Uus mänguasi: Huawei band 3 pro

Olles nüüdseks pool aastat jooksmisega tegelenud leidsin, et sutsu korralikuma aktiivsusmonitori omamine on õigustatud. Tööl vabadel momentidel viisin end kurssi erinevate variantide ja võimalustega. Nagu võis arvata ulatub hinnaskaala viiest viiesaja dollarini, spetsimate puhul ka tuhandeteni. Nagu ikka tehnoloogiavidinate ostmisel juhindusin põhimõttest, mida mul vaja on, mitte mis oleks äge ja võimalik saada. Olulisteks kriteeriumideks suht täpne pulsisageduse mõõtja ja sammulugeja, lisaks veekindlus ja mõistlik patarei eluiga, võimalusel ka GPS. Piirangu seadis minu vastumeelsus suure sihverplaadi vastu, soovisin vaid rihmalaiust vidinat.

Googeldades "best activity monitors 2019" ja lugedes hulga erinevaid ülevaateid jättis mulle lõpuks parima mulje Huawei band 3 pro. Garmin ja Fitbit kindlasti tuntumad tegijad, paraku oli igal nende pakutaval mudelil mingi mulle oluline puudus, lisaks nad muidugi rohkem kui poole kallimad. Huaweil lisaks pidevale ja täpsele pulsisageduse mõõtmisele ning mahukale jooksuinfo pakkumisele juures ka põhjalik une jälgimine, mis väidetavalt tehtud koostöös Harvardi uneinstituudiga. Veidi surfamist ja tavalise üle sajadollarise hinna asemel sai Neweggist 58CAD eest ära tellitud. Tasuta transport eeldas pea kahenädalast ooteaega. Tühja kah, kiiret pole, mu Sony oma töötas ju ilusti.

Paari päeva eest sain õhtul judina kätte. Järgmine hommik kulus juhendiga tutvumiseks ja seadistamiseks. Nojah, osa funktsioone nagu kaugjuhtimisega moblaga foto tegemine ja veel mõned spetsiifilisemad töötavad vaid Huawei tipptelefonide puhul. Kõik mulle oluline läks siiski kenasti käima. Online juhendid paraku veits vananenud mistõttu erinevate funktsioonide käimasaamine nõudis nats nuputamist, eelkõige menüüde läbilappamist. Mingil arusaamatul põhjusel ei toiminud algul sammulugeja, paistab et ei oska Google Fiti moblaga registreeritud vastavat infi sünkroniseerida. Kui treening käivitada kella pealt siis toimib, kui mobla pealt siis mitte. Tahtsin võrrelda kolme erineva programmi tulemusi: Google Fit'i (Pixel 3 XL andurite inf), Sony Smartband 2 ja Huawei - panin kõik moblalt käima enne jooksma minekut.

Kahe kolme katse põhjal ei saa põhjapanevaid järeldusi teha, aga jooksudistantsi mõõtmine tundub mõnevõrra üllatavalt kõige täpsem olevat just Huaweil (tal oma GPS). Sammulugeja toimis kiirelt kõndimisel kõigil kolmel hästi. Paraku läksin ise segi nii, et ei oska öelda milline neist täpseim, igatahes kõik piisavalt lähestikku. Vaevalt sammulugemine jooksuga palju muutuks. Pulsimõõtmine on ilmselt Huaweil palju parem ja ka täpsem, seda väitsid ka ülevaadete kirjutajad, kes võrdlesid professionaalsete rindkere pulsilugejate näitudega. Vähe kummaline tundus vaid minu pulsi number, mis nii kõrge küll ei tohiks olla kui kell näitas. Sisuliselt peale teist minutit keris äärmuslikule kõrgusele püsides seal jooksu lõpuni. Keskmine pulss oli praktiliselt minu vanusele vastav absoluutne maksimum. Sihukese maksimumkoormusega ei tohiks jaksata joosta rohkem kui minut paar, samas subjektiivselt tundsin end umbes 80-90% vahepeal olevat. Kas on mu süda niipalju "noorem" või mõõdab kell siiski valesti, peab veel uurima. Hapnikutarbimise VO2Max=44 koha pealt liigitati oma vanusegrupis üliheasse kategooriasse, kuidas seda mõõdetakse või arvutatakse ei tea.

Une kvaliteedi mõõtmine on minu jaoks paras müstika. Kuidas käekellaga kindlaks teha millal kerge uni, millal sügav uni, millal REM ehk unenägude uni??? Samas hommikul pilku peale visates oli kohe näha millal vetsus käisin😁 Loodetavasti pole järgmiseks sammuks sihukese aktiivsusmonitori konstrueerimine, mis unenägusid ka salvestaks, hommikused läheks enamasti alaealistele keelatud kategooriasse😜 Kokkuvõttes selgus, et unekvaliteet on mul normaalne, hingamises sain lausa sada punkti sajast võimalikust. Soovida jättis vaid sügava une järjepidevus. Huaweil on ka stressi

mõõtmise süsteem aga minu puhul see millegi pärast käima ei hakanud. Äkki sellepärast, et elu on lihtsalt lill ja stressivaba🌼 Samas Sony oma seda siiski mõõdab, aluseks pulsisageduse muutumise kiirus ja tihedus.

Kogu värgi juures on seni ainsaks negatiivseks efektiks Sony Smartbandi patarei kestvuse oluline lühenemine. Ainus seletus, et aktiivsusmonitorid suhtlevad üle bluetoothi omavahel, mis imeb patarei kiirelt mahlast tühjaks - samas Huawei puhul seda ei tähelda.

