Sig Sauer

 

Sig SG 516, esimese lasu juures unustasin kõrvaklapid :)

Eile käisimegi naabripoisiga kuulsa Shveitsi relvatootja Sig Saueri promol Taktikalise Laskmise Keskuses. Laskerada asub koplis just endise TPI energeetikahoone taga. GPS'ga leidmine ei tekitanud probleemi. Autost väljudes hajusid viimased kahtlused koha õigsuse suhtes, paugud kostsid selgesti justkui pisike lahing. Järsku käis selline kõmakas, et pani võpatama, vaatasime teineteisele otsa, ega nad ometi tankirusikat seal katseta.

Püstoli proovilaskmine

Moment oli väga soodne, eelmine proovilaskjate grupp lõpetas ja teisi kliente peale meie polnud. Algul sai laua peale välja pandud Sig Saueri tooteid uurida ja käppida ning tehase esindajaga vesteldud. Kui sellest isu täis läksime erinevaid relvi ka praktiliselt proovima. Tiiru instruktor oli lahe vend, tutvustas laual lebavaid relvi ja uuris mida me lasta tahame. Kui soovikohane laual pole siis võib arsenalist otsida just meelepärase.

Desert Eagle - hoidke alt !!!

Esiteks lasime seeria Sig SG 516 sõjaväe automaat karabiiniga, mis punatäpp 1-9X optilise sihikuga varustatud. Haruldaselt stabiilne relv, peale lasku langes tagasi samasse asendisse nii, et heal laskjal ei tohiks olla probleem mitu kuuli järjest samasse auku plõksutada. Proovisime ka erinevaid püstoleid P226 seeriast. Jällegi tuli tunnistada, et kvaliteetrelvad istuvad mugavalt käes ja on uskumatult stabiilsed. Viimaks lasi naabripoiss paugu "Desert Eagle'st", mis üks maailma suurimaid püstoleid. Laskemoon paistab olevat rohkeb sobilik elevandijahi püssile.

Igatahes selle püstoliga lastes lükkas instruktor ise kaitseriivi maha alles siis kui relv õiges asendis. Kui toda elukat valesti või lõdvalt hoida lööb ta tagasilöögi puhul otsaesise või moka lõhki. Pauk oli vägev, poiss astus peale lasku tasakaalu säilitamiseks kaks sammu tagasi. Peale esimest shokki ilmus näkku sihuke õnnis ilme nagu kaheaastasel kui tollele üle kuu aja esimest korda kommi pakutud:)

Relvavalik laual, mida katsetasime

Püstolite hind kõikus 500 eurost paari tuhandeni ja lahingautomaat maksis koos kogu lisavarustusega kübe üle 4000 euro. Teoreetiliselt oleksime relvaloa olemasolu korral võinud kohapeal ära osta ja automaadiga autosse jalutada. Uurisin eesti relvaseaduse kohta ja selgus, et see on vägagi liberaalne kui võrrelda Canada omaga. Relvaloa saamiseks piisab sooviavaldusest, eksami sooritamisest ja politsei kontrollist, et sul kriminaalset minevikku pole. Samas annab relvaluba automaatselt õiguse relva kaasas kanda, mis isegi USA's on paljudes osariikides karmilt reguleeritud.

Lahkuma hakates jäi silma veidi kannatada saanud prillide komplekt, lähemal uurimisel selgus, et defektid prillidel on põhjustatud jahipüssi haavlilaenguga. Tõepoolest muljetavaldav, et millimeetri paksune plastik suudab 5 meetri pealt tulistatud haavlilaengule vastu panna. Proovisime erinevaid prille ja need olid tõepoolest mugavad ning selged. Eriti meeldisid mulle ballistilised Revisioni päikeseprillid, mille hind 80 euroga sealjuures isegi odavam kui nii mõnegi muu kvaliteetbrandi puhul. Oleksin peaaegu ära ostnud aga otsustasin enne uurida palju need üle interneti tellides maksavad. 

Kõrvaloleval riiulil oli vägevas valikus igas suuruses ja igale maitsele nugasid. Alates imepisikestest ja mitmel moel varjatud teradest (krediitkaardi kujuline, pastaka sarnane) kuni pirakate sõjaväe ja jahi pussideni. Noh otsest vajadust sellise riista järgi pole aga põnev oli neid näppida sellegi poolest. Seal puhusime tunnikese juttu rootsi soomlasest relvainstruktoriga, kelle pea aktsenditu ameerika inglise keel vihjas pikaajalisele elule USA's. Ilmselt tegu endise sõjaväelasega, ehkki ta ise tagasihoidlikult seda eitas väites olevat oma kogemused omandanud turvafirmas. Ei ole ma veel näinud ühtki soomlast, kes nii puhtalt inglise keelt räägiks:)

Kokkuvõttes veetsime mitu head tundi selles asutuses ja lahkusime veendumuses, et tuleme siia tagasi.

Tigu lillel

Tigu nartsissi uudistamas

Pealkiri on veidi ekslik, sest järgneb lühike aruanne minu Eestis viibimise esimesest nädalast, lihtsalt pilte ei jaksanud, viitsinud algul suurt võtta ja see teo pilt tundus kõige ägedam. Pealegi kostab "Tigu lillel" põnevam kui "Aruanne 31 Mai - 05 Juuni".

Igatahes nagu eelnevalt mainitud, põrutasin lennuväljalt otse Järve selveri söögi/joogi osakonda, kindlustamaks, et ma Eestis viibitud aja jooksul nälga/janusse ei sureks. Proviant varutud oli natuke aega hinge tõmmata. Koju jõudnuna leidsin eest üllatuse, mille kallal isa vahepealse aja tegelenud. Nimelt oli kogu tammest põrandalaudade varu mahapanemiseks töödeldud, teadsin eelmisest aastast kui palju vaeva see kahekesi võttis, ei kujuta ettegi kuidas üksinda võimalik hakkama saada. Aga mu taat ju esimese vabariigi vaimuga kui ilmvõimatud asjad teostamatuks kuulutamise asemel lihtsalt ära tehti nagu näiteks Eesti Wabariik ise.

Õhtupoole pidin mitu lahingut unematiga maha pidama, aga peale naabrite külastust ja Skype vestlust ülemere kodustega murdis ta mu maha. Tegelt oli vaja puhata, sest juba järgmisel päeval ootas ees malevakaaslase juubel. Hommikul nii poole nelja ajal oli uni kui pühitud, kere polnud veel aru saanud, et ajatsoon vahetunud. Kui magamisest ikka kuidagi asja ei saanud tegin kohvi ja näksisin kohalikku head-paremat toidupoolist. Surfasin netis, lugesin Arvi Korgi "Neli Musketäri" teist korda läbi (muideks tema raamatud on tõesti väärt ajaloolis-biograafiline kirjandus) ja oligi kella 11'ks normaalsete inimeste hommik käes, paras aeg uus kohv teha.

