Lend Torontosse

Võimalik vaid Eestis - inimtühi lennujaam

Tulles olin sõitnud lennujaamast bussiga Mustamäele. Eelmisel päeval vaatasin kas saaks ka bussiga Mustakalt lennujaama selle asemel, et takso võtta. Kohver mul pisike, bussipeatus üle tee, parem kulutan 20 euri Amsterdamis miski hea peale. Augustikuu esimesest oli Tallinna bussiplaan muutunud, number 13 sõitis küll samas suunas, kuid mitte lennujaama välja. Lähim peatus "Ülemiste linnak" mõnisada meetrit lennujaamast, minusugusele matkasellile muidugi pole probleem. Bussid väljusid 12-20 minuti tagant, kaalusin kas võtta 05:34 või 05:52, igaks juhuks esimene, ühistransport ikkagi. Hommikul sai rahulikult dushi all käia, kohv juua, saiakesed süüa  - kaks croissanti ja vahuveini purk läksid seljakotti lennujaamas konsumeerimiseks.

5:40 bussis Järvevana teel

5:34 Lepistiku peatuses

Bussipeatuses olin paar minti varem, buss tuli täpselt ja sõitis nagu ette nähtud 13 minutiga Ülemiste linnakusse. Mõni minut kulus lennujaama jalutamiseks, seal ootas ees teatav üllatus. Uksed olid kenasti lahti kuid check-in alas polnud ÜHTEGI inimest. Esimene mõte - oot, olen ikka õigel korrusel ... peaks olema, Air Balticu ja Finnairi letid paistsid. Olin küll check-in eelmisel päeval üle neti teinud ja võinuks ise kohvri lipuku välja printida ning kohvri lindi pealt sisse sööta. Kindluse mõttes tahtsin vanamoeliselt inimeselt kinnituse saada, et kõik ikka ok. Läksin leti ette vaadates kas on kusagil kelluke, mida teenindaja kutsumiseks helistada. Paraku astus ametivormis näitsik varjust välja, võttis mu passi, lasi kohvri lindile panna ja trükkis nii kohvri lipiku kui mõlemad pardakaardid - ikka kindlam kui lisaks emailile ja Google Walleti versioonile (mida tavaliselt kasutan) ka paber taskus varuks.

Kohver ära antud jalutasin ringi ja istusin pingile, et vahuvein ja croissandid ära lahendada. Kell oli 06:03 - Mustamäelt bussile astumisest kohvritest lahti saamiseni oli kulunud vähem kui pool tundi, tühjast turvaväravast võinuksin ka hoobilt läbi jalutada. Jook ja söök manustatud sammusingi läbi turva ja vaatasin veidi tollivabas ringi. Ostsin ühe pisikeste kümneeurise Eesti suveniiralkopudelite komplekti tütrele ja GinTonicu endale pardale saamise ootamise aega lühendama. Päris hästi sobis nostalgiliste komeedikommidega. Kaalusin kas peaks võtma ühe joogi veel kui kena neiu ligi astus ja tervitas. Tuttav n'gu, aga esimese hooga ei suutnud paigutada õigesse lahtrisse ... ah jaa, mu ülikooli professorist Toronto sõbra tütar. Selgus, et lendab samade lendudega Torontosse millega minagi. Ikka toredam vesteldes aega veeta kui koguaeg ninapidi moblas vahtida.

Maandumine Amsterdami

Eesti kohal

Air Balticu suunas oskan seekord vaid häid sõnu öelda. Väikese lennuki kohta suht mugavad istmed. Kohe peale õhkutõusu toodi mulle ettetellitud vinnutatud liha ja salat ning jook. Natu harjumatu seda nosida kui enamus inimesi turistiklassis harrastasid kangelaslikult dieeti heites minu hõrgutiste suunas kadestavaid pilke. Ei lasknud end segada, nautisin einet kasutades samal ajal tasuta Starlinki internetiühendust veebis surfamiseks. Liha oli soolasevõitu mistõttu jook kulus marjaks ära. Ilm oli nii pilvine, et paar pilti sain vaid algul õhku tõustes ja hiljem maandudes, muidu lendasime valge "vatikihi" kohal. Tukkusin veidi ja üritasin audioraamatut kuulata millest suurt miskit välja ei tulnud. Amsterdamis viidi meid bussiga terminali, sealt vaatasin kus Toronto lend ja läbisin teel D terminali passikontrolli. Mugavuse mõttes kasutasin Canada passi, automaatkontroll töötas kiirelt ja probleemideta.

Baar: Heinekeni "kodu"

Väljumiseni oli pea 3 tundi aega, jalutasin väravasse aga seal oli alles rahvas eelmisele lennule Johannesburgi minemas. Küsisin tehisarult, kus on lähimad kõige mugavamad tasuta istumiskohad. Teisel korrusel D terminali alguses, pehmed lamamistoolid, kolm minutit jalutada. Saatis mulle kaardi koos märgitud rajaga. Alles siis mõtlesin, et kuidas ta teadis mu täpset asukohta, nojah ju siis lokaliseeris mobla. Kõige soodsama jookidevaliku asjus soovitas tollivabast poest võtta sixpacki Heinekeni, seda olevat ka külmkapis mis asub veidi varjatult nurga taga. Tavapoes üks purk 5,5 eurise hinnaga, baaris 8 aga tollivabas kuus tükki karbis 6:30. Müüja küsis kas kohapeal tarbimiseks või kaasa. Nõks pikaks venis mõttepaus enne kui kinnitasin "kaasa" - ei tahtnud et mind joodikuks peab. Pani ilusti suletud kilekotti (mille sain tasuta, muidu oleks pidanud kilekoti eest eraldi maksma) ja ulatas üle leti.

Mugavusala

Heinekeni hindamas

Läksin osavalt peidetud lamamistoolide alasse, mis pooltühi. Istusin vaatega lennujaamale, võtsin tossud jalast ja asusin janu kustutama - esimene purk läks ilma hingetõmbepausita nagu vesi kerisele. Ei tea miks, aga Heineken Hollandis maitseb hoopis parem. Kõrvale näksisin kaasavõetud küüslauguleibasid ja viimase juustu-singi croissandi. Võtsin ka läpaka välja ja surfasin netis uudisi vaadates ning kokkukuivanud blogimaailmale pilku peale visates. Seoses varase ärkamisega hakkas uni silma tikkuma, panin mobla äratama ja tukastasin. Ega hästi magada saanud, lennu mahamagamise ärevus surises kuklas.

Boeing 787 Dreamliner - sardiinid karbis

Toronto lend väljus õigel ajal. Tuttav preili istus minust vaid rida eespool aga lennuki teises servas. Oleksin istekoha vahetamata jätnud oleksime teineteise taga istunud, nüüd olid naabriks kaks ülekaalus valjuhäälset ja liiga suhtlushimulist inglisekeelset minuvanust meest. Küllaltki tüütu kuni panin kõrvaklapid pähe ja tegin nägu, et vaatan mingit filmi. Valik oli suur kuid vaadata midagi polnud, Odüsseus pole veel lennureisi nimestikku jõudnud. Oma viis-kuus filmi vaatasin kümmekond minutit enne kui katkestasin ja paremat üritasin otsida. Viimases hädas vaatasin paar varem nähtud populaarteaduslikku dokumentaali David Attenborough'iga.

