusena meenusid tüdrukule nii mõnedki kohad sel rajal, esimene telkimisplats asus vaid paarsada meetrit tollasest edasi. Veidi liiga kiirest algusest andis peagi tunnistust hingeldamine ja higistamine. Võtsime hoogu maha, sest kiiret polnud kuhugi, esimese päeva distants oli suht lühike ja lihtne.

Nii lapse uus seljakott kui minu vana parandatud, mille kohta eelmisel matkal palju kurtmist oli, istusid hästi ja mugavalt seljas. Olin kodus tolle North Face seljakoti iseseisvalt ette võtnud ja kalamehe niidi ning ekstra rihmadega tugevamaks konstrueerinud. Võtsin vaeva ette kui olin aru saanud, et tegelikult peaks olema tegu päris heal tasemel kotiga, mis lihtsalt veidi putitamist eeldas. Etterutates võib öelda, et kott pidas matka lõpuni ilma mingite probleemideta vastu olles samal ajal seljas suhteliselt mugav. Minu pikkusele siiski veidi lühike, mis jättis nats liiga palju raskust õlgadele ka maksimaalse õlarihma kõrguse peale reguleerituna.

Poole maa peal Acid Lake juures nägime kolmest noormehest koosnevat gruppi, kes tee ääres suitsu kiskusid. Selgus, et nemad lähevad kaheks päevaks loodusesse pidu panema ja kahjuks peatuvad just meie naabruses. Saatuse irooniana on need kaks telkimiskohta vist küll ainsad kogu raja peal, kus ühest teise hääled kuulda oleksid. Sammusime edasi ja lobisesime lapsega maast ning ilmast.

Seoses kuuldud raamatuga keerles jutt religiooni ümber, meile mõlemale on mõistatuseks kuidas küll inimesed usuvad asju, millel pole mingeid loogilisi tõendeid. Nagu ütles poolnaljaga kuulus filosoof Bertrand Russell: "Kui ma satun peale surma jumala ette ja ta küsib, miks ma teda ei uskunud vastan: "Liiga vähe tõendeid mu jumal, liiga vähe!" " Selle peale mainisin, et mulle piisaks religiooni juurde pöördumiseks kui jumal mulle kaks kasti külma Pilsner Urquell õlut matkarajale toimetaks:)

Lobisedes ja nalja heites möödusid kilomeetrid kiiresti ja peagi olime telkimisplatsi H5 juures, kus oli segadusttekitavalt kaks telgimärki. Meist vahepeal möödunud ja juba päris lõbusas tujus noormehed pakkusid lahkelt võimalust platsi jagada aga tahtsin edasi vaadata, sest polnud mingit isu looduses lällamist kuulata, eriti kui ise kaine olla. Peale lühikest otsimist leidsimegi teise telkimisplatsi tee, mis viis järgmisele neemikule.

Plats oli väga ilus neeme tipus vee ääres, isegi kirves ja ports lõkkepuid kellegi eelmise poolt sinna jäetud. Esimene asi kotid seljast maha ja ujuma, et higi maha loputada. veest välja tulles nägin kalda ääres liikumist, mis lähemal vaatlusel päris pirakaks maoks osutus. Meie ruudulise mustriga looduskaitse alune "Fox snake" isend oli pea meetri pikkune. Laps oleks muidugi tahtnud seda koju viia aga sai isegi eru ettevõtmise võimatusest.

Kalda ääres oli ka väikseid kalu, kes ei paistnud inimest eriti kartvat, pigem ootasid nõudepesuga kaasnevaid toidujäänuseid uudishimulikult iga purukest uurides. Isegi mao juurde ujusid nad parves aga olid tollele suutäieks liiga suured. Plika üritas kalu paljakäsi kinni püüda aga nii lollid need ka polnud. Sel ajal kui mina lõkke juures õiendasin meisterdas tüdruk sääsevõrgust ja pajuvitsast kahva ning võidukas hüüatus andis tunnistust kalapüügi edukusest.

Paraku lasime need peale lühikest arutelu vette tagasi, sest esiteks olid kalad suht pisikesed ja teiseks meil toitu piisavalt. Kui telk sai üles ja olime supi näol einestanud läksin lähedal olevate kaldakaljude peale ronima sel ajal kui laps hasardist kalapüügiga edasi jändas. Tegin pilte ja tõdesin samas üllatusega, äsjase kõrvaloleva telgiplatsi poolt kostnud lärmi asemel oli täielik vaikus. Ei teagi kas noormehed olid juba pildi tasku kerinud või siis karu poolt nahka pandud, sest rohkem me neist enam elumärki ei kuulnud.