Metsas akusid laadimas.

Peale augustikuist pühendumust töörindel hakkasid isegi minusuguse energiajänku patatreid punasele joonele lähenema. Vabu päevi nii palju kogutud, et peale ilmateatega tutvumist võtsin neist kaks tükki välja tekitades mõnusa 4-päevase minipuhkuse. Eluolu on jõudnud sellisesse staadiumi, et perest pole nädala sees kambajõmme, igaüks ei saa suvaliselt vabu päevi võtta. Esmaspäeva hommikul toppisin koerad autosse, tegin kassile headaega pai ja panime ajama. Telgi ja matkakraami pakkimise ajal oli kutsadel hull ärevus sees, mõistsid et tore väljasõit ootab ees.

Telgiplats

Päikeseloojangut nautimas

Esialgu polnudki kindlat plaani kuhu minna, lõpuks otsustasin lõdvalt võtta ning vanasse tuntud Awendasse sõita. Seal on lahe järverand ja elektriga varustatud telkimisplatsid. Hiljem muidugi selgus, et elektriosa polnud tegelt suurt vaja, oleks ka ilma hakkama saanud. Kohvimasinaga snoobitsemise asemel saanuks sama hästi hommikujoogi lõkkel keeta. Kaasavõetud läpakat ei võtnud kordagi kotist välja ning mobla tarbeks oleks akupakist jagunud.

Kolm päeva ja kaks ööd möödusid metsa all hulkumise, järves ujumise, rannas lebotamise, lõkke ääres lugemise ja telgis magamise tähe all. Minu jaoks kujutab pea täiuslikku puhkust, eriti kui veel külm õlu ja pudelike veini käepärast iga kell võtta kui isu tuleb. Üksitelkimise ainsad mured olid telgi üles panemine (tavaliselt teevad seda lapsed) ja pidev koerte järgi vaatamine, mis muidu jagatud. Õnneks on nad meil piisavalt normaalsed, et puu külge kinni seotuna kannatavad pool tunnikest ilma lõugamata välja. Ainult ujumaskäimine raskendatud, sest pisem kutsik tuleb alati kaasa. Ei teagi kas murest ujuja turvalisuse pärast või hirmust üksijäämise ees.

Ilmad olid super soodsad, päeval päike ja 20 kraadi kanti sooja, öösel 15, vihma ei tulnud kordagi. Suure järve vesi soe kui supp, koerad solistasid vees, ise käisin ujumas ja vedelesin vahepeal lihtsalt ranna ääres vees. Sushi märkas, et olen kahtlaselt vaikseks jäänud ning lendas paanikas peale, esimene asi niuksudes nägu lakkuma, et ikka ellu ärkaksin. Sain ägeda pildiseeria.

Kalamaimude parv

Karvane tõuk tooliseljatoel

Lugemisvara olin hulgaliselt kaasa võtnud, rannas Scientific Americani viimased numbrid, lõkke ääres äärmiselt temaatiliselt vanavanematelt lapselastele kingitud "Lingvistiline Mets". Olin seda meelega hoidnud sellistes oludes lugemiseks lootuses, et nakkab paremini. Veerandi ehk jõudsin läbi.

Kokkuvõttes sutsu keeruline peale kolme õlut ja poolt veini teksti süvitsi mõista😋 Mõned momendid siiski jäid meelde. Kõige enam ehk metsa seos eestlastega. Meie peres on see kindlasti olemas, ehkki ei pruugi alati kohe avalduda. Isa nautis jahilkäimist eelkõige metsas viibimise ja hulkumise pärast.

Kohalik murumuna - vist

Sinine rannalill liival

Nooruses hirmutasid mind igasugu putukad, ehkki metsas hulkuda oli vahva. Päris metslaseks muutusin kui koos kaasaga Kanadas nädalaks ürgmetsa läksime. Kogemust nii pikalt tsivilisatsioonist eemal olla nii, et kogu su elurütm loodusega kooskõlla läheb, on raske sõnadega kirjeldada: seda peab ise läbi elama.

Lõkke ääres

Koko põõnab teki all toolil

Kolmapäeva õhtul jõudsin tagasi just sobivalt, et tütardega karatesse kiirustada. Jälle käes aastamaksu tasumine, kõik tahavad endiselt täiskoormusel jätkata, ehkki minu puhul piirdub see seoses tööga vaid ühe korraga nädalas. Füüsilise koormuse saan jooksmise ja koduste jõuharjutustega rohkem kui tasa.

Mitte ainult jooksmisest.

"Taste of Kingsway" tänavafestival

🏃Hakkab tekkima kerge hirm, et justnagu ühe tuntud blogija roniteema puhul kipuvad mul suur osa viimase aja postitusi jooksuteemat puudutama. Lisaks jooksule võib siiski vahel ka muid mõttevälgatusi ridade vahelt leida kui hästi otsida ;)

Plaanis oli nädala algus vabaks võtta ja koertega kuhugi metsa põrutada. Laupäeva õhtul käisime kaasaga kohalikul tänavafestivalil, pühapäeval sai kuidagi lebolt võetud. Enne kui hakkasin telgiplatse vaatama helistati töölt pakkudes esmaspäeval ületunde. Peale momenti mõtlemist võtsin vastu, nüüd on mul ainuüksi lisapuhkust kogunenud kuus nädalat. Pean hakkama agaralt plaanima kuidas seda ära kasutada, millist soojamere saart külastada. Kaasa tahtis küll jäisele ja udusele Isandile kuid, seal tuleb praegu sügis peale. Äkki lendaks hoopis Uus-Meremaale, kus kevad käes, seal kandis polegi kunagi käinud. 