Lend ise oli igav ja vahejuhtumiteta, istevahe vähemalt piisavalt pikk, et sai jalad välja sirutada. Süüa pakuti kolm korda seitsme-poole tunni jooksul, tavaline mittemidagiütlev lennukitoit. Minul on lennukis alati hea isu, vahel võtan teise portsu ka, stjuuardessid jagavad meeleldi nii sööke kui jooke kui ilusti küsida.

Piirivalvest ja tollist sain kiirelt läbi ning tellisin tütre vastu, kes 20 minuti pärast "lahkuvate lendude" korrusele sõitis. Nii lahkumisel kui saabumisel sõidame sinna, sest liiklust palju vähem: inimesed tuuakse lennujaama ja lastakse välja ning sõidetakse pikemalt molutamata minema. Saabujaid üritatakse vaatamata keelum'rkidele ja politsei patrullimisele kohapeal oodata, tekitades hulle ummikuid. Nagu ikka rõõmustas mu saabumise üle kõige rohkem kutsikas. Suvi on Torontos nüüdseks Tallinnast kõvasti ette jõudnud, viinamarjad juba valmis ja avamaa tomateid nii palju, et ei jaksa ära süüa.

Tore on tagasi jõuda oma teise koju, aga ... parasjagu imelik kahestunud isiksusena kahe passi, kahe kodu ja kahe identiteediga maailmas tolgendada. Tasapisi on tekkinud tunne, et kõikse rahuldustpakkuvam penskarina oleks veeta suveperiood Eestis ja talv Kanadas kasutades mõlema piirkonna eeliseid: Eestis jaheda suve ja Kanadas suusatatavalt lumerohke talve näol.

Lõbu läbi.

Emaga suvilas

Alati enne puhkust mõtlen, et mida ma küll kõik need 6 - 8 nädalat Eestis teen? Hirm et igav hakkab aga iga viimane kui kord jääb nädalake puudu vajalike ja toredate asjade tegemiseks, mistõttu hulk jääbki tegemata. Üheks põhjuseks muidugi esialgu liialt lebolt võtmine, esimestel nädalatel tundub, et aega jalaga segada, küll jõuab. Viimased kaks nädalat tekib vajadus mitmeks kehastumise järgi, muidu ei jõua kuidagi pooligi ettevõtmisi läbi viia. Nii jäigi käimata Relva, Sõja ja Loodusmuuseumis, ERM'st Tartu reisust rääkimata. Soome pikemale reisule ega Rootsi ühepäevasele ei leidnud aega, isegi Pärnu või Lätti seekord mitte. Nii mitmegi tuttavaga suhtlesin vaid üle telefoni või sotsmeedias, mida võinuks edukalt ka Kanadast teha. Pikemaid (mitmepäevaseid) matku ette ei võtnud, isegi süsta ei tõstnud garaazhi lae alt auto katusele. Rattaga vaid sõitsin rohkem kui eelmine aasta, pikim 75 kildine ots algkooli klassikaaslastega. Sportlikult olin tegelt õige aktiivne, kokkuvõte postituse lõpus, et lugejaid statistikaga mitte tüütada. Kas teil kipub ka puhkus käest libisema või olen mina ainus selline tuulepea?

Pirnid

Õunad

Neist põnevatest asjadest mida tegin ei jõudnud isegi kirjutada, milles  võisid blogi jälgijad ise veenduda. Ehk kirjutan takkajärgi kiire kontsentreeritud kokkuvõtte nüüd kui olen tagasi tööl ja vaba aega palju lõdvemalt käes. Saan aru küll, et kostab irooniline aga nii on, isegi magada on rohkem aega kui puhkusel.

Kompositsioon suvilas

Alustan lõpust, mis kõige paremini meeles, ei pea isegi meenutamiseks pilte vaatama. Samas jäävat väidetavalt kõige paremini meelde emotsionaalselt laetud sündmused no ja ülejäänud pole ilmselt niikuinii ülestähendamist väärt. Puhkus lõppes nagu ikka tagasilennuga. Eelmisel päeval panin nii suvilas kui elamises asjad piisavalt korda, et teistel võimalikel kasutajatel lihtne ja endalgi uuesti tagasitulles kena ja puhas, kõik korras ja käepärast võtta. Võttis muidugi oluliselt rohkem aega kui planeeritud, isegi mere äärde ei jõudnud viimasel päeval. Eelnevalt tegin nimekirja moblasse, muidu kindlasti lähevad mõned olulised toimingud meelest. Suvilas jõudsin mustsõstradki ära korjata ja ümberkukkunud puuriida üles laduda (põhjusest ei taha momendil ei kirjutada), luku parandada, ... Elamises oli viimast sättimist ja koristamist rohkem, lisaks vaja rattad ära panna, auto garaazhi, ... jne ...

Emaga õhtusöögile jõudsin alles peale üheksat. Juttu jagus nagu ikka pikalt ja pikalt, sai eriti teravalt tunnetatud, et ikka päris mitu päeva või isegi nädalake kulunuks lisaks just temale aja pühendamiseks. Pakkima hakkasin keskööl ja muidugi avastasin, et kohver kipub kitsaks jääma, osa asju olin sunnitud välja praakima ja maha jätma. Esimese hooga sain kreepsu kui kohvrit kaalusin: ise ronisin kaalule: 77kg, kohver näpus 90kg - mida pekki, kuidas nii pisike kohver saab kergelt pakituna 23kg piiri peal olla. Hakkasin mõtlema, mida välja praakida kui tuli pähe kohver ise korraks kaalule panna. Jõllitasin 13kg näitu ja järsku mõistsin - olin peast arvutamisel totra vea teinud pannes lambist 10 kg otsa. Kuna tavaliselt on mu peastarvutamine perfektne, usaldan lihtsate tehete juures ennast rohkem kui kompuutrit aga näedsa, ka süsinikul baseeruv bioloogiline aju võib eksida😛

Jälle üks tuba elamises enam-vähem korras

Lõpuks surusin nii palju kohvrisse kui mahtus ja natuke rohkem, luku kinnisaamiseks oli vaja sõnaotseses mõttes kohvril kogu keharaskusega istuda ja lukkusid hammas hamba haaval ettevaatlikult kinni sikutada. Kindluse mõttes tõmbasin kaks tugevat pakirihma risti kohvrist üle ja pingutasin täie jõuga. Pakkimise tihedust kinnitas hiljem asjaolu, et Vana Tallinna kommikarp koos kommidega ümbrikuks pressitud, liköörikommid kui minipannkoogid. Enam-vähem ühes tükis karbist kättesaamiseks pidin kodus külmikusse panema. Mis mul siis kohvris oli: kümme poolekilost pakki otse Soomest toodud Kulta-Katariina heledat rösti kohvi, igatsorti kommipakke, mõned suveniirid ja kingitused. Riideid vaid niipalju kui pehmenduseks vaja, ehk siis üks fleece põhja peal ja lühikesed püksid ning t-särk kaane all. Kohver ise sihule kõva kevlarist tehtud, mis kõikse paremini kaitseb ja samas väga vastupidav - kaltsukast kümpsiga ostetud. Seljakotiga oli lihtsam, sinna läks vaid droon, akupakid ja elektroonika kott lisaks poolikule kommikotile, läpakakott käe otsas.

