LaCloche Matk - 4 päev, Shigaug järv

Öösel tõusis tuul ja läks nii tugevaks, et raputas telki. Mingil momendil ajas laps mu üles, olevat kuulnud kedagi telgi juures askeldamas. Kuulatasime mõlemad pingsalt mõnda aega aga peale metsa mühina ja tuule käes telgi rapsimise ei kuulnud midagi. Korra nagu oleks telginöörist sikutatud aga ilmselt oli tegu ettekujutusega, sest miskit muud tegevust ei järgnenud.

Olemine oli nii jahedaks läinud, et laps ajas padjaks oleva fleece selga. Mina püüdsin magamiskotti kurgu ümber mähkida, kuid see osutaus veidi liiga lühikeseks. Teoreetiliselt peaks kott olema piisavalt soe kuni +8C-ni aga tegelikkusele see vist ei vasta. Vaevalt öö nii külm oli ja mina olen suhteliselt kuumavereline, tavaliselt tunnen end mugavalt pigem jahedas magades. Lõpuks pugesin seljaga lapse vastu ja nii oli meil mõlemil vähemalt üks külg soe.

Ärkame alles pool üheksa, telgist välja astudes tõden rahuldusega, et öösel vihma ei sadanudki. Eelmise päeva kogemuse alusel telgi ukseesise katte alla vihmavarju pandud kasetoht ja puunotid oleks ka väljas kuivad püsinud. Aga tegelikult on alati hea veidi küttevaru kuivas hoida, siis on hommikul lõkketegemine palju lihtsam.

Lõke saab kiirelt põlema ja vesi peale. Järgneb traditsiooniline hommikueine kaerahelbe pudru, kuivikute, kohvi ja kakao näol. Sel ajal kui naudime viimaseid kuuma joogi lonkse möödub varaste matkajate paar. Valmistan tüdrukule uue pikema kepi, sest ta arvas, et eelmine oli nats liiga lühike, ei ulatanud alati järsemates kohtades mugavalt toetama.

Poole üheteistkümne ajal vaatame platsi üle ja asume teele järgmise sihtpunkti poole. Kohe algul tuleb pikk ja järsk laskumine, vähem kui poole tunniga kaotame oma 100 meetrit vertikaalis mõõdetuna. Teame juba reeglit, et igale laskumisele järgneb tõus, mis võtab osa allaronimise rõõmust ära, iga samm mida allapoole astud tuleb varsti jälle üles punnitada. Ja järgnebki sujuvam kuid seda jagu pikem tõus.

Mäe tipust avaneb vaade edelasse Threenarrows järvele, ümber mille eile marssisime. Idast lõunasuunani kumab kauguses South LaCloche ahelik, mille ees paistavad järved ja sood, oru põhjas vonkleb pisike jõgi. Vaatan seda ahelikku ja ei suuda ikka ette kujutada, et juba homme õhtuks oleme mägede taga. Samas tuldud tee poole pilgu viskamine annab veidi julgust, kui suutsime sealt ühe päevaga ümber järve tulla siis peaks ka edaspidisega hakkama saama.

Laskume uuesti orgu mille põhjas voolava ojakese kõrval sammume ülesvoolu. Ootamatult siugleb roomaja kohta lausa uskumatu kiirusega meie eest üle tee heleroheline madu. Ta on liiga kiire, et pildile püüda, tegu on haruldase looduskaitse all oleva .... maoga. Kuid punakaspruunil konnal nii hästi ei lähe. Laps teeb tast mitu fotot ja mina saan võtte mingist omapärasest lillest, mis meenutab neljaõielehelist trilliumi.

Jällegi on meie edasiliikumine lihtne olnud ja kahe tunniga oleme katnud peaaegu kaks kolmandikku tänasest distantsist. Ühtlane tõus jätkub oja voolusängi kõrval, mis kohati voolab siledal kvartsiidipinnal. Vasakule pöörava telkimisplatside juurde viiva tee märk ilmub ootamatult vara ja siit on alla kilomeetri meie kohani. Juba esimene pilk Shigaug järvele annab tunnistust imeilusast kohast.

Veidi ronimist ja 13:40 saame oma seljakotid maha visata. Koht on ilusaim, mida olen kunagi näinud ja samas laugelt vee juurde viival kaljul. Just veepinna tasemel on mitmemeetrine vertikaalne astang võimaldades kaldalt peakat hüpata. Vesi on haruldaselt selge ja puhas, türkiissinine nagu liustikujärvedes. Ega pikalt ei moluta, riided maha ja kartsumdi vette. Veidi jahedam kui eelnevad järved kuid samas mõnusalt karastav.