Kass on jälle koerakausist matti võtmas

Põhiteema juurde tagasi pöördudes pean teavitama pühapäevasest jooksuringist. Olime eelmine nädal tütrega arutanud kord nädalas pikema distantsi läbimist. Pühapäeva hommikul teataski ta mulle, et täna võtame 10 km ette. Mina olen nii pikka maad elus vist kolm korda jooksnud, korra suvel Eestis kogemata kui ära eksisin ja kaks korda siin. Temale esmakordne kogemus. Mis siis ikka, jooksupapud jalga ja lippama. Raja valisin käigupealt umbes. Koos kerge lisaga, et 10km ikka täis tuleks. Tempo lasin liigse väsimise vältimiseks tütrel valida. Tähtis, et ta jaksaks kogu maa läbi joosta mitte end poole peal rihmaks tõmbaks. Vahepeal tuli uusi papusid veits kohendada. Tagasi koju jõudes näitas mobla GPS 9.88km, tegelik kaardilt mõõdetu tavaliselt umbes 5% pikem, seega 10 km sai kuhjaga täis.

Aeg midagi kiiduväärset polnud aga tütar vähemalt jooksis kõik peatumata läbi. Huvitav moment, et nii pika distantsi puhul kipuvad lõpetades jalad ise edasi jooksma, aju ja lihased sama liigutusega ära harjunud. Delfist nägin uudist Tallinna rahvajooksu kohta, peaministri aeg 10 km peal üle tunni, isegi Kõlvartile tegin aegade võrdluses ära kui mu eelmise nädala 10km aega vaadata. Tegelt muidugi ei saa sama distantsi eri radasid ja ilmastikuolusid objektiivselt võrrelda, aga enesetundele ikka hea :P

Täna hommikul otsustas tütar jooksuvaba päeva võtta, mina lippasin tavalise üksijooksu 4km ringi. Kooli algusega on liiklus nii palju tihemaks läinud, et ei saanudki mugavalt üle tee, pidin rada mõnevõrra korrigeerima säilitamaks umbes sama pikkuse. Enesetunne oli hea, pulsi kerisin korraks 161'ni ilma eriliselt pingutamata, muidu istus jooksu ajal kenasti 145 peal. Rahuloluga võin nentida, et jooksmine pakub mõnu, isegi vahepeal parasjagu vajutamine ei tundu enam masohhismina.

Metsinimesed ja seeneepopöa

🍄🍄🍄Foto kuriteopaigalt, ohvrid peagi pannil😋🍄🍄🍄

Nädalake tagasi tekitas suurt kära seeneteemaline artikkel, kus eestlane kurtis, et Chicago kandis kutsuti neile politsei ja anti kohtukutse seoses metsast seente korjamisega. Ilma pikemalt süvenemata reageerisin minagi üle võlli, et milline absurdne käitumine ja seadused. Hiljem lugedes mõningaid vaoshoitumaid postitusi ja rahulikult järele mõeldes hakkas tunduma, et mis meile eestlastest metsinimestele tundub täiesti iseenesestmõistetav, nagu metsa alt marja suhu või seene korvi panemine, võib paista mõne teise, eriti veel hüperurbaniseerunud kultuuri juures hirmsa barbaarsuse ning looduse rüüstamisena.

Eestlased, Põhja-Eurooplased ja idapoolseid alasid asustavad rahvad on oma metsarohkusega ära hellitatud. Alateadvuses oleme nagu indiaanlased kunagi, kelle jaoks maa omamise kontseptsioon oli nii võõras, et nad olid nõus võileiva hinna eest seda valgetele "müüma". Neile lihtsalt ei mahtunud pähe, et keegi saaks maad omada nagu keegi ei saa õhku omada, mida kõik hingame. Alles siis mõistsid kuidas neid tüssatud kui valge "oma" maale neid küttima ei lubanud. Kui meil ja Skandinaavias tohib ka erametsast (riigimetsast rääkimata) marju ja seeni korjata siis Ameerikamaal on hoopis teistsugused seadused. Siin pool Atlandit võidakse sulle haavlipüssist tuld anda paljalt võõral maal viibimise pärast.

Kokkuvõttes on mõistlik võõras riigis nende seadusi tunda ja tavasid austada enne kui oma "õigustest" räuskama pista, vaatama sellele kui imelikud need tunduda võivad. Ei saa salata, et olen ise pidevalt pattu teinud. Matkal olles metsas marju puginud ja seeni korjanud õhtul lõkkel praadimiseks, isegi ilma loata mõne kala püüdnud ning nahka pannud. Ei teagi kui karmid Kanadas seadused selle koha pealt on, igatahes ametlikul telkimsiplatsil ei tohi metsa alt lõkkematerjali korjata vaid tuleb kohapealt osta. Taolist poliitikat toetan igati, eriti nähes kuidas lollakad linnainimesed on sellele vaatamata üritanud toorest võsa lõkkepuiduks maha murda. Eestis on RMK olukorra äärmiselt targalt lahendanud, tasuta haluhunnik lõkkekoha kõrval säilitab loodust ja ei maksa ju tegelikult suurt miskit rohkem kui natuke tööd, et kuivikud juppideks lasta ja platsile vedada.