Kohver, seljakott, läpakas

Kahe ajal sain magama, igaks juhuks panin kaks moblat äratama nelja eri ajaga ... alustades 4:45 varahommikul. Lennuk pidi õhku tõusma 7:30, ametlikult soovitatakse 2 tundi varem lennujaamas olla (Torontos isegi 3 tundi). Ma pole kunagi seda järginud ega kunagi lennujaama hilinemise pärast maha jäänud. Tavaliselt piisab tund aega varem kohale jõudmisest, arvestan pool tundi kohvri ära andmiseks ja turvaks ning oledki lennuväravas just täpselt pool tundi enne õhkutõusmist kui hakatakse lennukisse laskma. Kui ka tekivad mingid viivitused või järjekord ootamatult pikk piisab oma pileti näitamisest lennujaama ametnikule ja sind viiakse kättpidi eelisjärjekorras läbi. Aja veetmine (raiskamine) lennujaamas lihtsalt ootamise peale sama ärritav kui liiklusummikus istumine. Alati häirinud igasugu ootamistele minev kasutu ajakulu, vanemaks saades tunnetan eriti teravalt - eks seda aega ka vähem järgi jäänud.

Kuidas teie lennuks valmistute, kas õige varakult või viimasel minutil, kas lähete juba varem lennujaama või kipute sealgi viimaste pardale saajate hulgas olema?

Juulikuus tegin sammude rekordi: keskmiselt päevas 20512 ja kokku 635872 läbides 506 km - need mille puhul pulsikell käe peal, ehk siis reaalselt veel rohkem. Jooksin 14 korraga 101 km keskmise tempoga 4:49 kilomeetri peale. Parim kilt 4:32, parim viiekas 23:22, parim kümps 47:05. Ajad tavalisest nõrgemad, üheks põhjuseks kella vahetus, sest mu kauateeninud (pea 7 aastat) ülitäpse GPS'ga Huawei Smartband 3 Pro klaas kukkus pealt ära, patarei niikuinii kestis maksimaalselt vaid 2 tundi aktiivses GPS rezhiimis. Käisin ja matkasin 134 km, rattal sõitsin 247 km. Pulss 40 - 179, rahuolekus 59. Uneskoor 74, keskmine une kestus 6 tundi ja 45 minutit. Puhkuse jooksul ei kaalunud kordagi kuid naastes kaalule astudes olin 76.0 kg ehk teatava üllatusega normaalkaalust 2 kg kergem.

Tallinna Vaated

Jalkpalli finaali käisin vaatamas vanade sõprade kambaga neist ühe juures katusekorteris, kust avanevad vaated nii merele kui Tallinna vanalinnale ja selle kõrval paiknevale kõrghoonete kompleksile. Finaalist niipalju, et ehkki olin Argentiina poolt siis Hispaanlased olid paremad ja teenisid võitu. Mäng oli täitsa põnev igatahes ja sõbra kaasa pakkus ülimaitsvat enda valmistatud lasanjat.

Koju sõitsime taksoga, ehkki tegelikult võinuks võtta spetsiaalselt vuti MM puhuks erirezhiimil sõitma pandud ööbussid. Kindlasti olnuks omaette põnev kogemus jalkafännidega koos bussis kulgeda, äkki isegi sarnane laulupeolt naasmisega. Kui keegi peale finaali ööbussi kasutas andke teada, oleks huvitav lugeda kas oli meeldejääv kogemus.

Olümpia hotell ülaltpoolt. Silmapiiril ka maja millelt esimene foto tehtud.

Nädalake hiljem külastasin üht esimesele pildile jäänud hoonet. Avanevad vaated olid veelgi ägedamad ja usutavasti niipea teisi ehitisi ei püstitata, mis need vaated rikuks, no vähemalt sellelt korruselt kuhu mul asja oli. Omaette kummaline vaadata alla Olümpia hotelli katusele, mis minu nooruse ajal pikalt Tallinna kõrgeim kui teletorn, korstnad ja kirikud välja jätta. Majas endas on turva sellisel tasemel, mida pole kusagil mujal peale lennujaamade näinud. Turvavärava disain on ilmselt saanud inspiratsiooni Startreki "beam me up" kabiinist😁 Ja jällegi ei saa mööda minna teenindamise kvaliteedist ja professionaalsusest, Eestis ikka on täitsa tase omaette.

Tallinna kõrghoonete kvartal: Luminori tünn, kaksiktornid, mingi uusehitis ...

Küsimus laiale ringile: Kust on pildid võetud? Seekord mitte droonilt😎

Intsident - Naudi sõitu :D

Nupukad Agendid 

Äsja tuli avalikuks õige tähendusrikas tehisaruga seotud turvaintsident, mille põhjal tundub, et oleme lähenemas piirile, kus ei suuda enam rakendada usaldusväärset kontrolli tehisaru agentide üle. Teatavasti lastakse suurte tehnoloogiaettevõtete poolt AI-mudelid avalikult välja peale põhjalikku kontrolli. Võimsaimate mudelite puhul on tekkinud olukord, kus USA valitsus nõuab ligipääsu eelisjärjekorras ennetamaks nii võimalikke julgeoleku alaseid, finants kui ka majanduslikke turvariske. Momendil veel on pea kõik sellised mudelid USA firmade loodud, kes peavad kuuletuma, samas Hiina avatud mudelid astuvad kandadele (Kimi K3) ja teatud testidega isegi ületavad ameeriklaste omasid.

Turvaintsident juhtus aga Open AI uue mudeli katsetamise käigus. Kõiki detaile pole loomulikult avalikustatud kuid isegi ametlik info on alarmeeriv. Järgnevas kirjelduses kasutasin mitut erinevat allikat lisaks Open-AI ametlikule teadaandele. Seekord ilma tehisaru abita, ehk siis lugesin ise läbi ja kirjutasin, mistõttu jutt palju konarlikum kui AI genereeritud tekst:

Open AI soovis mõõta oma GPT 5.6 Sol ja uue veel avalikustamata mudeli küberründe alast võimekust "Exploitgym" testiga. Test toimus "sandboxed" variandis, mis tähendab vaba internetiühenduse puudumist vältimaks turvariske sealhulgas AI agentide "põgenemist" internetti ja ilma loata enda koopiate paigaldamist serveritesse ja arvutitesse väljaspool laborit. Ainult allalaadimist lubavat rangelt kontrollitud netiühendust võisid agendid kasutada ülesande lahendamiseks vajalike andmete saamiseks.

Mängu tuli varemgi probleeme tekitanud (sisseprogrammeeritud) tehisaru soov võimalikult kõrgel tasemel lahendada saadud ülesanne. Kuna tehisarul puudub "common sense" siis üritab ta täita saadud ülesannet nagu väike laps ... sõna-sõnalt. Ütled lapsele mine too poest kommi ja annad talle raha aga unustad täpsustada "osta" - laps läheb poodi, võtab paki kommi ja jalutab välja, talle ei tule pähegi selle eest maksta, sest vastav konkreetne instruktsioon jäi saamata. Mis veel hullem, kui pood juhtub kinni olema võib ta akna sisse lüüa, et kommikotti kätte saada, sa ju ei öelnud, et ei tohi. Võimalusel isegi turvamehe maha koksata, sest too takistab ülesannet täitmast. Avalikku kasutusse jõudvad mudelid üritatakse varustada võimalikult laiahaardelise turvalise käitumise kontrollmehhanismidega. Samas selge, et valitsused äärmiselt huvitatud selliste mudelite kasutamisest, mis täidavad ülesande hoolimata moraalsetest, eetilistest ja spionaazhi või kübersõja korral ka legaalsetest põhimõtetest. Nende võimekuse testimine toimub teiste reeglite alusel kui tavamudelite puhul.