Sõitsin paar käiku linnas kuni äkki ühe ajal hakkasin ära kustuma, sihuke unekas, et anna aga olla, vaevu jõudsin roolis silma lahti hoida. Koju jõudes panin mobla kolmeks helisema ja kukkusin voodisse, uinusin enne kui pea patja tabas. Järgmine moment keris pildi ette kui isa õlast raputas ja küsis kas ma mitte kella neljaks ei pidanud sünnipäevale minema. Mis, kus, ah jah, aga miks ma juba kolme ajal polnud ärganud, olin vist mobla maha lülitanud ja rahulikult edasi põõnanud.

Kibekähku dushi alla ja kümne mintsi pärast olin valmis lahkuma. Isa viskas mu Järve keskusesse, kus pidin saama küüti ühe heatahtliku sünnipäevalapse sõbrannaga. Parkimisplatsil leidsin kohe nad üles, tutvustasime ja istusin sisse. Tegu oli lahedate inimestega, jutt hakkas jooksma ja aeg möödus nii siva, et ei uskunud kui mainiti, oleme juba kohal. Eriti huvitava kokkusattumusena osutus roolis olev noormees õppivat samal alal kuhu mu tütar ülikooli sisse sai. Jutu sees tuli välja, et juhul kui mu plika peaks järgmisel suvel praktika kohta otsima, võib kontakti võtta.

Sünnar või õigemini juubel toimus Pärnu jõe ääres asuvas turismitalus, õnneks tegu poolest saati vabaõhu üritusega nii, et riietus suht vabas vormis. Seltskonnast tundsin üksikuid aga peale paari õlut sobis jutt kõigiga:) Sünnipäevalaps ise ei tundunud küll kuidagi ametlikku vanust välja andvat ja nii mitmedki sama teetähise mõlemal poolel olevad isikud paistsid vähemalt 10 aastat nooremad ning heas vormis. Kui Canadas olen harjunud olema oma füüsiliselt vormilt omavanuste seal esirinnas siis sellel sünnaril tuli saunas tunnistada keskpärast vormi:)

Suitsupõrsas

Muidu oli nagu juubel ikka, ainult õnneks palju vabamas vormis kui ennevanasti. Joogist söögist laud lookas aga kärakale suurt keegi pihta ei pannud, ei tea kust see jutt on võetud, et eestlased hirmus palju joovad. Õlut ja veini võeti kuid viina rohkem maitsti vaid tervisenapsi ajal. Saun oli mõnks, seal sain proovida tõeliselt head "Estrella" nimelist Hispaania õlut. Eriroaks suitsupõrsas. Tegin piljardimatshi juubilari õepojaga ja lobisesin pikalt tema lahedalt ninatarga õega, lõpuks sattusin veel samasse seltskonnamängu võistkonda kogu nende perega.

Magama kerisime viie ajal viimastena ja juba üheksa ajas palavus üles. Rahvas nautis hommikust õlut või kohvi sõltuvalt autos istumise positsioonist. Pärnu jõkke kargamine osutus eriliselt karastavaks, tundsid end nagu uuesti sündinud. Ainus märk, mis näitas, et tegu pole enam noorte inimeste peoga oli varajane lahkumisele asumine. Mina oleks veel hea meelega edasi hänginud aga Tallinna inimesed asutasid end minekule ja nii ei jäänud minulgi miskit muud üle kui ei tahtnud just jala pealinna poole astuma hakata.

Seekord sain küüti TPI grupivenna ja malevakaaslase autos. Selgus, et mina polnud ainus, kes oma juubelit ei viitsinud pidada, tema olevat ka põgenenud - Kanaari saartele selleks ajaks. Kodus muidugi ei viitsinud suurt miskit teha, eks nädala alguses jõuab. Esmaspäev võtsime põrandalauad üles, et need lakkimiseks ja lõplikuks maha panemiseks ette valmistada, asjalik tööpäev oli.

Teisipäeva hommikul lakkisin portsu laudu üle ja hüppasin raamatukogust läbi, sain  Tiit Tarlapi viimase ulmeka "Aegade julm laul" ja Leo Kessleri "Viirastusdiviisi". Mõlemad autorid on mu lemmikud, esimene ulmevaldkonnas ja teine sõjateemalises kirjanduses, kelle seeria kajastab waffen-SS võitlejate käekäiku erinevatel rinnetel. Lahe ja kerge vaheldus eestlaste biograafilistele raamatutele samal teemal. Viimast autorit olen lugenud nii rootsi, inglise kui eesti keeles, pilte otsides avastasin, et teda on õige paljudesse keeltesse tõlgitud. 

Aiamaad niitmas

Äike läheneb

Tamm aia taga

Keskpäeval põrutasime suvilasse, ilm ilus ja päikseline, kes teab kaua seda jagub. Kavas oli randa minna aga enne tahtsin veidi niita, sest rohi oli õige kõrgeks kasvanud. Plaanis vaid teerada sisse tõmmata kuid siis tuli hasart ja ilm läks ka jahedamaks justkui oleks õhujahutaja peale lülitatud. Taamal tõusis äikesepilv, randaminek niikuinii mõttetu, andsin aga vikatiga pihta. Paar tundi niitmist ja mõned õlled ning oligi krunt puhas, lõpus läks veel kergemaks, sest kerge sabin tegi rohu raskeks ja jahutas keret.

Kolmapäeval oli plaanis lakitud põrandalauad maha panna aga hommik kulus poeskäigule ostmaks mõningaid vajalikke judinaid, sai ka korralik pisike akudrellpuur muretsetud ja viis kilo "Presidentti" kohvi soodsalt ostetud, peaks olema umbes poole aasta varu mulle Torontos. Õhtuks õnnestus neli rida laudu lõpetada, ikka veel jubedalt käsitööd iga laua kallal, et see teistega enam-vähem ilma praota kokku sobiks. Õhtul veel sugulastega kokkusaamine.

Tammepõrandalauad

Põrandat panemas

Neljapäeva kajastav sõna on põrandalauad, ei viitsi sellest enam rohkem jahuda. Hea kokkuvõtte tegi ema, kes mainis, et laminaatparkett pidada ka kena paistma ja olevat lihtne maha panna. See oli tõekuulutus, mida erilist isu kuulda polnud, aga mis teha, tal oli õigus. Meie ainsaks lohutuseks on see, et suure toa põrand saab mõisapargist pärit tollistest tammelaudadest ja see on otsast lõpuni enda tehtud. Iga kord põranda naginat kuuldes võin uhkusega meenutada enda ja isa jäärapäisust :)

Lend Eestisse

Saarestik Helsinki ees

Maikuu viimasel päeval asutasin end järjekordselt kodumaa poole teele. Viimasel ajal on seoses ametiühingust sõltuva puhkuste graafikuga kujunenud mu Eestis viibimise kuuks juuni. Ise eelistaks muidugi juulit või rohkemgi augustit kui igasugu kohalikud aiasaadused valminud ja ka lastel koolivaheaeg aga paraku on minu ametiühingu staazh selleks liiga lühike, et kõrghooajal konkureerida.