Tervitused kõigile metslastele, kel meeldib võsa vahel hulkuda ja korilusega tegeleda!

Rekordid kukuvad ehk kuidas igas vanuses paremaks saada ;)

Ma räägin ikka endast mitte Magnus Kirdist või Ott Tänakust. Eile surusin jooksudistantsil veidi rohkem kontrollimaks millist aega jaksaks 90%'se pingutusega joosta. Kaardilt mõõdetud 2650m näeb minu mobla GPS umbes 100m lühemana. Isegi hästi, sest internetis surfates selgus, et kaasasoleva mobla või fitnesstrackeri puhul loetakse 5-10%'st distantsiviga normaalseks, tegelik pikkus tuleb ikka kaardilt mõõta. Igatahes ajaks sain 11:44, mis annab kilomeetri läbimiseks 4:26 ja Cooperi testi (12 min jooks) tulemuseks 2710m. 2400m läbiksin siis umbes 10:38. Hiljem pulsidiagrammi vaadates selgus, et südamekoormuse järgi otsustades rakendasin vaid 80% võimsust kui sedagi.

Kogu eelneva jutu mõte oli järgmine: igas vanuses on võimalik paremaks saada. Nipp seisneb selles, et tuleb lihtsalt valida ala, mida pole enne harrastanud või millega oled minimaalselt tegelenud😏 Eriti tore kui tegu sellisega, mis muidu suht populaarne, siis igasugu võrdlusandmeid laialt saadaval. Eks tuju teeb paremaks kui näed kuidas tulemus paraneb ja võrdlustabelites ronid muudkui ülespoole. Paraku tuleb iga asjaga mingi moment paratamatult piir ette. Vanem tütar sai see nädal kolmanda nädala minuga koos jooksmist täis. Paistab, et temalgi hakkab vähehaaval kergemaks minema, täna jooksis oma rekordi rohkem kui minutiga üle ehkki pistma hakkas. Igatahes on meil plaanis nädalavahetusel talle korralikud jooksujalatsid vaadata.

Muu trenni osas lisasime kätekõverdustele ja kõhulihaste trennile lõuatõmbamisi, rippumist ja planku. Kõike seda tasapisi, et mingeid lolle vigastusi ei tekiks. Kaalu koha pealt olen stagnatsioonis, püsin kindlalt 78 ja 79 vahel. Hommikul dushi alt tulles avastasin, et külgede peale mingid rasvapaunad tekkinud😲 Lähemal uurimisel tundub hoopiski olevat tegu olukorraga, kus kõhu ja küljepeki vahele tühimik tekkinud, sellest sihuke kummaline peegelpilt.

Tomatihooaeg käib endiselt täie hooga, neist pole vist võimalik end paksuks süüa. Lõunast vahetust kaifin täiega, iga hommik peale jooksu ja trenni söön hommikukrõbinad ja joon kohvi õues. Ilmaga seni vedanud, vihma pärast paari nädala jooksul pidin vaid korra köögis einestama.

Kajakad ronimiskivil

Põõsad ja liiv rannas vee alla jäänud

Pühapäeval käisime Awendas rannas. Koeri seekord kaasas polnud, hoopis sugulased mahutasime tagaistmele. Ranna äärsel metsarajal tegin kolmekildise jooksutreti. Vesi oli soe, maski ja toruga hulpisin päris pikalt. Hommikupoole oli lahe veealust maailma uudistada aga pealelõunat lõi suur laine vee sogaseks. Veetase on see aasta rekordkõrge, enamus randasid maru kitsaks jäänud, mistõttu rahvas kitsal liivaribal hunnikus koos. Saime akuutselt kultuurilisi erinevusi tunda kui üks filipiinlaste seltskond sisuliselt selga istus, ehkki oleks võinud veidi kaugemal kohad sisse võtta. No tee mis tahad,  eestlane pole sellise asjaga harjunud, isiklik privaatsusruum oluliselt laiem meil😛

Sugulane sutsu mossis olekuga😕

Madudepundar põõsa all

Kaasaga kaugemale neljandasse randa jalutades nägime põõsas pirakate veemadude pundart. Vanem laps pahandas hiljem pilte nähes: miks ma neid koju kaasa ei toonud. No ei tea kuhu ära oleksid mahtunud??? See nädalavahetus plaanis Air Show'le minna. Sihuke see Toronto elu.

Neljapealine madu 😅

Allilma Velvet

Poleks osanud oodata, et peale rohkem kui 30 aastat kooselu oskab kaasa mind ikka veel niimoodi üllatada, et lõug vasta maad tonksatab. Vaikne, blond hiireke, kelle kunagi naiseks võtsin viis mind eile mingisse allilma klubisse eriti raske rocki kontserdile. Pean tunnistama, et ainuüksi turva uksel ajas hirmu nahka, üksi poleks küll julgenud sisse astuda.

Kogu lugu sai alguse sellest, et millalgi kevadel oli kontserdile minekust juttu. Üritasin viisakalt alt ära hüpata kurtes, et mind tavaline imal leelotamine eriti ei tõmba, oleks siis miskit ägedat nagu Rammstein, Loits või Metsatöll. Ülalmainitud sai välja pakutud kindlas teadmises: sihukest muusikat kaasa välja ei kannataks. Paraku ei läinud nädalatki mööda kui naine informeeris mind võidukalt Metsatölli Ameerika turneest. Ahaa, ok, ja kogu asi ununes kuni eelmise nädalavahetuseni, mil anti mõista, et teisipäeva õhtul kell pool seitse on meil kohtamine. Minu kergelt üllatunud nägu nähes lisati muiates: "Metsatölli" kontsert all-linnas Velvet Underground klubis. Nojah muidugi, näeme seal, vastasin.