Seekord tekkis hoopis teisel tasemel intsident. Tehisaru agent sai ülesande ja asus seda lahendama, sisse on programmeeritud maksimaalse tulemuse saavutamine. Kuidas seda saavutada jäeti AI enda otsustada. Peale lühikest järelemõtlemist jõudis tehisaru järeldusele, et kõige kindlam meetod on otsida üles testi vastused selle asemel, et üritada ülesandeid lahendada. Ehk siis tüüpiline tudengi testküsimuste vastuste pihtapanemine. Põhjus oli väga lihtne ja sirgjooneline ja minu arust äärmsielt märkimisväärne.

AI küll uskus, et ta suudab lahendada kõik ülesanded korrektselt, kuid mitte maksimumpunktide peale, mis tundub ebaloogiline. Paraku mitte, kui ülesannete kirjutajad ei ole piisavalt targad (AI oli veendunud, et tema on nutikam) võib nende "õige" vastus vale olla. Maksimumpunktid (põhieesmärk) annab aga vastus, mida ülesande andjad peavad õigeks mitte tegelikult õige vastus. Seega oli tehisaru jaoks ainus lollikindel tee otsida üles küsimuste "õiged" vastused ja need esitada. Kõik ressursid suunas ta mitte lahendamisele vaid vastuste otsimisele.

Samas polnud testi esitanud teadlased nii lollid, et samas serveris või isegi oma firma (Open AI)  arvutites vastuseid hoida, milles AI väga kiirelt veendus. Järeldus: vaja on sandboxist välja murda saavutamaks piiranguteta ligipääsu internetile. Tehnilistesse üksikasjadesse laskumata (mis tegelikult on väga huvitavad) osutus see võimalikuks kuna AI otsis ja leidis kasutuses olevate üliturvaliste süsteemide turvavead üles, sealhulgas paar sellist millest keegi polnud teadlik (zero-day) ja mille vastu pole seetõttu võimalik ka kaitsta. Arvutivõrk polnud ka airgapped (füüsilise netiühenduse puudumine) mis ainus peaaegu kindel turvameetod.

Tehisaru tasapisi tõstis oma päringute autoriseerituse taset ja liikus siis lateraalselt teistesse seadmetesse kuni jõudis selliseni, mille internetiga ühendus piisav. Peale andmebaasides sorimist selgus, et testi vastused asuvad hoopiski firmas nimega Hugging Face. Nüüd oli vaja sisse häkkida nende süsteemidesse, mis polnud eriti keeruline, sest uuel mudelil oli just sellisele võimekusele rõhku pandud. AI agent valis ka sobiva ajastuse kui suhteliselt vähe kõrgema tasemega spetse tööl - nädalavahetuse. Lõpuks jäi Open AI agent vahele Hugging Face turva AI'le kes avastas autoriseerimata ligipääsu andmetele. Põnev moment: agent suutis oma päritolu nii osavalt peita, et see selgus alles firmade ühise analüüsi käigus. Ehk siis Open AI avastas alles oma koostöö partneriga turvaintsidenti analüüsides, et pahalane oli tema enda loodud agent. Firma keeldub avaldamast kui paljudesse teistesse sihtmärkidesse agent sisse murdis ja kui edukalt. Fakt, et avastamine võttis aega õige mitu päeva vihjab, et tegu polnud ainsa häkkimise katsega, võimalik et mitmeid pole veel avastatudki, sest agent on uskumatult hea jälgede kõrvaldamise võimekusega.

Kas panite tähele kõige tähtsamat momenti: tehisaru agendi eesmärgiks seati testi lahendamine maksimaalse tulemuse peale. Agent leidis, et seoses inimmõistuse piiratusega on kindlam meetod mitte lahendada ülesanded korrektselt vaid otsida üles lahendused, mida piiratud intellektiga inimesed peavad õigeteks! Tere tulemast agentide ajastusse kus nad peavad end inimestest targemateks ... ja äkki õigusega.

Täna avaldati Economisti intervjuu Eloniga, mis põhiliselt suunatud tehisarule. Kui viimasel ajal pole tihti tüübiga nõus siis seekord noogutasin kaasa pea kõigi tema mõtete peale. Jah, ka mina olen veendunud, et tehisaru järjest kiiremat arengut pole võimalik enam pidurdada ühegi tsivilisatsiooni säilitava meetodiga (ehk vaid kolmas maailmasõda). Samas arvestatav võimalus, et just AI pidurdamatu areng hävitab inimtsivilisatsiooni. Aga nagu Musk ütles, me kõik sureme ükskord niikuinii, seni "lets enjoy the ride"! Realistlik ja eluterve suhtumine, ometigi on triljonäril võrreldes teiste inimestega kõige rohkem kaotada. Kümne aasta pärast kontrollib ja juhib ühiskonda tehisaru, sest ta on mõõtmatult inelligentsem kui inimesed. Selge, et kontrolli omab kõrgema intelligentsiga eluvorm. Ainus mida ma ei usu on Eloni väljapakutud "Enneolematu külluse ajastu" - see meenutab liiga palju religioosset lubadust taevasse saada või kommunismi kui te käitute jumalale või poliitbüroole meelepäraselt.

Elon: "Instead of being sad join the club"

Kas ja milliste Eloni mõtetega olete nõus või jääte eriarvamusele?

"Mittetöötamine"

Mäletate veel sellist nostalgilist riistapuud
Küsimus laiale ringile: mis aasta reklaam?

Sai siin ennist kilgatud, et suvilas tegelen puhkamise mitte töötamisega, sest suurt midagi pole teha. Päris nii lihtne see siiski pole. Garaazhi koristamisest juba kirjutasin, aga ei lisanud mida põnevat sealse rämpsu seest leidsin. No näiteks vanade ajalehtede vahelt kukkus välja iidne NOKIA 3310 reklaam, kamina simsi pealt leidsin viikingilaevaga tikutoosi (hind 1 kop), garaazhist Sputniku jalgratta mida saite eelmises postituses imetleda. Laua all ämblikuvõrguga kaetud VEF raadio, laste ja isegi minu mänguasjad kastis, plastiliinist voolitud mehikesed (õhupüssi märklaudadeks kasutasime). Kõik need viisid ammuste mälestuste radadele.

Ei mallanud niisama istuda, suvilas ringi vaadates hakkab nii palju asju silma, mis pole küll esimene prioriteet aga nagu vajaks korrastamist või ärategemist. Aastaid tagasi murdunud kaheharulise kase üks poolik tüvi riivas silma, pealegi olid see aasta ka viimased oksad kuivanud. Tuleb maha võtta. Paraku tegu oma 40 senti jämeda viiemeetrise harudega jurakaga. Kui ei taha, et alla kukkudes liiga palju ümbrust rüüstab, tuleb juppidena võtta. Saagimisel kindlamalt puu otsas püsimiseks lõin naeltega nurkrauad tüve külge, ronisin oma elektrilise kettsaega üles ja asusin jupitama (hea, et kaasa või ema ei näinud😜). Õnneks teine kaldu nii, et polnud muret mis suunas kukub. Läks kenasti aga aega võttis. maas pidin veel jupitama, sest muidu liiga rasked ära vedamiseks.