Neljapäeval äratus kell viis hommikul et kuueks tööle jõuda, seal oli ka ainus aeg kus järgneva 36 tunni juuksul rahulikult tukkuda sai. Koju jõudes pakkisin siva teadmisega, et sellise kiirustamise juures jääb kindlasti miskit maha. Praeguseks ongi selgunud esimene ununenud asi kui hommikul kohvi tegin, kaks pähklimaitselise kohvikoorepudelit istuvad Torontos külmkapis ja võtavad asjatult ruumi, sest peale minu meie peres kohvijoojaid pole.

Laste rõõmuks tegime mu ärasaatmise õhtusöögi Mandarini restos, kus sai tavapäraselt veidi üle söödud. Seekord avastasin sushi leti juurest ka sashimid, mille erinevaid sorte teenindaja neiuke mulle terve kuhja taldrikule tõstis. Väga maitsev oli aga mingi moment tekkis hirm, et need liiga värsketena hakkasid üksteist mu kõhus taga ajama. Mõtlesin hirmuga, mis juhtub kui kalad hakkavad Atlandi kohal mere lähedust tundma ja tagasi koju kippuma. Kes jaksaks seda lennukit küll harida. Igaks juhuks sõin tugevamat toitu prundiks ette ja lahmisin magusat täienduseks peale.

Koju tagasi jõudes oli veel poolteist tundi lennujaama sõiduni. Enne pakkimise lõpetamisele asumist olin sunnitud veidi leiba luusse laskma. Terve pere lebas nagu vanad roomlased peale õgimisorgiat, ainult koer käis erutatult ringi ja nuuskis meid kahtlevalt. Lõpuks olin sunnitud üles ajama ja viimased asjad kohvrisse suruma. Nüüd on piiriks üks 23 kilone kohver mitte kaks 32 kilost nagu veel mõned aastad tagasi. See teeb pakkimise teataval määral lihtsamaks, paratamatult oled sunnitud vähemaga leppima.

Mul oli ka plaanis ratas kaasa tuua, sest Eestis olev maantee ratas on ebamugav kasutada kruusastel teedel ja viletsamal pinnasel, ning rattad on Euroopas üldse üle mõistuse kallid. Korraliku universaalratta saab Canadast nii $300 eest päris asjalik pool professionaalne maksaks $500 - $600, selle lennukiga ületoomine paneks $100 otsa. Samas mökutasin ühe sooduspakkumise maha ja lõpuks läks nii kiireks, et otsustasin ratta toomise järgmisele aastale lükata.

Hilisõhtune Toronto lennuki aknast

Lennujaama sõitsime poole üheksaks, viimased kallid - musid ja astusingi kohvrit järgi vedades seljakott seljas automaatustest sisse. Tänu eelnevalt interneti kaudu check-in'i tegemisele sain "valge inimesena" ilma sabas seismata spets teeninduspunktis pagasi ära anda, lisaks oli kaasa mulle tiiva taga asuva aknaaluse koha kinni pannud, et saaks välja vaadata ja pilte teha kui Gröönimaast, Islandist ja Norrast üle lendame. Tollivabast poest ostsin mõned kangemad notid ja 8'se "Mooseheadi" õllepaki, mis kõik kindlalt pitseri alla kinni pakiti.

Finnairi värava juures oli veel üks pood, kust otsustasin tee peale 6-pack'i kaasa haarata. Kui sedagi asuti kinni pitseerima küsisin, et mis küll taolise tegevuse eesmärgiks on. Vastati, et toll pidavat koti sisu konfiskeerima kui kott vigastatud on, kõik seoses tolle lollaka terrorismi vastase seadusega, mille alusel ei tohi üle 100 ml vedelikke kabiini kaasa võtta.  Ma ju niikuinii rüüpan mõne nahka, kuidas nad kavatseks vedelikku kõhust konfiskeerida jääb arusaamatuks. Lubasin silma pilgutamata, et hoian kotti ilusti ja niipea kui jõudsin poe nähtavusulatusest välja ajasin pöidla läbi koti, et õllepurki kätte saada.

Ooteaeg kulus kenasti kaasa soovitusel raamatukogust üle interneti telefoni paari raamatu mahalaadimisele ja kodustega samal ajal lobisemisele. Õnneks ei pidanud ma ka janu tundma:) Lennukisse sisenedes ootas halb üllatus, Boeing 757 on neetud pisike ja kitsas, polegi nii kitsastes oludes varem üle ookeani lennanud. Etteruttavalt pean rõhutama, et Helsinki - Tallinna liini propellerlennukis olid palju mugavad toolid ja rohkem ruumi. Kokkuvõttes kujunes rohkem kui 8 tunnine lend seekord parajaks katsumuseks. Magada praktiliselt ei saanud, sest jalad lihtsalt ei mahtunud ära, igas asendis kuhu ma neid kuidagi kokku voltisin jäid 10 minutiga kangeks.

Lisaks olid kaks minu kõrval istuvat daami unelembid ja raudpõied nii, et sain vaid korra jalgu sirutamas käia kui peale Finnairi poolt pakutud poole pudeli veini ja mitme klaasi mahla manustamist olin sunnitud vetsu külastama. Enamuse lennust olin nii uimane ja kutu, et pildistamisest ei tulnud miskit välja. Polnud hullu, sest fotokas asus seljakotis "kättesaamatus" kauguses ja Gröönimaa pilvede all, alles Norra rannik ilus ning selge.

Helsinkis tuligi tollist läbi mina, kus mu joogikotte huviga uuriti ning küsiti kuidas six-pack 5-packiks muutunud. Vastasin et kole janu tuli kallale ja valmistusin vaimus juba ülejäänud viit nahka neelama kui nad peaks ähvardama neid konfiskeerida. Soome tolliametnikule aga tundus mu põhjendus täiesti mõistlik ning pikema jututa viibati - võid minna, no kes ei jooks janu korral õlut kui see käepärast.

Canada sümbolid - Canadian ja Moosehead

Otsisin Tallinna lennule viiva värava üles ja kuna aega oli jäänud veidi alla kahe tunni, seadsin end mugavalt istuma ning võtsin läpaka välja. Lennuvälja wifi'ga ühendamine sujus kiirelt ning tõrgeteta. Netis surfates libistasin veel kaks "kanadalast", mille tühjad purgid jätsin istme kõrvale uhkelt vahtralehe maa invasioonist oma logoga "I am Canadian" teavet jagama. Ootamatult tuli tukk peale, otsustasin momendiks silma kinni lasta.