Viskasin korra pilgu vette ja märkasin, et siin järves elab ka suuremas mõõdus kalasid. Kaks pirakat poolemeetrist forelli ujusid laisalt edasi tagasi kalju all. Need tekitasid juba minuski neelusid, suundusin tagasi telgi juurde ja kui olin plikale oma avastusesest teatanud asus too palavikuliselt oma Survivor Packist konkse ja tamiili otsima. Meie kõige suurem konks tundus liiga väike aga otsustasime seda siiski proovida. Tamiil oli mul 7 kg peale hinnatud, mis iganes see tähendab, käes teda katki ei jaksanud tõmmata.

Ridvaks tuli suvaline pikem ront metsast, ujuk oli kah olemas ja konksu otsa läks mingi komplektis olev roheline kummist ussi ja liblika ristsugutist meenutav sööt. Asusime püüdma aga kalad ei paistnud erilist huvi tolle kummimonstrumi vastu tundvat. Jõllitasid seda veidi ja ujusid siis edasi. Peale poolt tundi katsetamist kippusime tüdima aga siis mainis laps, et miks mitte proovida viineripiruka tainaosaga, seda olevat pisemad kalad kahe suupoolega ahminud.

Mullegi meenus kunagi Karpaatides nähtud kaerahelbepudru junnidega forellipüük. Mõeldud-tehtud ja trikk töötas ka pea kohe, paraku mitte päris nii kui plaanitud, sest tainatüki krabas koos konksuga suhu üks pisem lapik kala, kelle pidime välja sikutama ja peale konksu otsast vabastamist tagasi viskama. Suured olid ikka ettevaatlikud, ega võtnud vedu. Lõpuks viskasin paar pisikest saiapuru niisama sisse ja kui esimene alla neelati naksasid kalad ka teisi. Ja siis saabuski suur moment!

Nägime kogu etendust selgelt pealt kui üks forell nüüdseks juba viieseks kasvanud parve seest konksu otsas oleva tainatüki poole keeras piidles seda momendi ja siis suhu ampsas. Laps haakis ühe ropsuga ja kala oligi kindlalt otsas. Mina krabasin tamiilist, et kuivanud ritv ei murduks otsast kui kala sikutab. Aga rõõmu meile kauaks ei jagunud, sest niipea kui kala mõistis, et teda sikutatakse teises suunas kui ise tahaks minna andis ta oma suuruse kohta ootamatu jõuga kiirelt hoogu ja oleks mu peaaegu vette tõmmanud. Kostis hele plaks ja meile jäi vaid ront niidiga, nii konks kui ujuk kadusid kiirelt järve sügavustesse.

Pole meil kummalgi kalapüügi kogemust, aga õppisime seda, et ridva paindumine on oluline ja teinekord tuleb palju tugevam tamiil kaasa võtta, lisaks muidugi ka kunstsöötade kahtlast väärtust. Mulle oli piisavaks rahulduseks fakt, et saime kala konksu otsa, ehkki poleks sugugi paha teda ka lõkkel küpsemas näha, selleks otstarbeks oli isegi soola kaasas. Laps muidugi ei andnud alla ja üritas veel oma pool tund,i aga kalad lasid varsti jalga ja kardetavasti oleks nad ka külgehakkamise puhul tamiili jälle pooleks tõmmanud.

Kaheksa ajal läksime tagasi lõkke juurde, tegime kuuma kohvi ja kakaod ning sõime viineripirukaid ning banaanid, mis olid kogu tee mu näpu otsas kaasa tulnud. Pool üheksa kiskus hämaraks ja üheksa ajal oli nii pime, et enam poleks metsa all näha juurikaid ega kive. Need kellaajad jätsin meelde juhuks kui edaspidi peaksime kauemaks tee peale jääma.

Ilm oli selge kuid tänu täiskuule polnud eriti pime ja tähti mitte nii palju kui oleks lootnud. Väga positiivse momendina tuleb märkida igasuguste inimest kiusavate putukate puudumist, polnud ei sääski, musti kärbseid ega parme. Pimedaga polnud meilgi miskit enam teha. Korjasime kodinad kokku, toidukott puu otsa, paar jämmemat halgu lõkkesse ja telki tudile.

Tagasi

Jõudsime elusalt ja tervelt tagasi pühapäeva õhtul 11 ajal. Matk oli super, aga praegu nii väsinud, et lähen tuttu. Eks see matka kirjeldus hakkab koos piltidega vähehaaval ilmuma, kui kiiresti ei julge lubada, homme vaja tööle minna.