Teisipäeva õhtul võtsin tööl neli tundi vabaks, ajasin temaatilise t-särgi selga ja sõitsin kohtamisele. Publik oli muusikale vastav, algul kõik meist rohkem kui poole nooremad, loodetavasti mu hall habe pimedas väga silma ei hakanud. Juuste puudumise pärast ei muretsenud kuna popid soengud esindasid kahte äärmust: pikajuukselised ja kiilakad, vahele paar punkariharja. Esimese Protokulti nimelise pundi musa oli sihuke röökimine ja müra, et isegi turva toppis tropid kõrva. Mind päästis kiire reaktsioon, taskus oli õnneks õhukesest kilest koerte kakakott (kasutamata), rebisin sellest paar sobivat tükki, nutsutasin kokku ja toppisin kõrva.

Tahtejõudu kokku võttes kannatasin pool tundi välja. Tüübid ise tunnistasid lugude vahel, et purjuspäi kostvat nad palju paremad. Paraku poleks mu krediitkaardi limiidist nende talutavaks joomisest jagunud. Nelikümmend aastat tagasi pikajuukselisena peale kuuendat õlut jõuravate kambajõmmidega oleks ehk isegi lava ees näppu visanud, preagu keskendusin kõrvatroppide kohendamisele - starost ne radost nagu vennasrahvas teab öelda😜

"Balaad punastest paeltest" meeldis mulle kõige enam

Teine kamp oli Venemaalt. Neil kaks naist pundis, kes meessoost kodanike röökimisele lisasid aeg-ajalt tontlikku ulgumist uuuuuuuuuu.... ja aaaaaaaaaaa..... Ma pole kunagi väitnud, et olen muusika asjatundja, paraku ootasin kannatamatult, millal nad ometi lõpetaks ja Metsatölli lavale laseks. Viimastest vähemalt tean, et esitavad päris minu maitsele vastavaid lugusid, isegi sõnadest võib hea tahtmise juures aru saada. 

Metsatöll Velvet Underground laval

Klubi oli üsna täis kui Metsatöll viimaks lavale ilmus. Nende kontsert oli täitsa äge ehkki minu arust sobivad pigem suurele vabaõhulavale kui pisikesse klubisse. Lahe kuulda eestikeelseid laule ja ise kaasa mõmiseda. Kohalikke eestlasi üllatavalt palju kaasa elamas. Õhtu naela ja tõmbenumbrit "Arkona" nimelist bändi ei viitsinud enam kuulama jääda. Jalad mitu tundi seismisest rohkem väsinud kui 10 kildi jooksust. "Kultuuriline" üritus üle elatud😓

Füüsiline vorm ja selle hindamine. Kas 56 on tõesti uus 25 ;)

Olles varsti pea pool aastat jooksnud ja veidi muud füüsilist tegevust harrastanud tekkis huvi milline siis objektiivselt mõõtes tegelikult mu füüsiline vorm on. Enesetunne on igati hea aga nagu jooksutiirude aegadest olen aru saanud pole tegu objektiivse hinnanguga. Kord tunned end hästi aga aeg nigel, teinekord toss ja väsinud olemine kuid jooksed pea rekordi. Võtsin siis appi sõber google, palju ei viitsinud sorida, klikkisin esimesel lingil, mis pole muidugi eriti teaduslik või kriitiline lähenemine. Googles esimeseks olemine annab siiski natukenegi tunnistust populaarsusest, iseenesest ei pruugi see muidugi positiivne näitaja olla (Trump või mõni kodumaine partei hoitatavad näited😉).

Füüsilise vormi juures hinnatakse laias laastus aeroobilist vastupidavust, lihasjõudu, painduvust ja kehakudede (rasv, musklid, luud) suhtelist osakaalu. Vastavaid teste võib leida lugematul hulgal, otsustasin valida sellised, mida kodustes tingimustes mugav teha. Google otsingus "how to measure fitness" tuli esimesena üles sihuke asutus nagu Mayo Clinic: 12 miljardise aastakäibega tervishoiualane mittetulundusühing, kes tunneb lähemat huvi võib googeldada. Nende testid olid lihtsad ja ilmselgelt mõeldud tavakodanikule, mitte sportlastele. Fitnessi pedede või tippsportlaste testid on hulka keerulisemad, aeganõudvamad ja vajavad sihukest aparatuuri, mida mul kusagilt võtta pole.

Järgnevad Mayo testid koos minu kommentaaridega:

1.  Aeroobiline vastupidavus:

Puhkeasendi pulsisagedus: Nädala keskmine on mul pulsikella põhjal otsustades 48 lööki minutis. Tervetel heas vormis inimestel peaks olema 60 ja 100 vahel. Üldiselt mida madalam seda parem, sportlastel alla 60, maratonijooksjatel lausa 45. Minu 48 vihjab kas eriti heale südamele või siis pulsikella nigelale mõõtetäpsusele. Maratonijooksja ma nüüd kindlasti pole samas südameprobleeme pole suguvõsas olnud.