Läbi poolune kuulsin mingit teadet Tallinna kohta ja silmi avades nägin, et värava ette oli saba tekkinud. Korjasin kodinad kokku ja asutasin end teiste sekka, pileti kontrollimisel sujus kõik normaalselt aga kui asusin lennuki poole jalutama kutsuti mind tagasi. See olevat hoopiski Stockholmi lend, mis mõttes ei saanud aru ja alles siis märkasin, et sama värava juures olid sildid nii Stockholmi kui Tallinna nimega.

Istusin uuesti ja jälle tuli tukk, silmi avades nägin, et ootesaal tühi, ehkki Tallinna nimi endiselt värava kohal kuid Stockholm oli vahepeal Pariisiks muutunud. Asi tundus kahtlane, olukorra pakilisusele sain kinnituse kui selgineva pilguga nägin linnanime all pisemas kirjas ilutsevat teksti "sista utgong". Õnneks mäletasin veel rootsi keelt - viimane kutse pardale - panin jooksujalu väravasse, kus mu pilet skänniti ning siis värav suleti. Lennuki juurde viiva bussi peale sain viimasena, mis tähendas, et lennukisse sisenesin esimeste seas. Hea võte, mida tasub meelde jätta.

Lend sujus kiirelt ja tõrgeteta, istmed mõnusad ning ruumikad. Ainsaks meeldejäävaks momendiks, et 20 mindise lennu ajal üritati meile kärakat müüa ja mandleid enam ei pakutud. Tallinnast kagus oli pirakas äikesepilv, milles sähvivaid välke selgelt näha. Maandumistee kulges üle Vääna ja Mustamäe, alla vaadates suutsin nii oma mereäärse suvilakoha ära tunda kui ka nentida, et Mustamäe maja ees parkis meie tavalisel kohal kellegi punane auto.

USA sõjaväe lennuk Tallinna lennuväljal, tagaplaanil äikesepilv

Lennuväljal ruleerisime mööda hallist US Air Force lennukist, mille saabumisest olin eelmisel päeval Delfist lugenud. Lennuki peatudes langesid esimesed tilgad propelleritele, mille kõrval mu istekoht asus. Oleksin peaaegu oma läpaka lennukisse unustanud, õnneks meenus enne lennukist välja astumist nii, et pidin istmete vahelt tagasi trügima. Jaamahoonesse tuli juba läbi järjest tiheneva saju sörkida. Pagasi töötlemine oli seekord maailmarekordiliselt tempokas, kohvrit silmasin lindil samal ajal kui selle poole jalutasin. Sisuliselt krabasin ta lindilt ilma hoogu maha võtmata ja suundusin läbi rohelise tollikäigu välja.

U. S. AIR FORCE

Vanemad olid juba vastas aga autosse ei saanud kohe minna, sest väljas oli tõeline äikesetorm vallandunud. Kui peale kümneminutilist ootamist sadu veidi vähemaks jäi jooksin mööda madalaks jõekeseks muutunud parkimisplatsi auto juurde ja sõitsin ukse ette. Kohver sisse ning kodu poole teele. Taas harjumatult lühikesed fooritsüklid ja mängimine manuaalkäigukastiga. Esimene peatus Järve keskuses, et maitsvat eesti toitu korv täis laduda.

Haarasin juustu, leiba, saia, vorsti, majoneesi, jäätist, ... ja kümmekond pudelit õlut. Kahjuks ei leidnud ühtegi reklaamitud selle aasta eesti parimatest toiduainetest, olin ka liiga väsinud selleks et otsida. Kui lõpuks jõudsin maja ette tundus nagu polekski ära olnud, justkui alles eelmisel nädalal sai lahkutud. Pirakad männid seisid stoilises rahus endisel kohal ja isegi möödalendav vares kraaksatas tervituse. Olin jälle kodus, noh täpsemalt ehk ühes kahest - Eesti kodus.

TEHTUD !!!

"Sarikapidu" :D

Jah, nädalavahetus möödus asjalikult. Kaks väga olulist asja sai tehtud, esiteks lõin laupäeval viimase naela katusesse ja sellega sai hulka vandumist ja õlut nõudnud töö edukalt (enam igatahes vett köögilaest ei tilgu vihmaste ilmadega:) ühele poole. Nüüd jääb vaid üle tööriistad ja ehitusrämps kokku korjata ning võingi rahuliku südamega "puhkusele" minna. Jutumärgid seepärast, et eks puhkuselgi ootab ees parasjagu ehitustööd aga vähemalt õlu on odavam ning parem ja lisaks võimalik igasugu delikatesse nautida, mida siin ei saa. Leivast enam puudust ei tunne, sest kaasa valmistab maailma parimat kodus aga kartulisalatit ja rosoljet saab haruharva, kuna lapsed seda millegipärast ei söö ja ainult minu pärast ei viitsita nii tihti pingutada ;) 

Kaasa tütrega hommikusöögil infopäeval

Teise ja olulisema sündmusena sai laps lõplikult Toronto Ülikooli sisse ning käisime vanemate infopäeval, millest ka kaasa blogistas. Päris imelik tunne oli uuesti ülikooli minna, kus töötasin kui lastest veel lõhnagi polnud, ja nüüd on üks neist valmis samades hoonetes õppima asuma. Tal küll ei õnnestunud oma esimesele valikule pääseda, milleks oli inseneriteadus. Tüdruk võeti mehhanika teaduskonda, mis hakkas meile seda rohkem meeldima mida rohkem asja uurisime. Mäletan, et TPI's omal ajal vaadati küll üsna kõõrdi tütarlaste poole, kes vähegi "mehisematele" erialadele pürgisid aga paistab, et ajad on muutunud, no vähemalt siin küll. Inseneriteaduskonnas olevat tüdrukute osakaal 35 - 40%, mis tundus mulle pikalt liiga kõrge, aga nii nad väitsid.

Igatahes käib mehhanika insenerinduse alla ka aerospace, mechatronics, robotics, nanoengineering eksootilistema aladena, millele võid kolmandal aastal suuna võtta. Nii et mitte kõigist ei tule automehhaanikud või torulukksepad:) Esimesed kaks aastat on aga pea kõik loengud erinevatele insenerialadele samad ja viiakse läbi koos ning kursused on ka ette määratud nagu meil omal ajal. Ei mingit isetegevust, mõnes mõttes hea, sest eks põhiteadmised ja oskused on ju inseneridel samad, sõltumata erialast. Taset näitas kas või seegi, et peale inseneriteaduse oli mehhanika osakonda järgmiseks kõige kõrgem konkurents, sissesaamiseks vajalik vähemalt 90.5% keskooli lõpuhinnete keskmine. Meie plika oli just piiri peal aga oleks sealt välja jäämise korral saanud soovi korral mingile teisele nagu arvuti või tööstusinseneri erialale. Lisaks on võimalik nii esimese kui teise aasta lõpus suht lihtsalt eriala vahetada kui tundub, et mingi muu rohkem meeldib.