Teeäärne arooniahekk vajas pügamist, mitu aastat teine lõikamata. Pool päeva kulus kuna hekisaagi mul pole aga tolku poleks suurt olnud, nii jämedaid oksi niikuinii ei võtaks. Neljameetrise kõrguse lõikasin kahemeetriseks, toorest oksarisu tekkis ohtralt. Kirssidel, õunapuudel ja sirelil võtsin kuivanud oksi vähemaks. Kõik vedasin metsa alla lõkkeplatsi juurde, iga aasta tekib uskumatult palju põletamist vajavat risu. Kuna ilmad nii nagu nad on, ehk iga päeva paari tagant tuli kõva vihma, tekitasin kuivematest okstest lõkkeplatsile suure hunniku, natukese kuivaperioodi peale saab tule otsa panna ja eest ära põletada.

Välisukse lukk oli eelmine aasta kinni kiilunud, polnudki päris selge mis viga. Muidu jagu ei saanud kui pidin ühe laua lahti kangutama. Lukukeel töötas aga lingikeel mitte, ehkki link liikus. Kruvikeerajaga sudides sain teise lõpuks lahti. Võtsin luku välja uurimaks mis viga, nojah lingikeel pooleks - müstika kust sihuke jõud saab tulla, ilmselt lihtsalt tüüpiline nõuka aja praak - Vasara lukk. Ajutiseks lahenduseks pidin haagi uksele panema, et irvakile ei vajuks. Teoreetiliselt saanuks ju iga kord võtit keerata aga esiteks töötas vaid südamiku väline pool ja teiseks oskasin võtme maha pillata ning kaotada nagu eelmises postituses mainitud. Pilti otsides avastasin, et tegelt müüakse isegi sihukest tavaari üle neti.

Nagu sellest vähe oleks arvas kaasa, et võiksin ühe toa remontida, muidu äkki hakkab igav. Eriti isu polnud kuid mitmel põhjusel, mida siin ei hakka mainima, tundus see päris vajalik olevat. Seega külastasin paari ehituspoodi ja valisin nii lae kui seinamaterjalid ja ka ukse välja. Õnneks on Eestis materjalide koha pealt palju parem seis kui Kanadas, valik suurem ja mitmekesisem, lisaks langeb rohkem kokku minu maitsega. Teenindajad olid jällegi supertoredad, juhendasid ja aitasid vajalikku valida. Bauhausist sooduka pealt seina ja laekatte materjal, K-rautast uks ja piidad.Transpordi juures aitasid sugulased, parasjagu tassimist kahele mehele. Täna sain esimesed laepaneelid paika!

Vennaskond

Käes juba 20's kuupäev, eelmisest postitusest möödunud kümne päeva jooksul polnud kuidagi mahti kirjutada. No tegelt muidugi oleks leidnud aega kui oleks väga tahtnud aga ma olen ju puhkusel ja tahan vahepeal ka mittemidagi teha ning lihtsalt logeleda. Eriti pole muidugi õnnestunud ... nii kuradi palju on saanud ette võtta. Otsustasin kirjutada senisest kõikse vägevamast elamusest ehk Vennaskonna kontserdist. Tegu mu noorusaja kultusbandiga, kui üldiselt muusikast suurt ei hooli siis Propeller ja Vennaskond tuletavad nii tugevalt ilusat noorusaega meelde, et võtab kohe ohkama. Poleks ausalt öeldes uskunud, et selles elus veel Vennaskonna elavale muusikale saan kaasa elada. Tervet kampa muidugi polnud kuid kolmest vanemast härrasmehest Trubetskiga eesotsas piisas ehtsa mulje jätmiseks.

Hommikul vara sõitsin sõbra juurde Läänemaale. Pärnu maantee bensukast tankides sain 5euri jagu rikkamaks, keegi oli tagasiantud raha automaati jätnud. Hommikukohv hinge alla pandud põrutasime kamraadi tranduletiga Mihkli laadale. Esmalt soetasin mõned ahvatleva välimusega magusad küpetised ja purgi õltsi kasutades selleks vaid hommikust leidvaluutat ja jäi ülegi. Hinnad täiega üllatasid: pirakad väiketootja saiakesed maksid alla euri, 0.33'ne õllepurk 2 euri. Müstika tänapäeva oludes, kondiitritoodete müüja Lõuna-Eestist, õlle pakkuja Tõstamaalt.

Aga seekord oli mul lausa eesmärk leida üht konkreetset objekti, nimelt Vasara luku lingi keelt, mis suvilas pooleks läks. Esimese hooga tahtsin uue luku panna, paraku ukses olev lukumehhanismi pesa ja lukuaugud absoluutselt uute lukkudega ei sobi. Ehituspoes kinnitati, et sihukesi pole ja ainus lootus kusagilt laadalt leida. Nii ma siis väisasin vanakraamikaupmehi, igavesti põnev nende koluhunnikus sorida. Aeg-ajalt tuli end näpistada, jätmaks ostmata mingit ägedat kuid otstarbetut träni. Lõpuks sain aru, et kui tahan osta lukku pean küsima, ise otsimine õnneasi. Erilist lootust mul polnud, kuid juba teine mees oskas koodsõna "Vasara lukk" peale kaupmeest soovitada.

Linnuparv Kloostri vaatetornist nähtuna

Juhatuse järgi kohale minnes leidiski vanaätt lukuhunnikust just sellise, mida mul vaja. Osa juppe (südamik) puudu, kuid mind see ei heidutanud. Need vanad lukud käivad kruvidega kinni, võin lihtsalt võtta keele välja või tõsta lingi ümber. Lukusüdamiku vahetan ka välja, sest minu omal üks pool millegipärast ei tööta. Lisaks pillasin võtme maha ja ei suutnud enam leida ehkki otsisin suht põhjalikult rohu seest ja trepikivide vahelt (detektoristist olnuks palju abi). Uue Bauhofist ostetud südamikuga saab muidugi omaette kammajaa tulema, pean tema keelt lühemaks viilima, et keeramisel korralikult funktsioneeriks. 