Jooksu test: 1.5 miili ehk 2.4km jooksu aeg. Üleile jooksin 2.65 km 11:58 (eile 12:08, täna 11:59) mille taandamisel 2.4 km peale sain tulemuseks 10:50. Väidetavalt vastab see 25 aastase mehe heale vormile (11min 2400meetri peale).

Märkus: Alles poole distantsi peal hakkasin mõtlema, et jookseks seekord veits kiiremini. Pulsisagedus esimese poole peal oli 100 ringis, mis näitas et eriti ei pingutanud, teisel poolel tõusis 140'ni vihjates umbes 80%'le energia kasutusele. Kevadel jooksmisega alustades oli pulss ikka üle 150 pea kogu distantsi jooksul ja hingamine raske. Seega ilmselt jaksaks kiireminigi joosta kui see plaanis oleks.

P.S. Sain ka oma Cooperi testi tulemuse 12 minutiga läbin 2656m.

2.  Lihaste tugevus ja vastupidavus:  Kätekõverdused, klassikalised ilma puhkamata järjest nii et lõuaga momendiks puudutad kergelt põrandat ja keha on sirge. Uhasin järjest, minutiga tegin 35, jällegi ületasin 25 aastaste meeste hea vormi näitaja 28.

Märkus: 36's pumpamine tuli nii üle kändude, et seda ei lugenud. Aeglasema tempoga oleks ehk mõned korrad rohkem jaksanud. Ajalist piiri polnud seatud, kuid eeldati järjest tegemist.

3.  Lihaste tugevus ja vastupidavus:  Istessetõus käed rinnal, mitu korda jaksad minuti jooksul.

Tulemuseks sain 47 ületades 25 aastaste normi. Minu arust pigem tegu kiiruse kui musklite tugevuse indikaatoriga. Karates teeme iga trenn soojenduse käigus kiirelt üle saja. Võimalik muidugi, et inimeste jaoks, kes kõhulihastele peale söömise muud koormust ei paku, on tegu arvestatava testiga.

Omalt poolt lisaks lihastugevuse testide hulka ka lõuatõmbamise. Paraku jääksin oma kunagise leivanumbriga praegu jänni. Läksin nalja pärast proovima, peale kolme rippusin nagu lastud vares, omal ajal sai lõdvalt 20 tehtud. Ehk siis selle pärast polegi testide hulgas, et tavakodanik lihtsalt ei jõua.

4.  Painduvus:  Istes sirutad käed ette vaadates palju ulatad näpuotstega jalataldadest kaugemale. Pead hoidma vähemalt sekundi staatiliselt ja arvestad kolme katse keskmise. Ilma soojaks tegemata ulatasin 5 tolli üle taldade, isegi siin suutsin poole tolliga 25 aastaste meeste hea vormi normi ületada.

5.  Vööümbermõõt:  89 senti ehk 35 tolli. Ainsaks kontrollnumbriks on 40, mida ei tohiks ületada.

6.  BMI: See number on mul momendil 22.1, seega igati normi 18.5-25 piires.

Sihuke pilt kuna jooksmisest tülikas selfit teha

Võiks nagu eufooriasse sattuda ja kilgata, et viiskümmend-kuus on uus kakskümmend-viis. Füüsilise vormi poolest (kui lõuatõmbamine välja arvata) ilmselt ei jää ma tõepoolest palju enda ülikooliajale alla, sest tol ajal sai põhitähelepanu lõbutsemisele pööratud. Samas ei maksa unustada, et võrdlustabel on koostatud USA organisatsiooni poolt keskendudes eelkkõige kohalikule elanikkonnale, mis teatavasti on maailma keskmisega võrreldes hullult vormist väljas. Kardetavasti on numbreid veidi kohendatud nagu seda tehakse ülikoolis kontrolltöödega: kui kõigil halvasti läheb lastakse latti madalamale, nii õnnestus mu tütrel aeg-ajalt üle 100% tulemusi saada😜

Kui juuksekasvu vedelikku pähe määrida, habe ja muu karvastik üle värvida, nahk pingule sikutada ning uued hambad panna võiks täitsa baari beibesid lantima minna😋

Tabelid lisasin selle mõttega, et kui keegi soovib teada saada, millises vormis tema on siis lihtne leida ja katsetada. Muidugi ei maksa neid numbreid liiga tõsiselt võtta. Samas ei saa salata, et positiivse impulsi annab küll pettekujutlus, et oled pealt viiekümnesena samal tasemel kui heas vormis kahekümne viiene kodanik.

Kas olete kunagi enda füüsilist vormi testinud ja kui tõsiselt taolisesse hinnangusse suhtute?

Kas keegi teab mingit objektiivsemat või muidu asjalikumat füüsilise vormi hindamise meetodit välja pakkuda?

Uued jalad ja tomatihooaeg

Terminaator meie tänaval 😱

Olles kaks nädalat jooksmas käinud vaatas vanem tütar, et ikka veel ei jaksa eaka ätiga sammu pidada. Selle asemel et intensiivsemalt treenida või kannatlikult senise trenni tulemusi

Saab ka paaristõugetega😲

oodata leidis insenerina innovatiivsema lahenduse ja ostis endale uued jalad. Lumehelbekeste põlvkond selline ma ütlen. Järgmiseks ilmselt muretseb uued käed, et lihtsam oleks kaljuseintel ronida ja palju elektroonilise ajunigi aega jäänud (mis niikuinii tulevik pidavat olema kui Michio Kaku raamatut  "The future of Humanity" uskuda).