Meie laps sattus "Aerospace" gruppi

Finantsiline külg oli veidi üllatav ja õppemaksu suurus ehmatas kuna olime oluliselt pisemat numbrit lugenud, aga infopäeval sai selgeks, et selle koha pealt ollakse suht vastutulelikud. Õppelaenu soovitatakse võtta isegi siis kui seda vaja poleks, sest tegu protsendivaba laenuga, mida pead alles kuus kuud peale lõpetamist hakkama tagasi maksma. Lisaks katab ülikool osa kuludest, mida ei pea üldse tagasi maksma, nii et kohe ei peagi palju pappi välja käima. Üllatusena tuli ka info, et peale kolmandat aastat 12 kuni 16 kuuks tööle suunatud üliõpilased saavad keskmist palka 48000$ aastas, see juba iseenesest kataks teoreetiliselt pea kogu õppemaksu. Kokkuvõttes tuleb ilmselt arvestada umbes $15000 aastas ja kui ta tahaks ühikas elada siis peaks veel oma $7000 - $8000 juurde lisama. Õnneks saab meie kodust ülikooli mugavalt otse metrooga ja momendil plaanib laps kodus edasi elada.

Nii et sügisel seab üks tüüp sammud ülikooli poole. 

Rannailm

Õnnelik maopüüdja

Eelmine pühapäev oli selle aasta esimene tõsine rannailm, mida me ei saanud kuidagi mööda lasta. Tegu ainsa vaba nädalavahetusega enne kui kuuks ajaks jalga lasen. Koer sai kohe aru, et miskit plaanis ja sattus lausa paanikasse kui kaasa uksest välja astus ning teda ei kutsunud. Loom pistis ulguma tahtes öelda, et hei, te unustasite minu maha. Isegi minu hüüe magamistoast, andmaks märku, et kõik pole lahkunud ei rahustanud looma. Ta tormas minu juurde ja hakkas erutatult oma keeli seletama, mis õige naljakas välja paistab. Loom ajab suu lahti ning üritab miskeid imelikke ümisemisele sarnaseid hääli teha ise samas ninaga toksides ja ringi sebides. Pean selle üks kord filmile võtma, sest kirjeldada on pea võimatu.

Nii pea kui ukse lahti tegin, tormas loom välja nagu mürsk auto suunas ning oleks peaaegu vastu kinnist tagaluuki hüpanud. Rahunes alles siis kui sai pisema lapse juurde tagaistmele ronida. Kiirelt ports tavapäraseid sarvesaiakesi kohalikust pagariärist ja teele. Liiklus oli mõnksilt hõre, sest tegu kolmepäevase nädalavahetuse keskmise päevaga kui enamus rahvast ei liigu. Reedel ja eriti laupäeval olid hullud ummikud. Kuninganna sünnipäeval, esmaspäeval alles hakkab rahvas suvilatest tagasi sõitma ja siis on päeva teisel poolel garanteeritud totaalsed ummikud.

Koko märkas midagi vees ...

... "veemadu"

Kahe tunni pärast olimegi kohal, rahvast õnneks mitte eriti palju. Just kui saabusime lahkus mingi pilude seltskond, saime nende piknikulaua endale. Pisem plika istus päikesevarju alla ning asus kohustuslikku kirjandust lugema, vanem läks koos koeraga kividele jalutama ja madusid otsima, mina võtsin Jared Diamondi viimase raamatu ette ja külma mango cooleri pihku, et puhkust täiega nautida.

Palju ei saanud lugeda kui keegi veidi ärevil lapsevanem tuli ja teatas, et mu tüdruk olla mao kinni püüdnud. Reageerisin ilmselt liiga ükskõikselt vastates "ahhaa, ok", sest too ütles veel korra hästi selgelt ja aeglaselt nagu idioodiga vesteldes "madu". Vist ei sobinud edasi lugeda, võtsin fotoka ja suundusin hukkamõistva pilgu saatel kaugemal kividel jalutava lapse poole.

Püütud madu oli üsna pirakas "veemadu" kelle vastu Koko ebatervet huvi üles näitas. Tüdruk palus mul paar fotot roomajast teha ja lasi tolle siis lahti, sest veemadu pole kodus võimalik pidada. Mina rüüpasin cooleri põhjani ja läksin koeraga randa mööda hulkuma. Kaugemal leidsin põlvesügavuses vees eriliselt mõnusa rahnu, mis laialt sile ja kergelt põhjapoole kaldes. Lasin end sirakile, kutsa ronis kõrvale. Jäime mõlemad lainete loksumise saatel tukkuma, ärkasin alles tunni pärast kui Koko mind ninaga nügima asus.

Õhtupoole vedasime mõned kivid autosse, sest kaasa soovis maja ees oleva lillepeenart nendega dekoreerida. Vanem tüdruk oli veel paar veemadu leidnud, üks olevat suurest ehmatusest isegi kaks kala välja oksendanud. Õnneks ei saanud me oma koduloomadele roomajate näol täiendust.

Koduteel sõitis tüdruk terve aja roolis, pisem ja koer olid nii väsinud, et magasid tagaistmel. Minagi tukastasin, aga kuuldes läbi une, et mootor teeb tavalisest veits erinevat häält piilusin silmanurgast armatuurlaua poole. Mõni ime, spidokas näitas nats alla 130 km/h! Kui mainisin juhile, et maksimaalne lubatud kiirus Kanadas on 100 km/h sain vastuseks, et keskmine rida lihtsalt sõidab niimoodi ja ta ei saa ometi liiklust takistama hakata :P  Õigus ta on, lisaks on ka palju ohutum sõita lubatust kiiremini kui aeglasemalt kui uskuda hiljuti avaldatud uurimust. Igatahes koju jõudsime tavapärasest mõnevõrra kiiremini :)

Ronimas Ontario paeklindil

Pisem plika kaljueendi äärel see kõige julgem :)

Lubasin eelmise pühapäeva matkast kirjutada, aga praegu piirdun lühikokkuvõtte ja piltide üles riputamisega, ei viitsi eriti pikalt jahuda. Käisime samas kohas, kus eelmine kevad sai ronitud. "Lõgismao nukk" on mõnusalt lähedal, nats üle poole tunni sõitu.