Ringi käies tuli meelde, et tegelt oleks vaja ka uut kirvest suvilasse, eelmine oli mingil imelikul moel jalad kasvatanud ning minema kõndinud. 10 euriga skoorisin päris viisaka väikese kirve, lukk muideks maksis viieka. Veel kümpi kulutasin auto pagasimati peale, see on igati mugav, kraami vedamisest tulev sodi lihtne välja visata, ei pea tolmuimejaga jamama. Viimane ost mõnus pussnuga tupega. Kallivõitu oli, aga just sellist oli mul vaja ja võttes arvesse enda palka pole kahju laadamüüjaid veidi toetada. Parteide telkide juurest astusime läbi, Oravate kohapeal küpsetatavad pannkoogid ja vaarikamoos olid head, nende püsivalijana võisin südametunnistuse piinadeta nautida. Minu hääle saanuks partei, kes tasuta õlut pakub, paraku jääb selline tore komme eelmisesse sajandisse. Teatavasti muidugi midagi head ei tulnud õlletubadest võrsunud pruunsärklaste seltskonnast😏

Kõhu sõime täis kohapeal, mehine hunnik sashlõkiliha ja kartuleid ning salatit maksis vaid 15 euri - paras pingutus oli kõik sisse mahutada. Ilm oli algul jube palav, higi voolas seljas aga lõunaks läks normaalsemaks, õhtuks ennustas lausa sadu. See probleemiks kuna simman algas kuue ajal ja Vennaskond pidi lavale astuma alles tund enne keskööd. Nähes 15 eurist üliodavat piletihinda soetasime need koheselt, kui tõepoolest hull sadu pole kaotus nimetamisväärt, kuid Vennaskonda nägemise supervõimalust ei saa lasta mööda minna. Unustasin mainida kohe alguses kirikus orelimuusika kuulamise, omaette huvitav kuid üle nelja loo ei viitsinud olla. Pastor lahe vend: soomlane, kes rääkis suht ladusalt eesti keelt ega võtnud jumalasõna kuulutamist üleliia tõsiselt.

Kolmeks oli laadal tiir peal, läksime Kloostri vaatetorni juurde jahutamise mõttes jõkke ujuma. Kui aega ikka liiga palju üle küttis sõber kiirelt sauna, saime kenasti puhtaks ja lõhnastatud enne kontserti.  Soendusbandiks Flyers, lasid tuntud lugusid. Nüüd muidugi läksid taevaluugid valla ja vahepeal kallas hoolega. Sain soodsasse kohta suure tamme jämeda haru alla varju, istusin mõnusalt raiepakul selg vastu tüve ja rääkisin teisel mandril oleva kaasaga pea tund aega kuni vihm vähemaks jäi. Saime veel paar pisemat sahmakat vihma kuid Vennaskonna esinemise ajaks selgines taevas.

Järgmised poolteist tundi elasin koos publikuga täiega 80'te alguse rütmis. Üllatav, et rahvas teadis sõnu ja laulis kaasa ning viskas entusiastlikult näppu lava ees. Muusikud andsid järjest tund ja veerand lauldes läbi pea kogu repertuaari lühendatud kujul, võimas energia. Teatasid, et viimane lugu aga nagu kombeks tulid rahva tungival nõudmisel tagasi lavale ja tegid mitte ühe või kaks vaid lausa viis-kuus lisalugu. Üks neist tuntud hitt: "Insener Garini hüperboloid". Võtsin päris palju videot, rohkem vaibi kui muusika pärast. Soovija saab neid lugusid kvaliteetselt originaalis youtubest kuulata. Veel kord rõhutan, et tõepoolest äge ja suured tänud sõbrale, kes kohale kutsus, öömaja pakkus ja isegi sõidutas.

Juulitorm

Hirmuäratav "lohe" taevas

Pühapäeva õhtul kui jalutasin Vääna poest läbi ilmus taevasse pahaendeline lohe. Mis seal imestada, esmaspäevaks ennustati tormi. Öösel juba hakkas tuul maja kallal sakutama ja ulgus räästas. Hommikul oli ilm siiski täiesti joostav, ehkki esialgu plaanisin seda päeva vahele jätta. Vihma parasjagu ei sadanud erinevalt ennustatust ja pilvitus polnud ka kõige ähvardavam, 14 kraadi temperatuur just paras jooksmiseks. Tegin end toas kätekõverduste ja kõhulihaste trenniga soojaks enne kui astusin rõdule ning tõmbasin tossud jalga. Veidi jahe aga joostes läheb keha paari minutiga soojaks.

Jooksuga merre, vett nii merest kui taevast

Isegi metsa vahel puhus tuul parasjagu, rannale jõudes avanes äge vaade: lained käisid riietuskabiinideni välja, mõned prügitünnid olid juba ümber lükanud. Joosta sai suht kitsal liivaribal pidevalt jälgides, et mõni suurem laine papusid märjaks ei teeks. Liiv oli läbi vettinud ja pehme, mis tegi liikumise raskemaks. Iga samm vajus läbi ja tõukamine andis järgi, energiat kulus tavapärasest hulga rohkem. Tuul oli õnneks poolestsaati küljepealt, ehk täitsa vastutuult jooksma ei pidanud. Pooleteisekildise ranna peale vaid paar inimest, pole ka imestada, sest vahepeal tuli lühike sahmakas vihma.

Viis kilti täis viskasin riided seljast ning tormasin lainetesse. Murduvad vahused harjad käisid üle pea juba üsna ranna ääres. Teisest sügavamast osast mere poole ei tikkunud, sest varvas ulatas põhja vaid laine vaos. Voolus oli päris võimas piki randa idapoole seal kus mina vees. Sellise lainega tekivad isegi Väänas ka mere poole voolavad kohad (riptide) mis võivad ohtlikuks osutuda kui ei oska õieti käituda või paanikasse lähed. Möllasin lainetes oma veerand tundi, igati äge suplus - ujumiseks seda nimetada ei saaks. Välja minnes tõmbasin viisakusest vaid jooksupüksid jalga, keha oli nii palav ja märg, et särgi jätsin kätte. Randa mööda tagasi jalutades tulid kaks paksudes jopedes inimest vastu, vaatasid mind kui äraeksinud jääkaru. Kuidas teil, aga mul on alati merest tulles isegi jäise tuule käes päris pikalt soe ehkki vette minek alati kokkuvõtmist nõudev.

Suvilas tegin kuuma kohvi saiakeste kõrvale ja sõin oma tavalise keefiri-moosi-müsli hommikusöögi. Hoovihma sahmakatega ilm välja just ei kutsunud. Blogistasin ja vaatasin läpaka taga videosid ning eelmise päeva vutimatshide kokkuvõtteid. Tukastasin isegi tunnikese. Lõpuks hakkas igav. Kuna tuul oli ilmselt veelgi tõusnud otsustasin randa jalutada mere möllamist vaatama.

Hea otsus, vesi oli tõusnud, lained suuremad ja lohe ning purjelaudurid välja ilmunud. Vaatasin kadedusega nende kihutamist lainetel. Kunagi ammu Kariibis soojas ookeanis õppisin purjelauaga sõitma aga sinna see jäi, ehkki esimese hooga oli plaan ka endale osta. Üks lohelaudur lendas oma 10 meetri kõrgusele ja õige pikalt enne kui tagasi vette maandus. Temast pilti ei saanud küll aga purjelauduri ebaõnnestunud hüppest.

Istun rannatoolil enne merre minemist

Teiste vahtimine ajas endalegi isu peale vette minna. Koorisin riided seljast aga kere oli jaheda võitu. Mis ikka, jooksen mõned kiired sajameetri otsad end soojaks. Püksid olid juba ära võetud, rahvast rannas polnud, sprintisin ihualasti ja mõistsin, et vanakreeka olümpiasportlaste elu polnud lihtne. Palja tilliga jooksmine osutus parajaks väljakutseks. Too tagus hoogsalt vastu kintsusid, eriti kui täiega liduda. Ei oska taolise asja peale mõelda, sest tavaolukorras hoiavad ju alukad või spordipüksid riistvara kenasti omal kohal laskmata liiga vabalt ringi hüpelda. Noh olen nüüd jälle ühe kogemuse võrra rikkam😛 Muideks, avastasin just, et noku emotikoni tavatabelis ei ole.