Aga meil käib tomatihooaeg täie hooga juba sellest ajast saati kui Eestist tagasi jõudsin. Teismelisena oli mu lemmiktoiduks suvel tomatisai või leib piimaga kusjuures paksudele tomatilõikudele tuli tingimata lisada soola, pipart ja tilli. Nagu pildilt võite näha pole ka neli aastakümmet hiljem see maitseeelistus kuhugi kadunud. Värskelt aiast varrelt nopitud päikesesooja tomati maitseelamuse vastu saavad vähesed asjad siin maamunal. Till kasvab mul mugavuse mõttes otse tomatipeenras täiesti iseseemendumise meetodil. Ainsaks väetiseks aiamaal oma kompost.

Töörindel puhkuseta, Gaming Garage ja Sushi Kiku

Tütar AMD Gaming Garage's

Enne kui meelelahutusteemadele siirdun annan teada, et endiselt raban täiel rindel töö juures eesmärgiga lisapuhkusepäevi teenida. Tegevus on nii edukaks osutunud, et soovi korral võiks juba üle nelja nädala vabu päevi võtta. Aga ma olen ka kaks nädalavahetust tööl olnud, ehk siis laupävaks tekib olukord, kus järjest 19 päeva tööl käidud. Peab rõhutama: justnimelt käidud mitte tööd tehtud😜

Pühapäev osutus markantseimaks näiteks. Hommikul kuueks tööle jõudes suunas ülemus mu uue konveierisüsteemi tehnohoolduse õppetunnile, kus firma esindajad pidid näitama kuidas paigaldada uut palju paremat veorihma. Väidetavalt pidavat ühel mehel umbes pool tundi võtma, no kindlasti mitte üle tunni. Natu kahtlesin, aga ei hakanud silmi pööritama. Kolm lõhnastatud ja puhastes vormides firma esindajat saabus kohale ning asus arrogantselt meile näitama kuidas asi käib. Muidugi oli härra Murphy oma seadusega virgalt kohal nagu ikka kui kellelegi vaja tema koht kätte näidata. Kõik läks valesti mis minna sai. Kolm tundi hiljem sikutati lõpuks esimene rihm kolme läbihigise, määrdunud ja vanduva spetsi pingutuste saatel käsitsi paika.

AMD pakub võimalust tasuta uusi mänge proovida

Mainisin süütu ilmega, et töökäsul oleks ehk mõistlik natuke rohkem kui pool tundi selle töö jaoks varuda. Aega võtma tulnud raamatupidaja oli niikuinii ammu stopperi kinni löönud ja kohvipausile lahkunud. Pomo mühises vastuseks, et alati ei lähe kõik õlitatult. Just seda ma mõtlesin, kiitsin takka. Tüüp vaatas mulle otsa ja hakkas naerma, eh kurat, kipun aeg-ajalt unustama, et töötame riigifirmas, pane nii palju aega kui heaks arvad :D Kokkuvõttes kogu selle päeva vaatasin topelttasu eest jälgides kuidas suure ameerika firma insener, tehniline müügiesindaja ja müügijuht kolmekesi kahte rihma paigaldasid - mul kukkus kaks vaba päeva niikui niuhti ajaseifi lisaks.

Dinosauruste hambad, meteoriidid, ... päris?

Igasugu luukered samuti pakkumisel

Koju sõitmise asemel suundusin suurele igaaastasele väljanäitusele "Canadian National Exhibition" ehk CNE lühendatult. Vanem tütar tutvustab "Mängude Garaazhis" rahvale virtuaalreaalsust oma firma esindajana. Sain temalt parkimispileti ja tasuta sissepääsu. Sissepääsu juures suunati mind autoga ekspress väravasse sõnadega: "Te vist unustasite, et lilla passi omanikud saavad eelisjärjekorras parimad reserveeritud kohad". Ahaa, nojah, tütar polnud mulle sellest sõnagi maininud, ega ta isegi teadnud nagu hiljem selgus. Tore, et magasin maha poolehinna piletid, nüüd sain hoopis tasuta sisse.

Näitus nagu näitus ikka, meeletult igasugu väljapanekuid. AMD arvuti, mängu ja virtuaal ning liitreaaalsuse saalis viibisin kõige kauem. Mitmeid mänge olin ennegi proovinud, midagi jalustrabavat uut silma ei hakanud. Rahvusvahelises osakonnas proovisin igasugu eri riikide näkse, kõht sai täis. Sel ajal kui tütar läks oma firmaga restosse õhtusöögile suundusin koertenäitusele. Kahjuks polnud tegu mitte koertenäituse vaid tsirkuseetendusega. Kutsadel lasti trikke teha ja võistelda takistusrajal. Mulle oleks palju rohkem pakkunud võimalus erinevaid koeri lähemalt uurida ning nende kohta omanikelt infi küsida, nii nagu eelmine aasta kassinäitus oli korraldatud.

Paanika - Lapsel kukkus nämm kleidi peale

Esmaspäeval tegime takkajärgi lastele välja sünnipäeva Kiku Sushi nimelises Jaapani restos. Sama koht kus eelmine aasta käisime kui kaasa Eestis oli, temale seega esmakordne kogemus. Seekord olime lausa viiekesi, sest kaasa võttis ühes oma pisikese "kasulapse", kes autosõidu võimalusest pöördes. Sushit ja igasugu muud jaapani toitu sai kuhjade viisi pugitud. Põhitähelepanu pöörasin seatoidule🍤 (seafood), krevetid, krabid, kala, vetikalised ... Riisi, kui mõttetut odavat kõhuruumi raiskajat vältisin. Väike segadus tekkis mul tellimisega kui ei mõistnud, et pean lisaks toidu pildile ipadi'il ka juuresolevat teksti lugema. Osa nimelt ühekaupa, osa nelja või kuuekaupa. Algul tellisin kogemata sushisid ühekaupa. Kui aru sain läks kõik kenasti kuni järg magustoiduni jõudis.