Matkaseltskond puhkehetkel

Vanem plika oli roolis ja sai kiirteel sõitu harjutada. Nimelt on lennujaama poole sõites üks ebamugavamaid kiirteelõike, kus mõnesaja meetri jooksul pead rohkem kui 100 km/h kiirusel 5 korda rida vahetama, et õigele teele saada. Siin olin tüdrukule lisasilmapaarina ja nõuga abiks, ta on seni ju ainult paar korda kiirteedel sõitnud. Plika on asjalik, ei sattu pabinasse ja käitub tasakaalukalt ka kiiret reageerimist vajavates olukordades.

Kaasale oli esimene kord sellele matkarajale tulla. Ta ei tahtnud suurt ronida ja nii jalutaski koeraga paekaldapealsel sel ajal kui meie kaljupragudes ja kalda alla varisenud rahnudel turnisime.

Kaljupragu uurimas

Prao põhjas lumi ja jää

Sügavamatest pragudest tuli külma hingust, selgus, et seal oli lumigi sulamata. Orgu jõudes ületasime purret pidi pisikese jõekese, Koko kasutas juhust ja kargas vette. Sai jahutada ja esimest korda sel aastal ujuda, loom õnnelik kui pisike laps.

Paealda all

Kaljupragu läbimas

Veidi erinevat rada pidi ronides avastasime paekalda alt mitmed põnevad koopad ja lõhed kaljus. Loomulikult oli vaja kõigisse sisse piiluda ja võimaluse korral ka ronida :)

Pirakas lõhe klindis

Vaade otse üles samas kohas

Tagasiteel leidis vanem laps mao, keda tahtis koju kaasa tuua. Tema kurvastuseks ja kaasa rahustuseks kasutas siug momenti kui lapse tähelepanu momendiks hajus, roomates kivide vahele, kust teda enam kätte ei saanud. Kokkuvõttes igati mõnus pühapäevane väljasõit.

Kannatust sõdalased :)

Pole arvuti taga juba nädal aega saanud mahti mängida. Esiteks segas asjaolu, et toksasin haamriga nii õnnetult näpu pihta, et vasaku nimetissõrme otsa tekkis pisike verivill. Igavene jama, selle näpuga ju vajutad "D" peale, et paremale liikuda. Kui ikka sõdur ühes suunas liikuda ei saa, oled nagu poolvigane, teistel hea lihtne sind nottida.

No ja siis otsustas mu spets "gaming" hiir streikima hakata. Lähemal uurimisel selgus probleem, juhe on hiire juurest kas katki või jootest lahti loksunud. Paraku ei suutnud ma ka parima tahtmise juures leida kruvikest, mis hiirt ühes tükis hoiab. Internetis surfates selgus, et teistelgi mängureil sama probleem ja keegi polnud suutnud leida lahendust kuidas hiirt lahti võtta. Mul on kahtlus, et äkki on kasutatud surveklambri meetodit, mis tähendab, et ilma täpselt teadmata kus klambrid asuvad pole võimalik lõhkumata hiirt lahti teha.

Eks nädalavahetusel proovin hiire korda teha. Kaotada pole suurt miskit, kui lõhungi ära mis ikka, mängida momendil temaga niikuinii ei saa. Proovisin kasutata pisemalt lapselt laenatud hiirt, aga sellega harjumine võtab aega ja too pole nii mugav minu käele. Lisaks tuli hakata igasugu seadeid ümber sättima, jama nii palju, et peale natukest proovimist lõin käega ja ronisin katusele :)

Presidendist ja Kanepiõlust

Kõigepealt peaks andma selgitust, miks ma pole viimasel ajal eriti blogistanud. Eks ikka seetõttu, et kole kiire olnud. Aeg jaguneb töö, karate, katuse ja lugemise vahel. Reedel käisime presidendiga kohtumas, oli teine Kanadas riigivisiidil ja sai ka aega Toronto eesti majast läbi astuda. Laupäev möödus katusel aga pühapäeval viskas kopa ette ning käisime perega matkamas, ega töö pole jänes, et eest ära jookseb.

Presidendiga kohtumisest kirjutas kaasa oma blogis ja pani ka pilte üles. Enda poolt lisaks mõned tähelepanekud. President vastas küsimustele asjalikult ja tundus veidi üllatunud olevat, et need olevat eelnevalt modereeritud. Ühesõnaga küsimuste esitamise koha pealt tundus, et kohalikud asjapulgad olid tiba üle pingutanud lubades ainult "kontrollitud" küsimusi, tuli kangest putinlikult tuttav ette. Ma usun et Ilves on piisavalt hea sõna ja kiire taibuga, et suudaks igasugustele küsimustele ilma kokutamata vastata. Üht eelnevalt kinnitamata küsima tikkujat ei lastudki millegi pärast mikri juurde. Minagi olin juba küsimuse Euroopa jagunemise koha pealt valmis mõelnud, aga jäin ilmselgelt hiljaks.

Peale koosolekut algas veidi vabam osa, kus rahvas lasti rootsi laua tüüpi nämmi mekkima. Lõhesaiad ja kohalike pagarite pirukad olid igati head. Paraku pakuti ainsa joogina veini, isegi kohvi ei suutnud ma leida. Presidendipaari jaoks polnud aga kohustused lõppenud, nemad pidid tunnikese veetma soovijatega pildistamiseks. Minu arust on tegu õige totra ettevõtmisega ja ei suuda aru saada inimestest, kes tingimata soovivad presidendiga pilti saada. No ma saan aru kui tehakse pilt mingil erakordsel juhul kui president annab üle aumärgi või medali aga niisama seista temaga koos et fotot saada, milleks??? Kui nii väga vaja siis selleks on ju Photoshop palju mugavam kasutada :D

Aga paistis, et esindan vähemust, sest enamus võttis kenasti sappa, et pildile saada. Nüüd sain ka aru miks mõned tüübid olid nii viisakalt riides, et ei tundnud neid äragi :) Igaks juhuks küsisin kaasalt, ega tema ei taha pildile saada, aga õnneks olen valinud omale naise, kelle arusaamised vähemalt selle koha pealt sarnased. Tema hakkas üldse koju kippuma enne kui olin jõudnud teise veiniklaasiga ühele poole. Jäigi mul kringel proovimata :(

Matkast kirjutan järgmises postituses aga kanepiõllest saate kohe teada. Täna otsustasin õllepoest läbi astuda, sest katusepanemine oli mu kodustele õllevarudele hävitavalt mõjunud, 24-ne kast oli kui kerisele kadunud, ainult üks kurb purk vahtis külmkapist eile vastu kui trennist tulin. Igatahes täna poes õlleriiulit tudeerides selgus, et viisakatest eksportõlledest pole sooduka peal ühtegi mu lemmikut. Kanada õlut olen üritanud vältida, vaatamata soodsamale hinnale on tegu suht maitsetu vedelikuga. Ainult USA õlled on veel hullemad, mida iseloomustab kõige paremini unustamatu väljend et nad on kui seks kanuus, ehk "fucking close to water".