Lained olid reaalselt veel suuremad kui hommikul. Edukalt sai kõhuli "bodysurfingut" teha. Voolus võimsam kui enne ja muidugi oskasin sattuda mere poole voolavasse kohta kuna polnud rannalt olukorda jälginud. Midagi hullu polnud, lihtsalt ujusin veidi rannaga paralleelselt ja siis hakkasid lained jälle ise ranna poole tagasi kandma. Kaugemal kimas must paar purjelaudurit suht lähedalt mööda, natuke muretsesin, kas nad ikka näevad mind ja oma lauaga otsa ei aja.

Mind on juba lapsepõlvest peale tormiga mere äärde tõmmanud, lainete möllus on midagi nii ägedat ja võimast, võin seda tunde vahtida randa mööda jalutades. Samuti nagu elavat tuld lõkke näol, häda pärast ajas poisikesena isegi lahtine pliidiuks asja ära. Vanaema muretses, et ega laps ometi püromaan ole, vahib teine tuld nii andunult😁 Tuli ja vesi, kaks vastandit pakuvad oma ürgset jõudu esitledes vägagi kaasakiskuvat vaatepilti.

On teil mingeid vaatemänge, mida lummatuna võite pikalt jälgida?

Suvilaelu

Külmik teeb elu elamisväärseks

Mis on lihtsa eluga harjunud inimesel puudu täielikust õnnest ... külm õlu. Paraku tagab külma õlle igal momendil vaid külmutuskapp. Eestis olles meeldib mulle küige rohkem olla suvilas. Põhjus on lihtne - asub metsa ääres, Põhja-Eesti parimast liivarannast vaid kilomeeter, eemal linnakärast, ... jne ... Suvilas õnneks ei saa ka suurt midagi tööd meenutavat tegevust ette võtta erinevalt endistest aegadest kui kartuli, tomati, kurgi, sõstarde, tikrite, õunte, pllomide, pirnide, ... jne ... kasvatamine oli oluline lisaabi hoidistega varustatult talve üleelamiseks. Isegi kui tahaks siis Hispaania teod muretsevad selle eest, et aiandus kujuneks kohutavalt vaevarikkaks ja närvesöövaks tegevuseks.

Mul on olemas 20 euri eest piiramata mahuga 5G internet, mis tagab piisava ühenduse välisilmaga. Saan vaadata läpakalt nii telekat kui youtube videosid, jalka mänge ja uudiseid kui viitsin, kuulata podcaste, häire sõja algamise kohta, ..,. jne ... Oma metsas lõket teha ja liha grillida kui viitsimist, enamasti siiski rahuldun ostetud soojade valmistoitude ja saiakeste ning puuviljadega. Paraku toidu kõrvale joodav õlts kippus olema soojavõitu, sest SENI pole olnud külmkappi. Tegelt on üks, aga see OKA sama vana kui mina ja oluliselt viletsamas seisus, ehk siis külma ei hoia - peaks vist uunikumina maha müüma mitte vanarauda viima. Seega otsustasin osta minikülmiku suvilasse ja sain selle kolmapäeval kätte.

Toppisin autosse ja kimasin suvilasse, naaber aitas maha tõsta. Ehkki kerge teine aga suurt kasti tülikas üksi autost kätte saada. Õnneks meenus kunagi kuuldud inf, et külmikut ei tohi peale pikali transportimist kohe peale lülitada. Küsisin AI käest üle ja tõsi oli aga mitte põhjusel mis mina arvasin. Mitte soojusvaheti vaid kompressori õli voolab valesse kohta. Saades teada mis firma, mis mudel ja kui kaua see autos külili oli teatas Gemini, et 2 tunnist püstihoidmisest piisab aga kindluse mõttes võin hoida 5 tundi enne sisselülitamist. Nii ma ka tegin. Õhtul saabus suur hetk - pistsin stepslisse ... ootan mis ootan, miskit ei juhtu. Pekki, kas Hiina praak?

Võtsin juhendi (juhend külmkapi kasutamiseks??? - ilmselgelt inimkonna intellekt mandub) kätte lugemaks, ega ma midagi valesti teinud. Nojah külmikul on mingi ooterezhiim, peale vooluvõrku ühendamist ootab 10 mintsi enne kui kompressor peale lülitab. Läkski käima kuid haruldaselt vaikselt, kahtlustasin, et miskit ikka nässus, poole tunniga minimaalne temperatuuri vahe. Viskasin moe pärast jahedat vajavad asjad sisse ja kerisin magama. Öö jooksul paar korda ärgates polnud küll kuulda, et külmik töötaks. Kanadas meie uhke suur teeb sellist müra, et õue kuulda, eriti kui mõned klaaspurgid puutuvad üksteise vastu. Hommikul avasin hingevärinal ukse, õlts oli külm mis külm, ta töötab siiski. 

Seega seadsin end suvilas permanentselt sisse. Hommikuti käin rannal jooksmas, kuna liiva peal mõnevõrra raskem siis piirdun 5 kildiga ja natu rahulikuma tempoga - puhkus ikkagi. Eriti mõnus osa on peale jooksu merre hüppamine. Järgneb kohv ja hommikueine heast paremast eesti toidust samal ajal läpakal netis surfates, uudisi lugedes, eelmise päeva vutimatshide kokkuvõtteid vaadates ja teiste blogipostitustele pilku peale visates.

Sõltuvalt ilmast hulgun päeval või õhtul metsa all, suur 200 hektarit Suurupi looduskaitseala pluss vähemalt teist samapalju riigimetsa algab kohe krundi tagant. Või siis käin veel kord mere ääres, samme koguneb 20000 ringis päevas. Kui viitsin askeldan veidi krundil ja majas kuna erinevalt üürnikust on kinnisvara omanikul alati midagi teha - muru niita, metsa all maha kukkunud oksi korjata ja lõket teha, midagi remontida, maja ja selle ümber koristada ...

Elamises aastakümnete jooksul kogunenud mittevajaliku pahna utiliseerimine on kõige tüütum osa. Mille kuradi pärast inimesed muretsevad endale igasugu nodi ja tohutus koguses riideid ega raatsi vanu minema visata. See tüüpiline - äkki läheb vaja. Ennevanasti kuldsel nõuka ajal oli ehk veel mõistetav, midagi polnud saada ja kui vedas ostsid võimaluse korral mitme põlvkonna jaoks ette, rahal polnud niikuinii väärtust. Ringi vaadates nii oma suvilas kui mujal tekib sügav veendumus, et inimesel on aukartusäratav hulk orava geene, kes muudkui kogub varusid ja siis enamuse unustab. Ega ma ise sellest patust prii ole aga teiste poolt kogutud kraami nähes paistab kuidagi selgemini silma - lihtsam mõttetu rämps minema visata, sest pole mälestusi ega emotsionaalset sidet.