Roosikujuline Lõhesushi ja grillkrevett

Igaks juhuks tellisin neli korda jäätist🍦, nomuidugi saingi neli kaussi nelja lusikaga enda ette. Küllap need jaapanlased imestasid kuidas küll see valge barbar nii palju õgida jaksab😁 Põneva lisaseigana ei saa mainimata jätta sünnipäevalapse vedamist. Baarmen nimelt segas talle esimese joogi kogemata kahekordse alkokogusega, kui plika juba pea lõpetanud saatis vabanduste saatel tasuta õige kokteili. Tütar mainis, et esimene jook oli natu kange tundunud aga pidas seda varase aja süüks. Toreda teeninduse ja super hea toidu eest andsime kaks kümpi jootraha.

Tagasi jooksulainel.

Vanad mugavad tossud veavad sügiseni välja
ehkki varbad kipuvad maailma uudistama.

Nagu ikka nende asjadega on, sunniviisiliselt aetakse vastu aga kui rahule jätta ja idee idanema panna võib isegi tulu tulla. Vanema lapsega sai kevadepoole mõned korrad jooksmas käia, kuid siis vajus ta vaikselt ära ja utsitamisest mingit kasu polnud. Nüüd kui olin loobunud tuli neljapäeva õhtul lambist ennast reedeseks hommikujooksuks kaasa pakkuma. Eks olen ise peale puhkust kuidagi toss olnud, vaid mõned ringid kahe nädala jooksul tehtud saanud. Seega hea võimalusest kinni haarata, et end uuesti jooksulainele suruda. Viskasin pilgu eelmiste kuude statistikale, kui aprillist juunini sai 100 km kuus joostud siis juulis Eestis puhkusel kukkus see 30 peale (no rattasõidud sutsu tasandasid tegelikku olukorda). Augustis oli plaanis uue hooga alustada, paraku plaaniks kippus jäämagi. Igasugu häid põhjusi tuli vahele nagu väsimus ja metsaülikool ja ... jne ... Lõpuks ei viitsinud enam põhjendadagi.

Humalane ja kreftine õlu!
Ostsin eelkõige disaini pärast😏

Igatahes reede hommikul virgalt üles ja enne lapse töölesõitu jooksma. Et tal kohe isu ära ei läheks lasin plikal tempot teha ning distantsi valida, ise sörkisin kõrval. Kiirus polnud oluline, ainus tingimus, et kõndima ei hakkaks. 1.8 km ring sai kahekesi vaikse 6:30 tempoga joostud. Tüdruk tuppa dushi alla, mina lasin kiirema tempoga 2.65km otsa, et oleks põhjust pesema minna. Tempoks tuli 4:43 km peale, pole paha, paistab et jooksmise tunne nii kergelt ära ei kao. Tänaseks oleme neli päeva lippamas käinud, sain ka muuseas teada ühe põhjuse, miks ta ilmselt otsustas uuesti alustada. Nimelt väitis, et ma olevat suht heas vormis kui talvega võrrelda (tunnen end kõrvust tõstetuna, sest vanemalt lapselt kiitvat hinnangut saades võib üsna kindel olla, et nii ta seda ka mõtleb). Paistab, et näitlikust eeskujust on kasu😜 Hommikune kerge sadu ehmatas esimesel pilgul last aga joostes tunnistas, et mul õigus - vihmaga on palju mõnusam joosta. Jõutrenni alustasin rahulikult, et lihaseid mitte ära ehmatada, paari nädalaga loodetavasti jõuan kevadisele tasemele ja siis lisan ka lõuatõmbamise ja rippumise harjutusi ronimisele mõeldes. Kehakaalu koha pealt olen vaatamata puhkuse kergele tõusule ikka veel alla 79kg.

Pühapäeval käisime mõlemile uusi jooksutossusid vaatamas. Minu omad suht lagunenud, ehkki joosta veel kannatab, tütrel samas spets jooksujalatseid polegi. Kahe spordipoe peale sai proovitud õige mitut paari, laps selliseid ei leidnud, mis väga meeldiks. Mina samas sain sooduka pealt alla 30 euri väga mugavad. Möödaminnes ostsin ka süsta Eestisse saatmiseks. 12 jalane Pelican oli supersoodukal, merele sellega lainega minna ei soovitata aga siseveekogudel (Läänemeri ju seda on :P) ja jõgedel mõnus kasutada rahulikuks kulgemiseks. Alla 300 eurise hinna juures oleks kahju mitte võtta, eriti kui sõpradega saab poolmuidu Eestise saata. Kodumaal on sihukesed alused hullult kallimad (paremad ka muidugi), minul kui amatööril pole erilist vahet, peaasi, et vee peal seisab.

P.S. Vanemal lapsel oli sünna, sain igavest head torti, mida ta sõbraga koos tegi. Takkajärgi sünnakingiks plaanis talle mingi aktiivsusmonitor osta. Nooremal homme tähtis päev. Pisike kingitus talle Eestist olemas, asjalikuma sai eile töö poolt 33%'se palgatõusu näol!