Matkaks Valmistumine

Plaanis on teha umbes 100km mägimatk Killarneys. Nimelt õnnestus saada nädalake makstud puhkust, ehkki oleksin hea meelega olnud nõus ka palgata puhkusega. Panin kiirelt kokku nimekirja vajalikest asjadest, mis matkale kaasa võtta ja see nädal olen ka tähtsamad asjad ära ostnud. Olulisima ostu tegime jahipoes, kust sai vanemale lapsele korralik seljakott muretsetud. Korralikul tasemel seljakotte müüakse vaid paaris spets poes või üle interneti. Nii pikale matkale ei riski kaasa võtta miskit, mis esimesel päeval laguneda võiks nagu mul eelmine aasta juhtus.

Poes sai tervet hulka eri kotte lapsele selga proovida, ja otsuse tegime selle põhjal, milline kott osutus mugavalt selga sobivaks ja samas tugeva konstruktsiooniga. Hind oli teisejärgulise tähtsusega, seda muidugi mõistlikkuse piires. Kottide hinnaskaala ulatus sealjuures $50 - $500-ni. Müügimees tundis huvi, milleks meile kotti vaja ja kuuldes nädalasest matkast, viis korralike kottide riiuli juurde, kus lasi meil omaette tegutsema hakata.

Tunniajase sättimise ja katsetamise peale kitsenes valik kahe naistele mõeldud koti peale, Asolo Elle 50 ja Gregory Forester 57. Mõlemad sobisid oivaliselt ja olid sama kaaluga. Asolol veidi rohkem judinaid, kuid Gregory jälle asjatundjate poolt hinnatum. Otsustavaks sai asjaolu, et Asolo siseraam oli metallist samas kui Gregory oma plastik. Olen näinud liiga palju purunenud plastiktoestusega kohvreid ja kotte, seega ostsime Asolo. Meeldiva üllatusena saime eelmise aasta värvides mudeli oluliselt soodsamalt $120 pluss taxid.

Samast poest ostsin ka veepuhastustablette juhuks kui mingil momendil pole aega või võimalust vett keeta. Ehkki ise olen suure januga ilma mingite ebasoovitavate tagajärgedeta lausa porilombist joonud, ei taha nii pika matka ajal kõhuhädadega riskida. Poes müüdi nii karu ligi meelitavat vedelikku (jahimeestele) kui ka karuvastast piprapihustit, aga selle tõhususes kahtles isegi müügimees.

Ostsin igaks juhuks varupatarei fotokale, mis maksis pea pool fotoka hinnast, aga loll oleks näiteks viimasel päeval piltidest ilma jääda kuna patarei tühi. Meil pole ju kuus päeva ligipääsu isegi moblalevile elektrist rääkimata. Nüüd jäi üle vaid toit osta, mis saab suht lihtne olema. Hommikusöökideks kaerahelbe pudru pakid, kohv ja kakao. Lõunasööki ei ole ette nähtud, aga rajal näksimiseks on maratonimeestele ette nähtud jõupulgad. Õhtusöögiks kuivsupid ja paar nuudlikeste pakikest, mille kõrvale Finncrispi ja Ryvita kuivikud. Ja ongi kõik.

Kui olin oma matkamarsruudi registreerinud rahvuspargi veebilehel ja ka pargikasutusloa eest maksnud avastasin mõningase üllatusega sealtsamast veebilehelt, et kogenud matkajail peaks kuluma sellele distantsile 10 kuni 12 päeva (teistel andmeil aga 7-10). Mul vaid 5 ööd ja 6 päeva planeeritud. No loodetavasti ei hinda ma oma ja laste võimeid üle, aga olen ka varem täheldanud, et siinseis juhendites kiputakse eksima ettevaatlikuse suunas.

Ma usun, et saame hakkama, ehkki pole kogenud matkajad. Ainsaks mureks on ilm, sest suure vihma või tapva kuumusega on raske pikka distantsi katta. Kuid see ongi ette nähtud natuke nagu „Survival” ehk ellujäämis matkana, mitte niisama lullitamisena. Samas pole asi hull kui ka ei jõua distantsi ettenähtud päevadega katta, eks siis oleme veidi kauem metsas, liiga väsinuna ja pimedas ei tohi ka matkata, muidu võib kukkuda ja endale mingi lollaka vigastusega asja palju hullemaks muuta.

Kuna matka marsruut on ring läbi metsiku asustamata ala siis tagasipööramise võimalus on vaid täitsa algul, kolmandast päevast alates on mõtekam juba edasi minna. Väljasõit on plaanitud esmaspäeva hommikul kella kuueks, autoga 400 km põhjapoole, parkimine ja juba sama päeva õhtul peale umbes 15 km ronimist telgime sügaval metsas ilusa järve kaldal. Seega järgmine nädal pole minult uusi postitusi oodata kuna olen tsivilisatsioonist eraldatud.

Viimastel andmeil on loota supersoodsat ilma