See koht on meie matka kaugeim punkt, kutsun paika dramaatiliselt "Point of No Return", mis lapsele meeldib. Siit pole tõesti enam mõtet tagasi keerata, sest edasi minnes on alguspunkti umbes sama pikk tee kui tagasi pöördudes. Hea et sellisesse kohta sattusime nii varakult, nüüd on piisavalt aega lesida ja puhata välja järgmise päeva pikaks ja tõsiseks teekonnaks.

Kell on liiga vähe, söögiisu pole ja nii ei hakka me kohe lõket süütama. Ei suuda aga üle poole tunni kaljul lesides päikest võtta, liiga väheaktiivne tegevus minu jaoks. Otsustan jällegi järvetaguse mäe otsa ronida, haaran fotoka kaasa lootes hulga pilte teha, laps jääb niisama laagriplatsile tuterdama.

Poole ronimise pealt tagasi vaadates avaneb haruldaselt ilus vaade järvele ja selle ümbrusele. Pilte saab hulgim võetud nii maastikuvaadetest kui ka mustikakattest ja kuivanud kändudest. Tipust näen jälle põhja suunas, kus laiuvad tasandikul metsad ja kauguses paistavad vaevalt nähtavad tuttavad valged kaevandustornid.

Olen juba harjunud sellega, et keegi läheduses võsas ragistab, viskan muuseas kiviga selles suunas, et looma minema hirmutada. Korra torkab pähe murelik mõte, et mis küll siis saaks kui kogemata tabaks karupoja varvast, pole kahtlustki, et seepeale ilmuks ema välja kurjategijat karistama.

Leian ka piraka napis tasakaaluasendis oleva kivi. Kohe tekib poisikeselik põnevus, mis lausa kutsub teda alla veeretama, et näha gravittsioonijõu mängu. Kerge tõuke sunnil alustab rahn hirmsa mürinaga veeremist allapoole aga enne kui saaks kätte pidurdamatu hoo takerdub ühe puu juurikate taha. Müra on siiski piisav, et alt järve äärest kostab lapse murelik hüüatus, kas minuga on kõik korras. Muidugi on, sain rullimise isegi filmi peale.

Alla jõudes on ikka veel hirmsalt palju aega üle. Tüdrukul on au ise lõke üles sättida ja süüdata. Teeme siis süüa, seekord laseme lisaks tavapärastele toitudele ka kaasas oleval austerlaste tehtud suitsuvorstil hea maitsta. Leib saab läbi ja kaks pakki kuivikuid on ka nahka pandud aga seljakotis on ikka liiga palju toitu järgi. Lesime veidi kaljul, siis lähen lapsele uut ja paremat tammekeppi otsima, ehkki seda vaja pole.

Ringihulkumise käigus avastan kohaliku vetsu ja hulga kuivanud tammeoksi, millest mitmed tagasi lõkkeplatsi juurde vean. Igal pool on jälgi karude hiljutisest tegevusest nende hunnikute ja puruks kistud kändude näol. Kust mõmmid mustikaid leiavad jäi mulle matka lõpuni mõistatuseks, sest vaatamata mustikavarte küllusele, marju lihtsalt polnud.

Õhtul teeme veel kord kakaod ja kohvi ning näksime kuivikuid kõrvale. Kõht pole sellise "pugimisega" harjunud ja saab liiga täis. Lesime kaljul oma joogitassidega, naudime vaadet ja arutame maailma asju. Laps mainib, et kui rikas oleks siis ehitaks siia endale maja, loodetavasti kutsuks vahel issit kah külla:)

Uue kuiviku järgi minnes avastan, et meie kottide juures askeldab hiirepoeg. Kui laps seda kuuleb hiilib ta kohe fotokaga ligi ja teeb pilte. Lõpuks tahab ka paitada, mida luban tingimusel, et kohe peale seda oma käed seebiga peseb. Hiired kurivaimud kannavad ju siin metsas pahasid haigusi. Nad on ka üllatavalt kartmatud, lastes plikal isegi silitada ja kuivikutükkidega toita.

Hämaras teeme pilte päikeseloojakus järvest ja siis ilmub keegi elukas ujudes meie vaatevälja. Kobras muidugi ujub oma nõbule külla, kes üle järve teises kuhilas elab. Aga see ei oota ära vaid tuleb ka järvele ja hakkab vastu ujuma. Kokku on järel kolm koprapesa mida näen, õnneks pole nad suutnud järve räpaseks muuta. magama läheme vara, juba üheksa ajal. Igaks juhuks võtame telki fleeced valmis juhuks kui külm peaks hakkama.