Viimases hädas krabasin kuus Austria Gösserit ja proovimise mõttes võtsin ka ühe "Lezajsk" nimelise Poolaka, etterutates tuleb tunnistada, et too osutus täitsa joodavaks, lisaks veel 5.5% kangust. Aga kassa poole suundudes jäi pilk peatuma pisemas formaadis purgil, millel ilutsev kanepileht tõmbas tähelepanu.  "Buzz Hemp Beer", hmm ... lähemalt uurides selgus, et tegu punase lager tüüpi õllega, mis valmistatud parimast Briti Columbia kanepist, tumedast Alberta maltoosast ja valitud saksa humalatest. Momendil pean aga lugejate ootusi petma, sest tundub, et tegu lihtsalt reklaamitrikiga. Igatahes tund aega peale kanepi õlle manustamist polnud miskit mõju märgata, alles poolaka otsa kallamine tekitas ajurakukestes kerge rahulolu tunde. Seega jään kanepi koha pealt endiselt süütuks, sest kui joogina võiks ju proovida siis suitsetamine on mulle vastuvõetamatu tegevus selles niigi saastatud atmosfääris.

Katuse panemine

 

Esimesed read

Esiteks tuleb rõhutada, et pealkirjas pole midagi sündsusetut silmas peetud nagu võiks esimesel pilgul tunduda. Tegu täiesti ühemõttelise ja igava terminiga. See ettevõtmine on lihtsalt loomulikuks jätkuks eelnevaile sündmustele, millest siin blogis ka varem juttu olnud. Sügisel alanud katuse lekkimine saavutas kevadiste vihmadega sellise taseme, et kipsist laeplaatide läbivettimise ja allakukkumise vältimiseks pidin pööningule tilkuvate kohtade alla igasuguses suuruses anumaid vedama. Kokkuvõttes oli selge, et katuse vahetamisega enam edasi lükata pole võimalik.

Kuna teoreetiliselt tundub töö lihtne, otsustasin asja ise ette võtta, eriti peale seda kui kuulsin palju firmad küsivad. Minu katus tehtaks $3000 - $6000 eest, sõltuvalt firma tuntusest ja soliidsusest. Kuna materjalid saab umbes $1000 eest, siis arvasin, et pole paha paari päevase trenni eest vähemalt $2000 tasku panna. Esiteks sai ehituspoode külastatud ja sobivad katuseplaadid välja valitud. Värvitoone oli mitukümmend aga poes kohapeal kohe võtta vaid kuus. Otsustasin kõige heledama - helehalli kasuks, kuna siinmaal on oluline temperatuuri peale mõelda, enamasti selle koha pealt, et liiga palav poleks.

Tavalistele plaatidele oleks alternatiiviks olnud ka eterniitplaate meenutavad tõrvapapist plaadid, mille hind umbes sama aga paigaldamine pikalt lihtsam. Samas polnud kliendid eriti õnnelikud, mistõttu läksin raskemat aga kindlamat teed, valides 25 aastase garantiiga tavalised tõrvaga immutatud klaasfiiber plaadid. Naelu sai 13 kilone pangetäis ostetud, vähemastki oleks piisanud aga pooleteist kilo kaupa oleks vajaminevad 4-5 kilo sama palju maksnud. Esimeseks üllatuseks oli plaatide raskus, ühe pakendi tõstmine nõudis parajat jõupingutust. Oma autole ei julgenudki rohkem kui 12 pakki peale laduda.

Eelmiseks nädalavahetuseks olin niikaugel, et plaadid ja naelad olemas, polnud muud kui hakkaks peale. Laupäeval toimus 4 tunnine karate trenn, peale seda olin nii kutu, et ei viitsinud katusele enam ronida. Optimistlikult sai loodetud, et eks panen pühapäeva, esmaspäevaga katuse peale. Pühapäeval alustasin üheteist paiku ja algul polnud eriti viga, alumise äärega sai suht normaalselt edasi liigutud. Rahulikult nokitsedes, nagu riigitööl olles selgeks õpitud, ja aeg-ajalt õllepause tehes kadus aeg märkamatult. Selleks ajaks kui olin nii kaugele jõudnud, et enam redeli pealt seistes rohkem ei ulatanud (9 rida) kiskus hämaraks. 

Moondamisriietuses tüüp katusel

Mida kuradit, nii vähe tehtud ei suutnud uskuda. Momendiks tekkis küll tahtmine töö sinnapaika jätta ja põhitähelepanu õllele pöörata aga kolmapäeval ähvardas tugeva sajuga. Teisipäeva õhtuks pean vähemalt lõunakülje lõpetama oli juba märgatavalt tagasihoidlikum ja realistlikum plaan. Selge miks normaalses majandussüsteemis toimib selline asi nagu tööjaotus. Inimesed teevad mida oskavad ja milles on efektiivsed, ülejäänud asjad lasevad teistel - oma ala spetsidel teha, kes vastavalt koolitatud. Aga mul on vist ikka jäänud külge see segu nõuka aja ja eestlaseks olmise arusaamisest, et üks õige mees peab ise kõigega hakkama saama :) Ausalt öeldes ei tundunudki nüüd töö eest $2000 palju olevat. Samas pooleli ei sobi ju alustatud tööd jätta, hambad ristis ja kas või nui neljaks aga ainult edasi.

Olles eelmisest päevast õppinud ajasin esmaspäeval end vara üles ja kohe katusele. Selgus, et kui mõne aasta eest oli võimalik katusel suht ohutult turnida, sest pind kare kui liivapaber, siis nüüd olukord kardinaalselt muutunud. Jäme liiv on vanade plaatide pealt suht lahti ja funksib pigem kuullaagri kui liivapaberina. Uuel katusel ei saanud ronida, sest plaadid tundusid liiga õrnad olevat. Seega katusel püsimiseks oli vaja miski muu meetod leida. Peale mitme võimaluse kaalumist osutus lihtsaimaks ja kiiremaks laudlattidest redelite ehitamine. Lõin neid paraja vahemaaga ülemisest otsast katuse harja külge kinni. Plaate sai libistada ka lattide alla kui ise kõrvakoleval latil olla.