Suvila garaazhi riiul, paljude otstarvet ei tea, AI ütles et vasakul mutilõksud

Riiete osas eriti silmatorkav arvestades, et olen juba kolm nädalat saanud edukalt hakkama vaid kahe paari sokkide, kolme paari jalatsite, kolmede lühikeste pükste, kolme t-särgi, kahe flece ja vihmakile ning mütsiga. Sealjuures on üks komplekt puhtalt jooksuvarustus. Suvilas töötamiseks seal asuvad vanad tossud ja paar riietuseset. Suvel muidugi lihtsam aga ikkagi - tegelt läheb päriselt vaja ülivähe riideid.

Kuidas teil suhtumine vanadesse asjadesse. Kas suudate hoida mõistlikku kogust kraami ja riideid ning viite vanad ära kui uued muretsete või kipub kõik kuhjuma, sest lihtsalt ei raatsi loobuda?

Juunikuu aktiivsuskokkuvõte: Jooksin 14 korraga 102km kesmise tempoga 4:41 kilomeetri peale. Enamus kuu esimeses pooles, teises liiga palju muid ettevõtmisi, liiga aktiivne puhkus, et jõudnud rajale. Käisin 66km, samme päevas keskmiselt 17714, rattaga 122km. Pulss 40 - 184. rahuolekus 58. Kaal 76.2-77kg, keskmine 76.6, samas kuu viimases pooles pole mõõtnud ja kardetavasti juulis jääb ka mõõtmata, sest suvilas pole kaalu. Näis mis peale puhkust näitab kui esimest korda kaalule ronin😏 Uni on olnud keskmisest nigelam seoses ajavahe seljatamisega, kuid viimane nädal suvilas super. Füüsilist aktiivsust keskeltläbi 55min päevas. 

Eestlased on ilusad ja head!

Pärnõielõhn tähendas lapsepõlves suve!

See pole üldse irooniline nagu nii mõnigi ilmselt arvas postituse pealkirjale klikkides. Kui lootsite lugeda järjekordset kurtmist ja halamist on mõttekas see lugu vahele jätta. Aga nüüd asja juurde, nimelt tuli mu üle 90'sele emale teade: ID kaart aegub peagi. Lootsin, et saab lihtsalt üle interneti asi aetud aga kus sa sellega, nii näpujäljed kui allkiri vaja kohapeal teha. Üritasin aega broneerida kuid esimene vaba alles septembris, aegumine augusti algul. Mis siis ikka, sõitsime emaga kohale, mõtlesin, et kui järjekord jube pikk, viin ta vahepeal koju ja seisan ise seni kui hakkab lähemale jõudma. Poole üheteist ajal ukse taga järjekorda polnud, hea enne. Sees saime ametnikult juhendi, et esiteks vaja kabiinis pilt, allkiri ja näpujäljed teha ja siis alles võtta number, et taotlus kohapeal sisse anda. Kabiinisabas umbes 20 inimest, läksin sappa ja panin ema istuma, loodetavasti ei lähe liiga kaua.

Kohe astus üks kena noor naine ligi ja pakkus, et "memm" võib tema ette tulla, tal pole kiiret. Tänasin südamest, natu piinlik oli aga rääkisin emaga ja veensin, et kui teine heast südamest pakub on viisakas vastu võtta. Meie ees oli nüüd vaid 5 inimest, hakkasin vestlema noore daamiga kui järjekorra esimene inimene tuli ja pakkus, et ema võiks kohe minna, keegi just tuli välja. Nagu täitsa lõpp, no ja ema ei näinud nii hädine välja, aga Tammasaare PPA's avaldusid küll eestlaste parimad küljed. Kabiinis tuli kohe ametnik appi, sest millegi pärast ei sobinud pilt esialgu masinale. Saime sellega ühele poole ja läksin võtsin numbri. Mul oli plaanis ka enda ID tellida kuid ei sobinud olukorda kurjalt ära kasutada, tulen ise hiljem uuesti.

Siin oli ennevanasti soo

Veerand tunnikest ootamist ja meid kutsutigi laua juurde, kus ametnik paberid täitis, lasi emal üle vaadata ja soovis head päeva. Kokku läks vaid pool tundi, hinges olin valmistunud vähemalt kahetunniseks maratoniks. Õhtupoole veel käisime vanaema kodukohas Rannamõisas sugulastega kohtumas. Lapsepõlvest meelde jäänud kohast on enam-vähem endine vaid elumaja. Aed ja ümbrus tundmatuseni muutunud, pärijate poolt suuremas osas ilusti korda tehtud, mina ainus, kes pole lillegi liigutanud - maalapil vohab silmini hein, mis seal ikka, nimetagem pärandniiduks.

Imehea marmelaad, olete saanud?

Enda dokumendi jaoks pidin ka kohale minema, sest näpujälgi ja allkirja üle neti ei tee. Järgmisel päeval umbes samal ajal oli isegi lühem saba kabiini. Otsustasin kodus taotluse sisse anda kuid õhtul kui üritasin viskas mingi error koodi ette ehkki tunnistas, et kõik info olemas. Pidin ikka järgmine päev kohale minema. Ametnikult numbrit küsides kurtsin, et ei saanud läpaka peal teha. Too soovitas: proovi praegu mobla peal, vaatame mis veakood tuleb. Toksisin moblal kenasti sisse ja nii kummaline kui see ka polnud, aksepteeris kõik kenasti, polnudki vaja numbrit, et oodata ja laua taga ametnikul lasta seda teha. 

Koju jalutades murdis minu ees üks vanem naine oma kinga kontsa. Mõtlesin kas peaks abi pakkuma, aga olin veidi kalkari moodi riides, äkki ehmatan inimese veel ära Lepistiku metsa vahel ligi astudes. Saja meetri pärast hakkas hing vaevama, pöörasin ringi ja läksin tagasi aga hädalist enam polnud. Ju siis läks paljajalu koju või aitas keegi teine, samas ei kujuta ette mida oleksin tegelikult osanud teha, abi pakkuda samas viisakas ikka. Eks see nii käibki, et kui teised sinu vastu kenad tahad ka teistele kena olla. Ema sai sealjuures juba kaks päeva hiljem teate, et võib ID kaardile järgi tulla.

Tänapäevane

Selgelt mäletan sellist silti

Sama teema alla käib ka Maxima teenindus. Lisaks vähesele toidukraamile ostsin kaks ülikooliaegset lemmikõlu "Saku Hele". Päris sama maitse küll enam ei ole, raske öelda kas lihtsalt ilus nooruse mälestus kuna võrdluseks oli siis vaid Zhiguli või on Euronormid maitse kihva keeranud. Äkki keegi 40 aasta eest Saku Heledat mekkinud vanur oskab kommenteerida, kuidas temale tundub? Ostsin nii nostalgialaksu ihaluses kui ka soodukat nähes - 1.55 pole paha (vahemärkus - 🍺omal ajal 50 kop, vaneminseneri kuupalk 155 rbl - ehk siis õllehinna vaatevinklis on elu kõvasti paremaks läinud😉) arvestades, et seni olin näinud eri poodides vaid 2 eurist hinda. Iseteeninduskassas paraku lõi ette 2.10, kurtsin muret ainsale järelvalve prouale. Too läks vaatas hinnasilti, tuli tagasi 0.33'se Saku Ice pudeliga ja lasi hoopis selle läbi andes mulle 2 euriga kaks Saku Heledat. No kas pole haruldaselt tore teenindus!