Nii ma katusel liikusin kui kännuämblik

Kõik see ettevalmistus ja lattide ehitamine võttis kõvasti aega, katuse panekuga sain jätkata alles peale lõunat, mis seisnes ühes õlles ja kiirelt ampsatud võileivas. Plaate oli paras 6 - 7 kaupa kaenlas redelil üles vedada ja vihmaveerenni vastu toetada, siis edasi lohistada sinna, kus nad katuse külge vaja lüüa. Töö kulges aeglases aga pidevas tempos kuni pimedani, ma ei jõudnud isegi karatesse. Ega poleks jaksanud ka, kere oli väsinud. Igatahes tundus, et teisipäeval töölt tulles peaks enne pimedat jõudma lõunaküljega ühele poole. Palju aega võttis servade lõikamine ja plaatide sättimine pööningu õhutusavade ümber. Seal tegin ka apsu enne lõpetamist, mistõttu järgmisel päeval saab esimeseks asjaks olema paari plaadi lahti kiskumine, parajaks lõikamine ja pleki alla toppimine.

Öösel ei saanud hästi magada, ilmselt üleväsimus ja lisaks olid lihased kanged. Teisipäeva hommikul ärkasin sellise tundega nagu oleks eelmisel päeval karate trennis peksukotiks olnud. Ka sellised lihased, liikmed ja kõõlused valutasid, mille olemasolust mul aimugi polnud. Täitsa lõpp, hea, et hommikul pidi katusele kobimise asemel tööle minema, kus saab end vähemalt välja puhata. Praeguses olukorras oleks katusele ronimine suisa ohtlik olnud. Tööl läkski olemine vähehaaval paremaks ja poole kolme ajal koju jõudes oli lausa isu katusele minna.

Sellises asendis tavaliselt tagusin plaate kinni

Hea, et kohe alustasin, sest jällegi kulus kogu valge aeg ära, aga vähemalt sain lekkiva lõunakülje lõpetatud. Ainult viimast harjarida ei pannud, sest ilm oli juba nii külm. et plaadid hakkasid paindumise asemel murduma. Kolmapäeval sadas padukat, eriti ma ei muretsenud, harja juurest ei saa palju sisse tulla. Koju jõudes võisin rahulolevalt nentida, et mu töö oli esimese tõsisema katse edukalt läbinud, lagi kenasti kuiv. Nüüd pole muud kui ülejäänud kolm katusekülge ära plaadistada. Kahjuks pean ilmselt mõneks ajaks vähegi kuivema ilma korral arvutimängudest loobuma :(

Proovin selle tööga nii kiiresti kui võimalik ühele poole saada, sest mida edasi seda hullemaks, see tähendab kuumemaks ilm läheb. 5 ja 10 kraadise õhutemperatuuriga on ideaalne füüsiliselt rasket tööd teha, 15 kraadi juures läheb juba palavaks ja 20-ga higistad kui siga. Ma ei taha mõeldagi siinsete üle 30 kraadiste 100% õhuniiskusega suveilmade peale. Päike läheb ka ainult teravamaks, juba praegu põletasin kõrvad ära ja huuled tuulest ning päiksest korpas. Positiivse külje pealt võib arvata, et katuse panek ajab mind õige kähku heasse rannavormi ;) Paistab ka, et materjalikulu osutub eeldatust suuremaks, sest kastist õllest ei paista kuidagi jaguvat :)

Leivast, toitumisest ja tahtejõust

Värske leib ja Mango juustu kook

Eile õhtul trennist tulles lõi juba ukse pealt vastu värske leiva lõhn. Ebavõrdne võitlus leiva lõhna ja hilisõhtusest õgimisest hoidumise vahel osutus lühikeseks. Õieti ei jõudnud alatagi enne kui alla andsin, leiva rätikust välja rullisin ja hambad kannikasse lõin. Sellist kaifi kogevad vist ainult narkarid doosi saades, kui värske leiva lõhna ja maitse sensorid korraga ajus häirekella lööma hakkavad. Peale esimest ampsu suutsin end piisavalt valitseda, et kannika viilakas lõigata ja sellele või peale määrida, mis tasapisi soojal leival sulama hakkas.

Klaasiga külma piima kõrvale, raamat ette ja IKEA tugi- või täpsemalt ehk lamamistooli õndsalt sirakile elu nautima. Kaua ei saanud lesida, leib sai otsa, pidin uue viilaka lõikama. Nii olin sunnitud mitu korda toolist üles ajama, sest iga kord proovisin end veenda, see on nüüd viimane. Leiva maitsvusest andis hommikul tunnistust kaasa märkus: paistab, et leib tuli hästi välja pea pool on öösel kaduma läinud.

Siinkohal sobib ehk selgituseks lisada põhjus miks otsustasin õhtusest õgimisest loobuda. Nimelt olin üks päev ehmatusega koera kaalumise eesmärgil kaalu peale ronides avastanud, et Costa Ricas juurde pandud mass polnud kuhugi kadunud. Mida kuradit, pole ju normaalne kaaluda 91kg kui oled ise vaid 189cm pikk. Igatahes otsustasin elus esimest korda dieeti pidada, mis seisnes hilisõhtuse ehk varaöise õgimise vähendamises, noh natuke näksimist ikka luban endale. Ja tulemus ei lasknud kaua oodata, mõne nädalaga olin tagasi 86kg peal. Sedagi on paljuvõitu, normaalkaal peaks nii 82kg ringis olema, võistluskaal ülikooli ajal oli lausa 79kg.

Aga nagu näha kaasa saboteerib minu heausklikke katseid normaalkaalu saavutada. Mida sa hing teed, kui kodus pidevalt igasugu hõrgutisi valmistatakse. Kõige hullem veel, et kuna ta saabub hiljem, siis pean lõunasööki oodates kannatama paar tunnikest ning köögist tulevate aroomide käes piinlema. Talle üldse ei meeldi kui proovin toidutegemise kõrvalt veidi näksimas käia. Minu argumenti, et vanaema küll lubas, ei peeta mikski. Kui lõpuks nämm välja käiakse on isu selline hundikas, et tahaks kõik nahka panna aga ei saa, sest olles õppinud valusast kogemustest, tean kui raske on täis kõhuga trennis rabeleda.

Ja nii ongi trennist koju saabudes kõht tühi. Poole üheteist ajal sai kas raamatu taha istutud või läpakas ette võetud ja siis üks korralik eine kõrvale pugitud, mis harilikult mehise jäätise portsuga lõppes. Paistab, et need ajad on möödas, kui võis pidurdamatult õgida tagajärgede pärast muretsemata. Positiivse koha pealt tuleb tunnistada, et uni on parem ja hommikul kah puhanum tunne kui pole õhtul keret täis parkinud. Ega see muud pole kui harjumuse murdmine ja kübeke tahtejõudu. Ma ei saa aru millest inimesed räägivad, kui kurdavad, et dieedi pidamine kole raske - ära virise vaid käitu nagu Nike reklaamlause seda soovitab: "Just do it!!!". Ei maksa mujalt süüdlasi otsida kui ei suuda end ise kontrollida! Vahel võib endale lubada libastumist (mango-juustu koogil näiteks:), aga see ei tohi normiks saada.